Haigrud meie kalavetel

Marko Valker, ornitoloog, 10. mai 2018

Põhjus, miks ühtäkki on Kalale! ajakirjas hakatud rääkima ka veega seotud loomadest ja lindudest, on tegelikult selles, et peatoimetaja on kalamehena saanud suurimaid saake just sealt, kus teatud looma või lindu ka nähtud.

Mõni aasta tagasi Emajõel näitasid haigrud (seistes ja püüdes vanajõgedest laskuvaid haugimaime kohtades, kuhu vool neid kokku kandis) meile kätte kohad, kust järjest sai püütud ja vabastatud ühe ja sama õhtu jooksul 4 tõugjat (1–4 kg),8 säinast (800–1500 g), üks haug 3,5 kg ning üks pea poolekilone ahven. Seega tasub tähele panna märke ka teistest liikidest, kuna looduses on kõik omavahel seotud.

Meie kalavetel võib kohtuda kahe erineva haig-ruliigiga. Eemalt sookurge meenutav hallhaigur on meie aladel juba ammune asukas. Siia asus ta pesitsema XIX sajandi lõpus ning praegu elutseb meil juba 2000–2500 paari. Rahvasuus kutsutakse hallhaigrut ka kalakureks. Alles üsna hiljuti levis meie aladele ka lumivalget värvi hõbehaigur.
Kõigepealt aga hallhaigrust.

Fotod: Shutterstock, Kalale

VÄLIMUS.

Hallhaigur on Euroopas elavatest haigruliikidest kõige suurem. Tal on selline kehaehitus, mis võimaldab väga hästi madalast veest saaki püüda. Kõrged jalad, pikk ja painduv kael ning tugev nokk võimaldavad linnul madalas vees liikuda ning kalasid kiire nokahoobiga tabada.

Hallhaigru välimuse muudavad veidi omapäraseks pealael olevad püstised suled ja kuklas olev must suletutt. Varvaste asetus on selline, mis võimaldab suurel linnul peenikestel okstel istuda.

Kuigi hallhaigur kuulub meie suurimate lindude hulka, on ta üllatavalt kerge. Täiskasvanud lind kaalub ligikaudu 1 kg — poole vähem kui näiteks hallhani.

Kui haigur lendu tõuseb, tunneb ta eksimatult ära S-tähe kujuliselt kokku painutatud kaela järgi. See eristab teda sookurest, kes lendab alati väljasirutatud kaelaga. Haigru lend on rahulik ja aeglaste tiivalöökidega. Linnu tiibade siruulatus on 150–175 cm.

Ränne ja talvitumine.

Hallhaigrud saabuvad pesitsuskohtadesse märtsi teisel poolel, hilisel kevadel aprilli alguses. Esimesed linnud jõuavad kohale juba siis, kui jääs on alles üksikud vabaveealad. Esimesed „õnneotsijad“ seavadki end sisse selliste kohtade läheduses. Kui ilmad soojemaks muutuvad, suunduvad nad kohe pesakohtadele. Haigrud püsivad meil nii kaua, kui ilm vähegi võimaldab. Enamik neist lahkub meilt septembris-oktoobris. Hallhaigur on öörändur. Ta rändab kas üksikult või väikestes salkades. Nende liikumisest annavad aimu üksnes valjud kraaksatused, kui kuuvalguses paistavad tumedad siluetid. Meie haigrute talvitusala on suur, ulatudes Läänemere lõunaosast kuni Vahemere maadeni. Osa linde rändab ka Aafrikasse.

Igal talvel jääb väike osa hallhaigrutest meile talvituma. Selliseid linde võib leida kohtades, kus on toitumiseks piisavalt madal jäävaba vesi.

Haigrukolooniad.

Haigrud pesitsevad enamasti kolooniates. Pesakohad asuvad toitumisveekogust enamasti mõne kilomeetri kaugusel puude otsas. Pole harvad juhud, kus koloonia on peamisest toitumiskohast kümmekonna kilomeetri kaugusel. Mujal maades on teada pesi, mis asuvad roostikus, kaljudel või ehitistel. Esimesena jõuavad kolooniasse kohale isaslinnud, kes valivad välja sobiva pesakoha. Emaslinde proovitakse ligi meelitada erinevate häälitsustega. Moodustunud paarid jäävad kokku üheks pesitsushooajaks. Pesa ehitatakse kuivanud okstest ja kõrtest. Enamiku vajalikust materjalist toob kohale isaslind, emaslind tegeleb peamiselt ehitamisega. Pesa punumisega liigselt vaeva ei nähta, sageli on selle põhjas olevate okste vahel suured tühimikud. Üht ja sama pesa kasutatakse aastast aastasse. Uus pesa ehitatakse vana peale. Koloonias olevad kõrgemad pesakohad on tõenäoliselt kasutuses olnud juba mitmeid aastaid. Enamasti tehakse pesa kuuse, harvem männi või haava otsa. Ühe puu otsas võib olla kuni kümmekond pesa. Koloonia all olev maapind on lindude väljaheidetest valge. Kuna see on söövitav, kannatavad selle tõttu nii pesapuud kui nende all olev rohttaimestik. Meie haigrukolooniates on harilikult mõnikümmend, suuremates 200–300 paari. Kaks kõige suuremat haigrukolooniat asuvad Setumaal ja Läänemaal. Kokku on meil teada ligikaudu 70 haigrute pesitsuskohta.

Jõgede lähedal asuvates kolooniates pesitsevad enamasti vaid mõned paarid. Ilmselt pole väiksemate vooluveekogude juures piisavalt toitu. Kolooniad on kergesti leitavad sinna suunduvate lindude järgi. Pesade ja põhilise toitumisveekogu vahel näeb pidevalt edasi-tagasi lendavaid linde. Iga päev lendavad linnud mitmeid kordi sama marsruuti pidi. Pesadel istuvate haigrute häälitsused kostuvad mitmesaja meetri kaugusele. Kolooniatesse ei tohiks pesitsusajal minna, sest pelglikud linnud tõusevad sissetungijat juba eemalt märgates lendu. Lisaks lindude häirimisele on oht, et vareslased pesa rüüstavad. Haigrupesade juures on sagedasteks kutsumata külalisteks rongad, kes pesitsemise alguses pesadest mune näppavad. Hallhaigrutel on komme pesa all oleva häirija pihta poolseedunud toitu heita. Kindlasti pole see tore kogemus.

HAIGRUSÄINAS

HAIGRUHAUG
HAIGRUAHVEN
HAIGRUTÕUGJAS
Pesaelu.

Emaslind muneb märtsi lõpus-aprilli alguses 3-5 rohekassinise koorega muna. Haudumine kestab ligi kuu aega. Sellest võtavad osa mõlemad vanalinnud, kuid põhiosa ajast haub emaslind. Kuna emaslind muneb kahepäevase vahega, siis on vanemad pojad noorematest märgatavalt suuremad. Järelkasvu toitmise eest hoolitsevad mõlemad vanalinnud. Kolmel esimesel nädalal jääb üks vanalindudest alati pessa poegade juurde. Kui jaheda ilmaga ohustab poegi mahajahtumine, siis päikesepaistega vajavad nad kaitset ülekuumenemise eest. Vanalinnud toovad toidu kohale oma maos. Hallhaigur on valdavalt kalatoiduline lind, põhiosa toidust moodustavad kuni 25 cm pikkused kalad. Toidusedelisse kuuluvad vees elavad selgrootud, kahepaiksed, närilised ja isegi linnupojad. Poegade toidust on leitud ka veetaimede osi. Toitu manguvad pojad nokivad vanalinnu nokka, kuni see pojale toidu kurku paneb.

Kõhupoolise leidmiseks külastatakse lähimat sobivat veekogu mitmeid kordi päevas. Häid toitumiskohti kaitstakse liigikaaslaste eest ning sissetungijad peletatakse minema. Kõige aktiivsemalt toituvad linnud hommikul ja õhtul. Öösel ja keskpäeval puhatakse pesade juures. Mida lähemal kolooniale toitumiseks sobiv veekogu asub, seda edukam on lindude pesitsemine. Toidunappuse korral käivad linnud saagijahil kuni paarikümne kilomeetri kaugusel kolooniast. Sellise vahemaa pidev läbimine kurnab vanalinde ning nad ei suuda poegadele piisavalt toitu tuua. Mõnikord toituvad haigrud ka põldudel, jahtides seal hiiri, sisalikke ja konni.

Saaki varitsevad vanalinnud kannatlikult paigal seistes. Sageli seisab ta ühel jalal ning vaatab tähelepanelikult veepinda. Lind võib minna kõhuni vette, oodates kannatlikult, kuni kalad lähedale ujuvad. Kui sobiv saakloom lähedusse satub, tabatakse ta kiire nokalöögiga. Väiksemad kalad neelatakse pea ees. Suurem saak tükeldatakse vajadusel tugevate nokahoopidega. Nii nagu röövlinnud, köhivad ka
haigrud mitteseeduvad toiduosad (kalaluud, soomused) räppetombuna välja. Selliseid räppetompe leiab sageli haigrute istumispuude alt.

Haigrupojad lennuvõimestuvad juulis. Pesast lahkunud haigrud ööbivad suurte gruppidena puudel. Aastaseks õnnestub elada ligikaudu ühel kolmandikul koorunud poegadest. Teadaolevalt on kõige vanem hallhaigur looduses elanud 23aastaseks. Keskmine eluiga on neil lindudel viis aastat.

.

Hõbehaigur.

Nagu sissejuhatuses öeldud, võib meil kohata ka lumivalge sulestikuga hõbehaigrut. Ta on hallhaigrust veidi väiksem. Veel paarkümmend aastat tagasi oli selle linnu kohtamine erakordne sündmus. Hõbehaigur on lõunapoolse levikuga lind, kes oli kunagi levinud üksnes Lõuna-Euroopas. Väga kohanemisvõimelise linnuna on ta järk-järgult asustanud suurema osa Euroopast. Eestisse levis ta 1990-ndatel aastatel ning muutus siin üsna kiiresti tavaliseks liigiks. Meie põhjanaabrite juures on see lind praegu veel haruldane.

Hõbehaigruid näeb kõige rohkem hilissuvel, kui pesitsemise lõpetanud linnud suunduvad põhja poole. Juulis ja augustis näeb kalarikastel madalatel lahtedel korraga kümneid, mõnikord koguni sadu valgeid haigruid. Kümmekonna aasta eest hakkas hõbehaigur meil ka pesitsema.

Nende kolooniad asuvad roostikes ning pajuvõsastikes. Osa linde pesitseb kõrvuti hallhaigrutega puude otsas. Praegu on nende arvukus 150–250 paari ning lähiaastatel see kindlasti kasvab. Hõbehaigru saagijaht erineb veidi oma halli värvi sugulase omast. Kui hallhaigur ootab oma saaki kannatlikult varitsedes, siis hõbehaigrul on ka teine küttimisviis. Üsna sageli kõnnib ta saaki otsides aktiivselt madalas vees ringi.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?