Kaire Märtininiga kalavarudest ja elust

Jarko Jaadla, 8. märts 2018

Kaire Märtin on Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonnas töötanud 18 aastat, alustas spetsialisti kohast ja arenes sealt edasi. Töötas vahepeal ka Brüsselis Eesti alalises esinduses EL juures kalanduse atašeena ning naasnuna asus osakonnajuhataja kohale.

Käesolevate ridade autoril oli au töötada Kaire Märtini alluvuses pea neli aastat. Kuigi tegu oli riigiametniku tööga, sulgus selle naise järel kabineti uks alati hiljem kui kell viis. Ei ole põhjust talle enam meele järele olla, seepärast tulevad need sõnad ilma ilustamata. Kaire sai persooniks valitud eelkõige oma pühendumuse ja eneseohverdusliku käitumise tõttu. Ja seda meie armsa Eesti kalavarude nimel.

Kaire, lugejat huvitab, kes on see naine, kes enne kantslereid ja ministreid kalapüügiseadustele, eeskirjadele ja määrustele allkirja paneb. Kust sa pärit oled?

Olen pärit Tallinnast, juured ulatuvad nii Loode- kui Lõuna-Eestisse.

ALATI NAERATAV KAIRE. Kell 06.30 Brüsselis enne järjekordset nõukogu istungit atašee aastatel. Fotod: Jarko Jaadla


HOBI. Kaire küpsetatud tort EV100.

Millest sai alguse sinu huvi kalade vastu?

Ilmselt isast, kes oli paras õngemees, kuid töötas isegi suurtel kalatraaleritel Aafrika vetes.

Mis koolis seda õppisid ning mis oli selle eriala nimi?

Olen õppinud Mereakadeemias meteoroloogia erialal ja Tallinna Ülikoolis loodusteadusi ning muidugi ammutanud teadmisi elust enesest.

Millal ja kuhu asusid kalade teemaga seoses esmalt tööle ja kuidas jõudsid siia, kus praegu oled?

Esmalt asusin tööle 2000. aastal Kekskonnaministeeriumisse kalavarude osakonda spetsialisti ametikohale, olin kaugpüügi spetsialist. Seejärel tõusin peaspetsilistiks, olin vahepeal kolm aastat Brüsselis Eesti alalises esinduses nõunik kalanduse küsimustes (ehk atašee) ning naasin 2013. aastal kalavarude osakonnajuhataja ametikohale.

Kuhu paned oma vaba aja ja raha?

Hobideks on mul lugemine, küpsetamine, looduses viibimine, aiandus, tantsimine (bailatino, zumba), muusika. Mingil määral ka reisimine, kuna aga reisin tööalaselt väga palju, siis vabal ajal seda väga palju teha ei jõua. Suvel ei raatsi kindlasti Eestist ära sõita. Talvel on aga mõnus küll Punases meres veealust maailma uudistada. Mul on ka sukeldumise litsents, sellega pole aga palju jõudnud tegeleda. See on mul kindlasti „to do“ nimekirjas esikohal spinningupüügi kõrval, kui aega jääb rohkem kätte.

KUTSELINE PÜÜK. Kaire seisab ka kalurite eest.

Mis on sinu kirg?

Kindlasti minu töö, sestap võtan asju kordades rohkem hinge, kui peaksin, sest olen oma südame sinna pannud. Tegelikult meeldib mulle teha kirega kõike, mis ette võtan. Aja jooksul olen õppinud end ka pisut säästma.

Kui kaua kavatsed missioonitööd veel jätkata?

Kuniks tulevad minust paremad tegijad.


Oled maailmas palju reisinud. Kuidas tundub, mis seisus Eesti kalavarud praegu on?

Reisida olen tõesti palju saanud, peamiselt siiski tööga seotult. Peale Euroopa on minu töökohustused viinud mind nii Gröönimaale kui Kuubale. Väga põnevad paigad, kuhu läheksin veel. Eesti kalavarude kohta võib öelda, et laias laastus võib rahul olla. Kindlasti on kohti, mida parandada ja millega töötada. Eesti on väike riik, mille suur eelis on suhteliselt väike käsuahel ja bürokraatia. Saame operatiivselt tegutseda ja reageerida asjadele. Kodanikel on ka suur sõnaõigus (iga okas loeb!). Püügivõimaluste spekter on lai, reeglid on küll regionaalseid eripärasid arvestavad, kuid juurdepääs vetele on lihtne ja arusaadav. Puudub killustunud eravete süsteem näiteks, mis oleks kalamehele kindlasti keerulisem järgida. Liigirikkuse nimel peame veel pingutama (erinevate lõhepopulatsioonide parandamine, harjuse ja tõugja taastamine), aga võime nii mõneski asjas olla teistele riikidele nn lipulaevaks. Näiteks harrastuspüügi elektrooniline süsteem, andmete kogumine, kalaliikide elupaikade taastamine.

AKUDE LAADIMINE. Suvel ei raatsi Kaire küll Eestist ära minna.

Mida pead enda kõige suuremaks töövõiduks?

Tõenäoliselt Sindi paisu omandamist riigile. Läbirääkimised kestsid pea kümme aastat. Nüüd on see teoks saanud, ehitus ja taastamine võtavad veel aega, aga vaidlused omanikuga on läbi.

Kas Sindi pais langeb?

Pais on riigile omandatud, seega eeltingimus paisu avamiseks on loodud. Kui ehitajaga on leping sõlmitud, läheb töö lahti. Pais avatakse, kalad pääsevad oma ajaloolistele elu- ja kudepaikadele. Algab kalapopulatsioonide taastamine – lõhe, meriforell, vimb, meritint, jõesilm jt. Algab kindlasti huvitav ajajärk. Kalavaru hakkab küllalt kiiresti taastuma, kui on loodud loodulikud eeltingimused selleks. Parim ja efektiivseim viis selleks on elupaikade taastamine ja rändetee avamine.

Mida soovid Eesti harrastuskalamehele öelda, olles kõige paremini kursis hetkel toimuvaga?

Rahulikku meelt, mõistmist, loodusesse austusega suhtumist, looduserütmide järgimist – ehk mitte üle astuma kudeaegsest püügikeelust ja alamõõdulise kala püüdmise keelust. Püüa nii palju, kui ise tarbid! Ärgem ahnitsegem kala nii, nagu homset ei tulekski! Kui suhtume loodusesse säästvalt, on loodus selle eest tänulik ja rõõmustab meid oma andidega pidevalt.

Suur tänu tehtud töö eest ja palun jätkata sama kirglikult! Ning ilusat Eesti riigi sajandat sünnipäeva!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?