Tauno Jürgensteiniga forellidest ja elust

Jarko Jaadla, 17. jaanuar 2018

Tauno Jürgensteini nimi väärib Eesti kalastusajalukku kirjutamist. Just tema eestvõttel asutati 2004. aasta kevadel sihtasutus Eesti Forell.

Tauno Jürgenstein on mees, kes viisteist aastat tagasi nägi tühimikku Eesti kalastuses. Kõik sai alguse huvist vee-elustiku ja kodumaa looduse vastu. Olulist rolli mängis tänaselgi päeval kõigi kalameeste jaoks tuntud portaal kalale.ee, sest just seal märkas loo peategelane kuulutust, mis kutsus üles kalamehi ühinema ning loodusest võtmise asemel hoopis sinna panustama. 2003. aastal seadis ta koos mõttekaaslastega eesmärgi, tegi plaani, pani paika kava ning asus tegutsema. Nii sündis SA Eesti Forell ja kuni tänase päevani võib organisatsiooni ja Tauno Jürgensteini nime vahele tõmmata võrdusmärgi. Ta on seda organisatsiooni juhtinud nii vaimu kui keharammuga. Olgugi, et tänasel päeval märkab kogenud silm sihtasutuse tegevuses väsimusemärke, väärib Tauno Jürgensteini nimi igati Eesti kalastusajalukku kirjutamist. Nimelt on tänu tema initsiatiivile saanud taas loodusliku ilme mitmed kilomeetrid forellijõgesid, lisaks sellele on suurtaimestikust puhastatud vanu koelmuplatse ning loodud suisa uusi kunstkoelmuid. Lisaks missioonitööle Eesti Forellis pani Tauno oma õla alla ka riigi valduses olevate paisude kui enim kalavarusid mõjutanud inimtekkeliste takistuste likvideerimisele ja kaladele vaba läbipääsu rajamisele. Kõige tähtsam, praegu küll veel lõpetamata projekt on loomulikult Pärnu jõestik ja Sindi pais.

Järgnevalt küsime Taunolt, kuidas tal läheb ja mis plaane ta tulevikuks teeb.

Tauno, millal viimati kalale jõudsid ja kuidas läks?

Ausalt öeldes on viimasest korrast juba enam kui aasta möödas. Kuidagi hakkavad kalastusteemad minu elust lahkuma. See on midagi, mida olen juba mõnda aega tagasi märganud. Kõigepealt panin tähele, et enam ei raatsi neid püüda, sest olen nii palju vaeva näinud, et neil elu paremaks teha. Mõnegi jõekese forellipopulatsioonile on isegi legaalse kalastuse surve niivõrd suur, et iga järgmise suguküpse isendi eemaldamisega hakkas tunduma, nagu jääks jõkke auk. Tegelikkus enamasti nii traagiline siiski pole, aga osates hinnata ligikaudu asurkondade suurusi ja teades nende rändevõimalusi veestikus, hakkad aru saama, et see pole sugugi lõputu viljaait, kust kogu aeg võtta. Jah, üks võimalus on ­rakendada püüa-ja-vabasta kalastusviisi, aga ka siin on mu vaated viimastel aastatel pigem selliseks kujunenud, et õige on püüda vaid nii palju, kui hetkel söögiks vajad. Niisama kalu kiusata ja väsitada enam ei taha. Eks see ole seotud üldise maailmatunnetuse avardumisega.

Samas pole mul midagi kalastamise kui tegevuse vastu. Ka möödunud hooajal kripeldas aeg-ajalt lendõnge haarama, kuid muid tegemisi oli lihtsalt liiga palju. Kui nüüd korralikku talve teeb, siis kindlasti sätin end mõne korra Pärnu lahele ahvenale ja eriti tore oleks ka tinti püüda.

Kuid kui nüüd lõpuks su küsimusele vastata, siis viimati käisin hea sõbra ja kunagise õpetaja Hans Solliga haugi püüdmas. Vanameister sai rohkem ja suuremaid, aga panni sain naerma minagi.

Millega praegu tegeled?

Viimase aja märksõna on endiselt paisud ja neil asuvad kalapääsud.

Lisaks olen olnud hõivatud raamatu kirjutamisega mullusest rännakust Ameerikates. See peaks ilmuma veel jaanuarikuu jooksul. Tegemist pole päris tavalise reisikirjeldusega, kuna geograafilistes mõõtmetes rändamise kõrval on selles põhirõhk seesmistel rännakutel ja vaimsel arengul. Seega sobib see lugemiseks eelkõige isiklikust arengust ja ehk koguni esoteerikamaailmast huvitatuile. Saan aru küll, et ajad on praegu sellised, kus kirjutajaid on rohkem kui lugejaid, ent sellegi raamatu valmimise käigus küsisin endalt korduvalt Lev Tolstoi kuulsa nõuande vaimus – kas ma ei saaks nii, et ei kirjuta? Ei saanud.

Mis plaane tulevikuks kodumaaga seoses teed?

Loodan leida siin talukoha, kus end sisse seada ja nii-öelda juuri ajama hakata. Ideaalis võiks see olla mõne (forelli)jõe kaldal.

Olen aastaid jõgede heaks tööd teinud ja sellest natuke väsima hakanud. Osalt põhjusel, et meie ägedalt ülereguleerimisse ja tsentraliseerimisse kihutavas ühiskonnas kaasneb sellega liiga palju bürokraatiat ja liiga vähe tervet mõistust. Kuid selle jõe, mille äärde oma koha leian, tahan kindlasti veel põhjalikult ette võtta. Nii kaitse kui tervendamise osas, vastavalt mida see vajab.

Kuhu järgmisena reisida plaanid?

Praegu isegi väga reisima ei kipu. Veel äsja on saanud seda väga palju teha. Viimaselt reisilt tulles lugesin kokku, et olin 12 kuu jooksul lennanud 32 korda. Suure tõenäosusega aga lähen varsti Saksamaale külastama oma head tuttavat ja ehk võimsaimat šamaani, keda tean. Perspektiivseid rännusihtkohti on aga palju.

Mida tahaksid Eesti kalameestele südamele panna?

Eelkõige hoolimist. Hoolimist veekogu suhtes, kus kalal käite, ja üldse looduse suhtes. Ei saa üle ega ümber sellest, et meiegi oleme osake loodusest, ja kui me seda ei hoia, kannatame lõpuks ka ise. Elukeskkond, biotoop on liikide säilimiseks ja heaks käekäiguks võtmetähtsusega.

Lihtsaim ja vähim, mis saate teha, on tuua sealt tagasi kõik see, millega kalale/loodusesse läksite (kui see pole just biolagunev). Mõnikord võiks prügikotti mahtuda ka see laga, mis te sealt eest leidsite. Ja kui kõike võõrast kraami ära tassida ei suuda, siis tulevad appi ka talgud ja Keskkonnainspektsioon. Ent kui natukenegi aitate kaasa looduse (puhtana) hoidmisele, siis jälgige, mis tunde see teis tekitab.

Muidugi väljendub hoolimine veel paljus muus – selles, kas püüate üle oma tarbimisvõime, lihtsalt sellepärast, et kala parasjagu väga hästi võtab; kas teete märkama püügieeskirjade või looduses liikumise reeglite rikkumist; kas käitute ise kui hea peremees, kes võtab oma tehtava eest vastutuse, või kui hoolimatu rändtirtsuparv. Südames te teate kõik, kuidas on õige. Kuulake oma sisehäält!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?