Talvine lendõngepüük

Vahur Mäe, 17. jaanuar 2018

Vahur Mäe on lendõngega kalastanud maailma eri paikades, kuid täna räägib ta loo kodumaast ja ajast, mil teisi lennukahulle nii tihti jõe ääres ei kohta.

Talvine jõeforellipüük võib pakkuda suure­päraseid elamusi, aga ka tõelist frustratsiooni. On olnud päevi, kus pärast tundidepikkust külmetamist ja „kaevust püüdmist“ vannun, et mitte kunagi enam. Samas jällegi on olnud püügikordi, millele ka parimad suvised püügipäevad kätte saadud kalade arvult ligilähedale ei saa. Seetõttu tasub kindlasti talvel jõeforelli püüda, aga selleks võiks veidi põhjalikumalt valmistuda. Valida ilma, jõge ja jõelõiku ning varustust. Alati pole kõige mõistlikum hooaja esimesel püügipäeval koleda ilmaga jõe äärde joosta, selle asemel tasuks pigem valida üks ilus päikesepaisteline ja soojemapoolsem päev. Nii on lootus kala tabada suurem ja ka saadav emotsioon positiivsem.

Lendõnge seostatakse sageli suvise püügivahendiga, aga tegelikult on talvine lendõngitsemine vägagi atraktiivne ja sageli isegi tõhusam kui spinningupüük. Viimast seepärast, et oskuslikult lendõnge käsitledes on kalamehel sööda üle parem kontroll. Kuna jõeforell on talvisel ajal energiasäästu režiimil, on oluline saada sööt võimalikult kala lähedale. Seejuures peaks sööt olema väga aeglaselt liikuv, aga siiski ahvatlevalt mängima. Kõike seda on sageli lendõngega lihtsam teha kui spinninguga.

Kuidas jõeforelli talvisel ajal edukalt püüda?

Suures plaanis koosneb edukas talvine püük neljast komponendist – jõelõigu valikust, kala ülesleidmisest, sobiva varustuse valimisest ning õigetest söötadest.

Lemmikpüügipaik suvel ei pruugi tulemusi anda talvel ja vastupidi. Üldiselt hoidub kala jõe sügavamatesse vaikse voolugu lõikudesse. Tihti on kõige magusamad just need augud, mis vahetult kudealast allavoolu jäävad. Allikatoitelistes jõgedes hoiab kala tihti päris jõe ülemisse otsa, sest seal ei jäätu ka kõige suurema külmaga ning soojem allikavesi võimaldab aktiivsemalt toituda.

Kui suvisel ajal elutseb ühes suures käänakus kaks-kolm jõeforelli, siis talvisel ajal võib neid seal olla kuni kümme. Külmematel talvedel olen koguni näinud kümnetest jõeforellidest koosnevat karja, mis selgeveelise käänaku põhja kogu ulatuses kattis.

Suvisel ajal on jõeforelli püük justkui kilomeetritepikkune jaht, talvel võib see aga olla tunde kestev õngitsemine suure basseini ääres.

Samas on viimaste aastate soojad talved tavapärased talvised püügimustrid segamini löönud. Veebruaris on saabunud tavapäraselt varakevadele omased ilmaolud ning ka kala on seetõttu rohkem mööda jõge laiali. Näiteks viimasel kahel aastal ei ole ajaloolised talvitusaugud kala andnud ning tulemuslikud on olnud hoopis suvised kaldaalused.

Kuidas jõeforell üles leida?

Kuna jõeforell teab, et talvisel ajal ei ole tal pinnakihist või keskveest lootust toitu leida, istub ta reeglina jõepõhjas. Nende jaoks on oluline energiat säästa, seepärast tasub esimesena proovida veevoolupoolset kaldaalust – kallas pakub soovitud varju ning vee vool kannab toidu nina alla. Meelispaik on ka kaldajääalune.

Enne esimeste visete tegemist tasub võtta hetk ja jälgida vee liikumist käänakus. Sageli tekivad käänakutes nn. tagasivoolud ehk vesi võib veealuse takistuse või väljaulatuva kaldaeendi tõttu jõevee suhtes vastupidises suunas liikuda. Suurimad kalad elutsevad tavaliselt just neis kohtades. Kuna toit jääb sinna justkui ringlema, on see suurepäraselt kaetud söögilaud. Lisaks pakub see ka kalale kaitset – kogenud jõeforell teab, et kalamehel on sellisest kohast raske püüda.

Heitenöör, koonusnöör ja lips.

Soojal ajal leiab enim kasutust ujuv heitenöör, aga kuna talve suurimaid edutegureid on sööda piisavalt sügavale juhtimine, ei ole ujuv nöör parim valik. Muidugi on võimalik kasutada raske kuulpeaga sööta või lisaraskust, aga kuna meie eesmärk on saada sööt vahel isegi kolme meetri sügavusele ja seda kogu käänaku ulatuses selles sügavuses hoida, siis isegi lisaraskus ei pruugi parimat tulemust anda. Nimelt ujuva nööri korral saab küll putuka veepõhja viia, aga kuna nöör ise ujub pinnal, siis iga tõmme sikutab sööta veepinnale lähemale.

Seetõttu on talvise kalapüügi juures kõige mugavam kasutada uppuvat heitenööri. Mina isiklikult eelistan uppuva peaga heitenööri, sest üleni uppuva nööri korral on putukate kadu suurem. Kogu ulatuses uppuv nöör kipub jõepõhjas olevad puuroikad üles leidma ja kui nöör on juba ümber puu, siis ei ole ka söödal pääsu. Kuna enamik talvisest püügist käib aeglase või keskmise vooluga vees, siis võiks heitenööri pea uppumise kiirus olla keskmine. Näiteks Visioni nööridest on täpselt paraja uppumiskiirusega Vibe 85 Sink 3 heitenöör.

Koonusnööri ja lipsu valikul suuri erinevusi suvega võrreldes ei ole. Paari detaili tasub aga silmas pidada. Üks olulisemaid on ehk fluorokarbonist liidri ja lipsumaterjali eelistamine monofilament tüüpi tamiilile. Nimelt kannatab fluorokarbon paremini külma, ka suuremate külmadega ei muutu see nõrgemaks. Lisaks võib kasutada natuke paksemat tamiili, sest vastasel juhul on põhjast püüdes putukate kadu liialt suur. Kala võttu see ei mõjuta, sest püük käib sügavas ja vees on ikka kerge soga sees. Samas ei tohiks ka üle pakkuda. Mina kasutan suvisel ajal keskpäeval striimeriga püüdes 4X ehk 0,17 mm ja talvel 3X ehk 0,20 fluorokarbon-lipsu.

Ritv ja rull.

Talvel püüdmine ei eelda ilmtingimata nn. talveridva kasutamist, aga siiski seab talvine püük ridva valiku osas mõned ootused. Kuna söödad on sageli suuremad ja ka uppuva peaga nöör ujuvast nöörist raskem, peab ritv suurema putuka ja raskema nööri heitmisega hakkama saama. Juhul kui suvel on kasutusel 5# või 6# klassi tipp-paindega ritv, siis töötab see ilusti ka talvel. Samas, pehmema ridva korral võiks mõelda kangema või klassi võrra toekamale ridvale. Eelistades uppuvale nöörile raskeid söötasid, võiks mõelda koguni 7# ridva peale.

Talvel võib rahulikult kasutada sama rulli, mida suvisel ajal. Ainuke, mida võiks kaaluda, on lisapooli soetamine. Isegi kui püük käib uppuva nööriga, võiks ujuv nöör teise pooliga igaks juhuks seljakotis olla. Seda eriti veebruari lõpus ja märtsis. Kunagi ei tea, millal keskpäevane päike esimese keviku välja toob ja oh seda õnnetust, kui aasta esimese koorumise ajal ainult uppuv nöör ja striimerid kaasas on.

Putukate valik.

Talvised söödad erinevad paljuski kevadel ja suvel kasutatavatest. Üldiseks nimetajaks on sööda suurus ja ehk ka raskus. Pärast kurnavat kudemist püüab jõeforell oma kehakaalu taastada ning külma vee tõttu ei kuluta ta liialt energiat sööda tagaajamiseks ja eelistab aeglaselt liikuvaid ja rohkem kaloreid andvat toitu.

SÖÖT. Konn Bionic Frog. Vahur Mäe

Konn.

Väga sageli on suuremate kui kiloste kalade talviseks põhitoiduks konn. Eriti oluline on see sulailmade saabumisel, mil konnad aktiivsemaks muutuvad. Pildil olev sööt nimega Bionic Frog ujub pinnakihis, aga uppuva peaga püüdes saab selle ka põhja lähedusse viia.

Üldiselt moodustab kala jõeforellide toidulauast väga väikese osa. Üks väheseid perioode, mil jõeforell kalamaimude vastu huvi tunneb, ongi just talv. Olenevalt jõest on lihtsaimaks saagiks luts. Üks parimaid lutsu imitatsioone on Muddler Minnow kuulpeaga versioon. Kuulpea aitab striimeri kiiremini soovitud sügavusele viia ning muudab ta välimuse „kalasemaks“ ja mängu realistlikumaks.

Vahur Mäe
Vahur Mäe
KALAMAIMUD: Muddler Minnow BH; Super Tinsel; Red Tag BH. Vahur Mäe

Neis jõgedes, kus luts ei ela või on teda vähe, on jõeforellile oluline toit lepamaim. Üks parimaid lepamaimu jäljendajaid on Ian’s Epoxy Minnow. See striimer on eriti häid tulemusi andnud sügavates talvitusaukudes, kus talvekodus olevad jõeforellid grupijahti peavad.

Nagu kõik kalamehed teavad, ei pea sööt alati kindlat toitu imiteerima, vaid lihtsalt näima ahvatleva suutäiena või jõeforelli närvi ajama. Üks ahvatleva mänguga suur suutäis on Super Tinsel. Kuigi ta ei imiteeri otseselt forelli toidulauda, näib ta kui suur ja ahvatlev toidupala või üks närvi ajav territooriumi piiririkkuja.

Red Tag BH on suvisel ajal üks enim kasutatavaid striimereid. Imiteerides kalamaimu või putuka vastset, on see ka talvisel ajal kohustuslik striimer karbis.

Vahur Mäe
Vahur Mäe
LEECHID: Woolly Bugger Black; Taddy Hot Viva; SR Hot Head Straggle Zonker. Vahur Mäe

Leechid on meie vetes ühed tõhusaimad striimerid, millest Woolly Bugger on õigustusega üks enim kasutatavaid söötasid. Leech ehk kaan on aasta­ringselt üheks jõeforelli põhitoiduks. Veel võivad need söödad kala jaoks imiteerida kalamaimu, kiilivastset ja palju muud. Lisaks võimaldab nende striimerite hästi liikuv saba neid väga aeglaselt mööda põhja liigutada ning ka kõige passiivsema kala võtma innustada. Kuigi Woolly Bugger on väga tõhus striimer, olen ise paremaid tulemusi saanud kahe teise, märksa suurema ja karvasema leechiga.

Jõeforelli toidulauast moodustavad erinevad vastsed ja nümfid koguni 80%. Üheks olulisemaks on kirpvähk, seda just talvisel ajal. Olenevalt jõest võib kirpvähk moodustada enamiku jõeforelli toidulauast. Teine oluline putukavastne jõeforelli toidulaual on puruvana, kes samuti just talvisel ajal väga olulisel kohal on. Talve lõpus, vahetult enne keviku masskoorumist muutub väga hästi töötavaks söödaks keviku vastne. Nümfiga püüdes heida sööt vastu voolu ja lase allavoolu triivida. Kindlasti peaks ka nümf põhja lähedal liikuma. Kuna paljud nümfid on võrdlemisi kerged, tasub ka uppuva heitenööriga püüdes natuke lisaraskust lisada.

Vahur Mäe
Vahur Mäe
NÜMFID: Grey Scud ehk kirpvähk; Finish Case Caddis ehk puruvana ja Little Black Stonefly ehk kevik. Vahur Mäe

Pinnaputukad – Black Stonefly Stimulaator ehk keviku valmik.

Olenevalt jõest võiks veebruari keskpaigast alates mõned kevikut imiteerivad pinnaputukad karbis olla. Üldiselt öeldakse, et kevik hakkab kooruma pärast esimest 0-kraadise keskmisega ööpäeva. Külmadel talvedel juhtub see tavapäraselt märtsis, aga viimastel soojadel talvedel on keskpäevased päikesekiired juba veebruari keskpaigas keviku välja toonud. Kuigi keviku masskoorumisele ei ole lihtne peale sattuda, tasub seda perioodi siiski jahtida. Olen näinud keviku mass­koorumist, mis on olnud intensiivsem nii mõnegi jõe ühepäevikulennust ja mõistagi toob selline putukate kogus ka kala pinda.

Eesti poisid on teinud sellise laheda kodulehe nagu putukad.ee ja kel veel küsimusi õhku jäi, soovitan soojalt sealt vastuseid otsida.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?