Valgjärv – üks paarikümnest omataolisest ja natuke eriline

Teet Krause, 17. jaanuar 2018

Käesolevas numbris annab tuntud ihtüoloog Teet Krause ülevaate ühest Lõuna-Eesti pärlist Valgjärvest. Mille poolest see veesilm eriline on ja miks teda külastada tasub, järgnevatelt lehekülgedelt lugeda saategi.

Aasta lõpus arvuti taga istudes ja alustades järjekordset püügipaiga lugu, liigub pilk aknast välja ning seal avaneb viimastele aastatele iseloomulik pilt. Lumise valge asemel on jõulude ajal maa must ja vahel näitab pilvede vahelt end päike, lastes paista ka sinise taeva killukesi. Veebruaris saab isamaa sajaseks, meie rahvusvärvid on veelgi vanemad, riigi­lipp ametlikult veel siiski noorema. Kas meie eellased on meie järvede kallastel elades ja sealt kala püüdes olnud nii vähese fantaasiaga, et paljudele vetele on nimeks pandud „suur“? Nendest pisemad on siis „väikesed“. Suurelt mõeldes on meie järved ju kõik väikesed. Värvuste osas on aga juhtimas mustad järved, nad saavad vee rabadest: neid on üle kolmekümne, valgeid on aga vähem. Valgejärvesid või valgjärvi ja nende murdelisi nimekaimusid teame 22. Lisaks saame kahe käe näppudel üles lugeda sinise-nimelised veekogud.

Anu Palm

Valged järved on läbipaistvama veega ja kalarikkamad tumedaveelistest. Viimastes elavad tavaliselt ahvenad ja haugid. Harvemini leiab neist särge ja kiiska. Mõnedes aga ei ela üldse kalu. Heledaveelistes on parimal juhul aga kümmekond kalaliiki. Kui Valgjärved on eristatavad paiknemise alusel kohanimede järgi, siis suurim neist kannab ametlikult nime Valgjärv ja ega paljud teagi, kus selline järv täpselt asub. Hoopis tuttavam on Otepää Valgjärve nimi, aga ka see on eksitav, sest asub Otepäält linnulennult ligi kümne kilomeetri kaugusel. Enne haldusreformi asus Põlvamaal Valgjärve vald, nüüd teistega liitununa on ta osake Kanepi vallast. Otepää on asunud Tartumaal ja meie teadmistes kinnistunud kui Valgamaa linnake. Otepää Valgjärvele on foorumites pakutud nimeks ka Saverna Valgjärv – suurima lähedal asuva asula järgi.

Saverna võib olla iseenesest väike koht, aga vähemalt kaks olulist isikut on siinkandis sündinud. Need on juba eluajal legendi staatusesse tõusnud Valdo Pant oma kuulsate raadioreportaažidega laulupidudelt ja muidugi 313 telesaatega „Täna 25 aastat tagasi“. Teine mees on aga oma tegemised jäädvustanud kivisse ja betooni – arhitekt Edgar Johan Kuusik. Vabadussõjas võidelnud mehena oli ta üks Eesti Arhitektide Ühingu asutajaid. Tema loomingu näiteks on Tallinna Kunstihoone ja maja Tallinnas Sakala tänaval, kus asub Kaitseministeerium. Ei tea, kas nad ka kalamehed olid?

Kõige paremini leiab selle järve üles Lõuna-Eestis kõrguva telemasti järgi. Tartu poolt Võrru sõites tuleb Savernast paremale pöörata ja sõita Valgjärve külani. Kokku tuleb kilomeetreid 45. Otepäält tulles on vahemaaks tosin kilomeetrit. Valgjärv on omanimeliste hulgas meie suurim, pindalaga 65,8 ha. Eesti järvede pinnasuuruse tabelis jääb ta Ohepalu Suurjärve ja lõunapiiril asuva Murati järve vahele, platseerudes 76. kohale. Läheduses asub peaaegu sama suur Jõksi järv. Põlvamaal on teinegi valge järveke. Meenikunno rabast leiame kaitsealuse Nohipalu Valgjärve, kus vähetoitelises vees elavad mudamaimud ja haugid.

Valgjärv on madal veekogu, keskmine sügavus ulatub 3,3 meetrini, suurim aga 5,5 meetrini. Valgjärve ümbritsevad laugjad kõrgendikud, lääne pool on põllumaad, põhja suunas paistab üle metsa telemast. Lõuna suunast ulatub järveni Valgjärve park koos oma kaitsealuste tammedega. Idas on rajatud ujumispaik ja puhkeala otse Valgjärve külas. Siia mahuvad väikesesse parklasse mõned autod ja siit on hõlpsam ka kergemat paati vette lasta. Slipikohta Valgjärves ei ole ja kaitse-eeskirjad ei luba ka elektrimootori kasutamist veekogul sõitmiseks.

Anu Palm

Valgjärve pikitelg kulgeb lääne-ida-suunaliselt ja on päris liigestunud kaldajoonega. Ümbermõõduks annavad teatmeteosed veidi üle 5 kilomeetri. Kaldad on madalad, põhjakalda piirkonnas on kohati õõtsikut, samas on lõunas ja kagunurga ujumiskohas ka kohati kruusast ja liivast ala. Järv on vahelduva sügavusega. Kui kalda lähedal on põhjas ka kruusa ja kohati kive, siis keskosas valitseb lendmuda. Erilisi sügavamaid piirkondi, kuhu näiteks võiks kalad koonduda, siin ei leidu. Valgjärv on aga saarterikas – neid on siin isegi kolm. Pajusaarele lisandub kaks Mustsaart (jälle meie must-valge värvuste palett!).

Valgjärvest saab oma alguse Elva jõgi, sisse aga voolavad mõned kraavid nii lääne kui ka ida suunalt. Järve keskosas ja siin-seal kalda lähedal lisavad vett allikad. Vesi koguneb järvenõkku väikeselt alalt, ainult 4,9 km². Sarnaselt paljude teiste meie riigi lõunaosa järvedega on siin möödunud sajandi esimesel poolel veetaset alandatud. Sellegipoolest võib suurvee ajal veetase tõusta isegi kuni 0,65 meetrini. Järve morfomeetrilised andmed on aegade jooksul muutunud, praegu on pikkuseks mõõdetud 1390 m ja laiuseks 760 m.

Valgjärv kuulub veepoliitika raamdirektiivi alusel keskmise karedusega kihistumata veega järvede hulka ja on loomulikult eutroofne ehk ­rohketoiteline. Olemuselt on sellised järved meie kõige paremad kalajärved.

Läbi veeproovide kogumise ja mõõtmiste ajaloo on Valgjärve vesi olnud hea või väga hea läbipaistvusega, ikka vähemalt 1,5 kuni isegi 2,75 m. Vesi on rohekaskollane ja soojeneb suvel ühtlaselt läbi. Kuumematel suvedel on siiski periooditi pinnavee ja põhjalähedase veekihi temperatuuri erinevus kuni 7 °C. Väga harva on Valgjärv talvel ka ummuksisse jäänud. Hüdrokeemilistelt näitajatelt ei ole järvele midagi ette heita, sest analüüside alusel on fosfori ja lämmastiku üldnäidud head.

Valgjärv on taimestiku poolest rikkalik, siin on botaanikud kirjeldanud vähemalt 56 taimeliiki. Kaldavee taimi teatakse 38 liiki, neist valitseb kõikjal pilliroog, teistest liikidest on ohtramad mitmed tarnaliigid, järvekaisel ja konnaosi. Veepinnale ulatuvatest ujulehtedega veetaimedest moodustub katkendlik vöönd kogu veekogu kaldavööndis, neid on teada viis liiki, domineerijateks kollane vesikupp ja ujuv penikeel. Vesisammal koos kaelus-penikeelega valitseb peaaegu kogu Valgjärve, kattes ulatuslikke alasid avavee põhjas ja jättes taimestikuvaba ala järve põhjas väga väikeseks. Teistest veesisestest taimedest on uurijad leidnud siit räni-kardheina, kanada vesikatku ja ogateravat penikeelt.

Veel pool sajandit tagasi oli Valgjärves fütoplanktoni biomass keskmine ja tavalisteks liikideks olid sinivetikas Microcystis aeruginosa ning ränivetikad Auacoseira ambigua ja Asterionella formosa. Füto­planktoni koondindeksi keskmine näitaja iseloomustas tollal Valgjärve kui mesotroofset veekogu. Veerandsada aastat tagasi mõõdetud fütoplanktoni biomassid olid juba kõrgemad ning domineeris sinivetikas Limnothrix redekeii. Viimasel kümnendil on järve troofsus kahanenud ja domineerivad vähese troofsusnõudlusega fütoplankterid. Zooplanktoni arvukus ja biomass on Valgjärves suured, neid on viimaste uuringute tulemusel proovidest leitud 17 taksonit. Kesksuvel on vees arvukamad keriloomad, kellest kolmandik kuulub liiki Keratella cochlearis. Aerjalaliste ehk kopepoodide seltsi esindavad ­Valgjärvest kogutud proovides Mesocyclops leuckarti, M. oithonoides ja Eudiaptomus graciloides. Vesikirbulisi leiti viis liiki, arvukaimana Daphnia cucullata't.

Anu Palm

Nii zooplankterite kui ka neist toituvate kalamaimude, noorkalade ja ­karpkalalaste toidu­baas on järves hea. Varasema andmestikuga võrreldes on ka järve halvale seisundile viitavate zooplankterite liikide osakaal vähenenud. Limnoloogilises aruandes on esile toodud ka Valgjärves elava üksiku pisikese plankteri keskmine kaal, mida spetsialistide hinnangul tuleb lugeda omataoliste hulgas märkimisväärselt suureks – 0,0028 mg. Aga kui neid on palju, siis saavad uimelised oma kõhud täis küll.

Ka põhjaloomastikku ehk bentost toiduks tarbivate kalade heaolu peaks Valgjärves olema suure­pärane, sest uuringute tulemusena on teada, et arvukalt leidub siin surusääsklasi Chironomidae ja mudapäevikuid Caenis horaria, keda kaladele söögiks jagub piisavalt. Valgjärve lõunakaldalt kogutud bentose-proovid näitavad, et seal on põhjaloomastiku üldseisund ja kooslus viimasel kümneaastakul jäänud üsnagi muutumatuks. Võrreldes mitme teise meie väikejärvega on seda hea tõdeda.

Väikejärvede kalauurijate töörühm püüdis esimest korda Otepää Valgjärvel 11 aastat tagasi, 2006. aastal, viimati aga möödunud aasta septembris. Ilm oli selle aasta kohta täiesti tavaline: tugev tuul ja vihm märksõnadeks, lisaks temperatuur nii vees kui õhus 10 °C ümbruses. Püüdsime esimesel õhtul Valgjärve idapoolses avavees, teisel ööl läänepoolses osas, kus veesisest taimestikku rohkem. Järvel esimesel päeval teisi püüdjaid ei olnud, teisel päeval, kui ilm oli veidi kuivem, oli veel paar püüdjat kummipaadiga. Saagi üle nuriseda ei saa.

Valgjärve kalastiku kohta on kirjandusallikatele toetudes teada, et domineerivateks kalaliikideks on siin latikas ja särg. Veel on püütud kiiska, ahvenat, haugi, roosärge, linaskit, hinku ja nurgu. Lisaks asustati sajandivahetusel siia haugivastseid ja 660 kahesuvist linaskit.

Anu Palm

Esimene sektsioonvõrkudega püügikord Valg­järvel 2006. aastal andis kohe päris huvitava tulemuse. Esmalt ei saanud me järvest latikat ega nurgu, keda varasemalt kirjanduse alusel siit ohtralt oli püütud. Kuigi toidunappust neile kahele konkureerivale liigile ei tohiks Valgjärves olla, ometi saagis nad puuduvad. Võimalik, et üks latikale mittesobivaid asjaolusid on Valgjärve põhja liigne taimestikurohkus, mis raskendab toidu kättesaamist. Praegu aga võib täheldada linaski jõudsat edenemist nii saakide arvukuses kui ka kalade kaalus.

Teine tähelepanek oli mudamaimu olemasolu Valgjärves (ka seda kala võib sagedasti tabada järvedest väikese silmasuurusega võrkudega püüdes). Kindlasti oli ta siin juba varasemalt, kuid jäänud siis märkamatuks. Kui Valgjärv oleks sügavam, elaks siin ka viidikas, praegu ta aga puudub. Uue liigina saime nimistusse kirja kogre. Omaette üllatuslik oli ka 2006. aastal arvukas hingu esinemine nii nakkevõrkudes kui ka olulise osana ahvena ja haugi toiduratsioonis. Naljaga pooleks võisime öelda, et Otepää Valgjärv on omanäoline seepärast, et siin sööb haug hinku, hoolimata viimase Natura liigi staatusest. Vaevalt, et seda haugi ja ahvena käitumismustrit seletab hingu hõrk maitse, pigem ikka hõlpsasti tabatavus ja tema rohkus järves. 2006. aasta katsepüügil püüdsime peamiselt särge, arvukamad olid ka kiisk ja ahven. Saaki kaaludes moodustas poole kaalukausile asetatust linask. Särg oli erinevate võrgusilmadega katsepüügil ikka väikesevõitu – peotäiest suurematest kaalus kõige vanem 280 g. Järve keskosast püüdsime ahvenaid. Need olid ka enamikus noorkalad. Selle püügikorra suurim isend kaalus 537 g ja oli 32,6 cm pikk.

Läbi kõigi meie katsepüükide on Valgjärves põhiline püügikala olnud linask. Kui 2006. aastal oli keskmise Valgjärvest tabatud isendi kehamass 985 g, siis möödunud septembris ulatus see 1276 g, hajutades kahtlusi, et linaskikari on noorenenud või tema arvukus vähenenud. Tõsi, saakide rekord jääb kümnendi taha – 2070 g –, kuid ega selle aasta suurim püütud emane linask palju vähem kaalunud – 1981 g.

Valgjärv on hakanud „välja andma“ ka järjest suuremaid ahvenaid. 2006. aasta suvel oli meil mõõdulaual ja kaalukausil hulgaliselt noorte vanusrühmade isendeid ja vaid üks „poolekilone“: 537 g raskune emaskala. Viis suve hiljem oli poolekiloseid kümmekond ja suurim neist ületas kilogrammi näidu, kaaludes 1017 g. Septembris tabasime me Valgjärvest üldse möödunud aasta katsepüükide suurima ahvena – kaaluga 1184,9 g. See „hiiglane“ jõudis ka kõigi aegade väikejärvede katsepüükide esitosinasse.

Anu Palm

Suuri hauge pole me katsepüükidel Valgjärvest tabanud. Haugile toitu siin jätkub ja viimastel toiduanalüüsidel on ta söönud särge, kiiska ja väikest ahvenat. Hinku enam ei sööda – ju on selle liigi arvukus vähenenud ja tabamine seepärast juhuslikum. Kümme aastat tagasi püüdis harrastuskalamees kahe tunniga Valgjärvest seitse mõõdulist haugi vahemikus 45–56 cm. Tundub, et praegu see nii hästi ei õnnestuks, haugi on vähem. Haugi on vähem saagis nii kalauurijatel kui ka kalastajatel, kuid kas see on ainult püügisurve mõju, seda on raske üheselt öelda.

Seega, 2017. aastal ajakirjas ilmunud linaskijärvede loetellu saame lisada veel ühe – Valgjärve. Kus linask juba olemas, ei sealt puudu ka koger. See ütlus kehtib nii Kaismal, Endlal kui ka Valgjärvel. Siin, läänekalda läheduses, otse väljavoolu kõrval, sambla­patjade vahel nad koos olid, pool tosinat kokre kaaluga 890–1015 g.

Valgjärv pole küll enam haugipüüdjatele nii helde, ent siin tasub õnne proovida ahvena, linaski ja kogrega. Tulge kalale!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?