Valgjärv – üks paarikümnest omataolisest ja natuke eriline
Käesolevas numbris annab tuntud ihtüoloog Teet Krause ülevaate ühest Lõuna-Eesti pärlist Valgjärvest. Mille poolest see veesilm eriline on ja miks teda külastada tasub, järgnevatelt lehekülgedelt lugeda saategi.
Aasta lõpus arvuti taga istudes ja alustades järjekordset püügipaiga lugu, liigub pilk aknast välja ning seal avaneb viimastele aastatele iseloomulik pilt. Lumise valge asemel on jõulude ajal maa must ja vahel näitab pilvede vahelt end päike, lastes paista ka sinise taeva killukesi. Veebruaris saab isamaa sajaseks, meie rahvusvärvid on veelgi vanemad, riigilipp ametlikult veel siiski noorema. Kas meie eellased on meie järvede kallastel elades ja sealt kala püüdes olnud nii vähese fantaasiaga, et paljudele vetele on nimeks pandud „suur“? Nendest pisemad on siis „väikesed“. Suurelt mõeldes on meie järved ju kõik väikesed. Värvuste osas on aga juhtimas mustad järved, nad saavad vee rabadest: neid on üle kolmekümne, valgeid on aga vähem. Valgejärvesid või valgjärvi ja nende murdelisi nimekaimusid teame 22. Lisaks saame kahe käe näppudel üles lugeda sinise-nimelised veekogud. Anu Palm