Miks kudenud lõhed surevad?

Mark Pahk ja Martin Kesler, 17. jaanuar 2018

Tuntud kalateadlane ja lõheuurija Martin Kesler selgitab põhjuseid, miks ka meie kalamehed aina enam jõgede äärest pärast kudeaega surnud kalu leiavad.

Enamik maailmas elavaid lõheliike on semelpaarsed, s.t koevad elus vaid ühe korra ning pärast kudemist eranditult kõik isendid hukkuvad. Eestis elutsev lõhe (Salmo salar) on selles osas lausa erand (iteropaarne) – väike osa isendeid jääb pärast kudemist ellu. Need isendid võivad aasta-paari pärast, kui nad on meres toitumas käinud, uuesti jõkke kudema rännata. Sellised isendid on kudekarja seas siiski selges vähemuses. Näiteks Pirita jõkke kudema rändavate lõhede mõõtmeid analüüsides võib öelda, et selliste isendite osakaal on igal juhul alla 20% ning ülejäänud kalad on esmakudejad. Kuderändele asuvad lõhed lõpetavad söömise ning rändel ja kudemisel peavad nad hakkama saama ainult merest kogutud energiavarudega.

LÕHE. Valdav osa Eesti lõhedest sureb siiski kalamehe käe läbi. Jarko Jaadla
Jarko Jaadla
Surnud lõhe. See konkslõug on oma panuse soo jätkamisse andnud. Jarko Jaadla
Seened ja parasiidid. Need on tihti näha juba elusatel isenditel. Jarko Jaadla

Kogu see protsess on lõhedele väga kurnav ning seetõttu on nad ka kergemini vastuvõtlikud haigustele ja parasiitidele. Sellest järeldub, et uue põlvkonna loomisel on kandev roll eelkõige esmakudejatel ning lõhede kudejärgne suremine on bioloogiline paratamatus. Põhja-Eesti lõhejõgedes on viimase kümne aasta jooksul lõhe arvukus märkimisväärselt suurenenud ning jõkke kudema tulevaid lõhesid valvavad vabatahtlikud koostöös keskkonnainspektsiooniga. Nende asjaolude tulemusena võib hilissügisel jõgede ääres senisest enam näha oma elutsükli lõpule jõudnud lõhesid, mis on siiski loomulik osa lõhede elust.

Keila jõe lõhepopulatsioon on 1990-ndate madalseisust jõudnud väga heasse seisundisse. Lõhe noorkalade (tähnikute) asustustihedus on kümneid kordi suurenenud (vt joonis 1), samuti Pirita jões. Pirita jõe lõhepopulatsiooni loeti 1970-90-ndatel väljasurnuks, kuid praeguseks on jões kujunenud elujõuline lõhepopulatsioon (vt joonis 2). Pirita jõkke küll asustatakse igal aastal lõhe laskujaid (seda teeb Põlula KKK ja nendel kaladel on rasvauim ära lõigatud), kuid jõkke kudema tulevate kalade seas on selges ülekaalus looduses sündinud kalad.

Elu läbi surma. Mitmed uuringud Vaikses ookeanis elutsevate lõhedega on näidanud, et jões massiliselt surevad kudenud lõhed on suurepäraseks toiduks jõe ümbruses elutsevatele loomadele ja lindudele ning lõhed lisavad ümbruskonna ökosüsteemi toitaineid. Suurem toitainete hulk jões suurendab jõeelustiku tootlikkust ning parandab omakorda jões elavate lõhe noorkalade toidubaasi. Seeläbi toodab jõgi ka rohkem merre rändavaid lõhe noorkalu (laskujad).

Lõhede kohale toodud toitainete tõttu kasvab lõhejõgede ümbruses isegi mets kiiremini ning metsa liigiline mitmekesisus on suurem. Analoogseid uuringuid Eestis elutseva lõheliigi kohta paraku pole, sest selle liigi arvukus on oma areaali piires drastiliselt vähenenud ning lõhe üleküllust kohtab haruharva.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?