Eesti teadaolevalt vanim angerjas peitis end Pühajärves

Heiko Heitur, 17. jaanuar 2018

Elus tuleb ette huvitavaid juhuseid, kuid kui suur tõenäosus on, et tabate enda 32. sünnipäeval sama vana angerja? Just selline lugu juhtus alljärgnevate ridade autoriga möödunud suvel.

Ühel ilusal augustikuu nädalavahetusel tähistasime kauni Pühajärve kaldal sõpradega tähtpäeva. Kuna suur osa seltskonnast olid väiksemal või suuremal määral kalamehed, otsustasime passiivselt ka kala püüda. Haarasime kaasa kümme ketasunda ja kõik vajaliku, et need püüdma panna. Kuna Pühajärv on päris pirtsakas ja jätab tihtipeale ka kogenud kalamehed saagita, olin pisut skeptiline, kas lähedal asuvast roostikust üldse on võimalik särge tabada. Üllataval kombel ei läinud kaua, kui esimesed kalad olidki käes. Väärib mainimist, et särjepüüdja eelmine õngitsemine jäi lapsepõlve, kui ta proovis püüki Otepää biotiikidest, kus kork liigub ilmselt ainult tuule mõjul.

Kella 19 ajal viisime paadiga unnad sisse ja püügikohaks valisime lähima potentsiaalse koha, kus kala peaks liikuma. Unnad läksid 4-5 m sügavusele, kuigi järvel sügavust 7-8 m kanti.

Järgmisel hommikul jäime undadele järele minnes hilja peale, kell oli juba peaaegu üheksa. Esimeste undade väljavõtmine suurt rõõmu ei valmistanud, sest need kõik olid nii-öelda „korras“. Undade loendamisel oli aga üks puudu. Edasi aerutades kohtasime latikat püüdvaid lätlasi. Üks neist rääkis, et und möödus neist viie paiku hommikul ja liikus Pühajärve ranna suunas. Läksime mõlemad põlema, sest liikuv und tähendab kala, ja koheselt ­seostasime seda kohaga, mida Pühajärves veel mõni isend leidub. Alustasime aerutamisega, suunaks mõistagi Pühajärve rand. Silmadega patrullisime kõikjale, et kadunud unda leida, kuid tulutult. Jõudsime juba randa, tegime tiiru Sõsarsaartele ja lootuseta aerutasime püügipaiga poole tagasi. Kilomeetreid oli kogunenud juba omajagu. Tegelikult kartsime kõige rohkem, et keegi on selle omavoliliselt ära korjanud või uputanud. Siiski oli üks koht veel kontrollimata.

Suundusime lahte, mis oli püügipaigast rohkem kui kilomeetri kaugusel. Kohale jõudes hakkas meie ketasund kohe silma – see oli liikunud sügavale lahte ja seisis. Eluvaim tuli sisse ning tüdimus asendus elevuse ja ootusärevusega. Kuna minul oli sünnipäev ja sõber juhtumisi aerude taga, oli mul võimalus see välja võtta. Seal see kadunud ketas-und siis oligi – kaldale suhteliselt lähedal ja meie vaikse lähenemise peale hakkas liikuma. Võimas! Kala oli otsas ja und kadus korraks vee alla. Mõned aerutõmbed ja sain unna enda kätte. Ettevaatlikult hakkasin nööri välja tõmbama. Kui esimene pauk käis, oli selge, et see on haug. Ütlesin ka sõbrale, et siin on suur haug otsas, ei mingit angerjale iseloomulikku „tonksutamist”, vaid tugevad tõmbed ja sööstud. Imestuseks nägime juba paari minuti pärast, kes meile veest vastu vaatab – angerjas! Ülimalt suur, jäme ja väga tigeda näoga. Vingerdas ja tõmbas ennast tagasi sügavusse. Oli see vast vaatepilt! „Vaata, et sa seda ära ei lase, Heiks! See on jõhker elukas,“ ütles sõber.

Meie võitlus lõppes küll kiiresti, aga seisime järgmise probleemi ees: kuidas angerjas paati saada. Olenemata sellest, et juhtumisi oli unnal ühene konks ja tross, me ei teadnud, kui tugevasti kala konksu otsas on, sest see ei olnud väga sügaval. Proovisin mitmel korral angerjal ümbert kinni võtta, ei õnnestunud – ta on ju limane. Tekkis mõte, et ehk on võimalik nii liinist kui ka angerja kehast sama­aegselt kinni võtta ja ta paati tõmmata. Ega seegi eriti välja tulnud ja üsna pea meisterdas sõber plastikaatkilekotist abivahendi, mille proovisime saba poolt angerja alla tõmmata janiiviisi ta paati saada. Kallutasime paadi angerja poole, mõned sentimeetrid veest puudu: mina tõmbasin liinist ja panin kilekoti alla, aga kala kukkus vette. Ega’s midagi, tegime uue katse. Kahtlemata paistis kogu protsess väga naljakas, aga teisel korral kõik õnnestus.

Milline emotsioon! Sõbralik käepigistus, plaksud, huilged, mida ilmselt lähedal asuvad inimesed kuulsid, aga me olime nii õnnelikud. Ei tahtnud uskuda, et püüdsime sedavõrd suure angerja! Angerjas oli endast kõik andnud ega liigutanud kilomeetri aerutamise jooksul kordagi. Huvitav, milliseks oleks võitlus kujunenud, kui oleksime hommikul varem unna tabanud.

Kaldale jõudes hakkasime kala lähemalt uurima ja kaalu pakkuma. Algselt arvasime, et ehk on 2,7–2,8 kg kanti, aga digitaalkaal näitas kolmel kaalumisel 2,365 kg ning pikkuseks 108 cm. Kuna angerjas on väga maitsev kala ja mul oli plaan seda purki marineerida, jätsin pea alles. Tänu sotsiaalmeedia postitusele võttis ühendust ihtüoloog Maidu Silm, kelle huvi oli teada – kas ikka säilitasin ka angerja pea? Kulus vaid päev või kaks, kui pea jõudis Eesti Maaülikooli Limnoloogiakeskusesse, kus eemaldati otoliidid, valati need vaiku ja määrati vanus – 32 aastat! Nende sõnul on tegemist vanima registreeritud angerjaga, mis püütud rände­võimalusega järvest.

Autor tänab kõiki kaasosalisi, kes panustasid kala tabamisse:

Leivakuulid – Sander

Särjed – Siim

Aerutamine – Indrek

Undade sissepanek – Hans

Ei oleks osanud arvata, et Pühajärv kingib sünni­päevaks minuga sama vana angerjamamma – mälestus terveks eluks!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?