Kuidas hüljestel läheb?

Ivar Jüssi, 17. jaanuar 2018

Hülgeuurija Ivar Jüssi annab alljärgnevalt ülevaate meie mere hüljeste käekäigust. On siis tegemist kalameeste konkurendivõi loomaga, kes annab tunnistust meie looduse rikkusest?

Võib öelda, et hallhüljestel läheb hästi nii Eesti vetes kui ka terves Läänemeres. Liik on saanud oma 30–40 aasta tagusest kriitilisest madalseisust üle ning arvukus on kasvanud selliseks, et lühiajalised ebasoodsad tingimused (nt haiguspuhangud, sigimise ajutine ebaõnnestumine jne) ei ole asurkonnale tervikuna ohtlikud. Läänemere hallhüljeste viimaste kümnendite seireandmed on näidanud kuni 8% arvukuse tõusu aastas 2014. aastani. Viimasel kolmel aastal on kasvutrend nii Eestis kui ka terves Läänemeres peatunud.

Loenduste tulemust mõjutavad ilmastikutingimused, hüljeste liikumine jt asjaolud, nii et kolme aasta andmete põhjal ei saa veel väita üldise tõusutrendi peatumist. Samas võib see olla ka tõene, sest viimastel soojadel talvedel on poegade sünnijärgne suremus olnud väga suur ja see mõjutab arvukuse juurdekasvu. Vt lisatud andmetabelit ja joonist.

Need arvud väljendavad minimaalset arvukust karvavahetuse ajal (mai lõpp kuni juuni algus), kui loendusi tehakse. Kui palju hülgeid ühel või teisel ajal või kohas meie vetes on, polegi täpselt teada, sest loomad liiguvad terves Läänemeres väga laialt ringi ning vahetavad oma puhke- ja toitumisalasid. Suvel kipuvad nad olema rohkem avamerel ja sügavates vetes, kevadel ja sügisel rannikule lähemal.

Viigritega on asi nutusem ja keerulisem. Hinnanguliselt on Eesti vetes ligi 1000 viigrit, aga võib-olla ka vähem. Neid ei ole nii lihtne loendada ja seirata kui hallhülgeid, sest nad ei kogune suurtesse gruppidesse ja nende karvavahetuse aeg on ka varem, aprillis. Tavaliselt loendatakse neid jää peal, kui nad on hästi näha. Aga kuna jääd oli aprillikuus viimati 2013. aastal, siis ei ole lihtsalt viimaste aastate kohta andmeid, mille põhjal arvukuse muutusi kirjeldada.

Ilmselt on viigrite arvukus Eesti vetes allakäiguteel, sest nende sigimisedukus sõltub sada protsenti jää olemasolust. Erinevalt hallhüljestest nad kuival maal ehk siis väikestel laidudel ja karidel ei poegi, ainult jääl. Soojade talvede korral hukkuvad ilmselt kõik pojad enne iseseisvaks saamist.

Kus neid kohata võib? Hallhülge koondumispaigad on peamiselt Lääne-Eesti saarte avamerepoolsetel aladel. Samas, nagu eespoolgi mainitud, liiguvad nad väga laialt ringi ja eriti sügiseti võib neid näha peaaegu kõikjal kogu rannikul. Tihti passivad nad väiksemates sadamates.

Üldiselt on suurematele puhkealadele moodustatud liigse häirimise vältimiseks liikumispiirangutega kaitsealad.

Viigerhülgeid kohtab tihedamini Väinameres, eriti Hiiumaa laidude ümbruses ja Matsalu rahvuspargis, aga ka Muhu rannikul ja Kihnu laidude juures. Sarnaselt hallhülgele on peamised puhkealad üsna karmi kaitsekorraga ja häirimise vältimiseks on seal viibimine keelatud.

Hallhüljes – täiskasvanud loomade pikkus 1,8–2 m, isastel ka 2,5 m; kaal 150–200 kg. Vanad isased võivad kaaluda ka kuni 300 kg. Hallhülge pea on robustne ja koon pikk, meenutab koera või isegi hobuse oma. Isased on ühtlaselt pruunikashalli või mustjashalli värvusega, emastel on kaela- ja kõhupool heledam, tumedate laikudega.

Viigerhüljes – täiskasvanud loomade pikkus 1,2–1,5 m; kaal varieerub palju sõltuvalt aastaajast, kevadel u 60 kg, sügisel 80–120 kg. Pea on ümar ja koon lühike, meenutab pigem kassi nägu. Kehal iseloomulikud rõngakujulised laigud.

hüljes kui merekeskkonna tervise näitaja. Läänemerd loetakse üheks maailma reostunumaks mereks. Hüljestele otseselt ohtlike keskkonnamürkide sisaldus oli 1970-ndatel nii suur, et mõjus otseselt loomade tervisele. Emasloomad jäid viljatuks ja see põhjustas ka arvukuse kiire languse. Pärast paljude mürkide keelustamist hakkas nende kontsentratsioon vähenema ja on praegu alla loomadele ohtliku taseme.

Kui mürkide sisaldus vees ja kalades väheneb, siis saavad ka hülged neid vähem. Inimesed ka.

seostest haugi ja ahvena ning hüljeste arvukuse vahel. Võimalik kaudne mõju on olemas – seetõttu, et hüljeste pärast jääb mingi osa võrke merre panemata ja kalad püüdmata. Samas, sellele hinnangu andmiseks oleks vaja mingitki nii hobikalameeste kui ka kutseliste kalurite püügikoormuse statistikat.

Haug ja ahven ei ole liikidena hüljeste põhisaak, selleks on ikka räim. Pole ka täpselt teada, palju ja mida hülged ranniku lähedal söövad. See, kus hülged põhiliselt toituvad, varieerub ka aastaajati. Igal juhul saavad nad suurema osa toidust siiski avamerelt.

Rannikuliikide dünaamika on ikka pigem püügikoormusest, põlvkondade tugevusest ja kudemisedukusest sõltuv. Aga seda oskavad kalauurijad juba paremini kommenteerida.

Ivar Jüssi
Ivar Jüssi
Ivar Jüssi
Ivar Jüssi
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?