Lutsupüügist 1980-ndatel Peipsil

Viktor Katenev, 8. märts 2018

Alljärgnevalt pajatab taas Viktor Katenev Viljandist, missugused olid harrastajate lutsusaagid siis, kui sellele kalaliigile Peipsi järvel keeld ei kehtinud.

Lutsupüügist tänapäeval.

Käes on 2018. aasta jaanuari lõpp, Peipsis on lutsu kudemise tippaeg, aga kehtib püügikeeld. Ei mäletagi täpselt millal see keeld kehtestati ja kas selle keelu tagajärjel lutsu populatsioon järves on suurenenud või mitte, ei tea, kuid kuni keelu kehtestamiseni ei olnud küll mingeid märke, et lutsu arvukus ohus oleks olnud. Kutselised kalurid pole lutsu püügile eriti keskendunud isegi siis, kui lutsu kudekohtadesse massiliselt kogunes, vahel pandi mõni üksik mõrd jää alla, aga see ei olnud kuigi tulutoov – mõrra paigaldamine jää alla on üpris mahukas töö, luts aga suht odav kala. Teadlaste hinnangul on lutsu varud stabiilselt vähesed, samas ütlevad, et ega seda polegi eriti uuritud, püütakse 50 tonni ringis aastas. Fakt on see, et kõige „magusamal“ ajal teda enam püüda ei tohi, muul ajal see püük nii põnev ja efektiivne ei ole, seepärast talvel teda spetsiaalselt eriti ei püütagi ja lutsu saamine on juhuslikku laadi, kuigi öösel tonkaga jäält püüdes ikka saab üht-teist.

Kaugema kandi meestel huvi püügi vastu suur.

Meil Viljandi kandis hakkas lutsu püük Peipsist populaarsust koguma 1981. aastast, siis kui minu hea sõber Mati Luht oli vahetanud elukohta ja kolinud Kallastesse elama. Ta tahtis hirmsasti kutseliseks kaluriks saada. Mati elas otse järve kaldal asuvas majas kalasadama kõrval, järveni oli kiviga visata. Olin Matiga tihedalt kontaktis, käisin tal külas nii suvel kui talvel, olen käinud koos tema lüli meestega nii kevadisel tindi mõrrapüügil, kui ka rääbiste püügil, korra panid mehed kevadel 1,2 km võrke kaugemale kaldast, lootuses siiga saada, kuid siiga tuli vähe, lutsu oli aga võrkudes kõvasti. Ostsime sõpradega paadi ja mootori, tõime Mati juurde ning suviti viibisime tihti tal külas ahvenat püüdmas. Mati õppis lutsu püüki kohalikelt kalameestelt ja andis meilegi teada, kuidas see käib, milliste riistadega ja kus on need kohad, kus teda püütakse. Lutsu kude hakkab Peipsis jaanuari teisel poolel. Olgu väljas pakane või on sula, vesi jää all põhjas on alati +4 kraadi ja lutsu „pulmad“ toimuvad enam-vähem igal aastal ühel ja samal ajal. Üksikuid lutse saadi ka varem, kuid massiliselt hakkas lutsu saama 20. jaanuari paiku. Mati ja teised kohalikud vennad hakkasid lutsu noolima alati varem, et õiget aega mitte maha magada, aga tulemus oli ikkagi selline, et enne 20.–22. jaanuari midagi erilist ei toimunud. Kui aga pulm lahti läks, siis oli lutsu püük kõige põnevam just esimene nädal-poolteist, siis sai püütud kõige suuremad isendid, marjakalad. Isased on reeglina palju arvukamad ja ka väiksemad. Kõik minu püütud üle 3 kg lutsud on olnud eranditult emased ja neid on olnud kuus: 3,9; 3,6; 3,4; 3,4; 3,3 ja 3,0 kg.

01.01.1986. Peipsi luts 3,9kg. Fotod: Viktor Katenev

Püügirajoonid.

Olen käinud lutsu püüdmas Omedul, Kallastel ja Varnjas, põhiliselt aga ikkagi Kallastes. Omedus oli hea lähedal peale minna, püük toimus vaid mõnisada meetrit kaldast, aga seal oli ka püüdjaid palju ja luts oli üldiselt väiksem kui Kallaste all, palju tuli otsa päris väikseid nolke, nagu nad tavaliselt Emajões on. Kallaste all oli keskmine luts veidi üle 1 kg, päris pisikesi trehvas harva otsa. Kallaste ja Kodavere vahel asub umbes 2,5 km kaugusel kaldast suur kivine madalik, minimaalne sügavus seal on isegi selline, et võimaldas vahel suvel pika kummikuga

paadist välja astuda ja lanti loopida ning väga madala veetaseme puhul võis talvel tuuraga kivi pihta põrutada. Püüdsime nii madalast veest kui ka 3-4 meetri sügavuselt. Püüki alustasime tavaliselt ikka pimedas või poolpimedas ja parim aeg oli kuni kella 22 ja 23 vahel, siis oli luts kõige aktiivsem. Sai proovitud vahel ka pikemalt olla, kuid päris öösel tekkisid pikemad pausid lutsu aktiivsuses ja hommikuni püüdjaid oli vähe. Sõber Mati vahel ikka pidas hommikuni vastu ja tema kogemuse järgi muutus luts hommikutundidel jälle aktiivseks. Mõned kohalikud mehed käisid lutsul ainult päise päeva ajal ja enne õhtut tulid juba kaldale korraliku saagiga. Päevasel püügil püüti 1-2 m sügavuselt suurest tuuraaugust – mingi presenditükk või vihmamantel tõmmati üle pea ja vaadati august alla, et haakida just sel momendil, kui luts püügiriistale peale tuleb. Seda on väga põnev jälgida, mõni luts tuleb nagu torpeedo, teine hiilib sentimeetri haaval, lähemale-lähemale ja kui jääb veel mõni sentimeeter sikutini, keerab äkki ringi ja ujub minema. Päevane püük ei olnud eriti populaarne, sest lutsu käitumine oli ettearvamatu. Mõni päev ta võis olla valgel ajal väga aktiivne, järgmine päev võisid päris „kuivale“ jääda.

02.03.1974. Võrtsjärv, suurim luts 2,1kg.

Püügiriistadest.

Ei taha olla keelatud püügiriista propageerijaks, kuid tõele au andes tuleb öelda et efektiivsemat püügiriista kui lutsumänd ei ole olemas. See on ka põhjus miks siinkohal täpsemalt instrumenti kirjeldama ei hakka, kes teab see teab. Sedasi püüti suurest tuuraga raiutud jääaugust. Kohalikud Kallaste kalamehed tunnistasid ainult männaga püüki ja nende saagid olid muljetavaldavad.

Küll aga sai edukalt püütud ka teistsuguste riistadega, mis keelatud ei olnud. Näiteks sai suurele laiade harudega sikutile lisatud mõned plekitükid, mis põhjas liigutamisel heli tekitasid ja kudevat lutsu juurde meelitasid. Sai ka lihtsalt kaks sikutit korraga otsa pandud ja nendega põhjas liigutatud ja iga 7–10 liigutuse järel järsemaid tõmbeid tehes lutse otsa haagitud. Seegi püük oli üsna tulemuslik.

Kui juhtus, et esimene kala august oli emane, siis tihti tuli peagi veel 4-5 isast järele, aga oli juhuseid, kus neid tuli isegi rohkem. Sõber Mati sai kord ühest august 16 lutsu, ilma et oleks vahepeal augu pealt lahkunud. Püüdsime ikka tavaliselt tuuraga raiutud aukudest, sest puuri august on lutsu keeruline kätte saada, kui ta juhtub kusagilt keskelt otsa jääma. Enamik lutse jääb siiski otsa peapiirkonnast.

Esmakordselt püüdsin lutsu Võrtsjärvel 1974. aastal. Kasutasin siis tonkasid ja söödaks kalatükke. Sain tol korral ööga neli lutsu, suurim 2,1 kg. Hiljem käisin Võrtsjärvel veel mõne korra, aga Peipsile tulin lutsule esmakordselt 2. veebruaril 1980. Tulime Mati info peale, et ta oli juba kümmekond päeva lutse kimbutanud ja parim saak olnud 24 lutsu, kokku 28 kg, suurim 3,4 kg. Tulime lausa kuue mehega, ilm oli jube vastik: sadas lund, puhus tugev idatuul, külma oli -14, lund põlvini, nähtavus minimaalne. Peale läksime kompassi järgi, teades enam-vähem püügiala asukohta. Lõpuks sumasime sinna, kus oli näha paar kohalikku meest ja asusime tuuraga auke raiuma, jää oli 55 cm ja tuisk mattis ruttu augu kinni. Kui augult lahkusid, siis seda enam ei leidnud. Tegin vaid kaks auku ja sain ühe lutsu , üks meie pundi mees astus kahel korral tuuraauku, õnneks jäi jalg kuivaks. Lõpetasime püügi ekstreemsete olude tõttu varakult ja sumasime läbi paksu lume tagasi. Selle kolme tunni jooksul sai Mati kolm lutsu, veel kaks kaaslast said ühe ja kaks meest jäid nulli. Ilmselt oligi lutsu kude läbi, sest ka hiljem enam eriti midagi ei saadud. Eks mängisid suurt osa ka ilmaolud.

16.062017. Võrtsjärv, luts 2,27 kg

29.03.2000. Luts 1,2kg Võrtsust.

Teisi põnevaid ülestähendusi.

Vahelduseks loen päevikust, et 17. veebruaril toimusid Peipsil Omedus Viljandi kalaspordiklubi meistrivõistlused jääaluses kalapüügis, osalejate arv 282 (!) – see oli vaid ühe klubi võistlus! Aga tol ajal puudus osavõtumaks, sõit edasi-tagasi oli samuti tasuta, kuna ametühing tasus transpordi eest, ehk siis bussi eest, millega iga sektsioon kohale tuli. Auhinnad olid ka muidugi odavad: metallist vene spinning, seljakott, nahast rahakott või Nevskaja ketas. Televiisoreid ei kingitud. Ise ei osalenud, kuna vigastasin hüppeliigest. Võitja saak oli üle 9 kg, suurim kala luts 3,1 kg.

Kes käis, see hakkas lõpuks ka saama.

1981. aastal tulin lutsule õigel ajal – 21. jaanuaril. Olud olid paremad kui aasta varem: lund oli vähem, eelmiste päevade raiutud jääaugud kenasti nähtavad, külma vaid -5, vaikne. Mati oli eelmisel õhtul saanud 6 lutsu, suurim 3,1 kg. Tulin kohale töökaaslasega, kel oli oma auto. Läksime kella 18 paiku peale, Mati oli juba püüdmas ja tal oli kuus lutsu jääl väänlemas. Püüdsime kuni 23.30-ni, siis tulime ära, kuna luts enam aktiivsust üles ei näidanud. Sain kaks lutsu, kokku 2,7 kg. Mati sagiks oli lõpuks 10 lutsu – 11,4 kg, kolmas mees jäi nulli peale. Selle aasta minu edukaim käik oli 30.–31. jaanuaril. Esimesel päeval püüdsin 17.00–24.00 ja tõin jääle 19 lutsu kogukaaluga 25,7 kg, suuremad: 3,0 kg, 2,8 kg, 2,5 kg. Mati ei tulnud lutsule, kuna päeval käis 7 km peal siiga püüdmas ja oli väsinud (sai 2 siiga, suurem 1,2 kg). 31. jaanuaril olime jääl 18.30 kuni 03.00. Lutsu tuli palju, aga enamikus isased, väiksemat sorti, palju alla-kiloseid, suurim 2,6 kg. Sain kokku 42 lutsu – kokku 38,5 kg, Matile tegin sel korral ära, temal 37 lutsu. Sellest kahe päeva saagist tegin ka pilti. Sel aastal kestis lutsu kude pikalt, viimased head saagid olid 9.-10. veebruaril, siis sain jääle kokku 31 lutsu kogukaaluga 39,3 kg, kuid suuremaid isendeid kui 2,1 kg enam ei saanud. Kogu hooaja peale sai püütud kinni 161 lutsu, millest andsid mõõdu välja ja kõlbasid kotti panna 149 tk, kogukaaluga 153,3 kg. Hooaja suurimad lutsud: 3,9 kg, 3,0 kg, 2,8 kg, 2,8 kg jne.

Pärast püügikeelu kehtestamist.

Nii seda lutsu sai minu poolt vahelduva eduga püütud kuni 1994. Aastani. Sel aastal ise lutsul ei käinud, kuna keskendusin ahvenale, keda tuli hästi ja priskeid. Kuid päevikus on mul märgitud, et tuttavad käisid jaanuari lõpus Kallastes lutsul ja said kenasti ja suuri. Suurimad isendid kaalusid 5,1 kg ja 4,5 kg. Edasistel aastatel lutsu kohta „magusal“ perioodil andmed puuduvad – mõnel aastal olid jääolud olematud, siis jälle hoopiski lumi põlvini ja külma krõbedalt ja lõpuks mingil ajal kehtestati lutsule püügikeeld 10.01–10.02. Hiljem olen lutsu vahel sikutiga ja „kirvega“ saanud, Võrtsjärvest ka tonkadega öösel, seda siis, kui enam Pärnu lahele ega Peipsile kehvade jääolude tõttu ei lastud. Nõnda palju siis kunagi kirgi kütnud jääalusest lutsupüügist Peipsil. Aga oli äge tunne küll, kui istud augul, teed oma monotoonseid liigutusi ridvaga ja äkki on käsi nagu mättas kinni...

P.S. siin välja­lõige rajooni ajalehest Tee Kommunismile.
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?