„Kellel ei vea armastuses, sellel veab kalapüügis.“ Hans Teder.

Jarko Jaadla, 8. märts 2018

Kaanelugude tegemine on paras väljakutse. Kui peatoimetaja ametikoha vastu võtsin, lubasin endale, et ei ühtegi surnud kala pilti enam.

Unnaga praegu ju haugi saaks, kuid see lugu juba oli. Peipsist ilusa ahvena väljameelitamine pole aga sel aastal enam nii lihtne kui varem, luts on jällegi nõnda harv külaline, et selle peale minek eeldaks kümne mehega tõsist tööpäeva. Kuna nii palju mehi kuskilt võtta pole, seame esmase plaani paika lendõngemees Vahur Mäega. Käime Tallinnast kõige kaugemale jäävatel jõgedel, Vahur lendõnge, mina spinninguga. Vahur tabab kolm väiksemat forelli, kuid neid kaanele panna ei sobi. „Kui, siis ikka midagi kobedamat,“ ütleb ta. Järgmisel päeval käin veel üksi üht „sahvrit“ kaemas, veeämber igaks juhuks seljal rippumas. Kuid püügipäev ei kanna vilja, korra õnnestub üks tõsisem vastane landi otsa saada, kuid võtt on õrn ja kala pääseb minema. Lohutuseks saan päeva lõpuks vähemalt käe valgeks ja selgeks, et noort koera forellipüügile kaasa võtta ei tasu.

ALGNE SOOV.Talvine heas toitumuses jõeforell. Fotod: Igor Nael, Jarko Jaadla

Trükiaeg läheneb ja ärevus tõuseb. 26. veebruaril vaatan Kalale! portaali galeriid ja näen, et Viljandi järves on suur ahven võtma hakanud. Kuna kell on palju, siis enam helistama ei hakka, kuid hommikul on uni juba kella kuuest läinud ja saadan Ixale (Igor Nael) sõnumi. Vähkren voodis, kell kaheksa ei pea enam vastu ja helistan talle – sest ilmselgelt on mees juba platsis. Nii ongi, Ixa ütleb, et just läks ilus kala otsast, aga kui peaks tulema, läheb temaga kaasas olev sõber Gunnar Silm kaanele ja kõik, sest Igor ise on juba olnud. Ei möödu poolt tundigi, kui Ixal helistab tagasi: „Gunnar kirbutas välja 410 grammi kaaluva pätsikese.“ Ixal profikaamerat nagu kiuste kaasas pole ja kuigi tehtud fotod on ilusad, on Gunnil paraku jalad pildilt kaduma läinud ja pole päris see, mida peatoimetaja vaimusilmas mõtles. Märkan seda alles õhtul, kui muude toimetuste kõrvalt Ixalt pildid kätte saan. Kuigi ahven on ilus ja Gunn ka muigama aetud, siis ärgu pandagu mulle pahaks, et see pilt avatarina loosi ei läinud.

Hansu kalad. Ja tööriistad.

Mõtlen, et mis nüüd saab, kell juba pool kümme õhtul ja mõistus täitsa otsas. Ühtäkki näen – helistab sõber Hans. On teine kurva moega, sest üks tütarlaps on tema siira kala- ja jahimehe­südame murdnud. Kuigi olen ise hädas, lohutan teda ja ütlen, et ega siis nii kõva kala- ja jahimees nagu tema nüüd pruudita jää ja et küll me ka tema ükspäev naisele paneme! Nagu sõpradega ikka – kuulanud teise mure ära, räägin enda omast. Et täitsa pekkis – kaanekala ja staar puudu. Hansul samuti kohe rohi varnast võtta ning lausub omakorda mulle lohutuseks, et värske info kohaselt on ka Tartu lähistel pätsid põiki sööma hakanud, tuleb lihtsalt ülivara peale minna, palju auke teha ning need munaga (kajaloega) järjest läbi käia. Kuna Hans on kalapüügis omajagu võistlustelgi käinud – sein on tal medalitest, diplomitest ja karikatest kirju –, annan talle sõbraliku käsu kurvastamine lõpetada, magama kobida ja vaim hommikuks valmis panna. Hans pika jutu mees ei ole, ütleb talle omaselt okei ning paneb toru ära.

Kuna mina toimetan õhtul veel tekste edasi ja hommikul ei taha masin käivituda, helistab Hans ja küsib, kus ma olen, ning et hommikul tuli tal juba kaks pätsi ja üks üllatus ka, kuid miinused on nii suured, et kalad on nagu jääpurikad. Ütleb veel, et võtku ma talle kuskilt sooja juua, labakud ja soojemad jalavarjud. Need olin juba varahommikul pagasiruumi visanud, teha jääb vaid kiire tanklapeatus ja edasi kihutada. Varsti näengi juba õige rõõmsa näoga Hansu. Proovime küll kohapeal igas’t trikke teha, et kaladele paremat välimust anda, kuid vee peale kallamine tekitab hoopis paksema glasuuri. Kollast vett ei hakka peale kallama, sest kalad on ilusad ja tahaks need ju hiljem ära ka süüa.

Hansul hakkab pärast varustuse vahetust natuke külm, mille peale teeb kohe soojasaamiseks mõned mulgud juurde, mina sätin seni oma kaameraid ja Hans teeb auke puurides sooja. Auto termomeeter näitab -18,5 kraadi ning väljas puhub lõikav põhjakaaretuul. Hans sätib jääpurikaks muutunud kaks korralikku mõõtu ahvenat ja umbes pooleteisekilose kohakala valmis ja mina pildistan.

Kui USA-s on jääpealne kohapüük võrdlemisi populaarne, siis Eestis on neid mehi, kes seda kala jää pealt landiga kätte saanud, väga vähe. Hans oli hommikul soojenduseks 25 auku ette puurinud, need läbi käinud ning siis järgmised teinud. Ahvenad tulid 20-ndast ja 22-st, kohakala aga üllatas august number 35. Landiks oli Rapala 5 cm põik, kuid kohta Hans tagasihoidliku kalamehena loomulikult nimetada ei soovi, niigi palju rahvast pidi seal juba käima. Hilisemal kaalumisel selgus, et sudakas oli 1,6 kg raske ning ahvenad vastavalt 450 ja 520 grammi. Kõva sõna ja suur tänu!

GUNNAR SILM. Ehk kolmas katse tabada kaanekala.
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?