„Kellel ei vea armastuses, sellel veab kalapüügis.“ Hans Teder.

Jarko Jaadla, 8. märts 2018

Kaanelugude tegemine on paras väljakutse. Kui peatoimetaja ametikoha vastu võtsin, lubasin endale, et ei ühtegi surnud kala pilti enam.

Unnaga praegu ju haugi saaks, kuid see lugu juba oli. Peipsist ilusa ahvena väljameelitamine pole aga sel aastal enam nii lihtne kui varem, luts on jällegi nõnda harv külaline, et selle peale minek eeldaks kümne mehega tõsist tööpäeva. Kuna nii palju mehi kuskilt võtta pole, seame esmase plaani paika lendõngemees Vahur Mäega. Käime Tallinnast kõige kaugemale jäävatel jõgedel, Vahur lendõnge, mina spinninguga. Vahur tabab kolm väiksemat forelli, kuid neid kaanele panna ei sobi. „Kui, siis ikka midagi kobedamat,“ ütleb ta. Järgmisel päeval käin veel üksi üht „sahvrit“ kaemas, veeämber igaks juhuks seljal rippumas. Kuid püügipäev ei kanna vilja, korra õnnestub üks tõsisem vastane landi otsa saada, kuid võtt on õrn ja kala pääseb minema. Lohutuseks saan päeva lõpuks vähemalt käe valgeks ja selgeks, et noort koera forellipüügile kaasa võtta ei tasu.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?