Ohustatud kalasõber euroopa naarits (Mustela lutreola)

Riina Põhjala, 8. märts 2018

Meie Eesti on eriline ja vägevaks teeb selle maa­lapikese liigirikkus, seda nii kalade, lindude kui loomade poolest. Järgnevalt annabki Riina Põhjala ülevaate sellest, kuidas sel armsal loomakesel läheb.

Põlisasukas.

Meie põlisasuka euroopa naaritsa (Mustela lutreola) lugu ulatub juba eelmisesse sajandisse.

Tegemist on kärplasega, kes on arvatavalt Eesti aladel elanud juba 6000–3000 eKr. Meie looduses oli naarits veel lausaliselt levinud 1940–1950. aastatel. 1980. aasta lõpus oli naarits säilinud põhiliselt Põhja- ja Kirde-Eestis. Käekäigu halvenemist märgati esimest korda

1920.–1940. aastatel ning viimati õnnestus Eesti mandriosast püüda euroopa naarits 1996. aastal Tallinna lähedalt Angerja ojalt.

Lootus liigi taastamiseks tekkis, kui Tallinna Loomaaed alustas tehistingimustes paljundamist, mis toimib senini.

Fotod: Tiit Maran, Shutterstock

.
.

Milline see väikene ja salapärane elukas välja näeb?

Tegemist on poolveelise eluviisiga väikese kiskjaga. Naaritsad on tumepruuni karvastikuga ja kaal ulatub 450–1100 g, kusjuures emased on peaaegu poole kergemad. Tema kehapikkus on 31–41 cm ja jalajäljes viis varvast nagu kärplastel ikka. Naaritsale iseloomulik on valge alalõug ja ülamokk. Ta on ojade ja väikeste jõgede kaldavööndi asukas, vaid haruharva võib ta vooluveekogust eemalduda kaugemale kui 150 m. Naarits sööb kõike, mida elupaigast leida võib. Tema põhitoidus on kahepaiksed, pisiimetajad ja vähid. Loomulikult ei ütle ta ära ka kaladest, mis harva on suuremad kui 15 cm.

Naarits on aktiivne hämaruses ja öösiti. Praegusel talvisel ajal saab ta kenasti hakkama, eriti kui on jääd ja lund, mille all varjul olla. Kiirevoolulised kärestikukohad, kus leidub lahtist vett, on tema meelispaigad. Naaritsa urud asuvad kaldaalal.

.

Pulmamängud.

Naaritsa jooksuaeg on kevadel märtsi lõpust mai esimese pooleni, tiinus kestab 42 päeva ning mai keskpaigast kuni juuni teise pooleni. Pesakonna suurus on keskmiselt 4–5 (1–8) poega. Väiksed naaritsad, kes on sündides pimedad, toituvad ema piimast üle kuu ning siis lisandub nende toitu ka ema poolt toodu. Poegi kasvatab ema üksinda. Pojad iseseisvuvad sügisel ning peavad siis ise endale raja leidma. Naaritsate eluiga on üsna lühike, mitte üle 5–6 aasta.

Elupaik.

Naarits on seal, kus on voolav ja puhas vesi. Kaitstes naaritsat, kaitstakse alati ka ojade ja jõgede elupaiku! Euroopa naarits on Eestis I kaitsekategooria kaitsealune liik. Maailma Looduskaitseliidu punases nimistus (2011) on naarits äärmiselt ohustatud liik. Euroopa Liidu Loodusdirektiiv peab teda EL tähtsusega liigiks, ta kuulub II ja IV lisasse ning on alates 2004. aastast esmatähtis liik.

Kunagi oli euroopa naarits levinud suurel osal Euroopa mandril. Praegu on Hispaanias, Prantsusmaal, Rumeenias, Ukrainas ja Venemaal üksikud kahanevad populatsioonid. Teada on, et naaritsa esialgsest levilast on säilinud veel vähem kui 5 %.

Euroopa naaritsa levik. Roosalt kunagine ja roheliselt tänapäeval.

Populatsiooni hääbumise tegurid.

Naaritsa kadumise taga on mitmed põhjused. Ajalooliselt olid olulisemad üleküttimine ja elupaikade kadumine. Praegu teeb Mandri-Eestis naaritsa taastamise peaaegu võimatuks võõrliigi ameerika naaritsa ehk mingi esinemine. Mingi põline kodu on Põhja-Ameerikas, kuid 20. sajandi alguses toodi ta Euroopa karusloomafarmidesse, kust ta pääses edasi loodusesse. Ameerika naarits on suuremat kasvu kui tema euroopa sugulane ning kindlasti elupaiga suhtes vähem nõudlik. Meie enda põlisasukas ei suutnud mingiga samades elupaikades püsima jääda ja aastatega on naarits oma kodupaikadest kadunud.

.

Võrdlus mingiga.

Kui võrrelda minki ja euroopa naaritsat, siis esmapilgul on nad välimuselt üsna sarnased. Mõlemal liigil on karvastik tumepruun, silmatorkavaks erinevuseks on ala- ja ülamoka värvus, mis, nagu öeldud, on euroopa naaritsal valged. Mingil on valge vaid alalõug, ninaümbrus on aga tumepruun. Mink on kasvult suurem, kui naarits. Toiduobjektid ja elupaigad on neil sarnased, aga mink paistab silma suurema plastilisusega.

Taasasustamine.

Omaette lugu on euroopa naaritsate asustamine Hiiumaale, mis toimus 2000. aastal. See on koht, kus on naaritsatele palju sobivaid elupaiku ning jätkub toitu. Enne asustamist viidi saarel läbi uuringud ja selgitati välja, kas naaritsatele on piisavalt sobivaid jõgesid ja ojasid ning samuti toidubaasi. Hiiumaalt püüti välja mingid, keda seal ka praegusel ajal teadaolevalt ei ela. Naaritsate kohanemine on toimunud Hiiumaal juba 18 aastat ning nüüdseks võib öelda, et seal on tekkinud elujõuline asurkond. 2017. aasta andmete järgi on euroopa naaritsate arvukus Hiiumaal hinnanguliselt 50–90 isendit. Pea kõikidelt vooluveekogudelt võib leida naaritsate tegevuse jälgi ning kevadise seire (eluspüük) käigus on kindlaks tehtud, et looduses sündinud loomade osakaal on üle poole.

Ei oska arvata, kuidas tema lugu jätkub, kuid kui vaatame neid tumedaid sügavaid silmi, siis jutustavad need muu hulgas ka sellest, et meie hoolt on selle liigi püsimajäämiseks ilmselt juurde tarvis.

Talvejärgse arvukuse muutus. Naaritsa arvukus Hiiumaal 2001-2017


Kasutatud allikad:
Euroopa naaritsa (Mustela lutreola) seirearuanne. Hiiumaa 2017
Euroopa naaritsa (Mustela lutreola) tegevuskava 2010–2014
Jahimees. Nr. 5. (92). Mai 1999
www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/euroopa-naaritsa-tagasitulek/

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?