Pärnu jõgi Sindi paisu langemise eelõhtul

Hans Soll, 8. märts 2018

Järgneva loo on kirja pannud kodumaa suurimaid patrioote, pikka aega Pärnu jõe eest võidelnud, noore ja väsimatu hingega vanahärra Hans Soll – kodanike algatusrühma „Sindi pais“ üks eestvedajaid.

Pärnumaa uhkus. Pärnumaad ei oskaks ette kujutadagi ilma jõgedeta. “Juba kilomeetrite kauguselt kostab aerupuu kägin märjas pesas. Mitu tundi kuuldub mõõtmatult veeväljalt hõikeid, siis ilmub nähtavale parv: sarviline, majesteetlik, rahulik, võimas, ürgne. Kärestikul sõitev parv loob vaatepildi, mis meelitab inimesi kokku nii kaugelt kui aerude laul kostab. Kaldalt parvele ja vastu visatakse nalju, hõisatakse. Õhtuvidevikus süüdatakse parvel suitsevad ja säravad tohutuled. Öö saabudes aga võetakse parvemehi kõikjal vastu küdeva ahjuga, sooja õhtusöögi, õlle ja värskete õlgedega.”

Romantiline ajalugu

. Tuntud omaaegne Tori kodu-uurija Mihkel Tilk, Kooli talu järgi Kooli Mihkel, hiljem Viira koolijuhataja ja minu isa noorpõlvesõber, ütleb oma Levi küla talude uuringus ajakirjas Eesti Loodus edasi: „Muiste olevat peetud jõevett nii kalliks, et sellega keedeti toitu, tehti õlut, joodi, pesti ennast ja pesu. Loomadele anti kaevuvett (Riisa).“

Ja veel jätkab kodu-uurija: „Kui mulle noorpõlves adrakäsipuud usaldati ja mind jõeäärsele põllule saadeti, ütles onu: „Künna sedasi, kui enne küntud on! Kaldale peab jääma na lai teerada, et kaks inimest seal kõrvu käia saaks!“ Sellist jõekaldale tallatud rada hoiti ka naaberperedes ja ülejõel. Kaldaveere niit oli lillede päralt. Vaiksel õhtul võisid nende lõhnast ja kaaslase jutust uimaseks jääda. Isegi nii uimaseks, et käsi jäi kätte terveks eluks.

Rukki­lilled.Pärnu jõe kallastel. Fotod: Keskkonnaministeerium, Kalale

Siinkirjutajale ei ole kodu-uurija meenutused võõrad. Enne sõda, esimese Eesti aja sisse jäi päris mitu aastat palgi- ja propsiparvetuse suurvett ning kaldataimestiku- ja lillelõhnast oli ka minu ajal õhk „paks“. Kirjutan siin seepärast, et väljendada muret inimese suhtumise muutumise üle loodusesse – väärtuste unustamine ja isegi nende jalge alla tallamine.

Minu arust tulebki Pärnu jõele vaadata pärast Sindi paisu mahavõtmist ja kalatee avamist just selles valguses. Maaliliste kallastega veerohkel Pärnu jõgikonnal on ees uus ärkamisaeg ja meie ülesanne on selles täiel jõul ja nõul osaleda. Kuna põlvkonnaks arvestatakse 20 aastat, siis võib öelda, et minu poisikesepõlvest on neli põlvkonda vaheldunud. Ka minu sõprusest jõega sama palju.

Ülemaailmne kalade vaba rände päev. 21. aprill on teadupärast ülemaailmne kalade vaba rände päev, seda tähistab ka Pärnumaa kogukond suure rahva­kogunemisega endise Tori vallamaja jõeaasal. Algatusrühma „Sindi pais“ organiseerimisel kuulame esiteks ära Keskkonnaagentuuri projekti „Pärnu jõestiku elupaikade taastamine“ juhi Külli Tammuri informatsiooni Sindi paisu lammutamise ettevalmistamise käigust ja seejärel läheme üle peateemale „Pärnu jõe haldamiskava“.

TARBJA PAISJÄRV. Allavoolu jäävate paisude langedes jõuab merekala siia välja.

Kurgja. C.R. Jakobsoni adramaa.
Jändja.Paisud on langemas.
Minu usutunnistus ütleb: Usun Rail Balticusse, Pärnu lennuvälja, Tallinn- Helsingi tunnelisse ja Pärnu jõe uuestisündi.

Selles vaimus arutamegi koosolekul, missugused ülesanded on loodaval haldusüksusel, missugune haldusvorm – SA, OÜ või veel mingi muu; halduri isik, tema eriala, diplom, aatelisus ja missioon. On möödapääsmatu, et jõeäärsetel taludel tuleb käbekiiresti oma elamine üle vaadata. Kalaturisti peab ootama usaldusväärne värskendatud hoonestus, puhtus ja ilu. Taluperemees peab saama keskusest giidikoolituse, teadma oma õigusi, aga samuti kohustusi. Ta peab teadma, mis on unustatud kallasrada, iga mehe õigus. Samas, kuidas on talle tagatud privaatsus. Kalaturist aga peab teadma, kus asuvad paadiveeskamiskohad, paadisillad. Halduskeskuse infopunkt peab edastama tasemel kahepoolse infovahetuse jne.

Visioon tulevikust.

Jõel pakutav teenus peab olema nii atraktiivne, et Pärnu jõe kuulsus leviks berliinlase, soomlase ja kelleni veel! Koostöö kalakaitse inspektsiooniga peab algusest peale olema niisugune, et röövpüük ja muu vääritu ilming kaoks olematuks juba eos.

Euroopa Liidu rahastatud projekt koelmualade korrastamisest on muidugi esmane. Halduril on õigus kaasata kohalikku kogukonda ühistöödele. Taluperemehed, kelle kaldapealseid korrastasid „eesti ajal“ kariloomad ja lambad, peavad nüüd ise selle töö ära tegema. Koristama „eestiaegse“ okastraadi kaldaveerikust jne jne. Tööd on palju, aga tasu selle eest vääriline. Talukatuste lõunapoolsetele külgedele ilmuvad päikesepaneelid ja rohtaeda uhked lipuvardad trikoloorivärvidega teatamaks, et oleme külaliste vastuvõtuks valmis.

Põlvkondadetagune romantika ja väärtused Pärnu jõel liituvad Soomaal olemasolevaga, Pärnu suvituslinna, ranna jm magnetitega ning kunagisest Baltimaade pärli ennustusest saab nagu „muinaslugu muusikas“. Ega muidu Raimond Valgret, akordion süles, pandud rannaparki istuma.

Lõhe ja forell.

Teadagi, lõhe ja forell on vee suhtes eriti nõudlikud – peab olema külm hapnikurikas allikavesi. Tahtmatult on tasahilju pugenud põue kartus, kas Pärnu jõevesi on nii nõudlikule kalakuningale meelepärane. Kohalikud on lohutanud, et jõgi ei olegi nii allikavaene.

Ja tõesti: aastatel 2013–2017 on Pärnu jõkke asustatud 221 719 lõhemaimu ja kontrollpüügid on andnud, liialdamata öeldes, väga häid tulemusi, paremaidki, kui näiteks põhjaranniku või Lõuna-Eesti lõhejõed. Tori valla territooriumil, keskjooksu paljudel kärestikel on juba praegu asustatud kalad ise andnud järelkasvu. Näiteks Vanksi kärestikul 83 isendit 100 ruutmeetril. Muraka kärestikel küll rekordist vähem, aga ikkagi väga hästi. 2014. aasta esimesse asustusse jäänud noorjärke leiti 20 ringis ja enam kui sajal ruutmeetril. Möödunud sügisel võeti Sindi paisust mere poole kahel korral lõhemarja ja niiska ning ühel korral siirdesiialt. Saak oli hea. Põlula Kalakasvatuse inkubaatorid said hinnalist materjali – marja ja niiska ning seda rasvauime lõikamise teel märgistatud ja 2013 – 14 ja 15 aastatel asustatud ja merest naasnud lõhekaladelt.

Vägev tulevikku kiikav elamus.

Siinkirjutajal oli võimalus lõhe ja siia lüpsmistel osaleda ja kohtuda ka lõhilaste tippkiskja, 18-kilose isalõhega. Ei tea, kust kandist ta siia ujus, aga soomuste vahed olid sedavõrd luustunud, kõhrestunud, et noaots libises nagu plekki mööda ja soomust kätte ei saanud. Aga 124 cm pikk ja nii raskekaaluline vanahärra oli 13-14-aastane. See on piirvanus.

Kokku lüpsti 19 lõhet ja paarteist siiga. Niisugust lõhet oma silmaga nähes ja käega katsudes tekib tunne, et Pärnu jõgi on juba praegu lõhejõgi, mis siis veel, kui Sindi paisu maha saab!

Pärnu Jõgi. Kalamees Toris.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?