Peipsi ahven, soovid ja tegelikkus

Väino Vaino ja Elor Sepp, 8. märts 2018

Järgnev kirjatükk on Peipsi kalauurijate Väino Vaino ja Elor Sepa ühisartikkel andmaks harrastuspüüdjatele aimu ahvenavaru seisukorrast selle kalaliigi peamises püügijärves Peipsis.

Huvi ja ressurss.

Suurenenud huvi ahvena käekäigu vastu tekib tavaliselt, kui Peipsile on moodustunud püsiv jääkate. Tänavu on see teema eriti kuum, kuna valdavalt on õnge otsa jääv ahven oluliselt väiksem kui eelneval paaril aastal ning see tekitab oodatult küsimusi. Järgnevalt püüakski selgitada, millest selline olukord tingitud on ja millised on meie hinnangul kalameeste tuleviku võimalused. Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut on Peipsi kalavarudel silma peal hoidnud juba üle kahekümne aasta. Meie töö peaeesmärgiks on varu hetkeseisu jälgimine, püügisoovituste andmine ja prognooside koostamine, kuid igasugune ennustamine põhineb teadupärast eelkõige ajalool ja seega jälgime ka pikemaajalisi trende kalavarude muutustes. Varu hindamiseks kasutatakse oma katsepüükide andmeid (populatsiooni arvukus, biomass, koosseis) kombineerituna kalurite püügistatistikaga.

Üldistest numbritest, on ahvenavaru praegu heal tasemel. Ahvenakarja hinnanguline biomass järves (~6500 t) on võrreldes aastate 2011–2017 keskmisega ligi kaks korda suurem ja tema arvukus (~250 miljonit kala) ületab keskmist peaaegu seitsmekordselt. Selle tulemust on talvised harrastuspüüdjad tänavu ilmselt ise kogenud. Lõviosa saagist moodustavad väikesed, kuni 15 cm pikkused ahvenad ja ilusaid suuri kalu näeb pigem harva. Koju polegi õngepüüdjatel justkui eriti midagi viia. Aga suurest arvukusest annab märku olukord, et ega päris ilma näkkamiseta järvel keegi naljalt ei jää. Kuna harrastajate jaoks on tegemist ikkagi hobiga, siis toidu hankimise asemel peaks põhieesmärgiks olema värskes õhus viibimine ja et miskit ikka näkkaks ka. Selle viimasega ei tohiks praegustes oludes probleeme tekkida.

Miks see ahven ikkagi nii pisike on?

Kui eelnevatel aastatel olid õnge otsa sattunud ahvenad ikka vähemalt 100 g raskused, siis selline järsk üleminek, et saagis on vaid 25-grammised kalad, tekitab arusaadavalt küsimusi. Kus siis need keskmised kalad on? Põhjus on selles, et arvukaid põlvkondi ei teki ahvenal (nagu ka teistel kaladel) mitte igal aastal. Näiteks on arvukad põlvkonnad ahvenal olnud aastatel 2015, 2012, 2009 ja 2005. Neist viimati mainitu koos samal aastal tekkinud tugeva kohapõlvkonnaga sõi ära enamiku järve tindikarjast. Praegu domineerivad ahvenakarjas 2015. aastal sündinud kalad, kelle keskmine pikkus oli möödunud aasta hilissügisel 14 cm ja kaal 28 g. Üksikud suured isendid pärinevad valdavalt 2012. ja 2009. aasta ahvenapõlvkondadest.

SUUR JA VÄIKE. Kümneaastane ja n-ö kahesuvine ehk siis 2015. aastal sündinud põlvkond. Fotod:Väino Vaino

Vahepealsed vanuseklassid ei puudu täielikult, aga on vähearvukad. Sellisel põlvkondade arvukuse suurel kõikumisel on looduslikud põhjused, see sõltub enim kudeaegsest veetemperatuurist, aga ka maimude toidubaasist ja kiskjate (koha, suuremad ahvenad) arvukusest.

Kuhu kadusid kõik suured kalad?

Tihti kuuleb küsimusi stiilis – eelmine aasta ju oli suurt kala, kuhu see siis nüüd kadunud on? Kuna ahvenat püüavad nii harrastajad kui kutselised kalurid ja üsna suures mahus, siis on raske eeldada, et kalad järves väga vanaks ja suureks elavad. Ega suuremad kalad ole järsku päris otsa saanud – seoses pideva püügisurvega on neid suuri kalu tublisti vähemaks jäänud, kuid päris kadunud pole nad kuhugi. Õnge otsa teadupärast suuremad ja targemad kohe ei kipu ja praeguses olukorras, kus väikseid aplaid ahvenaid on palju, ei pruugi suured kalad nii tihti jaole saada. Sageli arvatakse ka, et kutselised kalurid püüavad liiga palju

ahvenat välja. Nii see kindlasti ei ole, sest kutseline kalapüük on Peipsil reguleeritud kvootidega ning kvootide täitumist jälgitakse hoolega. Kvootide suuruse määramisel on aluseks mereinstituudi poolt arvutatud püügisoovitus, mis põhineb maksimaalse pikaajalise saagikuse tagamisel. Ehk kvoot püütakse määrata just nimelt nii suur, et tuleviku kalasaak oleks maksimaalne võimalik. Tavaliselt püütakse ahvena kui väärtusliku kalaliigi lubatud kvoot täies mahus välja, aga on ka aastaid (näiteks 2017), kui kvoot jääb täitmata (väljapüük 56% lubatust). Siis on enamasti põhjuseks püügihuvi puudus kalade väikese suuruse tõttu. Viimastel aastatel on kutselised kalurid püüdnud keskmiselt 857 tonni ahvenat aastas (tabel 1).

.
.

Kusjuures vastupidiselt laialt levinud arvamusele, et suurema osa ahvenasaagist tabatakse põhjanootade ehk mutnikutega, püütakse tegelikult tänapäeval ligikaudu kaks kolmandikku aastasest ahvenasaagist mõrdade ja nende jadadega (joonis 1).

Kutseliste kalurite saagile lisandub veel harrastuspüüdjate saak, mille kogused ei kajastu ametlikus püügistatistikas. Harrastuspüüdjate saagi mahtu on korduvalt püütud hinnata, tulemused on varieerunud enamasti 200–500 tonni ringis aastas, mis siis moodustaks kvoodist ligikaudu veerandi kuni poole (Eesti poole ahvenakvoot on viimastel aastatel kõikunud 1000 tonni ringis). Harrastuspüüdjate saagi registreerimine aitaks täpsemalt määrata järve ahvenavaru kasutamist ja seeläbi täiendada ka prognoose, kuna igasugune lisainformatsioon aitab hinnanguid täpsemaks muuta.

2017 talv. Viisakas ahven, oli esindatud veel paljude kalameeste saakides.

Millal jälle suuri ahvenaid püüda saab?

Prognoos lähemaks tulevikuks on kõigile Peipsi ahvenahuvilistele vägagi positiivne. Praegu domineeriv rekordilise arvukusega ahvenapõlvkond ei kao järvest lähiaastatel kuhugi. Seoses suure arvukusega on toidukonkurents küll väga tihe ja sellest tingituna ka isendite kasv tavapärasest aeglasem, kuid iga aastaga kasvavad kalad suuremaks ja lähiaastatel ei peaks kalameestel nurisemiseks põhjust olema.

Suure küsimärgi all on praegu natuke kaugem tulevik, sest 2016. ja 2017. aasta ahvenapõlvkondasid pole meie katsepüükidesse veel sattunud. Uute väga tugevate põlvkondade tekkimist võib takistada ka praegune arvukus, mille tõttu maimud süüakse näljaste suguvendade poolt lihtsalt ära. See võib uue tugeva põlvkonna teket küll edasi lükata, kuid ahvenale paistavad Peipsi tingimused väga hästi sobivat ja seega mingit üldist varu kahanemist karta ei tasu. Tuleb lihtsalt leppida ahvenavaru tsüklilise kõikumisega, kus isendite suurus varieerub aastati.

2017 talv. Viisakas ahven, oli esindatud veel paljude kalameeste saakides.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?