Merikotkas, kuninglik ja võimas kalamees

Marko Valker, 8. märts 2018

Merikotkas on meie looduse põlisasukas, kes on siin elanud juba muinasajast peale. Tema nägemine on võimas looduselamus.

Meie kalavetel võib üha sagedamini kohtuda Eesti suurima röövlinnu – merikotkaga. Veel enne kui silm lindu haarata jõuab, võib tema lähedust aimata lendu tõusvate partide ja teiste veelindude järgi. Linnud rahunevad alles mitu minutit pärast kuninga enda ülelendu.

Välimus.

Merikotkast on lihtne ära tunda pikkade ja laiade tiibade, massiivse keha ning kiilukujulise saba järgi. Tema tiibade siruulatus on 2–2,5 meetrit. Lind kaalub kuni 6 kilogrammi. Nagu paljudel röövlindudel, on emaslinnud isaslindudest umbes kolmandiku võrra suuremad. Kui merikotkas laseb end binokliga vaadelda, siis on võimalik ka tema ligikaudset vanust määrata. Esimesel eluaastal on

kotkas ühtlaselt tumepruun ning tema nokk peaaegu must. Teisel aastal on linnu sulestik laiguline ning seal on rohkesti heledaid sulgi. Linnu nokk on esimesel kolmel eluaastal tume. Neljandal aastal muutub see kollaseks, kuid saba on veel endiselt tumepruun. Viiendal eluaastal muutub linnu saba lumivalgeks. Sellist kotkast saab juba täiskasvanuks pidada. Kui kohtate mõnd lindu, kelle pea on ülejäänud kehast märgatavalt heledam, siis on tõenäoliselt tegu kümneaastase või veelgi eakama kotkaga.

Fotod: Arne Ader, Shutterstock

.
.
.

Käekäik.

Praegu arvatakse meil elavat 220–250 kotkapaari, mis on suurim arvukus lähiajaloos. Ometi on selle linnu käekäik olnud üsna keeruline. Varasemad märkmed tema kohta pärinevad 1815. aastast, kui on märgitud, et merikotkas on Peipsi ääres tavaline lind. Liigi olukord halvenes 19. sajandi viimasel veerandil alanud „kullisõja“ tõttu, mille käigus lasti valimatult kõiki röövlinde. Tsaariaja viimastel kümnenditel lasti meil vähemalt poolsada merikotkast. Väga madalale langenud arvukuse tõttu võeti see uhke lind 1935. aastal looduskaitse alla (esialgu küll vaid pesitsemise ajaks). Vähemalt sama suureks ohuks neile kujunes 1940ndatel aastatel kasutusele võetud putukamürk DDT. See äärmiselt mürgine ühend muutis meie merikotka asurkonna peaaegu täiesti viljatuks. Nii ei lennuvõimestunud meil 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses mitte ühtki kotkapoega. Sel perioodil oli merikotkas nii meil kui naaberriikides väljasuremisohus. Tolleaegsest kotkaste käekäigust ja nende kaitsest on haaravalt kirjutanud rootsi ornitoloog Bengt Berg raamatus „Viimased kotkad“. Kui DDT 1968. aastal keelustati, kulus umbes kümmekond aastat esimeste positiivsete märkide tekkimiseni. Merikotka arvukus hakkas esmalt taastuma Peipsi vesikonnas, mis oli keskkonnamürkidest vähem mõjutatud kui Läänemeri. Kui 1991. aastaks oli merikotkaste arvukus suurenenud 40 paarini, siis kümme aastat hiljem oli neid juba kolm korda rohkem. Selle põlise linnu tagasitulek meie loodusesse on üks looduskaitse suuremaid edulugusid.

Toidulaud.

Ühele merikotkapaarile on vaja umbes kümnekilomeetrist rannikuriba. Oma saaki varitseb ta kõrgematel puudel või kividel istudes. Saagi püüdmiseks võib kotkas õhus paigal teha paigallendu või õhus tiirelda, kuni saagi tabamiseks tuleb sobiv hetk. Saagijahil merikotkast jälitavad sageli varesed, rongad, kajakad või tiirud. Noorlindudel õnnestub saagi tabamine sageli pärast paljusid ebaõnnestunud katseid. On isegi teada juhtumeid, kus kala järele vette sööstnud noorlind on laskunud veepinnale ning uppunud. Kalad moodustavad kotka toidust harilikult rohkem kui poole.

Tema saagis on ülekaalus arvukamad ja kergemini kättesaadavad kalaliigid, nagu haug, latikas, koger, tuulehaug, ahven ja angerjas. Tõenäoliselt on viimastel aastakümnetel suurenenud hõbekogre osa merikotka saagis. Põhjus võib olla Läänemere eutrofeerumises, mis on suurendanud selle kala arvukust. Teiseks oluliseks saagiobjektiks on veelinnud: pardid, kajakad, pütid, kosklad, laugud. Suurte kormoranikolooniate läheduses pesitsevad kotkad on spetsialiseerunud nende lindude jahtimisele. Peamiselt püütakse veel lennuvõimestumata kormoranipoegi.

.

Põnevamatest saakloomadest on merikotkaste pesade juurest leitud sookure, must-toonekure ja hüübi luid. Talvisel ajal moodustavad olulise osa toidust raiped. Nende juurde võib korraga koguneda kümneid kotkaid. Ettevaatliku linnuna ei tule kotkas kunagi esimesena sööma, vaid ootab, kuni rongad on korjusele laskunud. Kui korjuse juurde on kogunenud palju kotkaid, siis võib siin minna tõeliseks madinaks. Tiibu laiali ajades püüavad linnud näidata end tegelikust suuremana. Väikeste jõukatsumiste tulemusena selgitatakse välja omavaheline hierarhia. Nõrgemad linnud peavad oma järjekorda kannatlikult ootama.

Pesitsemine.

Merikotkad hakkavad esmakordselt pesitsema 5-6-aastaselt. Paarid võivad koos püsida

aastakümneid. Vanalinnud püsivad kogu aasta pesakoha läheduses, mis asub harilikult kuni kolme kilomeetri kaugusel lähimast veekogust. Pesakohta külastatakse esmakordselt jaanuari lõpus või veebruaris, mil sinna tuuakse värskeid männioksi. Pesa tehakse harilikult tugeva männi või haava võrasse. Erandlikult on see asunud isegi vanal heinakuhjal ja kuhjalaval. Pikka aega kasutuses olnud pesa võib olla kuni 1 tonni raskune. Tõeliselt nauditav on jälgida merikotka mängulendu, mis toimub märtsis ja aprillis. Selle ajal lendab kotkapaar kahekesi koos. Mõnikord võib näha aga tõelist akrobaatikatrikki. Selle käigus pöörab üks vanalindudest end selili ning linnud hoiavad üksteisest küünistega kinni. Kui üldiselt on merikotkas vaikne lind, siis pesitsusperioodil võib sageli kuulda tema „kilkamist”.

.

Merikotkas muneb 1-3 muna. Kurn on harilikult täis märtsi esimesel poolel. Pojad kooruvad mai alguses ning lennuvõimestuvad juulis. Harilikult sirgub suureks 1-2 poega. Vanemad reguleerivad pesakonna suurust vastavalt toidurohkusele ning sageli heidetakse noorim poeg pesast alla. Siiski lennuvõimestub pea igal aastal mõnes pesas ka kolm poega. Need on harilikult kogenud vanalinnud, kelle pesa asub toidurohke veekogu ääres.

Levik.

Euroopas on merikotkas levinud kõikjal Läänemere ääres, Kesk- ja Ida-Euroopas, Norra rannikul ja Musta mere ääres. Eraldi populatsioonid on veel Šotimaal ja Islandil. Neist esimesse on liik inimese poolt taasasustatud. Kokku pesitseb neid linde Euroopas 4000–7000 paari. Eestis pesitseb merikotkaid kõige arvukamalt Mandri-Eesti lääneosas ja saartel. Oluliselt vähem on

pesapaiku Soome lahe ääres ja suurematel siseveekogudel. Suurematest veekogudest eemal on leitud vaid üksikuid pesi. Seoses arvukuse suurenemisega hakkab merikotkastel häid pesapaiku nappima. Seetõttu on hakanud liik aeglaselt levima ka sisemaale. Nii on leitud mõned pesad, mis asuvad väikeste veekogude läheduses. Arvatavasti jätkub sisemaale levimine ka edaspidi.

Sugulased.

Merikotkaste perekond (Haliaeetus) on üks vanimaid tänapäevani säilinud linnurühmi. Oma uhke välimuse tõttu on need linnud suuruse, jõu ja surematuse võrdkujuks. Paljud riigid on just seetõttu kujutanud neid linde oma sümbolitel.

Merikotkaste perekonda kuulub kümmekond liiki, kellest kõige tuntum on Ameerika Ühendriikide rahvuslind valgepea-merikotkas. Tegemist on kõige esimese rahvuslinnuga maailmas. 1782. aastal valis USA Kongress valgepea-merikotka riigi vapilinnuks. Selle linnu käekäik on olnud üsna sarnane meie merikotkaga. Illegaalne küttimine ja keskkonnamürgid viisid liigi väljasuremise äärele. Ranged kaitsemeetmed ning lindude paljundamine tehistingimustes aitasid liigi väljasuremisest päästa. Valgepea-merikotkal oli oluline koht indiaanlaste religioonis. Kotka sule kinkimist peeti suurimaks austusavalduseks.

Tallinna Loomaaias võib näha hiid-merikotkast, kes on levinud Kaug-Idas. Nagu nimi ütleb, on tegemist ühe suurima kotkaliigiga maailmas. Emaslinnud võivad kaaluda kuni 9,5 kg. Kamtšatka poolsaarel toituvad need linnud peamiselt jõgedes elavatest lõhelistest. Jaapanlased peavad hiid-merikotkast oma looduse üheks olulisemaks sümboliks. Tallinna Loomaaed oli viies loomaaed maailmas, kus suudeti seda ohustatud liiki tehistingimustes paljundada. Alates 2001. aastast on üks sealne hiid-merikotkapaar andnud juba 18 järglast. Ühe keerulise juhtumi puhul olid meie oma merikotkad suure sugulase kasuvanemateks. Loomaaia merikotkapaaril õnnestus edukalt teise liigi tibu välja haududa ja üles kasvatada.

.

Kaitse. Merikotkas võeti aastaringse kaitse alla 1957. aasta looduskaitseseadusega. Praegu kuulub ta I kaitsekategooria liikide ehk kõige rangemalt kaitstud lindude hulka. Kõik merikotka pesakohad on looduskaitse all ja nende ümber liikumine on pesitsusajal keelatud. Selle põhjuseks on linnu äärmine pelglikkus. Eriti tundlik on lind pesitsemise alguses, kui juhuslik pesa juurde sattumine võib lõppeda selle hülgamisega. Kuna kotkapesad on väga rasked ja neid kandvad oksad muutuvad aja jooksul nõrgemaks, siis käivad kotkauurijad enne pesitsushooaega neid üle kontrollimas. Pesade toestamine on ära hoidnud nii mõnegi pesa allavarisemise ning poegade hukkumise.

Tänasel päeval on üks tõsisemaid ohte kotkastele pliiühendeid sisaldavad haavlid. Kuigi pliihaavlid on meil keelustatud, on neid endiselt veekogude põhjamudas. Neid neelavad alla toitu otsivad veelinnud. Igal talvel leitakse meil mitu pliimürgistuse nähtudega merikotkast. On lootust, et 10–20 aasta pärast on seesuguseid juhtumeid oluliselt vähem. Merikotkas kui põline lind on hoidmist väärt, sest tippkiskjate olemasolu näitab meie looduse seisundit. Nii kajastab tema käekäik ka pingutusi meie vete puhtuse ja kalavarude hoidmisel. Looduses on merikotkal sanitari roll, kes püüab saagiks ennekõike nõrkenud ja haigeid isendeid. Nii hoiavad need linnud tõenäoliselt ära mõnegi haiguspuhangu veelindude hulgas.

.

Uurimine.

Merikotkas võib meie looduses elada rohkem kui 30 aasta vanuseks. Et nende lindude käekäiku jälgida, märgistatakse pesapoegi juba 1984. aastast värviliste rõngastega. Mõlemas jalas olevate värvikombinatsioonide lugemisel saab teada nii linnu vanuse kui asukohariigi. Kõik Eestis märgistatud merikotkad kannavad paremas jalas sini-valge värvikombinatsiooniga rõngast. Kõige vanem meie looduses märgatud lind on 26-aastane. Arvestades seda, et värvirõngaid hakati panema suhteliselt hiljuti, leitakse lähimatel aastatel kindlasti veel vanemaid linde.

Merikotkaste talvise liikumise jälgimiseks on mitmele poole rajatud talvised söötmiskohad. Varjeonnist on võimalik lindude värvirõngaid paremini ära lugeda, sest linnud on võrdlemisi lähedal. Nii on teada, et talveks saabub meile ka kotkaid Soomest, Rootsist, Lätist ja Venemaalt. Kui vanalinnud on suhteliselt paiksed, siis noorlinnud hajuvad oma pesitsuskohtadest kaugemale. Talvise toidupuuduse ajal koondub kõige rohkem kotkaid Hiiu- ja Saaremaa läänerannikule, kus on vaba vett. Meie enda noorlinnud liiguvad ringi kogu Läänemere piirkonnas ning kaugemad taasleiud on tulnud Austriast, Tšehhist ning Poolast.

Mitmed meie merikotkad kannavad ka satelliitsaatjat. Seoses Eesti hea tehnoloogilise tasemega aitavad meie kotkauurijad sarnaseid projekte läbi viia ka lähiriikides. Kotkastest huvitatutel tasub vaadata internetilehte http://birdmap.5dvision.ee/. Sealt saab jälgida Eesti, Läti ja Venemaa kotkaste igapäevaseid liikumisi.

Kogume kotkaste kohta infot.

Praegu on kotkauurijatele põnev aeg, kus saab näha merikotka jõudsat levimist uutesse paikadesse. Külmemal ajal on meie rannikul umbes 600–900 talvituvat lindu. Nende käekäigu jälgimiseks saavad kasulikku infot anda inimesed, kes palju looduses liiguvad. Oma kohtumised kotkastega tasub sisestada e-Elurikkuse andmebaasi (elurikkus.ut.ee).

Märtsis ja aprillis meelitavad merejääst välja sulavad kalad ja luiged kokku kogumeid, kus on mõnikord lausa 30–40 lindu. Selliste vaatluste kogumine aitab paremini aru saada, kus meie kotkad liiguvad. Samuti on oodatud pildid rõngastega lindudest. Kui palja silmaga on rõnga äralugemine üsna võimatu, siis fotolt on võimalik päris kaugelt tuvastada vähemalt kotka asukohariik ja mõnikord ka vanus.

Merikotkaste kaitsmisega tegeleb Eestis Kotkalubi ( www.kotkas.ee ), kellel on igas maakonnas oma kontaktisik. Neile võib julgelt teada anda kõigist röövlindudega seotud tähelepanekutest.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?