Lendõngega varakevadistel forellijõgedel

Vahur Mäe, 8. märts 2018

Taaskord annab kogenud lendõngitseja Vahur Mäe ülevaate varustusest, söötadest ning kohavalikust ja seda ajal, mil miinused plusskraadidega asendumas.

Minu jaoks algab kevadine jõeforelli jaht päevaste plusskraadide saabumise ja lume sulamisega. Olgugi et kevadine püügiaeg kestab olenevalt aastast ainult poolteist kuni kaks kuud, on see põnev ja mitmekülgseid püügivõimalusi pakkuv aeg. Kuna paljude kalameeste rekordkalad on just sellest perioodist, tasub sellele ajale pühenduda ning asja tõsiselt võtta. Minu kevadine püügiaeg kestab kuni kaks kuud, sest selle alguseks pean keviku koorumist, jätkuks on kõrgvee aegne püük ning lõpuks veetaseme stabiliseerumine. Mai teine pool oma normi lähedal veetasemete, soojade ilmade ning eesseisva ühepäevikuajaga klassifitseerub juba suveks.

Kevikuaeg.

Märtsi esimeste plusskraadide ja juba tuntavalt soojendava keskpäevase päikesega algab kevikute koorumine. Olenevalt jõest võib see olla tõeliselt intensiivne, millest palju ei teata ning millele on ka raske peale sattuda. Mulle tundub, et Eesti jõed jagunevad keviku koorumise tüübilt kaheks – suurematel jõgedel toimub see pigem hilistalve kõige päikeselisematel päevadel ja võib kesta ainult tunnikese või isegi vähem, olles samas sellel lühikesel perioodil väga intensiivne. On olnud kordi, kus õhk on putukatest paks ja lumi nendega kaetud. Jällegi väiksematel

selgeveelistel jõgedel algab kevikuaeg pigem hiljem, siis kui lumi juba sulanud. Samuti ei ole koorumine nii intensiivne, samas piisav, et kala pinda tuua. See-eest on koorumise aeg pikk – mõnel aastal on saanud seda nautida aprilli algusest mai keskpaigani. Samas tuleb meeles pidada, et parim aeg langeb ka neil jõgedel päeva soojamale ajale. Algab see kella 11 paiku ennelõunal ning kella 15-ks jõe äärde jõudes võib juba kogu pidu läbi olla.

Kust kala keviku koorumise ajal otsida?

Jõgedes, kus keviku koorumine toimub pigem hilistalvel, tasub kala siiski otsida suuremate aukude ümbrusest. Koorumise hetkedel on üldiselt parimad püügikohad suurte aukude ümber olevad madalikud, kus jõeforellil on lihtsam toituda. Väiksematel jõgedel, kus keviku koorumine langeb suure vee taandumise aega, on kala naasnud juba suvistesse elupaikadesse. Neis jõgedes tundub keviku koorumine kõige intensiivsem madalamates ja kiirema vooluga jõelõikudes. Isegi kui madalamates lõikudes suuremat kala ei ela, siis tihti võib pinnas toituvaid kolle näha paikades, kus madalam jõgi läheb üle sügavamaks.

Fotod: Vahur Mäe

Milliseid putukaid kasutada?

Eestis on erinevaid kevikuliike määratud 18 aga minu kogemuse põhjal jaotuvad kevaditi massiliselt kooruvad kevikud kaheks – väiksemateks, konks #16 suuruses ja suuremateks, konks #14 suuruses. Nimetatud suuremate kevikute tõhusaks imitatsiooniks on näiteks Black Stonefly Stimulator. Väiksemaid imiteerib suurepäraselt näiteks hall Klinkhammer ja mitmetel jõgedel on parimaks kujunenud putukas nimega Blue Dun, mis ideeliselt peaks tegelikult hoopis väikest ühepäevikut kujutama.

Isegi kui kevikute väljalennu perioodil jõe äärde sattudes koorumist ei toimu, siis keviku nümf on alati sööt, mida proovida tasub. Minu lemmikuks on kujunenud kummist jalgadega kevikute vastsete loomulikku välimust imiteerivad nümfid.

Kevadine suurvesi.

Lume sulamine tõstab kiiresti vett ning muudab paljude jõgede veed läbipaistmatuks. See on tihti lennukamehele heidutav aeg – tee mis tahad aga ei ole mul usku edukasse kalapüüki kiires voolus ja üle kalda loksuvas vees. Jõgedes või jõelõikudes, mille veed kipuvad tumepruuniks või täiesti piimjaks minema, ei ole ehk tõesti veetaseme kõrgeimal hetkel mõtet õnne katsuda, pigem veidi oodata. Samas, selgeveelistel jõgedel võib see just üks aasta parimaid aegu olla. Just kevadisest suurveeajast on paljud kalamehed oma rekordkalad saanud. Seda seepärast, et pruunikas ja kõrgemas vees tunneb kala end turvalisemalt, samuti ei näe ta sel ajal nii hästi kui suvise kristallselge veega. Kevadine sula- ja suurvee aeg võib pakkuda unustamatuid püügipäevi, aga suure tõenäosusega ka täielikke nulliringe. Selleks, et ei juhtuks viimast, on tähtis jälgida ilma ning jõeveega toimuvat.

Parimad päevad on alati vahetult suurveele eelnevad üks kuni kolm päeva. See on see lühike periood, mil pärast miinuskraade plussi läheb aga vesi ei ole veel jõudnud tõusta ega hakata värvi muutma. Meenub üks mõne aasta tagune püügikord, mil olin jõe ääres üks päev enne suurt sula. Sel päeval sain ligemale 20 kala ning umbes sama palju võtte. Samas, järgmisel päeval samas lõigus püüdnud sõber püüdis justkui kaevus. Põhjuseks oli tõenäoliselt see, et vesi jõudis öö jooksul natuke tõusta ning sogasemaks minna, samuti hulpis vees nii jää- kui lumetükke. Olen alati täheldanud, et sellised kiired muutused panevad kalal mõneks ajaks suu lukku.

Kehvem võtuaeg kestab minu kogemuse põhjal kogu veetaseme kiire tõusmise vältel. Samas, selle stabiliseerumisel tasub taas kohe sammud jõe äärde seada.

Allikalistel jõgedel üldiselt väldin intensiivseimat lumesulamise aega ja ka kõige veerohkemat aega. Seda seepärast, et kui allikalistel jõelõikudel püsib veetemperatuur talv läbi 4 kraadi ringis, siis kiirel lumesulamise ajal vee temperatuur isegi langeb – olen mõõtnud 2-kraadist langemist. See on kohe ka oluliselt kalavõttu mõjutanud. Seetõttu eelistan sel ajal pigem neid jõelõike, mis talvel jää all olid. Kui allikalistel jõgedel temperatuur talvisest mõne kraadi võrra kõrgemale tõuseb, on taas aeg tagasi sinna kolida.

Veetaseme stabiliseerumine.

Minu kevadine lemmikaeg ja üldiselt ka kõige paremaid tulemusi toov periood on vahetult suurveele järgnev aeg. Siis on vesi oma kõrgeimast tasemest oluliselt langenud, aga siiski veel kõrge ning ka vee värvus ei ole enam päris läbipaistmatu, vaid kergelt pruunikas. Lisaks sellele on vee temperatuur talvisest mõne kraadi võrra soojemaks jõudnud minna. Kala kogub veel talvejärgselt aktiivselt rasva, mille intensiivistumisesse annab lisa vee temperatuuri tõus, aga samas võimaldab kõrgem ja kergelt sogane vesi neid vanu ja tarku kalu püüda, keda muul ajal raske ära lollitada on.

.

Kust jõeforelli suurvee ajal otsida?

Enne kui suurvesi oma tipu saavutab, püsib jõeforell veel üldiselt oma talvituskohtades, aga koos taanduva veetasemega rändab suvistesse elupaikadesse. Seetõttu tasub suurvee ajal proovida nii suuri talvitusauke kui ka juba kaldaaluseid ning ka teisi suviseid varjekohti. Tähtis on püügipaiga valikul silmas pidada samuti kala toidulauda. Näiteks suurtele forellidele meeldib konnade kudemise ajal kraavisuudmetes konnajahil käia ja jõeluhtade ümbruses uppuvatest urgudest põgenevaid hiiri püüda. Kevadel tasub ka väikeste põllu- või metsakraavide ääres jalutades silmad lahti hoida. Olen korra haakinud ligi 45-sentimeetrise jõeforelli kraavikesest, milles suvisel ajal vaevu vett sees on.

.

Milliseid putukaid kasutada?

Söötade poolest on kevadise suurvee aeg põnev ja mitmekesine. Üldiselt on märksõnadeks suured ja tavapärasest erksamat värvi söödad.

Konnad ja hiired.

Need söödad võivad tunduda haugi pärusmaa, aga tegelikult ründavad forellid näljaga kõike, millest jõud üle käib. Jõeforelli kõhtudest on leitud suurel hulgal konni, hiiri, rotte ja isegi rästikuid. Kevadel, kui sulavesi konnad liikvele ajab, võib kraaviotstes neid jahtivaid suuri forelle olla. Hiired ületavad jõgesid igal ajal, aga kõige enam satub neid forellide kõhtu siis, kui suurvesi üle kalda ulatub ja hiirte urud uputab.

Silmatorkavad striimerid.

Sogase vee korral toimivad naturaalset värvi striimerite asemel oluliselt paremini nn atraktorid ehk söödad, mis ei ole mõeldud forelli toidulaua otseseks imiteerimiseks, vaid kala tähelepanu köitmiseks ja ka ärritamiseks. Ühed parimad söödad selleks kevadisel ajal on näiteks Mickey Finn ja suur ning hästi silmatorkav sööt nimega Jiggy. Samuti legendaarne Little Brown Trout Bucktail. Sogase vee korral võiks alati karbis olla ka valget värvi striimereid – näiteks valge Woolly Bugger või White Humungus. Ka suur aktiivse mänguga Supertinsel Gold on väga tõhusaks söödaks osutunud.

Boobie tüüpi striimerid.

Need striimerid on tihti Woolly Buggerile sarnase kehaga, aga raskust andva pea asemel on sellel striimeril kaks veelgi paremat ujuvust andvat silma. Kõlab üsna ebaloogiliselt? Ujuva nööriga püüdes on see tõesti täiesti kasutu striimer, aga uppuvaga muutub üheks tõhusamaks striimeri tüübiks, mida sügavalt püüdes kasutada. Nimelt viib uppuv nöör striimeri küll põhja, aga selle väga hea ujuvus tõstab ta sealt nii palju kõrgemale, et ta põhja peal istuvale forellile kõige magusamas kohas asuks.

.

Leechid ehk Woolly Bugger jms.

Erinevad leech-tüüpi striimerid on ühed parimad söödad läbi aasta ja nii ka kevadel. Samas, minu jaoks on püük nendega edukamaks kujunenud kevade teises pooles. Siis kui vesi juba selgem ja madalam on. Lisaks enim kasutatavatele leech-tüüpi striimeritele, nagu Woolly Bugger Black ja Taddy Hot Viva, võiks sel ajal karbis olla ka oliivikarva Woolly. Mis lisaks kaanile ja konnakullesele imiteerib kiili vastset, nümfi, mis forelli toidulaual olulisel kohal.

Nümfid ehk putukate vastsed.

Kevade teisel poolel, mil veed on normile lähenemas, on taas jõeforelli üheks olulisemaks toiduks erinevad nümfid ja seda suve lõpuni välja. Suurepärane nümf,

mida igal ajal võib proovida, on kuulpea Red Tag. See on üks Eestis enim kasutavaid söötasid ja seda õigustatult. Minu kasutan sel ajal kõige rohkem erinevaid kuulpea nümfe, nagu Hares Ear ja surusääske imiteeriv Dad’s Daddy BH. Kuna läheneb sääskede massiline koorumine, tasub proovida Buzzereid ehk sääskede nümfe. Samuti ei ole ka kaugel ühepäevikute aeg, kelle vastsete imitatsioonid, nagu legendaarne Pheasant Tail, võiks kogu kevade ja suve karbis olla.

Millist püügivarustust kasutada?

Ritv ja heitenöör. Minu eelistatud püügivarustuseks suurvee ajal püüdes on 6 klassi fast-action (inglise keeles kiiretoimeline) ritv. Seda peamiselt kahel põhjusel. Esiteks võimaldab see heita suuremaid ja raskemaid söötasid, näiteks konnad või raske peaga striimerid. Teiseks võimaldab see kasutada kiiremini uppuva peaga heitenööre. Nimelt paljud tootjad kas ei valmistagi 6 klassist väiksematele ritvadele uppuva peaga heitenööre või siis ei suuda enamik väiksema klassi ritvu piisava raskusega uppuvaid nööre heita. Kergem uppuva peaga nöör võib küll sobida suvel, aga kiiremas voolus ning sügavalt püüdes ei pruugi see jõudagi või jõuab liiga aeglaselt soovitud sügavusele.

.

Uppuva nööri alternatiivid.

Juhul kui on sooviks ujuva nööriga kogu hooaja läbi ajada, siis on võimalik muidugi ka sellega sügavamal olevat kala püüda. Lihtsaim alternatiiv on kasutada raskeid söötasid. Samas ei pruugi ka pinnaputuka jaoks sobiv nöör võimaldada mugavat püüki raskete striimeritega ja vastupidi. Lisaks on miinuseks see, et striimerit on kogu püügiala ulatuses väga keeruline põhja lähedal hoida – iga tõmbega kerkib sööt veepinnale lähemale. Üks lisavahend, mis viimase puhul natuke aitab, on raskustatud liider ehk nn uppuv nööripikendus. See on aas-aasaga heitenööri külge kinnituv jupp nööri, mis sisuliselt on uppuv nööri tipp. Tänu sellele on võimalik ilma erilise lisaraskuseta sööt parajale sügavusele viia. Samas peab jällegi katsetama, kas ja kuidas see heitenööriga koos tööle hakkab.

Sedapuhku saigi jutt otsa ja egas muud kui putukaid siduma ja jõe äärde!

PS! Kel ise sidumiseks mahti pole või puuduvad selleks vajalikud tööriistad, tasuks heita pilk ka Eesti enda veebipoele, trükkides aadressiribale putukad.ee

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?