Miks suurendati Pärnu lahel koha alammõõtu?

Priit Bernotas, Kristiina Hommik, 10. mai 2018

Kalade evolutsioonist ja sellest, kuidas antud protsess mõjutab kohavarusid Pärnu lahel.

Evolutsioon.

Mitmed uuringud on kinnitanud, et nii kutseline kui harrastuspüük mõjutavad kalade elukäiku ja paljunemist. Valikulise kalapüügiga püütakse suuremad isendid populatsioonist välja ning seetõttu hakkavad kalad saama suguküpseks nooremalt ja väiksemas suuruses. Seesugust muutuste ahelat, kus selektiivse püügi tõttu muutuvad populatsioonisiseselt mingid päritavad tunnused, nimetatakse kalapüügi tekitatud evolutsiooniks (fisheries-induced evolution, KTE). Viimasel ajal on KTE uurimine hoogu juurde saanud ning pigem ei ole enam küsimus, kas KTE tõesti aset leiab, vaid kui ulatuslik see on ning kuidas toimunud muutusi vastupidiseks muuta. Võib väita, et täna on probleemi lahendamisel väga oluline roll kalavarude targal ja jätkusuutlikul majandamisel. Oluline on teada, mismoodi mõjub kindlate tunnuste põhjal valik kaladele pikema aja jooksul. Siinkohal peab tähelepanu pöörama ka kalade füsioloogiale ja käitumisele – miks satuvad osad isendid lihtsamalt püünistesse või konksu otsa kui teised. Arvatakse, et individuaalsed eripärad mängivad püünisesse sattumisel kõige suuremat rolli, kuid peale kala suuruse ja vanuse pole muid tunnuseid eriti uuritud.

Kõige rohkem mõjutavad kalade ellujäämust bioenergeetikaga ja ujumisvõimekusega seotud füsioloogilised tunnused. Ujumisvõimekus mõjutab otseselt püünisesse sattumise tõenäosust ning ellujäämust pärast püünisest pääsemist. Näiteks on ainevahetuskiirus päritav tunnus, mis mõjutab kala toidu- ja hapnikuvajadust ning on seotud toitumiskäitumise, kiskluse ja püüniste vältimisega. Lisaks on kalade käitumises ning levikus oluline osa energiatarbel ja aeroobsel võimekusel, neist sõltub kalade aktiivsus, seedimine ja kasv. Kalade puhul on aeroobne võimekus otseselt seotud vastupidavuse, ujumis- ja taastumiskiirusega. Kõik need faktorid on aga üliolulised püügivahendi vältimisel. Teadlased on leidnud, et sama liigi kaladel võib ainevahetuskiirus erineda kaks-kolm korda!

Kalade sattumist püünistesse mõjutavad kindlasti ka aistingud ja hormoonid. Nii võivad eri isendid näha värve, kujundeid või objekte erinevalt. Sellest tulenevalt käituvad kalad püüniste lähedale sattudes isemoodi. On leitud, et kalade aju suurus ja morfoloogia võivad liigisiseselt varieeruda ning mõjutada otseselt käitumist ja otsuste tegemise võimekust.

Kalapüük võib muuta liikidele omaseid füsioloogilisi tunnuseid, mis omakorda võivad mõjutada arengut, ruumilist levikut, keskkonnamuutustega kohanemise võimet või taastumist ülepüügist. Hetkel ei ole nendele olulistele mõjuritele piisavalt tähelepanu pööratud ning seetõttu on meie teadmised KTE-st ka üsna pealiskaudsed.

SUUR KOHA on jäänud Pärnu lahel haruldaseks. Fotod: Aimar Rakko, Kalale!

Püügiedukus.

Maailmas kasutatakse vägagi erinevaid kalapüügivahendeid, mis tavaliselt jagatakse aktiivseteks (traalid, noodad, aktiivne püük õngega) ja passiivseteks (võrgud, mõrrad, õngejadad jne). Passiivsete püüniste puhul eeldatakse, et kala satub püügivahendisse ise. Seega sõltub passiivse püügi puhul palju kalade liikuvusest ning toitumisalasest käitumisest. Olulist rolli mängivad siinkohal ka nägemine ja haistmine. Aktiivsel püügil aga ajab kalamees ise kala taga ning kalade ellujäämus sõltub otseselt püüdja käest pääsemise edukusest. Muidugi sõltub ka siin palju kala liikuvusest, kuid palju ka ohu avastamise ning vältimise võimest. Tänu erinevatele püügimeetoditele on ka selektiivsus erinev.

Kõigepealt on võimalik selekteerida kalu elupaiga järgi. On leitud, et liigisiseselt võivad elupaigad, olenevalt indiviidide suurusest, soost või sugu­küpsusastmest, oluliselt erineda. Samas on füsioloogilisi tunnuseid, mis mõjutavad elupaiga valikut, vähem uuritud. Näiteks mõjutab vee temperatuur kalade ainevahetuskiirust, mis omakorda mõjutab otseselt toidu- ja hapnikuvajadust. Nii määrab temperatuur ka võimaliku elupaiga. Võimalik elupaik jällegi määrab ära püügivahendi, mida sellisel juhul rakendada.

ILUS KOHA EMAJÕELT. 2017. aasta oli jigi­meestele hea hooaeg.

Kalad võivad olla väga erinevad julguse ja uudishimu poolest. Suurem tõenäosus püügivahendisse sattuda on muidugi aktiivsematel isenditel. Kuid arvatakse, et need käitumuslikud eripärad võivad suuresti olla seotud põhiliste füsioloogiliste tunnustega, näiteks ainevahetuskiirusega. See tähendab, et aktiivsematel isenditel on ka suurenenud ainevahetuskiirus ning suurem aeroobne võimekus. Seega võivad passiivsetesse püünistesse sattuda pigem aktiivsemad, uudishimulikumad kalad. Aktiivsete püüniste puhul on suurem roll kalameestel, kes tänu kogemustele ja tänapäeval ka tehnoloogiale leiavad kala ise üles. Samas on suurema ainevahetuskiirusega isenditel suurem vajadus toidu järele, mistõttu võib sööda kättesaadavus osutuda olulisemaks väljapüüdmise põhjuseks kui näiteks konksu otsa sattumine.

Muidugi on kaladel võimalus ka püügivahendeid vältida. Passiivsete püüniste puhul on täiesti tavaline, et osad kalad püütakse teistest suurema tõenäosusega kinni. Siinkohal mängivad rolli kindlasti eelmainitud füsioloogilised tunnused. Kuid samas võib näiteks õngejada puhul mängida olulist rolli ka lihtsalt nälg – mistõttu kala sööda alla neelab.

Kalad pagevad sageli aktiivsete püüniste (traal, noot) eest, olles ohu visuaalselt või kuulmise kaudu kindlaks teinud. Kuid isendite individuaalne reaktsioonikiirus ning tegutsemine ohuolukorras on väga erinev. Sellegipoolest püütakse nii traali kui noodaga üldjuhul välja suuri kalakoguseid. Siinkohal on oluline osa kalade omavahelisel lävimisel – vähem sotsiaalsetel isenditel on ka väiksem tõenäosus püügivahendisse sattuda.

Püügivahendeid, mille selektiivsus sõltuks muudest tunnustest kui näiteks kala suurus, on väga keeruline välja mõelda. Kuigi oleme põhiliselt püütavaid kalaliike uurinud väga põhjalikult, ei tea me piisavalt nende kriisikäitumisest ega sotsiaalsetest mehhanismidest kalaparves. Teoreetiliselt sobiks mingi kindla liigi püügiks aeg, mil liigisisene tunnuste muutlikkus on võimalikult väike. Mida vähem erinevusi isendite vahel, seda suurem on tõenäosus, et enamik neist käitub samamoodi ning satub (või ei satu) püügivahendisse.

Pärnu lahe koha minevik, olevik ja tulevik.

Koha on rannakalanduse mõistes üks olulisemaid Eestis püütavaid kalaliike. 2016. aastal oli selle püük tulususe poolest kolmandal kohal, hoolimata sellest, et kohasaagid moodustasid ainult 0,9% kogu rannapüügi saakidest. Suurimad kohasaagid püütakse Pärnu lahes (v.a Peipsi järv), kusjuures ajaloolised saagid on ulatunud 800 tonnini (1930ndatel) ning 400 tonnini (1990ndate algus), kuid viimastel aastatel ulatuvad saagid vaevu 100 tonnini. Pärnu lahe koha saakide langus viimase 20 aasta jooksul on tekitanud palju kõneainet ja muret nii kalurite kui ka teadlaste seas. Varu seisundit on üritatud paranda juba alates 1980ndatest, kui hakati paigaldama kunstkoelmuid Pärnu lahte, et tagada sobilikud tingimused uute põlvkondade tekkeks. Lisaks kunstkoelmute paigutamisele on koha arvukuse turgutamise eesmärgil ka sätestatud erinevad püügiregulatsioonid (püügikeeld kudeajal, nakkevõrgu ja mõrra silmasuuruse alammõõt ja isendi alammõõt).

Peamine probleem, mis viis Pärnu koha asurkonna kehva seisu ega lase sel tõusta rahuldava tasemini, on ülepüük, eriti aga mittesuguküpsete alamõõduliste kalade massiline püük nii kutseliste kui harrastuskalurite seas. Koha saavutab suguküpsuse keskmiselt viieaastaselt. Varasemad uuringud on näidanud, et kui 1960.–1990. aastatel moodustasid suurima osa püütud koha biomassist viie-kuueaastased isendid, siis viimase 20 aasta jooksul on see nihkunud nelja-aastastele. Lisaks on täheldatud, et emased kalad saavutavad tänapäeval suguküpsuse väiksematena kui 1990. aastate alguses. Suguküpsete isendite mõõtmete vähenemine on sümptomaatiline just üleekspluateeritud kalavarude korral: kiiremini kasvavad isendid püütakse välja enne, kui nad jõuavad sigida, mistõttu aeglase kasvuga isendid moodustavad suurema osa kudekarjast. Suguküpsuse saavutamise mõõtmete vähenemine on probleem, sest see tähendab, et individuaalne kasvukiirus väheneb ja sellest tulenevalt on sel negatiivne mõju ka tulevaste saakide suurusele. Ühtlasi võivad sellised muutused mõjutada ka asurkonna vastupanuvõimet muutlikele tingimustele.

ALA­MÕÕDU­LISED. Mõõtu suurendati ikka selleks, et varude olukord paraneks.

Sobiliku alammõõdu valimisel lähtutakse konkreetse asurkonna isendite suguküpsuse saavutamise suurusest. Nii saab tagada, et püük ei kahjustaks looduslikke varusid. Vähendamaks püütavate noorkalade ja esimest korda kudevate isendite arvu, soovitatigi 2016. aastal kehtestada Pärnu lahe kohale suurem alammõõt. Viimasel kahel aastal on püütava koha alammõõtu Pärnu lahes järk-järgult suurendatud ning nüüd, alates 2018. aasta jääminekust on lõplik alammõõt 46 cm. Lisaks sellele ollakse arvamusel, et alammõõdu õigesti seadmine on üks viise, kuidas kalapüügi tekitatud evolutsioonilist mõju piirata. Alammõõdu suurendamisel on positiivne mõju ka kaluritele: saagid muutuvad suuremaks ja stabiilsemaks. Heaks näiteks võib tuua Rootsi suuruselt neljanda järve, Hjälmareni, mida peetakse üheks tüüpilisemaks „kohajärveks“. 1990ndate lõpuks oli Hjälmareni järves koha üle püütud ning saagid langenud 30 tonnini. 2001. aastal võeti vastu alammõõdu muudatus 40-lt 45-le cm, mille tulemusel on kohasaagid kolmekordistunud.

Alammõõdu suurendamine püügil on esimene samm parandamaks Pärnu koha asurkonna seisundit. Sellele järgnev samm on aga nakkevõrkude silmasuurus. Praegune silmasuuruse alammõõt (96 mm) on liiga väike, et tagada olukorda, kus alamõõduliste kohade hulk oleks minimaalne. Pärnu lahes teostatud seirepüügi andmete põhjal tehtud arvutused näitavad, et ligikaudu 42% isenditest, kes jäävad kinni nakkevõrkudesse silmasuurusega 96 mm, on alamõõdulised. Alammõõdu suurendamisest on kasu ainult sellisel juhul, kui sellest ka kinni peetakse. Seega pole mõtet lubada kala püüda selliste võrkudega, millesse takerdub suur protsent alamõõdulisi isendeid. Siinkohal võib eeskujuks võtta Peipsi järve, kus koha alammõõduks on kehtestatud 46 cm ja sealsed piirangud silmasuurusele jäävad 110 ja 130 mm vahele. Selleks, et vähendada tugevat selektiivset püügisurvet Pärnu koha asurkonnale, on õige alammõõdu ja vastavalt sobiliku silmasuuruse määramine äärmiselt olulised.

FOTO KATSEPÜÜGILT. Et leidub isendeid eri aastakäikudest, näitab, et veekogu on liigile sobilik ning kudemine on õnnestunud mitmel järjestikusel aastal.

Kokkuvõte.

On erinevaid viise, kuidas füsioloogilised tunnused mõjutavad nii harrastuspüüdjate kui kutseliste kalurite poolt välja püütud isendeid. Kuna iga püük on mingis mõttes valikuline, võib aja jooksul püütava populatsiooni piires välja joonistuda kindel muster tunnustest, mida püügi selektiivsus enim mõjutab. Need tunnused võivad olla seotud kalade ainevahetuskiiruse, liikuvuse, hormonaalsete funktsioonide, aistingute või käitumuslike eripäradega. Et meie käsutuses olevaid kalavarusid säästlikumalt ja loodussõbralikumalt majandada, peaksime kalapüügi tekitatud evolutsioonile kindlasti rohkem tähelepanu pöörama.

Kasutatud kirjandus: Hollins, J., Thambithurai, D., Köeck, B., Crespel, A., Bailey, D. M., Cooke, S. J., Killen, S. S. (2018). A Physiological Perspective on Fisheries-Induced Evolution. Evolutionary Applications, (December 2017), 1–16. https://doi.org/10.1111/eva.12597

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?