Paunvere poiste kevadised seiklused maal ja veel

Jarko Jaadla, 10. mai 2018

Kui eelmise numbri esikaas sai jällegi tehtud viimasel minutil, siis seekord enam sellist stressi endale ega teistele Kalale! kaastöölistele tekitada ei soovinud. Mõeldud-tehtud, pikkade läbirääkimiste tulemusel õnnestus üks keskmisest kuulsam ja tegusam eestlane nõusse saada ning juba märtsikuu viimasel päeval koos ka Peipsile kalale jõuda, aga...

Ilm oli pilvine, särg võttis ja pildidki koos kalaga said tehtud. Hingasin kergendatult, kuniks jää varsti lagunema hakkas ja nii mitmedki kalamehed Varnjas pankadega purjetamisest osa said. Siis jõudis kohale, et teistpidi jama on kätte jõudnud, järsku saabus kevad, igal pool vaba vesi ja kus sa sinder enam oma jääpildi ja -looga mainumbrisse trügid. Veed läksid igal pool suureks ja kala saamine oli taaskord raskendatud. Proovisin korra kaanel käinud mehega uuesti kontakti ja uurisin ajagraafikut, et püüki korrata, sest 1. mail tehakse haugipüügiks lahti nii Võrtsjärv kui meri. Kuid paraku oli jääpüügil käinud kaanestaar just neil päevil Eestist eemal ja helikiirusel tuli leida muu lahendus. Kui asju edasi lükata, siis nad teatavasti kuhjuvad. Siinkohal meenus, et mesilastele on viimane lisasööt enne korje algust panemata ja on üsna küsitav, kas need toredikud ikka peavad veel tänase päeva vastu või on homme juba liiga hilja. Õietolmu juba leidub, kuid nektarit, mis tööloomi käigus hoiavad, veel ei pruugi saada olla. Kõrvalekalle, mis kalameestele ei pruukinud meeldida, kuid mis tegelikult aitab mõista loodust ja planeerida edukamat püügiretke.
Kätte saabus kevadine koolivaheaeg, sattusin oma autoga küla vahele sõitma ja märkasin üht tuttavat poissi sihitult lonkimas. Alul sõitsin mööda, siis võtsin hoo maha ja tagurdasin. Ka tema oli mind märganud. Lasin akna alla ja küsisin, mis teoksil.

USSE OTSIMAS. Kert, Vembu ja Hans Kristjan. Hans Kristjan Piirisild, Kert Säärits, Jarko Jaadla

Poiss vastas – ah, ei midagi erilist, et vaheaeg ja igav on. Kell näitas juba keskpäeva ja huvitav oli see, et tema oli ainuke laps, kes tol kellaajal õues oli. Küsisin, kus teised lapsed siis on, vastuseks kõlas, et kes toas, kes vanavanemate juures. Küsimuse peale, et mis toas tehakse, tuli vastus – filme vaadatakse või mängitakse arvutis. Hans Kristjan, nii on selle poisi nimi, küsis vastu, et mis mina teen. Ütlesin, et olen teel tanklasse, et vaja motokoerale, murutraktorile ja paadile kütust tuua. Väikemehe silmad lõid särama, kui kuulis sõna ,,murutraktor“ – sest siis ta veel ei teadnud, mis asi on motokoer, mootorpaadisõidust ei osanud unistadagi. Järgnes küsimus, kas võib minuga kaasa tulla. Minu poolt takistusi ei olnud, kõne lapsevanemale, luba saadud ja tankima.

Eks maal ole ikka majapidamises alati midagi käelist vaja teha, olgu selleks siis muru niitmine, trimmerdamine, küttepuude riita ladumine või motokoeraga killustiku vedamine. Tee peal rääkisime niisama elust ja jõudsime ka kalapüügini, olime seda talvel juba korra minu naabrimehe Toomase ja Hansu endaga Kuremaa järvel ka tegemas käinud, kuid suvepüügist Hans suuremat ei teadnud. Ütlesin, et vajaksin mõningate talutöödega pisut abi. Raha tol hetkel polnud, seega sain vastu lubada vaid seda, et minu poolt on õnged ja kui ühel päeval ka aega leiame, viin mootorpaadiga haugile. Tutvustasin väiksele Hansule ,,objekti“ ehk siis Mäeotsa talu krunti ja pakkusin suveks erinevaid võimalusi oma energia taskuraha vastu vahetamiseks.

Väikemees oli kohe kõigega nõus ja ütles, et raha ei tahagi, aitab mind niisama. Selline abivalmidus liigutas mind väga ja tolle päeva saatsime õhtusse minu garaažis, kuhu talve jooksul oli tekkinud segadus, mis hädasti juba korraloomise järele karjus, sest suve asju oli järjest raskem üles leida. Viimase asjana sidusime kokku ühe spinningu, et noorsand saaks järgmisel päeval harjutada kuival maal landi loopimist. Hiljem selgus, et viskamisele oli saabunud ka Hansu tuttav Kert, nii oli mul juba kaks uut sõpra, kes tahtsid Mäeotsale tulla, kuna lisaks poiste jaoks põnevatele asjadele vajas mängimist ja jalutamist ka noor jahikoer Poika (hüüdnimega Vembu).

PILT TEHTUD. Haugid vette tagasi.

Spinningupüügi alguseni olid jäänud veel loetud päevad, aga poistel oli igav, samas õngitseda võis, kuid polnud sööta. No mis siis ikka, õnneks oli olemas peenramaa ja parasjagu oli seal vaja läbi viia ka kaevamised vihmausside leidmiseks. Ei saa jätta mainimata, et Vembu oli juba pool tööd ära teinud, kuid jätkas koos poistega usinalt maapinna kraapimist. Tolle päeva lõpus sidusime mõlemale mehele õnged, et vaheaeg päris luhta ei läheks, küla kassid süüa saaks ja noorte poiste aja kulutamisele eesmärk tekiks. Kui järgmisel päeval teisest Eesti otsast tagasi sõitsin, sain oma uutelt sõpradelt Facebooki teate – õnnelikud näod peal ja selgituseks kiri ,,Poolt ämbrit“! Ja tõepoolest, valge ämber, mille koos õngedega kaasa olin andnud, oli väikseid kalu täis.

Kuna otsa sai seotud viidika jaoks pisut suur konks, siis mõtlesin asja tagasi jõudes kontrollida. Tundus veidi uskumatu saak, samas mine hullu tea, ehk trehvasid viidika kuderändele ja siis nood ju aplad. Jõuan kodukülla, helistan poistele, et näidaku saak ette, paneme võib-olla suitsuahju tööle. Ämber tuuakse välja ja enne kui kalu näen, tunnen juba eemalt värske kurgi lõhna.

Vaatan, pagan, kõik ju puha tindid, mõtlen, et kust need poisid siit Palamuselt nüüd siis seda tinti ikkagi said. Hakkan juurdlema, et Kuremaa järves on olnud peledit, aeg-ajalt esineb ka rääbist, aga et Peipsi tint siia sai, on kummaline. Samas oli Palamuse paisjärve vesi sogane, mis viitas ülemjooksul asuva paisu võimalikule purunemisele ja no kui ülal tinti on, siis võiski paisu purunemisel tekkiv veevool ka kalu kuderändele allavoolu ajada. Kuna ise tindist lugu pean ja sel kevadel Pärnusse selle maiuse püügile ei jõudnud, ,,konfiskeerisin“ poiste saagi ja avaldasin neile kiitust sellise teoga hakkamasaamise eest – et see pidi küll üks erakordne lugu olema, tint Kuremaa järves. Khm!

Et tint on kiire riknema, suundusin kohe koju saaki soolama, et neile hiljem suitsuahjus õige värv ja maitse anda ning püüdjatele kohe nende karjääri algul selgeks teha, millist hõrgutist saab enda püütud kalast valmistada. Poisid muigasid, kuid olid nõus.

Koduteel ei suutnud ma ikka oma silmi ja nina uskuda, vaikselt hakkasin kahtlustama kalaauto

sattumist küla vahele, samas ma ei uskunud, et poisid ise sellise kelmuse peale oleksid tulnud – kalu osta ja mulle selline nali korraldada. Kalu suitsutades puges kahtluseuss võimalikust kalamüüjast ikka ja jälle mu hinge ning hõrgutisi poistele viies küsisingi, et kas ehk nad ise ikka kuskilt kala ostmas ei käinud. Vastasid rahulikult et ei, kuid nähes mind väga imestavat, siiski lõpuks ütlesid, et tegelikult said nad kalad ühelt mehelt, kes neid ilmselt ennist poe juures oli müünud. Naersime kõik laginal. Tunnistan ausalt, et mind pole ammu keegi nii peenelt ninapidi vedanud, ja avaldasin kiitust suurepärase ja väga maitsva vembu korraldamise eest. No ja kuidas sa siis sellise asja peale pahandad? Kui poisid minu ees naerust kõverasse kiskusid, ütlesin, et küll ma veel neile ehitan, mille peale vanem, Kert, ütles, et no kesse siis ikka nalja viskab kui mitte meie ise!

Selle mõtte oli neile pähe pannud siiski kalamüüja, kel poistest ilmselt hale hakkas, kui oli neid kohanud järvelt tühjade kätega koju minemas. Poisid olid oma rolli aga nii suurepäraselt välja mänginud, et mina, vana kalamees, isegi omaenda mõistuse selguses jõudsin kahtlema hakata. Kuid see vaheseik oli selge märk, et olin omale saanud sõpradeks kaks üsna terast vennikest. Kes juba samal õhtul avaldasid soovi taas minu poole tulla, kui ain’t ei peaks niisama küla vahel istuma. Kuigi oli kiire aeg ja palgaraha maksta polnud, saime lihtsasti kokkuleppele. Kui haugipüük avatakse, viin nad kalale.

Et ajakirjanikutöö peale veidi puhkust lubada ja kerele koormust anda, otsustasin järgmisel päeval ka mõned talutööd ära teha ja poised olid nõus abis olema. Noorsandid olid esmaspäeva hommikul kell kümme platsis ja mis jäi minulgi muud üle kui tööjärgesid tutvustada. Valida oli aiamaa kaevamise ja killustiku vedamise vahel.

Algselt olin motokoera juhiks ise, siis hakkasid töökõned peale tulema ning tegin poistele kiirkursuse motokoeraga toimetulemiseks. Oleks te neid nägusid näinud! Aiamaatöö ei tõmmanud enam üldse, mehed olid nii rõõmsad, et neile just see motokoera- töö usaldati, ning pühendumus ja kiirus, millega järjest uusi koormaid täideti, sarnanes Duracelli jäneste omale. Küll võis märgata koormate suuruse kahanemist, sest siis liikus aparaat mööda muru kiiremini ja sai ka rohkem sõita, kuid ega’s leidlikkuse eest saa lapsi karistada.

Päevad läksid ja loodki hakkasid ajakirjaks kokku saama, puudu oli veel vaid kaanelugu. Helistasin Jõesuu talu peremehele Jaanus Jakobsonile, et tema kohalik mees ja ehk aimab infot, kuhu randa sel aastal havi 1. mail otsima minna. Lisaks infole sain teada, et meile tuttavatel meestel on seks puhuks isegi omavaheline mõõduvõtmine plaani võetud, nimeks ,,Jõesuu karikas“. Mõeldud-tehtud, Jaanus saatis peatselt ka päevakava ja võistluse reeglid. Rääkisin sellest sündmusest poistele ning ütlesin, et plaanid on muutunud, koduse 11. mai ja Kuremaa järve asemel oleme sunnitud varem mootorpaadiga vee peale minema ning Eesti kõige kõvemate spinningistidega rinda pistma. Selleks aga on tarvilik täielik spinningukunsti valdamine, kuna paadis on lisaks neile endile veel sõbrad ja seal peab suutma heita lanti igast asendist ja iga ilmaga.

Seega, paar päeva veel treenimiseks ning siis on lahingusse minek. Minu sõnu võeti tõsiselt ja treeningud enne võistluspäeva kestsid Palamuse muruplatsidel päevavalguse kadumiseni. Minu poolt oli püügivarustus, transport Võrtsjärvele ning seal lõunaks termosega tee ja põdrakonserv. Hans Kristjani ema küpsetas kaasa plaaditäie õunakooki, dopinguks veel liiter piima ning igale mehele kaks õuna. Kerdi poolt oli konservi alla päts leiba, igaks juhuks veel üks termosega tee, kuus banaani ja igale veel tahvel šokolaadi.

Ainukesena oli raske tol hommikul ärgata kalagiidil endal. Poisid ütlesid, et võistlusärevus olla olnud nii suur, et nad öösel lausa mitu korda üles ärganud ja kella vaadanud. 08.15 oli Palamuselt start, suund Tartu poole, siis Elva, siis… Pagan, kell juba palju, ei hakka Pikassilda punnitama, laseme paadi varem vette. Tamme paljandi all leiame selleks sobiva koha ja nii teemegi. Võrts on erakordselt tuulevaikne, päike särab ja tiirud kriiksuvad. Kohad tunduvad sobivad, sest pilliroogu ja lahesopikesi jätkub. Pärast tunnikest pildumist annab tunda, et öö jäi lühikeseks, kuid jätkame harjutusi. Pärast teist tundi hakkan oma kohavalikus tublisti kahtlema, surun uhkuse alla ja helistan peakorraldajale Ivole. Selgub, et olemegi teistest tublisti maas.

Aga kohe-kohe on 3. mai ja ajakiri vaja trükki saata. Jõhker plinder, helistan taas kord Jaanusele, kes on äsja tabanud kolmanda haugi, ja palun teda paar suuremat kala sumpa panna, juhuks kui meie paatkond peakski nulli peale jääma.

Teeme poistega kiire lõuna, annan neile ülevaate vastaskaldas toimunust, korraks arutame järve ületamise võimalust, kuid tõusnud tuule ja laine tõttu laidame selle maha. Pingutame veel paar tundi, siis anname alla ning mina pean tunnistama, et kohavalik ebaõnnestus – ,,laulupeo“ vältimine ja uue koha avastamine niisugusel päeval ei tasunud ennast ära.

Tõmbame paadi veest ja suundume teisele poole järve, kus toimub lõplik võitja selgitamine. Surume kõvadel kalameestel kätt ning palume paari kala endale pildistamiseks, sest midagi pole teha, teised olid meist täna paremad! See juhtus kevadise koolivaheaja viimasel päeval 2018 Võrtsjärvel. Kuid 11. mai on kohe ukse ees ja haugipüük läheb lahti ka mujal!

POOL ÄMBRITÄIT TINTI. Palamuse paisjärvest?!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?