Sügisene haugipüük –parim ravi adrenaliini­puuduse vastu

Jarko Jaadla, 14. september 2018

Haugipüügist on väga palju kirjutatud, kuid ehk leiab lugeja siiski mõne vajaliku näpunäite ja kalakoha peatoimetaja ja juhtumisi kalagiidi enda kogemustepagasist.

Kohe, kohe on käes aeg, kui hein jõgedes hakkab lamanduma ning landipüük kaldalt taas võimalikuks saab. Veel põhikoolis käies tundus noorele kalamehele elussöödaga püük väga põnev,

sest kala sai pea alati ja tabada võis ka suuri isendeid. Elussöödaga püügi miinus on aga see, et püügi ettevalmistamiseks kuluv aeg on pikem ja kaldal ringi liikuda raskem. Õnneks oli meie ühiskonna- ja ajalooõpetaja Alari Maimre kalamees ning koos nõu pidades sai uurimustöö teemaks Viljandi kalaspordi klubi ajalugu. Selle tegemiseks võtsin ühendust Avo Kauriga, kes oli mitmekordne spinninguspordimeister ja kelle käes oli huvitavat arhiivimaterjali kohalikust klubist. Rääkisime esimesel kohtumisel spinningupüügist ning mulle avaldas sügavat muljet, et hr Kaur, tol ajal juba eakas mees, erinevalt teistest omaealistest hoopis landiga püüab. Lisaks väitis ta, et on koos elussöödavendadega jõele läinud, kuid neid pea iga kord saagi poolest edestanud. Samuti sai neil päevil mulle selgeks, et õnnega pole kalapüügi puhul suurt midagi tegemist, tavaliselt on ikka nii, et mida rohkem käid, seda paremini veekogusid tundma õpid ja see on ka põhjus, miks vanemad mehed järjest kergemini kala oma söögilauale saavad.

Voblerid, pöörlevad ja konn. Fotod: Jarko Jaadla, erakogu

Tööriistad.

Mida aeg edasi, seda rohkem ma vana kalamehe sõnu uskuma hakkasin. Viimati sai vist elusapüüki vabast veest proovitud kuus aastat tagasi, kui ilm oli kole ja vesi jõgedes juba kõrge. Oli esimene giidimise aasta ja ei saanud oma resümeele lubada, et minuga kalale tulnud klient saagita jääb. Läksime n-ö kindla peale välja. Loomulikult saime kala, kuid ikkagi, nüüdseks käib elussöödaga püük vaid talviti.

Maitsest.

Väikese maitsenüansina ütleksin, et söögiks püüda meeldib vooluvee havi rohkem, mere oma on ilmselt kiirema kasvuga ja liha struktuur tihtilugu hoopis teine. Jõed on allikatoitelised ning puhtamad, nõnda ka seal elavate kalade maitse, neil ei ole kunagi n-ö mudamaitset. See võib aga kergesti olla kaladel, kes umblahtedes või osas väikejärvedes elavad – Saadjärves, Soitsjärves, Sutlepa meres jne. Puhtaima maitsega havid on kogemuse järgi Tänassilma, Kõpu, Põltsamaa, Pärnu ja Pedja jõest püütud. Aga nagu vanasõna ütleb – maitse üle ei vaielda.

Silikonid

Plekid.
Lendõngesöödad.

Landivalik.

Minu landikohver ei ole üldse suur ja kui aus olla, siis mida aeg edasi, seda kergemaks see muutub. Ajapikku on katsetatud erinevaid landitüüpe ja teatud värvid ning suurused on lihtsalt paika loksunud. Emajõel ja teistes jõgedes on vaieldamatu havi lemmik n-ö kloun, järgneb n-ö hõbeviidikas (kaks esimest piimakohvikarva veevärvuse puhul). Kevadeti, kui vesi läbipaistvam ja tumepruunikam, töötab jällegi n-ö roheline firetiger. Jigipeade kaal oleneb veeseisust ja jõeosa sügavusest, kus püütakse, n-ö universaalset kaalu ei ole. Emajões on sama tooni landid 10–28 grammini, Pedjas 8–15ni jne. Kuid olgu öeldud, et jigipüük on rohkem sügavamate ja järsemate püügilõikude teema.

Kohavalik.

Ajakirja trükkimineku ajal on veed veel maas ja haugijaht võib huvitav olla paljudes jõgedes ka kahlates või kaldalt püüdes. Head kohad, kust küll suurt haugi palju ei pruugi leida, on Põltsamaa jõgi Põltsu linna paisutusest allavoolu, Pedjal Tõrve paisust allavoolu, Pärnu jõgi Suurejõe ümbruses, Navesti jõgi Vanaõue ümbruses. Neid kõiki lõike iseloomustab kõvem põhi, kohati isegi paeplatoo ja kahlata on lihtne. Kalade leidmine samuti, sest valdav osa hauge hoiab energiat kokku ning passib järvkaisla tuttide taga (need on need seest vahulise ja kärjesarnase struktuuriga välja turritavad pikad taimed). Seal vool puudub või on vaikne ning reeglina asetseb ka väike vabavee ala, kus saakkala oma toidupalu ootab. Piisab vaid, kui Mepps Aglia nr 2-4, väiksem Storm Subwart või keskmine Rapala jointed sealt tagant läbi kerida, ning kala ongi teie.

Suuremate jõgede puhul, nagu Pärnu, kus platood ja kärestikud vahelduvad n-ö poolide ehk basseinidega, olen põhja pealt kopsakama haugi välja meelitamiseks taas jigisid või siis plekke kasutanud. Jigidega augu lõppusid kompides ja plekiga augu algusi ning keskpaiku proovides.

Teinekord on aga koht ilus ja kala kuidagi võtma ei saa, nendeks puhkudeks on mul kaasas mõni lendõngesööt. Parim ja lihtsaim ning efektiivseim nendest on loomulikult Tinsel. Sisuliselt on see konksule või kõrvatikule seotud jõulukard, mis vees kerides sätendab ja võrdlemisi elavalt mängib. Et neid vigureid spinninguga visata, olen sööda või trossi ette nöörile vastavalt sukeldamissoovile erinevaid raskuseid asetanud.

Kasutades madalamates lõikudes pöörlevaid lante, võib saakliikide hulk olla mitmekesisem. Mitte kunagi ei puudu mu landikastist vasekarva Mepps Aglia nr 2. Seda lanti saab kerida väga aeglaselt ja madalas vees, seal, kus voolu praktiliselt pole. Selle landi laba on lai ja takistus suur. Pisut kiiremini tuleb ja võiks öelda diagonaalis kerimiseks on Mepps Black fury-tüüpi landid, suurused sõltuvad jällegi sellest, kas soovitakse ka ahvenat või turba tabada. Kui mitte, võib kasutada suurust alates nr 4 ja suuremaid. Kolmas pöörik diagonaalis allavoolu viskamiseks on Blue Fox Vibraks, punane kere ja hõbedane laba või vastupidi, on vastupandamatud värvikombinatsioonid meie vetehundile. Kui soovime läbi püüda heina servasid, siis selleks puhuks on Mepsil veel ka Agalia Long, mille laba on pajulehe kujuline ja veetakistus pöörkutest kõige väiksem, mis võimalab seda mõõdukal kiirusel ka otse käredamast voolust ülespoole kerida. Plekklantidel nagu ei peatunudki ilmselt sellepärast, et nendega on kergem püüda vabas vees. Need on olemas, kuid kasutan harva. Kõige hullemast partsast kala väljameelitamiseks on kaasas alati ka üks konn. Püük nende viguritega on silmale äärmiselt nauditav, kuid haakimisprotsent võrdlemisi kehv. Haakida tuleb ülikõvasti ja reageerida väga kiiresti, kui õnnestub, on samas lahe. Lisaks landikarbile ei tasu unustada ka lõuaavajaid, näpitskääre ja taskunuga. Alamõõt L45 tasub märkida teibiga ridvale, kuid edumeelsematel on seal ka ülemmõõt, kuidagi on selleks kujunenud 75 cm ning söögiks võtan ikka enne mitu väiksemat, kui ühe suure.

Kahlahaug lendõngega merest.

Ritv, rull ja nöör.

Varustusega on nii, et ritv võiks olla kerge, jäik ja otsapaindega, 2,5–2,7 meetrit pikk. Viimase aja lemmikuteks on hea hinna ning kvaliteedi suhtega Volzhanka Jigmaster 2,55 test (8–32 g), Shimano Catana 2,7 MH test (14–40 g) ja Shimano Speedmaster Dropshot H, pikkusega 2,7 ning testiga (5–28 g). Rulliks enamasti vana hea 2500 seeria tagasiduriga Shimano Exage või sarnase diameetri, kuid esisiduriga Volzhanka Meteor 3000. Viimase eelis on see, et kala otsatuleku korral sidur laulab ja teadagi – see hääl on üks meeldivamaid maailmas. Nööride areng on olnud kiire ning hetkel on kasutuses hea hinna ning kvaliteedisuhtega Jaxon Sumato, diameetrid kergemate lantide viskamiseks 0,15 ja jigipüügil 0,18. Trossid on valdavalt 15–20 cm ja volframist.

Mis muud, kui kivi kotti ja konks näppu!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?