Aasta 1965

Viktor Katenev, 25. juuli 2018

Tuntud kalastuskorüfee Viktor Katenev jätkab eelmises numbris alustatud väljavõtete tegemist oma kalapüügipäevikutest. Põnevat lugemist!

2.01. Kõpu jõgi, Saksniidu.

Saksniiduks nimetatakse Kõpu jõe osa, kus ta Õisu järvest välja voolab ja inimtühjal alal Rimmu poole voolab. Kaldad on seal mättalised, soised, ei kohanud kunagi seal ainsatki kalameest ei paadiga ega ilma. Praegu on sinna raske pääseda, sest mingil ajal toimus jões süvendamine, mis alandas ka Õisu järve taset 70 cm võrra ja siis ehitati maakividest pais jõele järvest umbes 1 km kaugusel. See pais küll taastas Õisu järve veetaset mitukümmend cm, kuid päris esialgset taset ei saavutanud.

Käisime siis Meier Volliga elussöödaga Saksniidus, lumel oli nii kõva koorik, et kandis kenasti, sai kõndida. Tavalistes oludes oleks jalgsi liikumine seal kas võimatu või väga vaevaline. Proovisime undadega siit ja sealt, võtteid ei olnud, lõpuks leidsime haugi talvituskoha.

Volli pani seal oma unnad sisse, ma esialgu proovisin vaid ahvenat sikutiga, aga kui Volli peagi kaks alla kilost haugi välja tõstis, panin ka oma unnad sisse. Esimene kala oli 1,3 kg, peagi teine – 1,1 kg. Ja siis see juhtus – toimus võte ja pärast haakimist olin kindel, et teises otsas on minu rekordhaug. Nii oligi – kui haugi jääle sain ja kaalukonksu otsa riputasin, näitas kaal 4,1 kg. Olin seitsmendas taevas. Lõime Volliga ülevoolavast rõõmust jääl lausa tantsu. Selle haugi saatsin järgmisel päeval liinibussiga Otepääle onu Ruudile, et tema ka näeks, millega ma hakkama olen saanud. Jõgi oli seal madal, kuid haugi seal oli ja läheduses oli ilus üsna sügav käär, kus alati särgi nagu putru. Olin seal varem sügisel paadist õngitsenud – veepinnal oli kog aeg särje mulksutamist. Proovisime sinna ka unnad paigutada, kuid võtteid ei olnud, 500 meetrit ülesvoolu paigaldatud undadega saime hauge, aga särgi mitte.

3.01. Saksniidu.

Tulime kohe järgmisel päeval juba kolmekesi, Koni Ats ka kaasas. Mina panin unnad samadesse aukudesse, kus eelmisel päeval püüdsin, Volli ja Ats liikusid umbes 800 m edasi uutele püüdmata jahimaadele. Minul läks hästi, sain juba kolm haugi jääle: 2,3 kg, 1,5 kg ja 0,7 kg, aga kaaslastel ei olnud isegi võtteid. Tulid nemadki minu juurde ja ladusid unnad samale käärule sisse. Mul toimus vahepeal selline võte, kus kogu jääle jäetud tamiil kadus auku ja ka puitlapakas, kuhu tamiil peale

2.01.1965. Haug 4,1 kg. Fotod: Autori erakogu
keritud, takkajärele. Arvasin, et tegu võis olla suure haugiga, kuid õhtul undasid kokku kerides avastas Ats, et oli oma unnaga võõra tamiili jääle tõmmanud ja sikutas välja nii minu lapaka kui ka haugi – 0,5 kg. Aga, kui ei oleks seda kätte saanud, olekski jäänud arvama, et tegu oli suure kalaga. Minu saak oli siis 4 haugi – 4,7 kg, Ats sai ühe 0,7 kg ja Volli leppis nulliga.

Leian aeg-ajalt sissekannetes infot selle kohta, et olen käinud klubi koosolekutel. Viimasel näidati käsikaameraga tehtud filmi eelmisel suvel peetud kalasportlaste kokkutulekust Viljandis. Mainiti, et klubil on ümmarguselt 1800 liiget ja 51 sektsiooni eri asutustes. Autasustati ka hiljuti Veisjärvel korraldatud sikutipüügivõistluse võitjaid: esikoha eest oli auhinnaks jääpuur-labidas (vanad kalamehed mäletavad neid puure, kus labidakujuline osa üks serv oli teritatav ja võis päris edukalt puurida jääd, spiraali sellisel puuril ei olnud ja jääd tuli tihti sama puuri labidaga välja visata), teise koha omanik sai auhinnaks kalamehekasti ja kolmas kokkupandava istepingi.

21.02.

Toimus Viljandi klubi iga-aastane konverents, kus tehti kokkuvõte kalasportlaste vahelisest eelmise aasta sotsialistlikust võistlusest (sellist üritust viidi läbi regulaarselt), võitjaks tuli see, kes oli aastaga kogunud kõige enam punkte. Punkte jagati tabeli järgi. Näiteks: osavõtt klubi koondises erineva tasemega võistlustest ja seal saavutatud auhinnaline koht. Mida kaalukam võistlus, seda suuremad punktid; osavõtt röövpüügi vastasest tegevusest, iga reidil osaletud tund andis punkte, iga leitud salamõrd või salavõrk andis ohtralt punkte; kohtunikuna tegutsemine võistlustel oli tulus tegevus punktide kogumisel jne.

Tavaliselt olidki võistluse lõpptulemuse eesotsas kohtunikud. Kolm esimest said auhinnaks spinnigu ja albumi, 4.–10. kohani albumi ja 11.–30. kohani said diplomi. Olen minagi neid saanud, parim koht oli ühel aastal 9. Põhipunktid sain võistlustest osavõtu ja saavutatud auhinnaliste kohtade eest. 1965. a kogusin 197 punkti ja sain sellega 15 koha. Sotsvõistlus oli kohustuslik – kes normpunkte (see arv oli 15) täis ei saanud, pidi maksma veidike trahvi, 10 kopikat iga puuduva punkti eest. Mul on see juhend siiani alles, muidu seda nõmedust ei mäletaks. Aga vene ajal käis sotsvõistlus kõikjal (vähemalt paberil), nii ka kõigis asutustes, see kuulus valitseva korra jurde nagu aamen kirikus.

.

14.03. Võrtsjärv.

Viljandi klubi meistrivõistlused jääaluses kalapüügis sikutiga. Osavõtjate arv – 387! Kas tänapäeval

midagi taolist on mõeldav, loomulikult mitte. Kohale tuldi asutuse bussidega. Kuigi igal asutusel seda ei olnud, siis kas koopereeruti või asutuse ametiühing üüris selle autobaasist. Sõit oli alati tasuta, aga kalamehed tegid reeglina rublase korjanduse. See raha läks bussijuhile, oli ta siis kalamees või mitte. Bussis mängiti sõidu ajal kaarte, tavaliselt „saskut“, tagasiteel viskas mõni seltskond ka kangemat kraami, kuid mingit padujoomist ei olnud.

Võistlus kestis kella 9–16. Mina olin tol ajal hingekirjas Konservitehase sektsioonis (isa töökoha järgi), meie võistkonnas keegi kala ei saanud. Esikoha võitis klubi paljukordne meister õngitsemises H. Naarits, tema saagiks oli 23 ahvenat. Teine koht saadi 22 ahvenaga, ilmselt neid ei kaalutud, luges vaid kalade arv. Aga tol ajal oli Võrtsu ahven keskmiselt 300 g ringis, nii et 6-7 kg võis olla võitja saagi kaal. Enamik võistlejaid jäi nulli peale.

25.03. Õisu järv.

See päev on mul praegugi hästi meeles. Tulin hommikuse bussiga Õisule, püüdsin 9 särge ja siirdusin paremale järve otsa, kus Kõpu jõgi välja voolab. Raiusin tuuraga augud ja panin unnad sisse – 7 tk. Võtsin alguses kolm alla kilost haugi välja ja siis järjekordsel haakimisel tundsin suuremat vastupanu ja olin üpris kindel, et rekord on tulemas. Nii juhtuski, haug kaalus 5,3 kg, tegin kohe ka pilti, püüdsin õhtu kella 18, sain veel ühe kobeda haugi – 3,2 kg.

Väga vinge päev oli. Ilm oli pilves, +4, ajuti sadas vihma, tuulevaikne, lumi oli juba sulanud. Käisin ka järgmistel päevadel samas kohas kalal, sain 4–6 haugi, aga märkimisväärseid hauge ei saanud.

13.04. Võrtsjärv.

Võtsime ette Luht Matiga retke Võrtsule jalgratastel. Sidusime tuurad raami külge, seljakotid selga ja kell 5 startisime Viljandist Väluste poole. Kruusatee oli hommikul kahutanud, sõita oli päris hea. Vahemaa Kalbuseni, kust jääle suundusime, umbes 30 km. Järvel sõitsime 5–7 km kaugusele kaldast. Hommikul oli –1, jääl sõita oli hea, aga kui päike hakkas oma mõju avaldama, muutus jää pealt pehmeks ja sõita oli pea võimatu. Liikusime mööda jääd kuni Valmani, seal läksime kaldale ja saime kokku kahe kohaliku kalamehega. Nende saak oli muljetavaldav, ühel oli 5 lutsu, püüdis need Saba varelt sikutiga, kalad olid kuni 1,5 kg. Teine mees püüdis 30 ahvena ringis, võis 10 kg olla. Meil Matiga õnnestus kummalgi püüda vaid 3 ahvenat.

Jõudsime koju päris pimedas ja olime väga kurnatud. Sõtkusime päevaga maha vähemalt 70 km, auke raiusime tuuraga. Kas praegusel ajal on keegi nõus kordama taolist retke? Paljud noored kalamehed on mugavad, ei viitsi jalgsi ei Peipsil ega Pärnu lahel muul viisil kui saanitaksoga liikuda. Mina eelistan ikka veel omal jõul jääl liikuda, tõukekelk on parim viis kala otsimiseks. Saanitaksot pole kordagi kasutanud, aga ühel talvel küll käisime oma pundiga pidevalt kummijukuga peal, sest lumi oli kuni 70 cm paks ja vesi all, see oli aastal 2010. Püük toimus kaldast kaugel ja jalgsi oli võimatu püügimaani jõuda. Kui lumi väga paks, siis muidugi jala kaugele ei jõua. Aga palju selliseid olusid viimastel talvedel on olnud? Noorena käisin ka paksu lumega ja ilma sissetallatud rada kuni 8 km nii Peipsil kui ka Võrtsul, aga see oli ka tapvalt raske, just tagasi tulles. Astud ja astud põlvini lumes, aga kallas lähemale ei tule ega tule.

Viskad vahepeal lumele selili, puhkad ja hakkad jälle tallama lund, kaldale jõudes oled läbimärg ja jalad vaevu kannavad. Kui saak on korralik, siis pole hullu, aga kui kala ka eriti ei saa, siis vägisi tuleb mõte: „Olgu see viimane kord!“ Kuid läheb mõni aeg mööda ja lähed aga jälle lootuses, et seekord läheb paremini. Lootus ei sure kunagi.

1965. Koni, M. Luht, mina ja V. Meier.

21.04.

Võtsin osa reidist röövpüüdjate vastu. Käisime mingi väikese järve ääres ja sikutasime välja 2 salamõrda. Selgub, et selle õilsa teoga teenisin sotsvõistluse arvestuses koguni 30 punkti. Viljandi järve äärest võeti kinni 4 kutti, kes sportpüssiga üritasid kudevat haugi tulistada, miilitsad olid kohal.

23.05. Pärnu jõgi, Suurejõe.

Toimus sõpruskohtumine spinninguspordis ja kalapüügis Viljandi ja Paide klubi vahel, seda siis

kolmandat aastat. Võistkonnad olid 10-liikmelised. Olin ka esimest korda klubi koondise koosseisus. Esimese alana oli kalapüük. Laagrikoht oli Suurejõe laululava juures, sealt anti start ja iga mees võis minna kuhu tahtis. Mina siis veel landiga püüki ei harrastanud, olin eluskalaga püüdja, jäin nulli. Esikoha võitis Viljandi mees Oja, ta püüdis 4 haugi – 2,5 kg. Kokku saime 10 mehe peale vaid 8 haugi – 3,8 kg (mõõt oli l = 30 cm), Paide mehed püüdsid 5 haugi ja 1 turba (1,7 kg), kokku 4,6 kg. Huvitav on märkida, et eranditult kõik paidekad püüdsid puust valmistatud vobleritega. Ise tegid neid, mingit laba vobleritel ei olnud, eest ots oli lihtsalt mingi nurga all ära saetud.

Kevaditi madalamas vees toimisid need väga hästi. On minulgi mälestuseks üks selline olemas. Kuival maal Paidest vastast ei olnud, meie mehed said kolm esimest kohta, kusjuures sõber A. Koni teenis kolmanda koha ja A. Kaur teise. Määrusi aeg-ajalt muudeti, kuid tol ajal koosnes spinninguspordi kompleksvõistlus neljast alast: täpsusheide (Arenbergi märklaud), skišš,

1965. A. Kaur, mina ja A. Koni Muugel Kalevi kokkutulekul kombineeritud võistluse võistkonnas.
kaugusheide ja kalapüük. Punktide arvestuse süsteemi muudeti ka korduvalt, samuti muudeti aeg-ajalt punktide arvestust püütud kalade pealt. Ei mäletagi, kuidas antud võistlusel neid arvestati, kuid parim Paide mees sai kokkuvõttes 4. koha ja mina 5. koha, mul õnnestus saada esikoht skišis. Ka raskused, millega heitealasid tehti, muutusid aegade jooksul. Agul olid 40 g, mõni aeg hiljem 30 g, mõni aasta hiljem, kui mindi üle „Nevski“ rullide pealt inertsivabadele rullidele ja peenematele tamiilidele, hakati kasutama 7,5 g raskusega heitekehi. Suurematel võistlustel heitekehi kaaluti, et need vastaks nõuetele. Võistkondlikult võttis Viljandi ülikindla võidu punktidega 373:287.

5.-6.06. Raudna jõgi.

Kuusekääral toimus Viljandi klubi kalameeste esimene kokkutulek. Osalejaid oli üllatavalt vähe, vaid 35. Esimesel päeval iga mees tegi mis tahtis, võis kohe hakata tina panema, võis kala püüda, enamik püüdis siiski kala. Üks kalamees sai sikutiga ilusa 2,5 kg haugi, hauge said paljud, enamasti 1 kg ringis ja pisemaid. Hiljem keedeti pirakas katlas uhhaad, söödi-joodi, mängiti pilli, lauldi. Meie, noored, alkot ei tarbinud, tulime ikka oma arust võistlema. Hommikul kell 6 läks lahti võistlus kalapüügis, püüda võis nii spinnaga kui ka õngitseda, vaba valik.

Mina õngitsesin, Mati Luht püüdis elussöödaga. Matil oli vaid üks võte ja see kala tõi talle ka võidu. Haug kaalus 2,1 kg, auhinnaks sai taskunoa. Kellelgi õnnestus kinni püüda 1,3 kg turb. Ise sain mõne särje ja lõpetasin püügi varakult – sääsed tahtsid elusalt nahka pista. Sellega oli kokkutuleku programm ammendunud, kui kusagilt põõsast veel oli kuulda laulujoru, siis see oli juba väljaspool niigi hõredat programmi. Mõni mees aga alles magas suure katla juures. No aga tõele au andes eks see üritus oligi kõrvalises kohas sellisena mõeldud, võistlemine oli teisejärguline.

.

13.06. Viljandi järv.

Viljandi klubi meistrivõistlused õngitsemises. Sain noorte klassis esikoha, saagiks 117 kala – 2,41 kg. Mati Luht oli teine, kaotas mulle vaid 30 grammiga. Sain auhinnaks universaalse turistilabida, kus oli küljes ka saag, kirves, haamer ja midagi veel. Sirvin päevikut ja näen, et pidevalt tegime spinningutega trenni, suvel koolivaheajal ja pea iga päev olime oma platsil (praeguse baptistide kiriku kohal) ja vehkisime spinningutega, nii et higimullid otsa ees. Kõik trenni tulemused panin hoolikalt kirja: 10 parima seeria keskmine tulemus igal üksikalal.

Statistika on mulle vist geenides sisse programmeeritud või on see pärilik (ema ja isa on töötanud raamatupidajatena). Kalal suvel nagu ei käinudki, ainult trenn ja trenn päevast päeva, kui vahel saigi käidud, siis midagi huvitavat ei saanud.

23.07.

Mati Luht käis jalgrattaga Kuusekääral (linnast 40 km) öösel angerjat püüdmas, hommikul tuli tagasi ja kohe minu juurde kaaluma ja pilti tegema. Angerjaid sai kolm: 460 g, 440 g ja 170 g. Järgmisel õhtul läksid samasse kohta Ats ja Volli, ikka jalgratastel, neil õnne ei olnud, said kahe peale ainult ühe pisikese angerja.

27.07. Kuusekäära.

Tulime Matiga jalgratastel ja panime õhtul tonkad sisse, kumbki 10 tükki. Kell üks vaatasime esimest korda üle, kolm tonkat olid angerjad nõnda ära mässinud, et neid kätte ei saanud ja tuli tamiilid katki tõmmata, üks angerjas pääses kalda lähedal lahti. Järgmisel kontrollimisel sain kaks väikest angerjat.

29.07. Kuusekäära.

Seekord tulime Mati onu külgkorviga mootorrattaga. Saak oli meil nadi, vaid mina sain kaks pisikest angerjat, teised said vaid mõne väikese lutsu.

1.08.

Käisime Sindis võistlemas. Seal toimusid spinninguvõistlused ainult kuival maal, kala ei püütud. Osalejaid oli 20. Enamasti osalesid Viljandi ja Pärnu klubide spinningistid. Meie poisid tegid puhta töö, tulemuseks kolmikvõit: 1. A. Koni, 2.-3. kohta jagasid M. Luht ja A. Kaur, mina piirdusin 9. kohaga.

Minu autasustamine medaliga.

6.–8.08.

Vabariiklik VSÜ Kalev kalasportlaste 10. kokkutulek Muugel Emajõe ääres. Viljandist tulime kohale autobaasist klubi renditud bussiga, kaasas telgid, magamiskotid, igale võistlejale klubi poolt klubi embleemiga dressid. Klubi maksis igale võistlejale ja kohtunikule ka päevaraha kolme päeva eest. Päevaraha maksti igal võistlusel, kus klubi eest võistelda tuli. Võistkond koosnes seitsmest spinningistist ja kolmest õngitsejast, peale selle olid ka kohtunikud, neid oli kuus. Kohal olid kõik kaheksa spordiühingu klubi. Reede õhtul süüdati lõke ja toimus esimene võistlus – igalt klubilt üks esindaja pidi jutustama mingi humoorika loo, meil tegi seda meie raudvara, mitmekordne Eesti meister õngitsemises Helmut Naarits. Vähe sellest, et ta oli osav õngitseja, oli ta ka väga muhe vend ja naljakaid lugusid tema suust tuli nagu Vändrast saelaudu. Nii et selle jutuvõistluse pani Helmut kinni pika puuga, kuid see võistlus oli väljaspool arvestust, punkte selle eest ei antud, anti üle vaid tort, mille me ka kamba peale nahka pistsime.

Hommikul kell 4.30 toimus äratus ja kell 5 sõidutati võistlejad laiali erinevatesse kohtadesse kala püüdma. Mina sattusin Pedja jõele, püügiaeg kuus tundi. Kala saadi äärmiselt vähe, esikoht võideti 1,5 kg, suurim kala, haug kaalus 916 g. Meie meestest vaid A. Kaur püüdis ühe haugi ja ahvena, üks sai ühe ahvena ja oligi kõik. Saime spinningupüügis võistkondlikult vaid 5. koha, õngitsejad läksid meil täiesti alt, jäädi eelviimaseks. Õhtul saabus Muugele mootorpaatide laevastik, neid võis olla 100 ringis, ei jõudnud kokku lugeda, võtsime neid pidulikult vastu.

Kell 17 algas alati kavas olev ala, kombineeritud võistlus. Võistluse formaati muudeti igal aastal, kunagi ei teadnud, milline see järgmisel aastal tuleb. Sellel aastal kuulusid 3-liikmelisse võistkonda mina, A. Kaur ja A. Koni. Võistlus oli üpris keeruline ja aeganõudev. Pärast stardikäsklust tuli mööda palki ületada oja, joosta paadini ja alustada vastu voolu sõudmisega (kolm meest paadis). Võistkonnad startisid ükshaaval, et ei tekiks kaost. Minul juhtus äpardus, libastusin palgil ja kukkusin vette, käekell sai märjaks ja läks tuksi, ise märg ja põlv sai kõvasti haiget, kuid see ei omanud tähtsust. Võistluse käigus tuli paadist igal mehel vaheldumisi teha heiteid täpsuse peale veele paigutatud skišiketaste pihta, sõita slaalomit poide vahel (iga puudutus andis trahviaega), tuli teha veelgi üht-teist, näiteks laual oli hunnik eri kalade pappkujusid erinevas suuruses (kokku oli neid 40) ja tuli ära sorteerida, millise kala võib kotti pista, millise tuleks vette tagasi lasta, mõõdulinti võis kasutada. Me eksisime vaid ühel korral, sägaga, ei teadnud, et säga Eestis püüda ei tohi. Lõpus aja peale süüdata lõke ja lõkke kohal olev nöör läbi põletada, siis pandi aeg kinni. Tugev tuul tegi ülesande päris keeruliseks, läks 7 minutit ülesande täitmiseks. Kokku kulus kombineeritud võistluse läbimiseks meil veidi üle 52 minuti. Saavutasime teise koha, võitis Tartu, nemad ise olidki korraldajad, said varem harjutada, teised mitte. Õhtul süüdati jälle lõke, mängis muusika, tantsiti, 100 mootorpaadiga saabus ju Tartust ka naisi.

Viimasel päeval toimus põhivõistlus – spinninguheidete kolmevõistlus. Esinesime päris kenasti, võistkondlikult saavutasime Tartu järel teise koha. Individuaalselt oli aga minu tähetund – võitsin esikoha komevõistluses ja ka ühe üksikala – skiši. Sain kuldmedali, VSÜ Kalev meistri rinnamärgi, diplomi ja esemelise auhinna – ei rohkemat ega vähemat kui teekannu. Kohal oli televisioon ja ajakirjandus, andsin pikema intervjuu, mis avaldati ajalehes, õhtul sain ennast ka televiisorist vaadata. Päris uhke tunne oli.

22.08. Viljandi järv.

Toimusid õngitsemisvõistlused, olin ühes paadis H. Naaritsaga, kõige kõvem latikapüüdja Viljandi järvel. Helmut sõudiski ühele söödetud kohale ja püük võis alata. Helmutil oli õngitsemiseks kaks pikka ritva, minul vaid üks kahejätkuline bambusest ritv. Tema õngitses kaugelt ja sügavamalt, mina madalamalt ja paadile lähedamalt. Tema kakkus latikalipse, mina rohkem särgi, nurgu. Lõpuks kogunes Naaritsal 6,3 kg (peamiselt väikesed latikad), minul 2,5 kg. H. Naarits võitis esikoha, mina tulin teiseks. Osalejaid oli 24.

28.–29.09.

Saaremaal Orissaares toimusid ENSV meistrivõistlused spinninguspordis. Kohale saabusid 18 kalaspordiklubi koondised. Igas meeskonnas oli 4 meest. Viljandit esindasid Avo Kaur, Rudolf Mering, Ats Koni ja mina. Täpsusheidetes olid meie poisid edukad: Ats saavutas teise koha ja Avo kolmanda, skišši millegipärast ei olnud kavas, järgnes kaugusheide, siin olime stabiilsed, kõik heitsime 64–66 m ja esimese päeva järel olime meeskondlikult liidrid. Individuaalselt juhtis Koni Ats.

Rändauhind Viljandi-Pärnu.
Teisel päeval toimus kalapüük mootorpaatidest, enamasti oli igas paadis 2 võistlejat ja motorist, kes oli ühtlasi kohtunik. Mina juhtusin loosi tahtel ühte paati Tallinna mehega – Rein Mäeltiga. Ülekohut tehti meie tipule Kaur Avole, temale üheski mootorpaadis ruumi ei jätkunud ja temale anti aerupaat. Meile juhtus mõnus motorist olema, ütlesime: „Vii sinna, kus kala on.“ Sõitis umbes 8 km ja püük läks lahti, haugi oli päris palju, kuid kole väikesed, mõõt oli siis 30 cm (l), nii et kõlbasid ära võtta. Kalapüügil oli selline klausel, et püüda tohib vaid 5 kg, kes selle normi täis püüab, see püügi katkestab ja kohtunik paadis fikseerib aja. Püügiaeg ol kuni kella 12, kes sai normi varem täis, sellele lisati preemiapunkte. Kuna paadis kasutasime vedrukaalu, aga kaalumisel kohtunikelauas oli täpne kaal, siis tehti mulle julmalt külma. Mina sain oma normi (normiga oli lubatud eksida kuni 200 grammi, nii et ka 4,8 kg puhul sai preemipunkte) täis kell 9.30. Reinul fikseeriti normi täitmine tund hiljem. Kui kaaluti minu saak ära, saadi esialgu tulemuseks 4,82 kg ja mulle olid kindlustatud soliidsed preemiapunktid. Kui aga kaaluti Tallinna mehe saagiks 4,83 kg, aga kuna tema püüdis oma normi täis tund hiljem, siis oleks mulle kuulunud kõrgem koht. Seepeale kutsusid kohtunikud mu äkki tagasi ja kaalusid minu saagi uuesti üle ja nüüd said tulemuseks 4,79 kg ehk 10 grammi vähem nõutud minimaalsest kaalust ja mind jäeti preemiapunktidest ilma. Kohtunikud kaalumisel olid muidugi Tallinna inimesed, mulle tehti lihtsalt julmalt ära. Kalapüügi võitis aga üllatuseks mootorpaadist ilma jäänud Avo Kaur, ta püüdis kinni haugi 4,82 kg (ühtlasi suurim kala) ja 0,5 kg ahvena.

Mulle jäi kolmas koht nii kalapüügis kui ka kokkuvõttes. Ausalt öeldes see pronks mulle eriti rahuldust ei pakkunud, olin veendunud et mulle tehti ülekohut. Võistkondlik võit kuulus Viljandile, Tallinn oli teine, Elva klubi kolmas.

18.-19.09.

Järjekordne võistlus – Viljandi ja Pärnu klubide vahel. Tulime Tõstamaale, kumbki võistkond pani välja 12 meest. Pärnu klubil oli seal oma baas, kus sai sõudepaate laenutada ja soovi korral ka ööbida, majas oli kaks suurt tuba ja köök. Voodeid oli päris palju. Ööbimine maksis vaid 30 kopikat ja plastikpaat 50 kopikat päevas. Ei mingit tänapäevale iseloomulikku külastaja koorimist. Esimesel päeval võistlesime kuival maal heidetes ja järgmisel päeval pidime lahel kala püüdma, kuid ilm tõi sisse korrektiivid. Hommikuks tõusis tugev tuul, merele minna ei saanud ja tehti otsus sõita Paadremaa jõele. Püük jõel oli väga mannetu, kala saadi vähe ja väikesed, vaid Luht Mati püüdis ühe korraliku haugi 2,25 kg. Võistkondlik võit kuulus Viljandile.

8.11.

Viljandi järvel toimusid traditsioonilised iga-aastased haugipüügivõistlused. Osales 35 meest. Tohtis püüda vaid ühe riistaga, enamik vedas aerupaadiga lanti järel, mõni vedas vaikselt elussööda punni. Mina vedasin lanti. Võistluse suurima kalasaagi püüdis R. Mering, tema püüdis 3 haugi – 5,3 kg ja ka suurim haug oli temal – 2,3 kg. Kuid mees sai disklahvi, kuna kasutas korraga kahte püügiriista. Seega läks võit Koni Atsile, tal oli 6 kala – 3,1 kg, teine koht oli samuti 3,1 kg ja kolmas H. Naarits – 2 haugi ja 2,4 kg. Minule kuulus neljas koht, 4 haugi ja 2,4 kg.

Alates 21.11

jätkus kalapüük juba jäält. Häid saake pakkus Viljandi järv. Suurematest saakidest võib märkida Luht Mati 13. detsembril püütud 11 haugi – 8,7 kg, Meier Vollil 16.12 7 haugi – 8,0 kg, Koni Atsil 29.12 Raudna jõest 12 haugi – 13,2 kg. Ise üle 6 haugi ei saanud ja kopsakamaid ka mitte.

Kokkuvõttes käisin kalal 1965. aastal 102 korral ja püüdsin 131,0 kg kala. Üpris väike keskmine, aga palju kalalkäike olidki pärast kooli, tihti vaid 1–3 tundi õngitsemist kaldast.

Järgmine kord meenutan aastat 1966.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?