Ühepäevikuaeg meie forellijõgedel

Vahur Mäe, 10. mai 2018

Hea spikker lendõngitsejatele ja põnev vahepala teistelegi kalahulludele.

Ühepäevikuaeg on igale lendõnge­mehele aasta oodatuim periood. Siis tulevad peamiselt põhjatoidulised forellid veepeeglile lähemale ja äratavad muidu vaiksed jõelõigud ellu. Neil päevil saab ka vooluvete suurimate ja targemate kollide pinnaputukaga tabamine võimalikuks. Lisaks aasta parimale forellipüügile on ühepäevikuajal ka teine tähendus – see tähistab suve algust ja aasta ilusaimat aega. Kõik on roheline ja õitseb ning looduse helipilt on aasta kauneim. Kuigi pärast ühepäevikulennu lõppu on ajutiselt justkui tunne, nagu olekski suvi selleks aastaks läbi saanud, on siiski veel palju teisigi ilusaid suvehetki alles ees.

FORELL ON HAARANUD PUTUKAT. Sedapuhku kalamehe pakutut. Fotod: Vahur Mäe

PÄEVIKUAEG. Paarituslend.

Ühepäevikutest ja nende massilisest koorumisest.

Olenevalt aastast algab ühepäevikute lend mõnedel forellijõgedel või nende soojemates jõelõikudes mai viimastel päevadel ning, valides hoolikalt jõgesid Eesti erinevaist paigust, on võimalik seda perioodi pikendada kuni jaanipäevani. Päevikuaja algus ning selle kestus oleneb muidugi eelkõige ilmast ja veetemperatuurist. Seetõttu on olnud aastaid, mil see pidu on läbi saanud juba juuni keskpaigaks, aga samas näiteks möödunud aastal püüdsin oma viimase ühepäeviku-kala juuli esimestel päevadel.

Ühepäeviku koorumine algab kraadpäevade täitumisel. Oluline ei ole veetemperatuur koorumise hetkel, vaid sisuliselt veetemperatuuri summa kogu aasta vältel. Vahel algab tõesti koorumine siis, kui veetemperatuur on pikema kuumaperioodi vältel olnud 15 kraadi ringis, aga see ei ole reegel. Mõnel külmemal aastal on koorumine alanud ka 6–8-kraadise veetemperatuuri juures ja sellest hoolimata vaid mõnepäevase hilinemisega varasemate aastate suhtes.

Esimeses faasis tõuseb ühepäevikuvastne gaasimulli abil veepõhjast pinnale, ronib pinnakihis välja oma kestast, kuivatab allavoolu purjetades oma tiivad ja tõuseb lendu. Paljude liikide puhul ronitakse veest välja ka mööda rohukõrsi. Seetõttu tasub ühepäevikute lendu passides jälgida ka kaldarohus toimuvat, mitte ainult veepeeglit. Kohe pärast kaldarohule maandumist toimub teine kestumine. Selle käigus vahetatakse rohekasvalge kest uuema vastu – olenevalt jõest on ühepäevikud eri suuruses ja toonis, aga üldjuhul on emaste keha valge mustade triipudega ning isased on üleni mustad.

Ühepäevikute koorumine kestab ühel jõel 7–10 päeva, mõnel jõel aga koguni kaks nädalat. Lendõngemehi huvitab üldjuhul sellel perioodil kaks sündmust – koorumine, mis toimub päeval, ning munemine, mis toimub õhtusel ajal. Kuna ühepäevik elab kaks-kolm päeva, tasub õhtust munemist ootama hakata koorumise teisel-kolmandal õhtul. Kui koorumisel ei ole ilm nii oluline, siis õhtune munemine toimub pigem sooja ja vaikse ilmaga. Tavaliselt on koorumine ühtlaselt intensiivne esimesel seitsmel päeval ja seejärel tasapisi vaibub. Õhtuse munemise intensiivsus võib aga väga palju varieeruda. Üldjuhul on igal aastal üks kuni kaks päeva, mil mitme päeva koorujad on oodanud ideaalseid ilmaolusid ning nende saabumisel toimub massiline väljalend. Õigel hetkel lendavad emased põõsastikust või kaldarohust välja ning pärast paaritumist isastega laotavad nad kas jõe kohal lennates või veele istudes munad vette ning seejärel surevad. Need on kõige erilisemad õhtud, kuid seda pigem vaatemängu kui kalapüügi mõttes. Nimelt on oluliselt lihtsam kala saada siis, kui putukat on veepinnal mõõdukalt, mitte hetkel, kui veepinda katab juba ühtlane putukatevaip – aasta kõige rikkalikum toidulaud.

Pärast koorumisperioodi lõppemist tasub siiski veel jõge passimas käia. Isegi kui päevaseid koorujaid enam ei ole, kestab õhtune munemine veel mõne päeva. Samas on oluline vahet teha isastel ja emastel putukatel. Tavaliselt on jõekallastel tantsivad ühepäevikud kõik isased, kes vette ei lähe. Emased liuglevad kas metsas puude vahel või on varjul rohus. Nagu ikka loomariigis on isaseid alati suuremal hulgal ja ka neid, kes sellel aastal naiseta jäid, omajagu. Pulmamängus osalev isane sureb kohe pärast emase viljastamist, need aga, kes sellest rõõmust ilma jäävad, võivad jõekaldal veel mitmeid päevi omaette tantsida. Seetõttu on need tantsivad isased nii mõnedki lennukamehed pika ninaga õhtut ootama jätnud. Tundub küll, et ühepäevikute lend veel kestab, aga õhtul ei juhtu vee peal midagi.

PARIM AEG. Ja ilusaimad kalad.

Lendõngepüügist ühepäeviku ajal

Ühepäeviku lennu kõige olulisem edutegur on ajastus. Raske on sel perioodil kala saada üksikutel päevadel jõe ääres käies. Olgugi, et on ühepäevikuaeg, võib ühel päeval olla püük suurepärane, teisel ei pruugi jälle midagi toimuda. Näiteks sageli tuleb kala viivitusega. Tundub, nagu tahaks kala uue toidulauaga harjuda. Palju on juhtunud seda, et putukas küll lendab, aga kala pole kusagil. Mõne päeva pärast aga pilt muutub. Võiks öelda, et kõige lihtsam hetk kala kättesaamiseks on tema toitumise esimesed kaks-kolm päeva, sest mida päev edasi, seda rohkem raugeb kala söögiisu ning ka kaldal õnne proovivad kalamehed muudavad ta aina ettevaatlikumaks.

Jõgede suurimad kalad tulevad välja kõige intensiivsemal munemise hetkel – siis, kui pidulaud on kõige rikkalikumalt kaetud. Mõnda kolli olengi näinud ainult sellel ühel õhtul ja sedagi vaid mõne tunni jooksul. Samas see ei ole reegel. Näiteks ühe 60 cm jõeforelli sain keset päeva ja vaid üksikute putukate koorumise ajal.

Samuti mängib väga olulist rolli ilm. Näiteks kui jõuda jõe äärde jahedamal õhtupoolikul, võib päevane koorumine juba läbi olla ja samas jaheda ilma tõttu ei pruugi munev ühepäevik sellel õhtul välja tullagi. Tulemuseks täielik vaikus veepinnal kogu õhtu vältel.

Kuigi ühepäevikuaeg on põnev aeg nii jõe kui ka selle erinevate jõelõikude avastamiseks, soovitan pigem keskenduda lühikesele lõigule või isegi kindlatele kaladele. Tihti tehakse suures eufoorias see viga, et igat pinnas olevat kala katsetatakse paar viset või ainult ühe putukaga ning kui kala ei võta või lõpetab toitumise, loobutakse ja minnakse järgmisega õnne proovima. Sellisel juhul võib aga päev lõppeda tõdemusega, et sai küll proovida tabada palju erinevaid kalu, aga kätte mitte ühtegi. Kui pinnal on putukat piisavalt, alustab kala ka ehmumise korral toitumist õigepea uuesti. Ja isegi kui esimene, teine või kolmas putukas ei tööta, siis töötab neljas. Mul on olnud vähe neid suuri kalu, kes on võtnud esimese või teise viskega. Pigem on nende kättesaamiseks kulunud kogu õhtu, mitu õhtut ja mõnel juhul isegi mitu aastat.

.

Varustusest ühepäeviku ajal.

Suures plaanis ei erine lendõngevarustus sel perioodil oluliselt muul ajal kasutatavast pinnaputukapüügi varustusest, kuid mõned nüansid siiski on.

Ritv

võiks olla 5. või 6. klass ning medium-fast või fast-action paindega. See võimaldab suuri ühepäevikuid hõlpsamini kaugele heita. Samuti on varasuvisel ajal sageli kaaslaseks mõõdukas või tugev tuul. Sel juhul on kangema ridvaga suurt putukat vastu tuult mugavam heita. Teine aspekt on see, et kangem ritv võimaldab kala kiiremini kätte saada. Nimelt vabastan enamiku ühepäeviku aja kaladest, aga soojema vee korral on 4. klassi ridvaga ära koormatud kala ellujäämise võimalused suhteliselt väikesed.

Rull.

Olgugi, et meie forellijõgedel on rull peamiselt heitenööri hoidja, tasub ühepäeviku ajaks kontrollida siduri toimimist ja see parajalt paika timmida. Jõeforell on sel ajal tänu heale toidulauale ja sobivale veetemperatuurile erakordselt tugev ja nii mõndagi suurt kala tuleb sel ajal nii-öelda rulli pealt väsitada. Kurb on sel hetkel avastada, et sidur ei tööta või valesti reguleeritud siduri tõttu lendab kogu poolil olev heitenöör pärast esimest jõulist sööstu puntrasse.

KAS POLE KAUNIS? Tõeliselt ilusa kirjaga jaõeforell.

Heitenöör, lips ja liider.

Kuna kala on ühepäevikulennu kulminatsiooni ajaks väga ettevaatlikuks muutunud, tasub kasutada suure heitepeaga heitenööre. Seda seepärast, et need võimaldavad pehmet nööri maandumist veepinnale. Üks väga hea valik on näiteks Visioni XO.

Lipsuks eelistan fluorocarbonit, sest seda on ettevaatlikul kalal vees raskem näha ning see on ka tugevam. Lipsu diameeter võiks keskpäevase päikese ajal olla 0,15 mm ehk 5X ja õhtusel ajal 0,18 mm ehk 4X. Muidugi võib proovida ka jämedamat lipsumaterjali, aga minu kogemuse põhjal on sel juhul suurem tõenäosus kala ehmatada.

Liidri ja lipsu kogupikkus võiks sel ajal olla poolteist ridvapikkust või isegi enam. Kuna juunis on meie jõgede veetase suhteliselt madal, vee läbipaistvus hea ja suur osa püügist toimub päevasel ajal, suurendab pikem liider ja lips oluliselt kala võtu tõenäosust.

.

Ühepäevikute imitatsioonid.

Kõige olulisem osa varustusest sel perioodil, nagu lendõngepüügis üleüldiselt, on mõistagi kasutatav putukas.

Jõe ääres sööta valides on oluline mõista, mis elutsükkel ühepäeviku elus parasjagu käimas on. Koorumise hetkel tasub valida püstiste tiibadega kollakat või rohekat tooni ühepäeviku imitatsiooni, mille konksu suurus on 8 või 10. Näiteks Putukad.ee lendõngeputukate veebipoe valikust on väga headeks söötadeks legendaarsed Mohikanid, Thomas Yellow või Mayfly Silhouette.

Samas, alati on kalu, kes ei toitu allavoolu laskuvatest putukatest, vaid kooruvatest ehk nn emergentidest. Sellisel juhul on parimaks söödaks Mayfly Crippled, mis imiteerib veekihis kestast välja ronivat ühepäevikut. Samas, mõni suurem ja ettevaatlikum kala ei tõuse isegi pinnakihti, vaid toitub täielikult vee all tõusvatest putukatest. Sellisel juhul olen näiteks Mohikanile lisanud kuulikese LOON-i vedelat volframi lisaraskuseks ja kala asukohas selle keskmise kiirusega põhjast pinnakihti vedanud. See tehnika töötab alati.

Munemise ajal tasub kasutada valge või hallika tooniga, samuti püstiste tiibadega ühepäevikuid, nagu Baz, beež Mohikan või Plastazote Mayfly. Aga kohe pärast seda, kui veepinda katavad surnud ehk spent-staadiumis olevad ühepäevikud, kelle tiivad on vee peal laiali, tuleb kohe taaskord putukat vahetada. Kõige paremini toimivad sel hetkel Mayfly Spent Black, Wally või Natural Spent.

Ühepäevikuajal võib vahel muret tekitada lipsu krussi ehk nn vedruks minemine suurte putukatega püüdmisel. Selle tingib putuka suur õhutakistus, mille tulemusel hakkab see lipsu ja lõpuks ka nööri keerutama. Selle vastu aitab aeglasem heide – mida kiirem ja jõulisem heide, seda suurem on putuka õhutakistus. Samuti aitab seda vältida hästi hooldatud nöör – mida paremini see rõngastel libiseb, seda väiksema tõenäosusega lips ja ka nöör ümber oma telje kruttima hakkavad. Kui see probleem tekib näiteks püügipäeva lõpuks, tähendab see seda, et kogu nöör on juba kettal keerdu läinud. Siis aitab lihtsalt nööri kettalt maha kerimine ja sõrmede vahelt läbi tõmbamine – mõistagi tuleb seda teha alusnöörilt lipsu suunal.

Lisanõu ühepäevikuaja söötade valimisel soovitan küsida Eesti suurima valikuga lendõnge­putukate veebipoest www.putukad.ee.

.
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?