Väike ja vaikne Mustvee jõgi

Aaro Tralla, 10. mai 2018

Jõgevamaal asub kena vaikne jõekene, Mustvee jõgi, tuntakse ka Mustjõena, Võtikvere jõena, Luige jõena, Lissiojana. Alguse saab jõgi Tuimõisa külast 7,5 km kirde poolt ja suubub Mustvee linnas Peipsi järve. See kena jõekene pakub huvitavat kalapüügielamust aprilli lõpust kuni mai keskpaigani välja. Esimese kalana, kes jõkke juba aprilli keskpaigast võib kudepaika otsima tulla, on teib (Leuciscus leuciscus), rahvasuus tuntud kui häslik.

Teib on parve hoiduv vooluveekala, karpkalalastest üks paremaid ujujaid. Peipsis sööb ta varakevadel tindi koetud marja. Mustvee jões teib suvel ei elutse, vaid siirdub pärast kudemist tagasi järve. Eestis levinud euroopa teibi leidub Pärnu jõe ja Emajõega ühenduses olevates väiksemates jõgedes, ojades ja järvedes ning riimveelises rannikumeres. Teibi suu on pool-alaseisune. Jõgedes sööb ka surusääsklaste ja teiste putukate vastseid ning ränivetikaid. Surusääskede või ühepäevikute masslennu ajal või kui vihm ja tuul ajavad kaldaäärsetelt põõsastelt putukaid vette, tõuseb teib vee pinnakihti ja sööb neid putukaid. Muul ajal on teib põhjalähedase eluviisiga. Euroopa teib võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks ja 400 grammi raskuseks.

Sageli seltsib ta teiste sama perekonna liikide, näiteks turva ja säinaga. See tekitab nende eristamise vajaduse. Turvast erineb teib pärakuuime poolest. Teivi pärakuuim on otsast pisut nõgus, kahe terava nurgaga, hallikas või kollakas, turva pärakuuim seevastu on otsast sirge, ümardunud nurkadega ja erepunane. Säinast võib teibist eristada sihvaka keha, suuremate soomuste ja uimede värvuse põhjal: säina kõhuuimed ja pärakuuim on vaarikpunased, teivil kahvatumad.

Teivi püük Mustvee jõel.

Kui aprilli keskel kirglik õngemees veel kodujõel ussikest leotab, lootuses, et ehk täna on see päev ja esimene särjekene on jõkke jõudnud, käib Mustvee jõel juba hoogne tegevus teibipüügi näol. See jämedaseljaline kaval karplane ei lase ennast aga kergelt kalamehe kotti libistada. Nii mõnigi kalamees lahkub jõe äärest väitega: ,,Pole siin kalapoegagi!“

Jõesügavuses tumedas vees käib aga vilgas tegevus, teivid kogunevad väikestesse parvekestesse jõe sügavamates augukestes ja teevad siis hanereas väikseid sööste järjest ülesvoolu liikudes. Huvitav on see, et kui jõgi on näiteks kümme meetrit lai, siis teibi ülesliikumise rada jõe põhjas võib olla vaid 20 cm laiune. Kui püüda sellest rajast kas või 10 cm kaugemalt, võib kalamees jäädagi tühja kotiga ning õhtul tuleb Mustvee Selveri parkla kõrval asuvast kalaputkast läbi minna, et naise ees kalalkäik õigustatud saaks. Et aga kalamehel ka päris teibi kalakotti panna oleks, peab teadma, enne kui õhtul ämma sünnipäeva asemel kalalemineku valid, mida selle kavala kala söödaks kaasa võtta. Söödana eelistab teib kooreüraskit (kui jõevesi on tume), sõnnikuussi (kui soovitakse vaid suurt kala), kärbsetõuku (pole paha valik), sääsevastset (karplaste lemmik) või ,,võileiba” kärbsetõugust ja sõnnikuussist.

Nii nagu kudema minevat kala ikka, nii tuleb ka teibi peibutada. Kui kasutate peibutussööta, sobib karplaste segu. Siiski tuleb õngitsedes sööta jõe põhja peal tasakesi liigutada, oleneb muidugi püügitehnikast. Nii nagu kevadsärg, nii ka marjaga teib märkab sööta paremini, kui seda vaikselt liigutada. Ka tundub sööt kala jaoks siis atraktiivsem ja elusam. Tihti võib olla päevi, kus sööta liigutamata teibi ei saagi. Kuna teib liigub põhja lähedal, tuleb püügiareaal jõe põhjas enne kaardistada, sööt peab ulatuma põhjani. Kui esimene kala on kätte saadud, muutub olukord lihtsamaks.

Kindlasti tuleb meelde jätta täpne koht, kus kala näkkas. Siis on kaks võimalust: tegemist on augukesega kõrgendiku taga, kuhu kalad kogunevad, või teine variant, et tegemist on kala ülesmineku rajaga. Esimene variant on parim püügikoht, kohta saab ka sisse sööta. Voolu seest kala rajalt saab teibi kätte vaid juba seda kala enne püüdnud proff kalamees. Aga sellest natukene hiljem.

Püügitehnika, käsiõng (rulliga, kork, tina, konks).

Selle püügitehnikaga saab kala kätte küll, kuid peab teadma mõningaid nippe. Teibi võtt on hästi kiire ja vaevumärgatav, seepärast tuleb kasutada väga täpselt reguleeritud tina ja korgi suhet, et oleks märgatav väiksemgi korgi liikumine. Haakimine peab olema järsk ja lühike, latt ei tohi olla keskpaindega ega liiga peene ja vetruva otsaga – siis jääb haakimine liiga aeglaseks ja pehmeks.

TEIB. (Leuciscus leuciscus). Fotod: Shutterstock, Herki Sommer

Soovitaksin kasutada 5meetrist fiider- tüüpi latti. Optimaalne korgi kaal on 2,5 g, vastavalt lisatakse ka raskus. Suure voolu puhul võib kork olla ka suurem – siis on aga kõikide võttude fikseerimine tunduvalt raskem. Raskuse lisamisel on siin kaks moodust – kas lisatakse üks 2,5 g raskune tina 7–10 cm, soovitavalt 0,15 jämeduse fluorokarbonist lipsu sõlme peale, või siis jaotatakse raskused pealiinile niimoodi, et kõige raskem tina on kõige kõrgemal. Siis ei lähe ka pealiini jõhv või nöör kergesti sassi.

Sellisel püügil lastakse kork allavoolu märgistatud kohale ja proovitakse teda seal ka hoida, mis ei pruugi voolavas vees olla sugugi lihtne ülesanne. Õnneks on ,,Salmo” hoolitsenud ka selle eest, et poes oleks müügil spetsiaalseid jõe korke, mida rahvasuus ka laevukesteks kutsutakse. Selle korgi eripära on see, et kork on lapiku kujuga ja jõevesi veab teda vooluga jõe keskele, mitte allavoolu.

Konksu asemel võib kasutada ka marmõssi ehk mormiškat ehk kirptirku. Soovitavalt lapikut, plastikust, fosforiga kaetud. Siduda nii täpselt, et tirk jääks lapiti jõe põhja peale.

Lihtsalt käsiõng (puudub nii rull, kui ka kork).

Selline püügitehnika on kasutusel siis, kui vool on kiire ja kala püütakse voolu seest tunde järgi. Selline püügitehnika tahab harjutamist, kuid võib olla väga tulus, kuna saab väga kiirelt ja täpselt sööda õigesse püügikohta asetada. Siiski on siin ka omad nipid. Latt peab olema pikk (6–10 m), kerge ja mitte väga painduv. Parem, kui see on süsinikust, fiiber jääb juba teise aega. Siin tuleb pealiinina kasutada jäika nööri, et tunda igat väiksematki võttu, mitte pehmet nööri ega tamiili.

Miks? Aga seepärast, et sööta hoitakse pidevalt pinges ja kergelt tõmmates. Kui teib võtab, käib latist läbi kerge tõnks, sellel momendil ka haagitakse. Püük on väga-väga atraktiivne, adrenaliinirikas ja naudingut pakkuv. Raskus, olenevalt voolu kiirusest kuni 15 g, on seotud pealiini lõppu. Tirk on seotud fluorokarbonist 10 cm lipsu külge, mis omakorda on seotud raskusest 3–5 cm ülespoole, kasutades sama sõlme, mis kirve rakendusele lipsu sidudes. Haakimine ei käi mitte otseselt latti tõstes, vaid rohkem nagu venitades ning väga kiire ja lühikese tõmbega, et sööta mitte püügikohast enne kala otsajäämist välja tõmmata.

Sellise püügitehnika juures saab söödastada ka kunstkalamarjaga ja väikese tirguga, aga ka väikese pehme kunstlikust materjalist kirptirgu või mõne muu huvitava kunst- või päris putukaga. Parimaks söödaks minu arvates aga jääb siiski sääsevastsete punt või suurem kooreürask.

Loomulikult võib rullita käsiõngega püüda ilma kalastusloata ja praktiliselt igalt poolt, lihtne on sellest õngest valmistada kohapeal ka põhjakas või tavaline korgiõng.

Teibi maitseomadused ja valmistamine.

Teib, nagu karplased ikka, on natukene pehmema lihaga kui särg, kuid maitseomadustelt hõrgum. Mida suurem karplane, seda rasvasem ja ka parem.

Värsket teibi on hea praadida, kasutades või ja searasva segu. Pärast praadimist võib süüa soojalt või ka marineerida tavalise kalamarinaadiga kaussi, lisades natukene ka želatiini.

Samuti võib suuremaid kalu väga edukalt suitsutada. Levinum on aga teibi kuivatamine ehk vinnutamine. Kõige parem osa vinnutamiseks on kala seljafilee, mis lõigatakse ära pärast kala soomustamist, terava filee- või kokanoaga, siis murtakse ära kala pea ja saadakse tervelt kätte ka mari, mis samuti vinnutatakse või praetakse. Tänapäeval vinnutatakse vaid fileed ja marja. Kuna kuivatamine toimub kuivatuskapis. (Edukalt sobib ka vana elektripliidi praeahi, tuleb vaid jälgida, et temperatuuriandur töötaks.) Soolamiseks enne kuivatamist on kaks moodust: kas lisatakse fileele 2,5% meresoola ja jäetakse soolduma (kilole kalale 25 g); soolatakse filee julmalt sisse ja pärast leotatakse kala jahedas vees magedamaks, kuni keelega maitstes tundub paras. Hoiatan siinkohal – liigne sool ei ole tervislik ja sööb ära ka kala maitse. Lisaks soolale on olemas igasuguseid teisi maitseaineid, mida võib juba soolvette lisada ja ka nii kala maitset kujundada.

Edu püügitehnikate katsetamisel ning kala küpsetamisel ja vinnutamisel!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?