Kõige pikem ootus, kõige kestvam võitlus, kõige suuremad kalad

Ott Parbo, 10. mai 2018

Karpkala püük on nagu mediteerimine, kuid valgustumise asemel võib toimuda võtt ja siis on ajju suunduva adrenaliini kogus nii meeletu, et lisaks kätele võivad värisema hakata ka jalad.

Ootus.

Päike piilub aknast järjest pikemalt sisse. Jääkaas veekogudel sulab. Karbipüüdja süda jätab löögi vahele, nähes oma lemmikjärvel esimest vaba veelaiku. Varustus on keldrist välja tassitud, mitu korda üle vaadatud, ritvu silitatud, rullide vänta keerutatud, söödaämbreid ja pakke loetud. Pikkadel talveõhtutel on Internetist ilusaid püügivideoid vaadatud ja huvitavaid blogisid loetud. Kuidagi ei jõua ära oodata aega, mil järvele pääseb. Iga aastaga lisandub järjest uusi karbipüügi huvilisi.

Sobrame veidi varustuse kotis ja vaatame, milliste vahenditega sobib meie vete ühte suuremat ja nutikamat kala jahtida. Olgu ka kohe öeldud, et alljärgnev ei ole ülim tõde, vaid sõbralik abi läbimaks teadmatuse kadalippu, mille olen ise läbi sammunud, ja vastused küsimustele, mida olen vee ääres huvilistelt kuulnud.

Aeg.

Karbipüügi suurimaks takistuseks on jää, see lõpetab kaldapüügi. Kala liigub ringi ja toitub vähesel määral ka külmal ajal. Mitte muidugi nii aktiivselt ja söömahimuliselt kui soojas vees, aga arvamus, et karp sügisel mudasse kaevub ja enne suve nägu ei näita, paika ei pea. Kui nii võtta, oleks külma aja püük kõige kuluvaesem – ei ole vaja suuri söödakoguseid, ka ei ole suurt mõtet ennast mitmeks päevaks ühele kohale ankurdada. Ringiliikumine ja kala otsimine toovad paremaid võimalusi. Karp

on väga soojalembene kala. Jahedal ajal leiab teda kõige tõenäolisemalt järve madalamatest soppidest, kus vesi kiiremini soojeneb. Ta ei pruugi seal veeta tervet päeva, pöörduv tuul võib soojemad veekihid laiali puhuda ja kala otsida mujalt mõnusamat äraolemist. Kraadiklaas vee temperatuuri mõõtmiseks on kalamehe suur sõber. Kala veedab rohkem aega ka pindmistes, soojemates veekihtides, mitte põhja lähedal, kus vesi külmem. Paremat tulemust kevadel annab püük üksiku, kas heledama või tugevamalt lõhnava konksusöödaga. Kasutatakse ka rakendust „zigrig“, põhjast pika lipsuga ülespoole lastavat ujuvat veeputuka imitatsiooni või „popupi“.

BOILIPÜÜK. Eduka karbipüügi alus. Fotod: Ott Parbo erakogu

Ott ja Ilus trio. Ikka boiliga.
Boilid. Ehk keedetud taignakuulid
Söödad.

Enamasti püütakse karpi „boilidega“ ehk siis keedetud tainakuulidega ja nende ujuvate variatsioonide „popupidega“. Boilid võib suures plaanis liigitada kalajahu baasil õlisteks ja piimaproteiini ning seemnejahu baasil segatud väheõlisteks söötadeks. Enda jaoks olen teinud valiku lihtsaks – külmemal ajal väheõlised, soojal ajal õlisemad boilid. Eesti vetes on häid tulemusi andnud selliste firmade nagu CC Moore, Mainline, Richworth, Nash, Dynamite Baits ja Baitworks toodang.

Oma tähelepanekutest võin öelda, et karp hakkab aktiivsemalt toituma siis, kui vee temperatuur tõuseb üle 10–12 kraadi. See tähendab, et kätte on jõudnud aeg, mil püügiplatsidele tuleb kala ligimeelitamiseks hakata puistama suuremaid söödakoguseid. Erinevad keedetud seemnesegud, mais, peibutusgraanulid, boilid ja purustatud boilid ning peenemad peibutussegud lõhna- ja maitsepilve tekitamiseks. Söödamassis peaks olema piisavalt suuremaid osi kala paigalhoidmiseks, mitte ainult kohale meelitamiseks. Püügiplatsi söötmisel ei tohi unustada väiksemaid kalu. Väikeste särgede, lati­kate või kokrede parv hävitab ämbritäie peenema seemne ja peibutussööda massi väga lühikese ajaga. Suuremale kalale on tarvis suuremat sööta, mida väiksemad sisse ahmida ei suuda. Vee temperatuuril alla 15 kraadi ei ole vaja ka söödasegu väga õliseks ajada. Looduses kehtib ikka reegel: võimalikult väikse energiakuluga võimalikult rammus kõhutäis. Õlised kalajahugraanulid ja söödalisanditena kasutatavad erinevad õlid teevad pakutava väga rammusaks. Kalale see meeldib, aga külmas vees on see talle raskesti seeditav. Kõht saab kiiresti täis ja kala eemaldub püügiplatsilt. Samas läbib väheõline sööt seedekulgla kiiremini ja kala naaseb peagi isu leevendama. Üleöö võrkkotis kala, kes hommikul kaalumiseks välja tõstetakse, jätab kindlasti kotipõhja „jälje“ oma hetke toitumusharjumustest. Olen leidnud kotist nii rohket poolseeditud boilisegu kui ka tigude, sääsevastsete, tõukude-sitikate ja ussikeste massi. Hea indikaator, mis kalale püügihooaja selles etapis maitseb ja millega teda edaspidi jahtida. Tigude ja ussikeste manustamise puhul võib julgelt kasutada „soolaseid“, rohkem kalajahu baasil valmistatud söötasid. Vee soojenemisel ei pea enam õliste graanulite lisamisel tagasihoidlik olema. Muide, peenemad kalajahugraanulid maitsevad väga ka linaskile ja latikale. Hooaja edenedes peaks nüüd pigem hakkama mõtlema, kui suuri söödakoguseid püügiplatsile toimetada. Ämbritäite kaupa pudru järve loopimisest pole kasu, kui ei ole selle ärasööjaid.

Taas püügikoha valikutest. Juba järve äärde, eriti veel tundmatu järve äärde jõudes mis tahes püügihooaja hetkel, tasuks aeg maha võtta. Viia ennast kurssi ilmaennustuse ja tuule suunaga. Vaadata, kust poolt järve suhtes tõuseb ja loojub päike. Ka õhurõhk mängib rolli kala käitumises ja toitumises. Mida kõrgem õhurõhk, seda kõrgemale tõstab kala põhjast oma nina. Rõhk langeb ja kala pöörab nina põhja poole toitu otsima. Nagu kiuste kipuvad kaldad, mis kalamehe elu mugavaks teevad, kaladele sugugi mitte meeldima. Pigem liigub kala kõrgema kalda ja üle vee naalduvate puude läheduses. Lage kallas, sile muutusteta põhi võib olla läbipääs ühest järve osast teise, aga püügiplatsi söötmiseks mitte kõige ratsionaalsem koht. Samuti seal, kus on parim koht päikesevannideks, pole see järveosa see, kus kõhtu täidetakse. Nagu öeldud, hooaja alguses üksiku konksusöödaga uudishimuliku kala meelitamiseks okei, aga suuremaks söödaplatsiks mitte. Ühtlane kivine või kruusane, lage põhi ei ole kindlasti koht, kus söömas käiakse. Pigem järve rohusem osa, vesikupu tihnikud ja penikeelega kaetud ala. Tunduvad alguses suhteliselt umbe kasvanud ja mõttetud, aga on veepiirist allpool kaladele täiesti lahedalt läbitavad. Seal ongi söögilaud. Ära ei tasuks põlata ka järve mudasemaid osi, sääsevastsepõldusid, kus „notsud“ end nuumamas käivad. Visuaalsete tähelepanekute tegemisel on alati abimeheks ükskõik milline binokkel. Vee alla aga kahjuks sellega ei näe.

Püügikoha markeerimine.

Siin võtab karbipüüdja abiks marker- ehk loodimisridva. Enamasti on kasutusel 12- või 13-jalased, tugeva 4-6 lb testiga latid. Rullile, mis võiks olla suure pooliga ja kiire kerimisega (s.t võimalikult palju liini ühe vändapöördega sisse kerimiseks), keritakse nöör. Tõmbetugevuseks 20 lb ja paari ridvalati pikkune shock leader tõmbega 30–50 lb. Liinide tootjaid on palju, igaühe otsustada, kelle toodangut kvaliteetseks pidada. Minu rullil on juba aastaid Berkley Whiplash 20 lb ja liidriks Korda ArmaKord 50 lb. Liini otsa 100–150-grammine väikeste nagadega tina ja relv veekogu põhja kompamiseks on olemas. Tina heidetakse järve ja lohistatakse aeglaselt kerides ja ridvaga kõrvale tõmmates mööda põhja enda poole. Tina tõmmates ärge tõstke ritva üles, vaid kõrvale! Ritva tõstes võite tina põhjast lahti tõmmata ja jääb selgusetuks, mis põhjaga tegu. Nöör on null-venivusega ning kõik konarused, mügarikud, kivid ja veetaimed, mida tina puudutab, jõuavad vibratsioonina mööda nööri markerridvani. Et aimu saada, millest tina vee all üle libiseb, testige seda kaldal. Lohistage liival, kividel ja rohus, see annab aimu, mis signaale üks või teine pinna liik ridvale saadab.

Kogenud markerdaja saab üsna ruttu selge pildi „vaadeldava“ järveosa põhjast. On see siis mudane, kruusane, liivane või kaetud taimestikuga. Kui tina sättida pöörlaga liinile vabalt jooksma ja liini lõppu kinnitada markerkork, saab välja heidetud ja pingule keritud markerliini jao kaupa järele andes välja mõõta ka sügavused. Andke poole meetri kaupa liini järele, kuni markerkork tina juurest pinnale tõuseb. Arvutage kokku järele antud liini pikkus ja saategi täpse sügavuse. Tina mõned meetrid enda poole kerides ja protseduuri korrates võite nii kaardistada kogu järve. Väikeste nagadega tina külge jääb põhjataimestikku – ärge visake seda kohe minema, vaid uurige lähemalt. Kõdu järele haisev ja surnud taimestik ei ole püügikohana eriti produktiivne. Kui aga kerite välja peotäie rohelisemat, mis lähemalt vaadates kihiseb vesikirpudest, tigudest ja tõugukestest, olete leidnud kalade söögisahvri magusaimad riiulid.

Konksu eemaldamine. näpitsad on koju ununenud

9 AASTAT TAGASI. Aeg lendab, kuid karbipüük jääb.
Peale kaalumist. Teel vabadusse
Heitke tina samasse piirkonda, kerige pingule ja kinnitage liin rulli liiniklipi taha. Kaldal suruge maasse kaks mõõdetud vahemaaga kaldatokki. Nüüd liini toki ümbert teise toki ümber rullilt maha kerides, rulli klipini jõudes, saate teada ka vahemaa teid huvitava platsini. Samal kombel mõõtke välja liinid püügiritvadel. Ise kasutan markertokkide vahemaa mõõtmiseks püügiritva. Asetan lati maha ja surun kummagi ridva otsa juures maasse toki. Hea meeles pidada, mitu ridvapikkust püügiplatsini on. Vahemaa mõõdetud, leidke vastaskaldalt püügikohaga samas suunas mõni maamärk, mida ka hämaras näha oleks. Muidu võib-olla söödate ühte kohta, aga püügiks on täpne suund ununenud. Juhtub teid huvitav ala olema liiga rohune, on sellisteks puhkudeks müügil nelja-viie hambaga, ridvaga heidetavaid rehasid, millega võimalik potentsiaalset platsi suuremast rohust puhastada. Hea nipp on söötmisplatsil rehaga mudapilvi tekitada ja vett veidi sogaseks ajada. Töötab kui kutse söömale. Arvestama peab muidugi ka sellega, et suur tinaga, rehaga ja korgiga plärtsutamine võib kalad ära hirmutada. Mõistlik oleks järve kaardistada ja enda jaoks magusad kohad selgeks teha eelnevalt, mitte vahetult enne püüki. Varakamatele kalastajatele on kasutada raadio teel juhitavad söödapaadid kajaloodidega ja ka ritvadega heidetavad fishfinderid. Kala leidmisel ma ise neid väga oluliseks ei pea, aga põhja kaardistamisel on nad tõesti mugavad. Püügiplats leitud, on aeg sinna kaladele meelepärast nosimist toimetada. Ise olen alati markerdamiseks ja söötmiseks kasutanud sama ritva. Vahetate lihtsalt liini lõpus tina söötmisraketi vastu ja teie valitud söödasegu jõuab kiiresti platsile.

Ridvad.

Püügilatid jäävad testilt 2,5–3,75 lb-ni. Pikkused 10–12 jalga ja kaugemateks heideteks 13 jalga.

Nagu vist kõik karbihuvilised, alustasin ka ise kunagi tavaliste spinnaritvadega. Ei ole oluline alustada kõlavate nimede ja jahmatavate hinnasiltidega lattide muretsemisega. Teadmised ja arusaamad, mida teil tegelikult vaja läheb, tulevad kogemustega. Jah, ritv võiks olla pikem, tugeva testiga töövahend, sest püügiks kasutatakse küllaltki raskeid tinasid. Rakendused töötavad isehaakimise põhimõttel ja raskem tina on lõpprakenduse õigesti toimimisel hädavajalik. Pehme testiga ja läbipainduvate ritvadega võib heitmisel hätta jääda. Kala väsitamisel on vaja, et latil oleks „selgroogu“ näiteks end rohtu mässinud kalale survet avaldada või et oksaräga poole sööstvat karpi suunata. Tavalised püügikaugused jäävad kuni 60 meetri raadiusse ja seal saab kuni 3 lb-se ridvaga hästi hakkama. Jääb aga soovitud maa 100–150 meetri taha, peab kasutama pikemaid, 13-jalaseid, suurte rõngaste ja kiire actioniga kaugheiteritvu.

Rullid.

Võiks olla, kas „baitrunneri“ või kiirsiduriga varustatud. Poolid olgu rohke mahutavusega, alates 5000 ja ülespoole. Liini võiks peale kerida vähemalt paarsada meetrit. Paremate heitmistulemuste saavutamiseks kerige poolid servani täis. Niimoodi jookseb liin heites paremini poolilt maha ega pidurda liialt heidetava rakenduse hoogu. Et mitte suurtele 10000-stele poolidele kogu oma tamiilivaru kerida, täitke need teibiga või kerige alla jämedamat vanemat liini, mille „parim enne“ juba möödas. Korralik „karbisööst“ võib olla vabalt 50–100 meetrit. Kui rullile jääb veel mõni keerd, on seda ilmselgelt vähe. Ka võib teie liin mingi defekti tõttu 100 meetri peal katkeda. Et ei peaks kohe hakkama asju pakkima, olgu rullidel alati korralik varu.

Tähtis on liinide hooldus. Pärast pikalt kasutamata seismist peab liinid kindlasti „sirgeks“ loopima, alustades lühemate heidetega, vahepeal liini rullil veega kastes kuni pikkade heideteni välja. Ka võiks aeg-ajalt liine läbi pehme lapi sisse kerida – paistavad vees vähem silma. Rullilt liini maha tõmmates või kerides lülitage vänt vabakäigule ehk siis mõlemale poole liikuvaks ja andke tagurpidi vändapööretega liini järele. Või siis käänake rulli look maha, sest iga sidurikärinaga maha keritud

Õnnelik lapse­põlv. Kui isa on karbipüüdja.
pooli pöördelt rullil keerame me oma liinidele keerde sisse! Neid mitte eemaldades võib tekkida olukord, kus heitel keerutab liin end ridva tipu umber ja heleda plaksu saatel katkenud liini näol heidate te oma rakenduse koos tina, liidri ja kõige muuga kaugustesse. Et lahti saada tekkinud keerdudest, tõmmake liinid sirgu ja venitage neid veidi. Väga asjalikud on väikeste tagurpidi vinti keeravate tiivakestega tinad. Nendega heites ja sisse kerides pöörleb tina vastu keerdu ja eemaldab krussid. Selliste tinadega ei kasutata pöörlaid, muidu on kogu protseduur asjatu. Kõlab naljakalt, aga olen kohanud kogenud meest, kellel märkasin keerutina ees pöörlat. Pööranud sellele tähelepanu, sai müsteerium, miks keerud välja ei tule, lahendatud.

Liinid.

Pealiiniks on enamasti kasutusel monofiil või fluorocarbon. Väga rohustes ja räga täis veekogudes ka nöör. Kuna nöör ei veni, ongi tema suurimaks miinuseks jäikus kala väsitamisel. Ta ei pehmenda kala sööste ja jäiga ridvaga väsitades on kala pääsemise oht suur. Isiklik lemmik on fluoro. Ta on selge ega paista vee all silma, raske, s.t liini on kerge uputada ja hästi vastu pidav kratsimisele. Olgu see siis juurikad, pilliroog, või vesikasvud. Samas on ta küllaltki jäik nagu traat ja läheb kiiresti keerdu – mitte kõige parem heitematerjal. Kõige meelsamini kasutan seda lähidistantsil püüdmisel. Monofiile on seinast-seina. Tavapüügil jäägu jämedus 0,35–0,45 kanti, markeeringuga 15–18 lb. Jämedamat on keeruline heita ja ega keegi suurt kala üle pea veest välja virutama ka ei hakka. Kaug- ja ülikaugheideteks kasutatav liin jääb 0,25–0,32 ringi 10–12 lb. Sinna juurde kindlasti tugev šokkliider. Turul on pakkumisi, kus pooli mõlemas otsas jämeneb monofiil viimase 10–12 meetriga 0,35–060 mm-ni. Satub liiniga midagi juhtuma, keritakse see teistpidi poolile ja püük võib jätkuda.

Lõpprakenduse esimene osa on liider.

Kiiresti uppuv tinasisuga punutud nöörist leadcore liider või pehme plastikukihiga kaetud jäme monofiil. Tavaliselt kuni meeter pikk ja testiga 30–50 lb. Liider kaitseb püügiliini oksaräga, pilliroo või karbi uimedes peituvate „luusaagide“ kratsimise vastu. Kala, kes on veekogus elanud juba aastaid, teab seal iga juurikat ja kasutab kõiki võimalusi püügiliin pooleks lõigata. Liidrile kinnitub koonusekujulise kummisabaga kaetav „tinalõks“. Peaks teil tina vesikasvudesse takerduma, laseb eemaldunud kummisaba tina rakenduse küljest lahti ja vabanenud raskuseta on kala lihtsam kahvani ujutada.

Muidugi ei käida kalal selleks, et tina vette laiali loopida. Aga juhtub teil olema konksu otsas see „elu kala“, on parem kaotada tina kui kala koos lõpprakendusega. Samuti vabaneb katkenud liini pärast plehku pääsenud kala konksust kergemini, kui ta ei pea järele lohistama igale poole kinni jäävat rasket tinajurakat. Tina kasutan isiklikult alati võimalikult rasket. Kaugpüügil võib veevool või tuul kaugele väljas oleva liini kotti tõmmata ja põhjas olevat rakendust lohistada. Satub aga konksuteravik vastu kive ja nüristub või haagib mõni oksake ennast konksule ja kogu rakendus on püügikõlbmatu. Tina peab kõike paigal hoidma. Vastavalt vajadusele kasutage lapikuid, mitte kallakul veerevaid, voolujoonelisi kaugheite või nagadega, põhjaga haakuvaid grippa tinasid. Hoidumaks põhjas konksude nüristumisest vastu kive, peidetakse konksu teravik peenikest peibutussööta täis, vees lahustuva PVA võrksuka sisse. Sukast seotud batoonikesekommi suurune

pakike tõmmatakse keskelt läbi lipsule ja konks sinna sisse. Jõudnud vette, PVA sulab mõne minuti jooksul, jättes konksu koos boiliga väiksesse söödakuhilasse. Lipsumaterjalina on enim kasutatavad õhukese plastikkihiga kaetud punutud nöör „Coated braid“ või vees pea nähtamatu fluorocarbon. Mõlema eeliseks on nende jäikus, mis aitab neil põhja jõudes konksu koos boiliga tinast eemale lükata ja samas ka sulanduda põhjaga, jäädes nähtamatuks. Meie veekogude suuri kalu on püütud juba mõnda aega. Nii mõnigi suurem isend on käinud kaldal „pildistamas“ ja naasnud tagasi ujuma. Järgmine kord võib halvasti peidetud rakendus nad kui „kole mälestus“ platsilt peletada.

Konksud.

Karpidele mõeldud konksud on reeglina jämedamast traadist, sest peavad taluma väga tugevaid tõmbeid. Enim kasutatavad suurused 10-4. Mida väiksem number, seda suurem konks. Kujusid on erinevaid. Kõvera seljaga „kurv shank“ sobib popup-rakendustele. Laia kaarega „wide gape“ rohkem põhja söödaga rakendusele. Kui sirge teravikuga konks haakub kala suus vahest tiba paremini, siis pööratud teravikuga konksust on kalal raskem vabaneda. Konksud olgu teravad! Pärast igat väljakerimist peaks neid kontrollima. Nüri konks tuleks koheselt välja vahetada või teritada. Karbikonksud on jämedast traadist ja nüristunud konksu uuesti teravaks saada keeruline. Kauplustes müüdavad krobelised teemantviilid ei kõlba! Kasutage väikseid juveliiri varustusse kuuluvaid viile.

Rakendused.

Rakenduste eri tüüpidest ja lipsu sidumisviisidest võiks kirjutada mitu raamatut. Juhendeid nende õigesti sidumiseks on mõistlik vaadata suuremate karbipüügile spetsialiseerunud firmade, nagu Fox, Korda, Nash ja ESP, kodulehtedelt.

Mediteeri­mine karbimeeste moodi.

Muu vajalik varustus.

Kohustusliku sportliku karbipüüdja varustuse hulka liigitaksin veel suure, vähemalt meetrise suuga kahva, pehme mati, millel kala kaldal kantseldada, kaalumiskoti ja kala vees hoidmiseks võrkkoti. Kui soovime kala hiljem vabastada, peame temaga kaldal hellalt ringi käima. Suur kala võib oma massiga endale viga teha, uime tagurpidi väänata, kaitsva limakihi maha hõõruda või viseldes end ära põrutada. Vigastatud kala vabastamisest aga enam suurt abi pole. Nii et pehme matt ja veeämber olgu kala käsitlemisel ja kaalumisel alati käepärast. Lõpusekaare tagant, lõua alt tõstetakse pildistamiseks, kaalumiseks ja veest välja ainult haugi.

Vabastatavale kalale näppe silma ei aja! Peame ka meeles, et kala vabastades ei viska me teda kunagi vette. Vaid hoiame teda, lastes veel läbi lõpuste liikuda, selg ülespoole, kuni ta ise annab märku soovist minema ujuda.

Karbipüük on aeganõudev tegevus.Halb ilm ja külmatunne kahandavad huvi ja entusiasmi. Priimusel kahisev veekann, kohe valmiv tee või kuum kohv varahommikul aitavad meelsust hoida. Ärge häbenege võtta kaasa korralikku toitu! Kiirnuudlid aitavad ellu jääda, aga energiat nendest ei saa.

Ülejäänud paarsada kilo träni on pigem kalamehe mugavusvarustus. Ridvaalused, signalisaatorid, telgid, toolid, voodid jne. Sellest, mis puudu, saab aru, kui rohkem vee ääres viibida. Kel huvi suurem, saab küsimustele vastuseid „Karpkala foorum Eesti“ lehelt ja Eesti Karpkalapüüdjate Seltsi liikmetelt.

Loodan, et keegi ehk leidis siit väikest juhatust karbipüüdja põnevale teele astumiseks. Edasi uute isiklike rekordite poole ja kaldal kohtume!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?