Teekonna algus

Viktor Katenev, 10. mai 2018

Viktor Katenev on juba paaril korral jaganud oma kunagisi seiklusi kalavetelt. Vastuvõtt on olnud soe ning esimene lugu tursapüügist oli niivõrd paeluv ja väljakutseid esitav, et peatoimetaja isiklikult sel kevadel ka korra Hara lahele jõudis. Jääolud polnud kahjuks kiita ja sügavamale kui 32 meetrit minna ei julenud, kuid käe sai valgeks ja, uskuge või mitte, selle sügavuse pealt tuli üles kolm täiesti ehedat meritinti.

Pidanud Viktoriga aru, otsustasime, et edaspidi annab mees ülevaate oma käikudest päeviku vormis koos oma tagasivaatavate kommentaaridega.

Kalamehe memuaarid, proloog.

Mulle on paljud tuttavad öelnud, et peaksin raamatu kirjutama oma päevikute põhjal, mida mul kogunenud terve virn. Tavaliselt olen vastanud, et küll kunagi vanaduses kirjutan, kui kalal enam ei jõua käia. Praegu käin kalal endiselt palju, aastas ikka enamasti üle saja korra – Peipsil, Pärnu lahel, Emajõel, Võrtsjärvel ja ka mujal, nii aasta ringi. Rohkem meeldib mulle siiski talvine jäält püük, siis saab ilma paadita kõikjale ligi. Talvine püük on ka tulemuslikum olnud. Arvutis foorumis oma käimistest ei kirjuta, ei näe vajadust eputada. Varem panin pilte galeriisse üles, nüüd juba mitu aastat ei tee sedagi, kuigi olen saanud kopsakaid kalu ja ilusaid saake. Jällegi, mulle piisab, kui ma vahel oma albumi jaoks teen mõne pildi suurematest isenditest, aga inimesi on erinevaid, mõni tahab hirmsasti oma isikule tähelepanu pöörata, teeb tihti olematust saagist ja mulle väheütlevatest kalaisenditest suurejoonelised fotogaleriid, kus üht ja sama kala on pildistatud vasakult, paremalt, alt ja ülevalt, lähedalt ja kaugelt. No las siis teeb, kui saab sellega oma ego rahuldada, mind jätab selline edevus külmaks.

Kuidas minust kalamees sai? Olin siis kuueaastane, kui käisime perega Siberis isa sugulastel külas. Sain sõita suurel Obi jõel laevaga ja minu esimene kalalkäik toimuski sellel jõel. Keegi sugulane võttis mind kaasa õngitsema. Mäletan vaid ähmaselt, et õngitsesin kaldas ankrustatud parvetatavate palkide vahelt kiisku. Sain kümmekond kiiska, panin need hiljem vanaema kodus veega täidetud tünni elama ja sinna nad minust jäidki. Mäletan, kuidas hommikuti käisid kalamüüjad piki tänavat ja pakkusid müügiks äsja püütud värsket ülimaitsvat kala: sterljadit ja muksuni. Üks on tuuraline, teine siialine. Sterljad on luudeta kala, vaid kõhr, peeneid luid ei ole, muksun väga rasvane (kuni 16%) maitsev kala.

Siit saingi selle pisiku, millest arenes parandamatu, kuid meeldiv „haigus“.

Sünnilinnaks on mul Valga, kuid tegelikult seal olen elanud lühikest aega, kogu elu on möödunud Viljandis. Lapsepõlves oli peamiseks kalapüügikohaks Viljandi järv, elasin Oru tänaval, järveni tuli vaid Trepimäest alla joosta ja olidki järve ääres. Peamiselt käisin kalal paari sõbra, Teedu ja Villuga, aga ka üksi, kui ema lubas.

Fotod: autori erakogu

Paadilaenutussildadelt õngitsesin särgi, nurgusid, latikaid, ahvenaid, roosärgi, viidikaid (viimastest ma lugu ei pidanud ja viskasin alati vette tagasi). Kord ühel sombusel päeval, kui rahvast rannas peaaegu ei olnudki, õngitsesin paadisillalt. Kala välja tõmmates astusin silla otsa pealt üle ääre ja vajusin üle pea vette. Õnneks jooksis keegi üksik rannas uitaja juurde ja tõmbas mu välja. Tulin koju, läbinisti märg, ja siis oli mul tükiks ajaks ema poolt kalalkäimistele keeld peale pandud. See oli mulle karm karistus, aga veelgi karmim karistus ootas ees. See juhtus ühel kuumal suvepäeval, ema müüs jäätist järveäärses kioskis ja minu hoole alla oli jäetud noorem vend, kes oli siis kolmeaastane, ise olin kümnene. Õngitsesin silla pealt paatide vahelt kalu ja hoidsin venda enda läheduses, kuid mingil ajal tuli mõte minna sildadest eemale roogu õngitsema. Läksin munadeni vette ja olin nii haaratud püügist, et vend ununes täiesti ära. Äkki ilmus kaldale mu selja taha ülimalt vihane ema ja kamandas mind veest välja, haaras mu bambusest õngeridva, murdis selle katki ja hakkas mind vastu reisi peksma, kuni tal sellest barbaarsest tegevusest isu täis sai ja ta ära väsis. Siis tegi ta mulle teatavaks ka põhjuse: väikevend oli silla pealt vette prantsatanud ja teised inimesed olid ta ära päästnud, kui aga kedagi poleks lähedal olnud, oleks vennakene jäänudki vaid kolmeseks. Nii et sain ausalt ära teenitud karistuse, jäin ilma ainsast õngeridvast ja pikaks ajaks eemale Viljandi järvest. Sääred olid siniseid vorpe tihedalt täis, häbi oli sellistega väljas käia, pidin mõnda aega suvel pikkade dressipükstega oma sinikaid varjama.

Mingi aja möödudes ema siiski taltus, ostis mulle uue õngeridva ja andis taas loa kalal käia.

Mõte esimest korda oma kalalkäimiste kohta märkmeid tegema hakata tekkis aastal 1960. Esialgu olid need ebaregulaarsed ja puhtalt arvulised, alles aastast 1964 ja augustikuust hakkasin lisaks statistikale lisama ka püügi kirjeldusi ja andmeid ilmastiku kohta. Ja nii on see kestnud tänaseni. Hakkaks siis pihta algusest peale, kui sule kätte võtsin, 1960ndast. Päevikutes on mul kirjas nii edukad kui ka sellised käigud, kus kala üldse ei saanud, nii et avaldan siin vaid selliseid sissekandeid, mis omalegi mälusoppidesse paremini meelde jäänud ja mis teistelegi mingit huvi ja elamusi võivad pakkuda.

1960. aasta.

Olime aastavahetusel perega külas onu Ruudil (kauaaegne Otepää linnapea Ruudi Vou). Onu oli üpris kirglik kalamees ja viis mind 2. jaanuaril Pühajärvele jää pealt ahvenat püüdma, see oli mulle esimeseks püügiks jäält üleüldse. Püüdsime sikutiga, ja sain kümme ahvenat. Ahvenad olid tavalised, ei midagi märkimisväärset, kuid elu esimene püük jäält sai kirja. Rohkem sel talvel jääl ei käinudki, polnud veel vastavat varustust ega riietust. Kevadel ja suvel oli enamik kalalkäike seotud Viljandi ja Kuuni järvega. Kevadel oli palju kalamehi õngitsemas ojast, mis suubub järve Viiratsi-poolsest otsast. Enamasti püüti sealt peenikest kala, kas elussöödaks või lihtsalt lõbu pärast. Suudmes saadi vahel ka ülekiloseid latikaid, aga selleks oli vaja pikki kalamehekummikuid, minul neid siis veel ei olnud, latikaid ei saanud. Kuuni järvest sai kevadel edukalt püütud käsiõngega latikaid ja särgi. Huvitav, et selles järve särg oli (võib olla on ka praegu) priske, elussöödaks eriti ei kõlvanud, keskmine särg oli 100 g. Latikad olid tavaliselt 200–300 g. Neid sai püütud vinnutamiseks.

25.12.1964. Haugid 2,0 ja 1,3 kg.

Siiani on meeles üks seik tollest ajast, kui Viljandi järvel õngitsedes ujumissillalt tuli õnge otsa tõeliselt suur latikas. Sain ta pinda – see oli lai „labidas“, usun, et latikas oli kindlasti üle 2 kg, siis tundus see mulle hiiglasena. Ujumisbassein oli 50 m pikk ja kahe silla vahel oli veel üks – lainemurdjana mõeldud. See oli veepinnaga tasa ja mul peas küpses kiiresti plaan see kala tõmmata vaikselt sellele lainemurdjale ja siis üritada ta kinni võtta. Kahva mul ei olnud. Leidus aga abivalmis aitaja, kes oli minust, poisikesest, tublisti rumalam, lausa päris loll. Ilma et ma oleks abi palunud, haaras tamiilist kinni ja hakkas sikutama – loomulikult tamiil katkes ja kala läks oma teed, konks suus. Ma lausa puhkesin nutma ja tol momendil oleksin olnud nõus selle mehe vette latikale järele saatma, kui jõud oleks temast üle käinud.

Kokku käisin aasta jooksul kalal 31 korda ja püüdsin 465 kala, ei kaalunud neid.

Kahjuks minu 1961. ja 1962. aasta päevikud on kolimiste ajal kaotsi läinud ja jätk tuleb alles 1963. aastast. 1961. aastal õnnestus mul Viljandi järvest saada elu esimene linask, 0,46 kg, ja ühel päeval kaks kobedamat latikat – 1,3 kg ja 1,0 kg. Mäletan, kui ma Männimäe alt kodu poole astusin, siis meelega läksin suure ringiga läbi linna, latikad suust läbi pistetud oksa küljes, et kõik saaksid minu saaki imetleda. Keegi üritas isegi ära osta need kalad, kuid keeldusin kategooriliselt. Ühest kohast loen välja, et suvel 1962 käisin onu Ruudil külas, püüdsime Pühajärvest lepamaimudega ahvenaid. Olin külas mitu päeva ja püüdsin umbes 80 ahvenat.

1963. aasta.

Sel aastal käisin talvel kalal juba mitu korda, piirdusin õngitsemisega jääaugust. Mõned särjed, nurud, latikalipsud.

.

22.10.1964. Haug, 1,9 kg.
30.04

Esimest korda käisin veidi kaugemal, nimelt Oiul, see on Tänassilma jõe Võrtsjärve suubumise koht. Kevaditi pressib igasugust järvekala jõkke. Käisin seal jalgrattaga (linnast 25 km). Esimesel korral õngitsesin välja 55 särge, 46 nurgu ja mõned muud kalad, kokku vast 4 kg ringis, veel ei kaalunud saaki.

02.05 Oiu.

Tulin jälle jalgrattaga, saak oli suurem kui eelmisel korral: 105 särge, 88 nurgu 8 ahvenat, kokku umbes 6 kg.

20.09.1964. Säinas, 960 g.

05.05. Oiu.

Sel korral olid enamik kaladest latikad, mitte suured. Latikaid oli 97, nurgusid 68, särgi 21, 4 ahvenat, kokku umbes 12 kg.

12.05. Oiu.

Sel korral oli jõkke sisse pressinud ahven, kotti rändas 69 ahvenat, 15 väikest latikat, mõni nurg-särg, kokku umbes 7 kg.

.

17.05. Oiu.

Ilmselt enamik kalu järve tagasi läinud või mõni liik kudemisega ametis, saak oli pea olematu ja rohkem sel kevadel Oiut ei külastanud. Suvest midagi erilist silma ei hakka, vast ehk see asjaolu, et olen käinud mitmelgi uuel veekogul: Karula järv, Sinialliku järv, Õisu järv. Kokku sai kalal käidud 51 korral ja püütud 1424 kala.

1964 aasta.

Sel aastal hakkasin tegelema elussöödaga jäält haugi püüdmisega, samuti kalasaaki kaaluma ja alates augustikuust sellest ka päevikus kirjeldusi tegema, kas siis lühidalt või pikemalt. Sel aastal hakkasin ka koolist aeg-ajalt poppi tegema, kui ikka talvel sulailm juhtus olema (siis haug muutub aktiivseks). Klassijuhataja oli mul sõbra Meier Volli ema, vahel tegime poppi koos. Õpetajad olid teadlikud minu puudumiste põhjustest, kuid erilisi karistusi ei järgnenud, mõni õpetaja küsis järgmisel päeval „Kuidas kala näkkas?“, klassijuhataja kirjutas moe pärast päevikusse märkuse koolist puudumise kohta ja oligi kõik, järgmise korrani.

Kui talvel käre pakane ja lumi põlvini oli, siis veetsin aega raamatute lugemisega. Olin ennast registreerinud linna kõigis neljas raamatukogus, laenutasin ja lugesin kirjandust suurel hulgal, pühapäeviti võisin raamatukogu ukse taga olla hommikul enne avamist ja istusin lugemissaalis kuni selle sulgemiseni, meeldis uurida entsüklopeediaid ja ajakirjade aastakäike, just populaarteadusliku „Vokrug sveta“ (ümber maailma) köiteid – ega siis eesti keeles võrdväärset ajakirja ei ilmunud. Võtsin põnevaid raamatuid ka kooli kaasa ja lugesin tunni ajal, pannes raamatu põlvedele. Kodus, kui tuli ära kustutati, lugesin teki all taskulambi valgel. Klassijuhataja käis kodus vanematele rääkimas, et nad ei laseks pojal nii palju lugeda – õppimine kannatab seeläbi.

Aga ega tol ajal muud ajaviidet olnudki, esimene telekas ilmus meie koju alles pärast 1960ndat, vaadata oli vaid üks programm. Minu poiss, sündinud 1984, on elus läbi lugenud vast ühe raamatu –
aabitsa. Kui sedagi lõpuni. Kalamehe pisikut temasse ka ei õnnestunud süstida, kuigi üritasin palju.

Sel korral kukkus käbi kännust kaugele. Kes nüüd oskab öelda, millest see oleneb, miks üks inimene nakatub kalapüügikirest, ilma et keegi teda selleks sunniks, ja teisele ei hakka külge mitte mingil moel? Sellele ei olegi vastust.

19.01.

Läks ajalukku, kui esimest korda püüdsin jäält elussöödaga haugi. Püük toimus Ärma jõest, linnast 7 km kaugusel. Sain esimesel korral 4 haugi, „suurim“ 430 g. Tol ajal oli haugi alammõõt 30 cm (l pikkus ehk ilma sabata mõõdetuna), kõik neli haugi olid mõõdus 31–38 cm. Et kala täpset kaalu teada saada, käisin kino „Täht“ puhvetis kaalumas, tädi töötas seal. 4 haugi kaalusid kokku 1,3 kg.

29.02.

Ärma jõel sündis minu uus haugi­­rekord – 650 g.

06.05.Tänassilma jõgi, Kuudeküla.

Püüdsin elussöödaga 6 haugi – 3,2 kg, suurim 900 g, uus rekord! Võtteid oli koguni 10.

10.05.

Tänassilma jõgi, Kuudeküla. Elussöödaga 5 haugi – 2,9 kg.

21.06.Tänassilma jõgi.

Õngitsesin Kuudeküla sillast allpool, umbes ühe km kaugusel. Tuli särgi, mõni päris kobe, ja siis oli haakimisel käsi kinni ning tundsin, et nüüd on otsas keegi suurem tegelane. Peagi õnnestus kala näha – säinas! Nii suurt ma varem saanud ei olnud. Kahva ka ei olnud, kuid väsitasin säina ära ja sain lõpuks ka kaldale. Säinas kaalus 1,1 kg. Olin õnnelik.

Nüüd oli mul juba oma fotokas „Smena 2“, sellega oli võimalik iseennast ka pildile jäädvustada (automaatavaja), statiiv oli ka olemas seljakotis, saigi pilt tehtud. Muide, selliseid mugavaid kompaktseid statiive, nagu mul vene ajal oli, enam poest ei leia. Olen otsinud ka laatadelt, aga asjata. Statiiv oli teleskoopiliste jalgadega, kokkupakituna 25 cm ja lahtitõmmatuna umbes 1–1,2 m. Tänapäevased on kas päris pisikesed painduvatel jalgadel või miinimum 45 cm kokkupakituna ja ikkagi päris kobakad. Olen otsinud e-poodidest nii Eestist kui välismaalt mulle sobivat, ei ole kusagil. Nii kannangi seda 45-sentimeetrist seljakotis kaasas.

Selliseid pilte, mida tehakse maas lebavast kalast või väljasirutatud käes hoides, mina ei tee. Minu põhimõte on, et pildile peab jääma kalamees ja kala, mõlemad. Soovitav, et nähtav oleks ka veekogu. Alati see ei õnnestu, kui päike otse vastu sirab. Kui olen paadiga, siis otsin kohta, kus oleks soovitav kaader jäädvustada. Üks asi veel. Ma ei pea grammigi lugu piltidest, kus kala sirutatakse pikalt ette, et see võimalikult suur paistaks. Mõnel on ilmselt mingi alaväärsuskompleks – et mul oleks ikka pikem ja pikem. Kõige hullem, kui näpud jäävad pildile, siis näeb pildil olev kalamees välja kui täielik ebard – väikese peaga ja tohutu kämblaga. Mulle sellised moonutatud pildid ei meeldi, ise neid ei tee ja teiste tehtuid hindan madalalt. See on minu seisukoht.

03.08–11.08. Pühajärv Otepääl.

Olin jällegi onu Ruudil külas, käisime ahvenaid õngitsemas lepamaimudega. Maime käisime püüdmas kusagil Otepää lähistel ojast, püügiks kasutasime pudelmõrdu. Koonusetaolise põhjaga pudelile sai löödud auk sisse. Pudistasid leiba sisse, lasid nööriga kinnitatud pika kaikaga pudeli vette ja ootasid mõne minuti. Neid pudeleid oli üheaegselt vees päris mitu ja soovitav tulemus (100–150 maimu) oli juba tunniga saavutatud.

Eriti head võtmist Pühajärvel sel suvel ei kogenud, aga parimal päeval saime kumbki 31 ahvenat. Ahven tavapärane, suuri isendeid ei saanud. Meelde jäi üks väga vinge episood, kui ühel kivivarel ankrus olles haakis onu suure kala otsa, tõenäoliselt koha. Madistas sellega kaua, kuid põhjast üles ei saanudki, kala jäi nägemata. Ilmselt oli tegu ikka päris mitmekilose kohaga, sest konks jäi alles ja onu käed värisesid nagu mõnel joodikul suures pohmellis. Tema lemmikropendus oli „kuradi konn“, kangemaid sõnu ta ei kasutanud, vähemalt mitte minu kuuldes. Seda „konna“ kuulsin ma sel päeval veel korduvalt tagantjärele.

Korra üritasime öösel koha püüda. Panime sisse ridaõnge 30 kogrega ja paadist veel mitu spinningut elussöödaga. Paat oli ankrus ja mingil ajal öösel näeme, et mingi elukas ujub paadi juurde ja hakkab mööda ankrunööri üles ronima – õudne! Onu haaras aeru ja virutas eluka pihta. Meie elud olid päästetud, tegemist oli ilmselt vesirotiga. Passisime öö läbi ühes kohas (ilmselgelt vales) ja toimus vaid üks võte, lasime pikalt rulli pealt järele, aga kasu oli sellest vähe, kala pääses ikkagi poolel teel ära.

1964. aastal toimus Viljandis VSÜ Kalev 9. vabariiklik kalasportlaste kokkutulek, kus olid koos selle spordiühingu 8 klubi koondised. Võisteldi spinninguheidetes Viljandi staadionil, õngitsemises, spinninguga püügis, kombineeritud võistluses, viktoriinis. Kokku oli 8 ala, ja Viljandi võitis 7 alal. See oli esimene kord, kui tutvusin spinninguspordiga ehk, nagu nüüd öeldakse, „castinguga“. See tundus nii huvitav ja põnev, et tekkis soov ka ise tegelema hakata. Selleks ajaks olid mul tekkinud uued sõbrad, kalamehed: Luht Mati (hilisem kahekordne NSVL meister (ametlikult NSVL-is meistrivõistlusi ei peetud, peeti üleliidulise ajakirja Rõbolovstvo i Rõbovodstvo üleliidulist võistlust, mis oli aga sisuliselt Nõukogude Liidu meistrivõistlused casting’us) casting’us ja paljukordne Eesti meister), Meier Volli ja Koni Ats. Selline nägi välja meie nelik, kes peagi koos Avo Kauriga moodustasid Viljandi klubi spinningistide põhituumiku ja paljudel võistlustel oma klubi au edukalt kaitses.

Mina olin siis 17, kui alustasime intensiivsete treeningutega, sõbrad olid üks-kaks aastat nooremad. Rääkisin sõpradele augu pähe, nemad olid ka huvitatud. Käisin Viljandi kalaspordiklubis, rääkisin klubi juhatajaga meie soovist ja meid võeti avasüli vastu. Saime klubilt vajalikud atribuudid treeninguteks: Arenbergi märklaud täpsusheideteks (see on märklaud nagu märklaud ikka, ainult et suur, tugevast kangast ja asetatakse murule, keskel vineerist ümmargune ketas, vist oli midagi 70 cm läbimõõdus, heiteid tehakse viiest erinevast positsioonist ümber märklaua, kõik positsioonid on eri kaugustel ja pea igas positsioonis on oma heiteviis: alt pendelheide, paremalt, üle pea, vasakult, viimane jälle üle pea).

Skišši kettad. Skišš on ala, kus heiteid sooritatakse viie eri kaugusel asetseva vineerist ketta pihta, esimene kõige lähemal, järgmised järjest kaugemal. Kettad asetsevad maapinna suhtes teatud nurga all.

Kolmandaks alaks oli kaugusheide. Selleks ostis klubi meile klaaskiust valmistatud pikad rasked ridvad. Kleepisime neid nalja pärast igasuguste ajakirjadest välja lõigatud pildikestega täis ja kui küsiti, mis ritvadega tegu on, vastasime, et „Made in Kongo“. Mõni jäi uskuma ka.

Trenni tegime päris tihti ja tulemused ei andnud end kaua oodata. Juba järgmisel aastal hakkasime häid tulemusi näitama, aga seda siis juba aastast 1965.

1964. aastal osalesin ka paaril jääaluse püügi võistlusel, ühel jäin napilt neljandaks.

Väljalõige tollasest ajalehest. Võisteldi kaheksal alal.

22.10. Ärma jõgi.

Sel päeval õnnestus elussöödaga saada esimene kopsakam haug kaaluga 1,9 kg, teise väiksema sain veel. Kuna kaamerat kaasas ei olnud, siis järgmisel päeval kutsusin Luht Mati kaasa, sõitsime Viljandi järve äärde. Suubuvas ojas ja selle kaldal tegin fotosessiooni. Panin kala landi otsa, viskasin vette ja imiteerisin selle väsitamist.

Pilte sai vanasti tehtud otsast lõpuni ise. Muretsesin kogu vajamineva fotoaparatuuri: suurendusaparaat, fotodele läike tegemise riist, vannikesed fotode ilmutamiseks, loputamiseks ja kinnitamiseks, filmi ilmutustank, punane latern. See pilditegemise protsess oli pikk ja vahel läks ka untsu. Kui filmiilmuti temperatuuriga eksisid, siis sulas filmi emulsioonikiht lihtsalt üles ja film oli läbipaistev nagu klaas.

Kord oli mul terve film, 36 kaadrit, tursa­püügist täis pildistatud ja läkski aia taha, kuna mõõtsin ilmuti temperatuuri tunde järgi, näpuga. Jube kahju siiani.

Praegusel ajal on pildistamine lihtne, nutikas fotokas teeb pildistaja eest kõik ette-taha ära, ei ole sul endal vaja ei ava ega säriaega määrata, vajuta vaid päästikule. Eks sellest ka üüratult palju saasta on Kalale.ee galeriis, kuna ei vaevuta kohta valima ega korralikult kadreerima. Lihtsalt telefon välja, kala pihku või maha, plõks ja kogu lugu. Mõnel on meriforellidest terve hunnik pilte, kõik sarnased. Kui kuupäeva ei oleks, siis ei teeks neil vahet, nagu oleksid kõik ühel ja samal päeval pildistatud.

Ise üritan pildistada nii, et kui pildile vaatan, siis tuleb meelde nii see päev kui ka pildil oleva kala kaal. Ma võin praegu vabalt nii mõnegi oma püütud kalaliigi esikümne peast ette lugeda isegi 10 g täpsusega. Nii et kui mulle mu pilt ette panna, ütlen peast ära, mis on selle kala kaal, kus ta on püütud ja millisel viisil. Üleüldse on statistikat kogunenud aastatega väga suurel hulgal, liikide kaupa, veekogude kaupa jne.

9.11. Raudna jõgi.

Sõber Luht M. tegi uue isikliku rekordi – tõmbas välja haugi, 4,4 kg (maos oli haugil 84 maimu). Minu juures kaalusime. Püük toimus elussöödaga ja jäält. Jää oli õhuke, Mati oli kerge, teda jää kuidagi kandis, teine mees oli suuskadel, kartis läbivajumist.

6.12. Raudna jõgi.

Jää sulas vahepeal ära ja läks terve kuu, kuni õnnestus Matiga minna samasse kohta, kus ta 4,4 kg haugi oli püüdnud. Selle päeva kohta on tulemuseks null märgitud, aga juttu on terve kaustikulehekülg täis, nii et emotsioone ja elamusi oli kuhjaga.

Lühike kokkuvõte: mul oli 9 võtet elussöödaga, kätte ei saanud midagi. Kaks suurt kala käis otsas, kuid ühel korral läks raske kala koos kolmikuga, kuna kolmik tuli trossiga ühendavast rõngast lahti, teisel juhul katkes 0,5 mm tamiil kala väljatõmbamisel. Kas oli mingi defekt, ei tea, aga jällegi oli tunda suurt kala. Elamusi pakkus nii teder, keda nägime päeva jooksul kolm korda, kui ka saarmas, keda saime päris pikalt jälgida. Mati püüdis ühe 0,7 kg haugi.

25.12.Viljandi järv.

Käisime Koni Atsiga elussöödaga, püüdsime keset järve Männimäe all. Ats sai 5 haugi – 4,4 kg ja mina 3 haugi – 3,5 kg, suurim 2,0 kg. See haug oli ka uus isiklik rekord.

Siin 1964. aasta lõpus on kokkuvõte tehtud: viimase kolme aastaga kalal käidud 209 korda, püütud 3612 kala (ilma viidikateta!), olen külastanud 19 erinevat veekogu, püüdnud 15 liiki kalu, suurim kala haug 2,0 kg, suurim saak – umbes 12 kg.

Järgneb: 1965. aasta.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?