Tuttpütt ja tema sugulased

Marko Valker, ornitoloog, 25. juuli 2018

Pütid on üks maailma kõige vanemaid ja omapärasemaid linnurühmi. Leitud kivistised näitavad, et need linnud elasid juba 5 miljonit aastat tagasi. Tänapäeval elab neid veelinde maailmas paarkümmend liiki. Selles loos kirjeldame kolme tavalisemat pütti, kellega meie kalamehed saavad kohtuda. Ajakirja ilmumise ajal on püttidel käimas põnev pesaelu. Roostikuservas näeb nüüd vanalinde, keda saadavad sebratriibulised pojad.

Tuttpütt

Välimus ja levik.

Tuttpütiga on ilmselt tuttavad enamik meie kalamehi. Teda on lihtne ära tunda peas asuvate püstiste suletuttide ning seda ümbritseva punakaspruuni sulgkrae järgi.

Needsamad kaunid suled olid aga vanadel aegadel linnule pigem nuhtluseks. Neile peeti sedavõrd hoogsalt jahti, et 19. sajandil sattus lind lausa väljasuremisohtu. Pütisulgedega kaunistati peakatteid, eriti populaarne oli see Inglismaal.

Tuttpütt on Vanas Maailmas elavatest pütiliikidest kõige suurem. Täiskasvanud lind kaalub 1-1,5 kg. Kogu püti keha on loodud vees elama ja toitu hankima. Voolujooneline keha võimaldab vees hästi ujuda ning sukelduda. Pikk nõtke kael ja teravatipuline nokk on kohastunud veealuse saagi püüdmiseks.

Püttide perekonna ladinakeelne nimi Podiceps viitab nende ühele olulisemale iseärasusele. Nende jalad asuvad keha tagaosas. Seetõttu ei suuda tuttpütt ja teised tema sugulased kuival maal kõndida. Seepärast see lind maismaale ei lähegi. Samuti on nad kehvad lendajad ja eelistavad ohu korral sukelduda, mitte õhku tõusta.

Kui lind siiski rändamiseks või teise veekokku liikumiseks lendama peab, peab ta lendu tõusmiseks pikalt mööda veepinda jooksma.

Meie taimestikurikastel rannikualadel ja suurematel järvedel elab 2000–3000 tuttpütipaari. Lind on levinud kogu Euroopas Suurbritanniast Venemaani.

Foto: Marko Valker

Pesaelu.

Tuttpütid saabuvad meile aprilli teisel poolel. Aprillis-mais saab näha nende omapärast pulmatantsu. Selle käigus ujuvad vanalinnud vastakuti, liigutavad ühes rütmis päid ja vaatavad teineteisele silma. Tantsu kulminatsiooni ajal tõusevad nad vee peal püsti. Pulmarituaali käigus tuuakse kuuldavale omapäraseid krooksuvaid või korisevaid helisid. Levinud rituaaliks on ka emaslinnule kala kinkimine.

Tuttpüti elu kulgeb vee ja taimestiku piiril. Pesitsemiseks valib ta taimestiku- ja kalarikkad veekogud. Oma ujuvpesa ehitab ta kõrgesse pillirootihnikusse. Pesakuhilale peab lind pääsema vett mööda. Kui veetase langeb, peab pütt pesa hülgama.

Kuna pesa koosneb kõdunevatest veetaimedest, kipub see vajuma. Seetõttu ehitavad linnud kogu pesitsusaja kuhilat kõrgemaks. Pesamaterjal eraldab tänu kõdunemisele soojust, see tõstab pesa pealmise kihi temperatuuri mitu kraadi kõrgemale kui ümbritsevas keskkonnas.

Kui pesitsuskohti ja toitu jagub, võivad tuttpütid pesitseda kolooniatena. Sellistes pesitsuskohtades elutseb kõrvuti mitukümmend pütipaari.

Tuttpütt muneb harilikult kuni 2 muna. Need omandavad niiskete veetaimede tõttu rohekaspruuni värvuse.

Haudumisest võtavad osa mõlemad vanalinnud, vahetades üksteist puhkamiseks välja. Kogu haudeperiood kestab ligikaudu kuu aega. Pesalt pikemalt ära minnes katab vanalind munad pillirookõrtega. Pütipojad kooruvad mai lõpus-juuni alguses. Udusulis pojad on pikka aega triibulised.

Äsja koorunud pojad ei ole just kõige paremad ujujad ega sukeldujad. Seetõttu kannavad vanalinnud väsinud poegi sageli seljas. Ohu korral sukeldub vanalind koos nendega. Vee all olles hoiavad pojad nokaga ema sulgedest kinni, et mitte veepinnale tõusta. Vee alla suudab lind jääda kuni paariks minutiks, sellest piisab enda ja järeltulijate kaitsmiseks.

Täiskasvanuks saavad tuttpütid kaheaastaselt. Nende eluiga looduses on kümmekond aastat.

Põhiosa tuttpüttidest lahkub meilt augustis ja septembri algul. Nad ei rända kaugele, vaid talvituvad Kesk-Euroopa jäävabadel siseveekogudel. Üksikuid neist võib näha ka talvel, kui lind on halli-valgekirjus puhkesulestikus. Talvituvaid linde näeb enamasti rannikumeres.

Toitumine.

Tuttpütt püüab oma saaki sukeldudes. Osava ujuja ja sukeldujana püüab ta veest limuseid, väikesi kalu, konni ja veeputukavastseid. Tema põhitoiduks on siiski kalad, millele viitavad ka rahvapärane nimi kalakaur. Üsna levinud toit on ka ujurid ning kiilde vastsed, keda madalas vees rohkesti leidub.

Tuttpütil on omapärane viis seedimist parandada ja maoparasiite vältida. Selleks sööb ta enda sulgi. Neid antakse juba maast madalast koos toiduga ka poegadele. Sarnane kohastumus on ka teistel meie püttidel. Arvatakse, et sulgede söömine kaitseb püttide seedeelundeid teravate kalaluude eest.

Foto Marko Valker

Sarvikpütt

Välimus ja elupaik.

Sarvikpütt on meie loo peategelastest kõige väiksem ja värvikirevam. Neid linde pesitseb meil ainult 200–0400 paari, ligikaudu kümmekond korda vähem kui tuttpütte.

Enamasti pesitseb lind väiksematel taimestikurikastel järvedel. Tähtsaks pesitsuskohaks on linnule tehisveekogud. Üsna sageli pesitsevad sarvikpütid tillukestes tiikides või veega täitunud

kruusakarjäärides.

Sarvikpütil on väga pilkupüüdev sulestik. Suurem osa linnu pesitsusaegsest sulestikust on erksat roostepruuni värvi, pea ja selg on mustad. Punase-mustakirju sulestiku järgi on lindu ka põrgusukeldujaks ja veenõiaks kutsutud. Lindu aitavad ära tunda ka pea külgedel asuvad kollased kõrvad. Maailmas on sarvikpütt laialt levinud, elutsedes Euroopas, Aasias ning Põhja-Ameerikas.

Pesitsemine.

Oma paarilise valivad sarvikpütid välja juba talvel või varakevadel. Ka neil on väga põnevad pulmarituaalid, mille hulka kuulub koos tantsimine, külg-külje kõrval ujumine ning sukeldumine. Paar võib koos püsida mitu aastat. Eluviisilt on nad eraklikumad, suuri kolooniaid nad ei moodusta.

Vanalinnud kaitsevad oma pesitsusterritooriumi väga kiivalt teiste liigikaaslaste eest. Emaslind muneb 3–8 muna. Haudumine kestab 22–25 päeva.

Poegi toidetakse kuni nende kahenädalaseks saamiseni. Täiesti iseseisvaks saavad umbes kuu aja vanused pojad. Pesitsema hakkavad ühe aasta vanused linnud. Sarvikpüti eluiga on ligikaudu viis aastat.

Sarvikpütt toitub peamiselt veeputukatest, limustest ja vähilaadsetest. Kaladel on tema toidus väiksem roll kui tuttpüti puhul. Tema toidust on leitud ka veetaimede osi.

Põhiosa toidust hangib sarvikpütt vee alla sukeldudes. Peale selle püüab ta ka veepinnale laskunud putukaid.

Võrreldes tuttpütiga, on sarvikpütt märksa usaldavam ning harjub tihedamini käidavates kohtades inimese naabrusega. Nii lasevad linnades elavad sarvikpütid end sageli lausa mõne meetri kauguselt jälgida. Sarvikpütid on end sisse seadnud Tallinnas, Kuressaares ja Haapsalus, küllap leidub neid ka teistes linnades.

Foto: Kaspar Riis

Hallpõsk-pütt.

Meie loo kolmas peategelane hallpõsk-pütt on suuruselt kahe eelmise liigi vahepealne. Tal on must pealagi, punakas kael ning põskedel asuvad suured hallikasvalged laigud. Linnul on väga tugev massiivne nokk.

Sarnaselt teiste püttidega on ta suurepärane ujuja ning eelistab ohu korral sukelduda, mitte ära lennata. Kui toitumise ajal sukeldutakse harilikult vee alla kuni pooleks minutiks, siis ohu korral on see aeg märgatavalt pikem.

Meie taimestikurikastel veekogudel pesitsevad kolm pütiliiki sageli koos. Siiski tõrjub hallpõsk-pütt paljudes kohtades väiksema sarvikpüti välja, võttes sobivamad pesitsuskohad endale.

Hallpõsk-pütt on peidulisema eluviisiga, kui eelkirjeldatud sugulased. Teda näeb harvem vabas vees ringi ujumas. Enamasti on ta pilliroo varju peitunud ning eelistab toituda roostikus olevatel vabaveealadel. Neid linde pesitseb meil ligikaudu 300–400 paari.

Võrreldes oma sugulastega, on hallpõsk-pütt palju häälekam. Hommikuudus või ööpimeduses kostuv pulmahüüd meenutab läbilõikavat kriiskamist.

Pesitsema hakkab hallpõsk-pütt mai alguses. Pesade vaheline kaugus on harilikult vähemalt 50 meetrit. Pesitsusterritooriumilt ei tõrjuta välja ainult liigikaaslasi, vaid ka teisi veelinde. Veetaimede külge kinnitatud ujuvpesa asub 50–75 cm sügavuses vees. Emaslind muneb mais 4-5 valge või helesinise koorega muna. Otsekohe pärast koorumist ronivad pojad vanalindudele selga. Kümme esimest päeva veedavad nad põhiosa ajast vanemate kukil sõites. See aitab rohkematel pütipoegadel suureks kasvada. Vaenlasi on poegadel ja noorlindudel palju. Neid ohustavad poolveelised imetajad (mink, saarmas), röövlinnud ja vareslased. Väikeseid pütipoegi on leitud ka haugi toidust.

Poegade eest hoolitsetakse võrdlemisi pikka aega. Mõnikord käivad vanalindudelt toitu mangumas peaaegu kahe kuu vanused noorlinnud. Sel ajal on nad praktiliselt vanalindude suurused. Peaaegu täiskasvanud noorlinde saab täiskasvanutest eristada triibulise põse järgi. Pojad lennuvõimestuvad 7–9 nädala vanuselt.

Hallpõsk-püttidel on täheldatud huvitavat pesitsusaegset käitumist, et oma järeltulevat põlvkonda kaitsta. Pesitsemise ajal võivad nad öösel mõneks tunniks pesalt lahkuda. See toimub ajal, kui öösel jahti pidavad kiskjad ja röövlinnud saaki otsivad. Kui vanalindu pole pesal ning munad on korralikult pillirookõrtega kaetud, jääb pesa suure tõenäosusega rüüstamata.

Hallpõsk-pütid toituvad kaladest, veeputukatest, limustest ja vähilaadsetest. Peale sukeldumise püüavad nad putukaid veepinnalt, veetaimedelt ja isegi õhust. Sukeldudes neelatakse püütud saak juba vee all.

Suuremad kalad tuuakse siiski veepinnale noka vahel. Neid raputatakse noka vahel seni, kuni nad on allaneelamiseks sobivas asendis (pea eespool).

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?