Südasuvine forellipüük lendõngega

Vahur Mäe, 25. juuli 2018

Suvi on kindlasti kõige mitmekesisemaid püügivõimalusi pakkuv aeg aastas. Kuigi pärast hiliskevadist avapauku ehk ühepäevikulendu on möödunud „peost“ kerge pohmelus ja esimest korda pärast seda perioodi jõele minnes on alati end veidi raske püüdma motiveerida, möödub see tunne peagi.

Ehmestiivaliste koorumise aegne ööpüük. Fotod: Vahur Mäe

Püük jätkub. End täis puginud kalad alustavad peatselt taas aktiivset toitumist ja suvi pakub põnevaid hetki nii veepinnalt kui ka vee alt püüdes. Juhul kui hinge painavad ühepäeviku ajal nähtud või otsast ära läinud suured forellid, siis nende saamiseks tekivad uued võimalused rohutirtsu, ehmestiivaliste või öiste striimeri püükide ajal.

Ilm ja veetemperatuur.

Suvel on väga oluline kaasas kanda termomeetrit veetemperatuuri mõõtmiseks. Ning esimene protsess jõe ääres võikski olla veetemperatuuri mõõtmine, mitte õnge kokku panemine. Soojal perioodil lähevad paljude jõgede alam- ja keskjooksud niivõrd soojaks, et jõeforelli saamise võimalused on väga väikesed. Forelli aktiivseim toitumine on 15–16 kraadi juures. Isegi 1–2 kraadi suurenemisel langeb nende aktiivsus peaaegu nullini. Seetõttu tasub sooje jõelõike vältida või siis püüda neid öösel või varahommikul, mil veetemperatuur mõne kraadi võrra sobivasse vahemikku langenud on. Sageli minnakse püüdma õhtul, aga üldiselt on just sel ajal päevase kuumuse tõttu vesi kõige soojem.

Seevastu on jõgede ülmejooksudel või allikalistel jõgedel loogika täielikult vastupidine. Kõige enam tasub nendele jõgedele panustada just suve kõige kuumemal ajal. Nendel päevadel tõuseb nimetatud jõgedel või jõelõikudes veetemperatuur just forelli maksimaalse aktiivsuse piiri lähedale, muutes kala aktiivseks ning ka soojem vesi aktiviseerib vee putukaelu. Seetõttu võib isegi lämmatavalt palaval keskpäeval forell neil väga aktiivne olla.

Olgugi et keskpäevane kuumus võib külmade jõelõikude kalad aktiivselt toituma panna, on suve parimateks hetkedeks kujunenud suured ilmamuutused. Hetked, mil pikale põuale ja kuumusele järgneb tugev vihm või raju äike. Minu kogemuse põhjal on parimad hetked nn pöördemomendid. Esimesed tunnid kaua oodatud vihmast või tugev äike erakordselt kuuma päeva õhtul. Üks minu eredamaid püügielamusi on just öise äikesetormi all – kottpimedas juulikuu öös nägin jõge ainult pikse sähvatuse hetkedel, aga kala oli siis niivõrd aktiivne, et võtte sain sisuliselt iga heitega. Loomulikult tuleb äikesega püüdes olla ettevaatlik, ei tasu püüda pea kohal sähvivate piksenoolte all, vaid hoida turvalist kaugust.

Kuigi lendõngepüügis on tuul üsna segavaks teguriks, on ta südasuvisel ajal oodatud kaaslane. Tuuline, aga soe ilm lennutab vette erinevaid maismaa päritolu putukaid – näiteks rohutirtse, suuremaid liblikaid, kiile ja põrnikaid. Näiteks mõned aastad tagasi tabati Virumaalt enam kui 2 kg kaalunud jõeforell, kelle maost leidis selle kala tabanud kalamees enam kui 20 rohutirtsu. See kala oli püütud just tuulise aga sooja ilmaga.

Vihmase ilma kala, kes haaras striimerit nimega Taddy Hot Viva.

Suvisest forellipüügivarustusest.

Ritv.

Kõige klassikalisemaks suviseks forellipüügiridvaks on 5# või 6# klassi ning 9 jala pikkune ritv. Samas võiks suveperioodil arsenalis olla ka üks lühem, näiteks 8-jalane, mis lihtsustaks püüki väikestel võsastel ojadel, mis kohati vägagi kalarikkad on, kuid kus pika 9-jalase ridvaga keeruline toimetada. Suve lõpus on aga mugavam kasutada pikka, näiteks 9,6-jalast ritva, millega palju lihtsam üle kõrge heina või pilliroo heita on.

Rull.

Kuigi jõeforelli püügil tuleb lendõngerulli tähtsus esile alles suurte kaladega madistamisel, võiks rulli soetamisel arvestada ühte olulist nüanssi – varu pooli soetamise võimalikkust. Kuigi uppuvaid või uppuva peaga nööre kasutatakse sageli just talvisel või kevadisel kõrgvee ajal, on see minul alati kaasas ka suvistel kalaretkedel. Olgugi et jõevesi võib olla madal, siis paari meetri sügavusi auke või kaldaaluseid ei ole võimalik ujuva nööriga piisavalt hästi läbi kammida.

Heitenöör, liider ja lips.

Selle suve esimesel poolel on kogu Eesti veeolud olnud madalad ja erakordselt selged. Suviseid ilmaennustusi uskudes võib eeldada, et kogu suvi jätkub selliselt. Sestap on soovituslik kasutada heitenööre, mis oleks naturaalset ja looduslikku värvi – näiteks rohelised, beežid või valged. Väga selge vee korral põgenevad kalad juba ainuüksi siis, kui punast või oranži värvi heitenöör jõe kohal lendab. Kõlab küll uskumatult, aga seda hüpoteesi katsetades põgenesid kogu lõigu aktiivselt toituvad forellid kabuhirmus pärast paari nööri vibutust.

Selge vee korral kehtib reegel, mida pikem liider ja lips, seda suurem on võtu tõenäosus. Isiklikult kasutan minimaalselt 12-jalast liidri ja lipsu kombinatsiooni, võimalusel aga keskpäevase püügi korral koguni 18-jalast ehk kahte ridva pikkust.

Lipsumaterjalina eelistan kasutada fluorocarboni tüüpi lipse ja liidreid, sest neid on kalal vees raskem märgata ning need ka uppuvad kiiremini.

Kuulpeaga Red Tag toimib alati.

Abivahendid.

Selge vee ja pinnaputuka püügi korral on peamine põhjus, miks jõeforell kalamehe pakutud söödast keeldub, lipsu nägemine. Lisaks fluorocarboni kasutamisele on veel paar abivahendit, mis lipsu kalale nähtamatuks muutmisele kaasa aitavad. Üks neist on nn muda ehk määre, mis eemaldab lipsult sinna kandunud rasvasuse ning selle ka kiiremini uputab. Lisaks on suureks abiks üks väike metallist rõngas nimega tippet ring. Ühelt poolt lihtsustab see lipsu vahetamist, teisalt annab jällegi lipsule väikese lisaraskuse ja uputab selle seetõttu kiiremini. Üks nipp on veel ka lipsule lisaraskuse lisamine – näiteks voolides sinna pisike kuulike Looni vedelat volframi. See uputab lipsu hetkega, kuid mitte putukat koos sellega.

Suvised putukad ja nende imitatsioonid.

NB! Ühepäevikuaeg kestab kogu suve.

Enamik lendõngemehi pöörab peamiselt tähelepanu suve alguses toimuvale suurte ühepäevikute koorumisele, aga tegelikult kooruvad erinevad ühepäevikuliigid kogu suve vältel. Mõistagi on need ühepäevikud palju väiksemad, üldiselt konksu suuruses 16 kuni 18, aga siiski on mitmetel jõgedel nende koorumine piisavalt massiline, et ka suured kalad pinnakihti toituma meelitada. Nende ühepäevikute koorumise periood on palju pikem, samuti võib ühel jõel kooruda erinevaid ühepäevikuliike erinevatel aegadel. Esimestel jõgedel algab nimetatud ühepäevikute koorumine juuli alguses ning külmema veelistel jõgedel kestab see septembrini välja. Protsess on täpselt sama nagu suure ühepäeviku koorumisel – päevane koorumine, tants kallastel ning hilisõhtune munemine ja surnult veepinnale langemine.

Paljudel jõgedel kooruvad ühepäevikud on punakaspruuni kere ja läbipaistvate tiibadega. Putukad.ee veebipoe valikust imiteerivad neid kõige paremini imitatsioonid nimega Adams Parachute, Houghton Ruby ja Deadly Spinner Hi-Viz. Mitmetel jõgedel kooruvad ka nn olive tüüpi ühepäevikud, kelle keha on rohekat tooni. Sel juhul tasub kasutada Baetis Comparadun või Olive Dun imitatsioone.

.

Rohutirtsud ja suured stimulaatorid.

Kuna südasuvel satub vette suuri rohutirtse, põrnikaid, kiile ja erinevaid maismaa päritolu putukaid, on kala pea alati valmis sobiva sööda nina alla sattumisel seda haarama. Seetõttu tasub pinnaputukaga ka lihtsalt jõge läbi kammida. Heida putukas sobivasse kohta ja tõmba seda keskmise kiirusega mööda vett tagasi. Eesmärk on jätta veele V-kuju ehk imiteerida vette sattunud putuka ponnistusi sealt välja ujumisele. See on atraktiivne püük seetõttu, et on huvitavam, kui nn pimedalt ujuvat putukad ujutada, samuti on kala võtt vägagi adrenaliinirohke. Nimelt järgneb kala putukale justkui välja lastud torpeedo ning pärast putuka ehtsuses veendumist järgneb eelmängule tugev mats. Kõige tõhusam on see püük madalas või keskmise sügavusega vees ning kohtades, kus kaladel meeldib rohuservades või mätaste all toitu oodata. Üldjuhul ei ole see püük eriti tulemuslik väga sügavates jõelõikudes, kus kala istub põhjas või väga sügaval kalda all.

Kõige tõhusamad söödad sellisel püügil on Stimulator Orange, Foam Hopper Yellow, Dave’s Hopper, Chernobyl Ant, roheline ja sinine Humpy ja Hi-Vis Black Foam Beetle.

.

Ehmestiivaliste koorumine.

Juuli lõpu ja augustikuu õhtutel kooruvad meie jõgedel puruvanade valmikud. Erinevad ehmestiivalised kooruvad meie jõgedel kogu suve vältel, aga kõige huvipakkuvam aeg on siis, mil suured puruvanad kooruma hakkavad. Koorumine ja munade vette laotamine toimub hilisõhtul ja öösel. Sel perioodil tasub jõe äärde minna alles hilisõhtul ja püüda ka pimedas. Parimateks

imitatsioonideks on legendaarne Goddard Caddis suuruses 6 või 8 ja Hard Case Sedge. Putuka võib visata veele loomulikult triivima või siis seda keskmise kiirusega enda poole tõmmata – nii et tekiks V-kuju. Ehmestiivaline jookseb veepinnal üsna kiiresti ja seetõttu on see putuka loomulik liikumine. Kuigi pimedas on raske näha kala toitumist ja enda pakutavat sööta, toimub enamik selle perioodi püügist kuulmismeele abil. Suurt vee peal jooksvat putukat haarab forell väga valju sulpsuga – vahel on koguni mulje, et keegi kurivaim loobib pimedast metsast vette suuri telliskive.

Tehes kuulmise abil kala asukoha enam-vähem selgeks, tuleb ka haakimine kuulmise abil sooritada. Sel ajal on palju suust välja tõmbamisi, aga siiski on ka võimalik hulganisti kalu kätte saada.

Kaanid, kalamaimud ja veelaused atraktorid.

Meie jõgedel ei saa mõistagi läbi ilma striimeriteta. Mina eelistan striimereid kasutada kas sügavamatel jõelõikudel, kus kala naljalt pinda ei tõuse või vihmase ilma korral. Samuti muutub nende kasutamise osakaal suuremaks sügise lähenedes. Mul on alati jõe ääres kaasas

legendaarsed leech-tüüpi striimerid, nagu must Woolly ja Taddy Hot Viva, mis töötavad igal ajal kogu suve jooksul. Samuti striimerid nimega Jiggy ja Super Tinsel Gold, mis on oma olemuselt stimulaatorid ehk ei imiteeri otseselt sööta, vaid ajavad kergesti ärrituva jõeforelli närvi. Kesise võtuga päevadel on just need söödad pea alati kala välja toonud. Kindlasti on suve üks tähtsamaid söötasid kuulpeaga Red Tag, mis on uskumatult tõhus sööt nii südasuvises kuumuses kui ka suvelõpu vihmaperioodil. Veel üks minu lemmik on must Muddler. Lisaks sellele, et see on vägagi hästi toimiv, on ka sellega püük põnevam, kui teiste striimeritega. Nimelt see striimer ei upu, vaid ujub, imiteerides vigastatud kala, rohutirtsu või mõnd teist suurt putukat. Püük toimub veepinnal putukat paraja kiirusega enda poole tõmmates, selliselt, et putuka järele tekib jällegi V- kuju. Eriti tõhus on see striimer selgeveelistel jõgedel ning just vihmase ilmaga.

Kel ülalmaintud putukate sidumiseks endal aega napib, tasub pilk peale visata veebipoele www.putukad.ee, sest seal on suur osa ülalmainitud söötadest alati olemas.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?