Rikas on see, kellel on ideed!

Nende ridade autor kohtas Aarot esimest korda peaaegu kümme aastat tagasi. Oli hilissügis ja käimas keskkonnainspektsiooni plaaniline väikejärvede reid, mille eesmärk oli teha jääluuret ja kontrollida harrastuskalastajaid. Kuna järvejää oli üsna õhuke, siis teisi nõnda hulle hobivendasid peale Tralla ei kohanudki. Nagu tõsisemad kalamehed teavad, siis just esimese jääga on ahven raua peale eriti maias. Ja just neid meie peategelane tol korral sikuskaga noolima tulnud oligi. Järgmisel korral, kui Aarot trehvasin, püüdis ta hoopis vähki. Mõtlesin endamisi, et ju siis peab ikka kõva kalamees olema, sest kui suur on tõenäosus, et üks ja sama keskkonnakaitseinspektor ikka ühte ja sama meest oma ametiaja jooksul nõnda kontrollima peab.

Nii tegelikult oligi. Kolisin mõni aeg hiljem Palamusele ja kui paisjärve ääres oma valvetunde õngelati taga parajaks tegin, juhtus ikka nii, et Aaro tuli juttu puhuma ja no eks tal need pajatused olid vahel sellised, et natuke raske oli uskuma jääda. Tol ajal polnud ju telefoni sees veel fotoaparaati, või noh, õigemini oli juba küll, aga ju siis polnud Aaro selline eputaja tüüp, et igast püütud maimust oleks pildi teinud. Kuid nagu öeldud, peale kalapüügioskuse oskas ta neid sündmusi väga elavalt ka reprodutseerida. Üks asi viis teiseni ja täpselt enam ei mäletagi seda päeva, kui esimest korda koos ühisele püügiretkele läksime. Tralla on muhe tüüp – iga kord, kui kalale vaja minna, on kohe käpp ja pole mina veel näinud, et ta kunagi mossitaks. Hoolimata sellest, et temagi elus on olnud nii tõuse kui ka mõõnasid, on mehel ikka naeratus näol ja rõõmus meel alati käepärast. Kui küsida, mida täna teeme, siis vastus on alati üks: „Täna teeme pauku!“ Ise naerab ...