Rikas on see, kellel on ideed!

Jarko Jaadla, 25. juuli 2018

Nende ridade autor kohtas Aarot esimest korda peaaegu kümme aastat tagasi. Oli hilissügis ja käimas keskkonnainspektsiooni plaaniline väikejärvede reid, mille eesmärk oli teha jääluuret ja kontrollida harrastuskalastajaid. Kuna järvejää oli üsna õhuke, siis teisi nõnda hulle hobivendasid peale Tralla ei kohanudki. Nagu tõsisemad kalamehed teavad, siis just esimese jääga on ahven raua peale eriti maias. Ja just neid meie peategelane tol korral sikuskaga noolima tulnud oligi. Järgmisel korral, kui Aarot trehvasin, püüdis ta hoopis vähki. Mõtlesin endamisi, et ju siis peab ikka kõva kalamees olema, sest kui suur on tõenäosus, et üks ja sama keskkonnakaitseinspektor ikka ühte ja sama meest oma ametiaja jooksul nõnda kontrollima peab.

Ükskord tegime võidu ja ta, kurjam, sai isegi särje lanti võtma.Fotod: Jarko Jaadla

Nii tegelikult oligi. Kolisin mõni aeg hiljem Palamusele ja kui paisjärve ääres oma valvetunde õngelati taga parajaks tegin, juhtus ikka nii, et Aaro tuli juttu puhuma ja no eks tal need pajatused olid vahel sellised, et natuke raske oli uskuma jääda. Tol ajal polnud ju telefoni sees veel fotoaparaati, või noh, õigemini oli juba küll, aga ju siis polnud Aaro selline eputaja tüüp, et igast püütud maimust oleks pildi teinud. Kuid nagu öeldud, peale kalapüügioskuse oskas ta neid sündmusi väga elavalt ka reprodutseerida. Üks asi viis teiseni ja täpselt enam ei mäletagi seda päeva, kui esimest korda koos ühisele püügiretkele läksime. Tralla on muhe tüüp – iga kord, kui kalale vaja minna, on kohe käpp ja pole mina veel näinud, et ta kunagi mossitaks. Hoolimata sellest, et temagi elus on olnud nii tõuse kui ka mõõnasid, on mehel ikka naeratus näol ja rõõmus meel alati käepärast. Kui küsida, mida täna teeme, siis vastus on alati üks: „Täna teeme pauku!“ Ise naerab ...

Nii juhtuski, et keskmisest tõsisema kalahuvilisena teinekord pilku taevasse pöörates kalale kippusin ja sõbrale kõne võtsin, oli tema just sarnaseid mõtteid haudunud. Esmalt sai käidud Kuremaal haugi püüdmas, siis Peipsil ahvenaid otsimas. Ja seda kõigil neljal aastaajal. Kõige enam meeldibki Aarole ahvenapüük UL varustusega. See on ka mõistetav, sest ümbruses on Vooremaa järvestik ning Kullavere, Kääpa, Pedja, Põltsamaa jt huvitavad jõed ja ojad, kuhu suurem rahvamass nii tihti ei jõua. Sitke on Tralla ka kalameeste mõistes, sest ei ütle ära ka meie jõgede kaunitari hõrna püügist. Selleks puhuks on tal oma leivanumbrid ja üheks lemmikpiirkonnaks Endla looduskaitseala forellijõed, põhjusel, et sealt on kala raske kätte saada. Ega igaüks viitsigi neid niresid püüda, sest vesi on selge ja kala arg ning kartlik pealekauba. Aaro edu peitub nutikuses ja kannatlikkuses. Ta on väga elavalt kirjeldanud põõsa alla saadetud männikoorest laevukesi, millel lastiks väike uppuv vobler.

Aaro, haug ja prototüüp.

No ei saa ju olla, et ühel mehel kogu aeg niimoodi veab.
No minul küll sellist kannatust ei olnud, kui ujuva landiga sama trikki tegin, kuid: „See pole ikka see. Uppuv lant vajub ka põõsa alla, ujuv aga mitte. Vahe on väike, kuid oluline ja väljendub tihtilugu saagi suuruses,“ ütleb Aaro. Ta on leiutaja ja mõtleb teisiti kui enamik kalamehi. Mõnikord tundub, et ta tahab muudkui aga ikka ja jälle uut jalgratast leiutada. Hea näide siinkohal on klaasjää peal liikumiseks mõeldud kolme uisuga kerge ja kompaktne tõukekelk, mis teatud jääolude korral, peab tunnistama, minust vanema mehe palju kiiremini punktist A punkti B on viinud.

Kuid tuleme nüüd vaikselt kaaneloo juurde. Aaro on omal ajal peale kalapüüdmise selleks ka mõnda veekogusse panustanud. Seni aga oli mees vaid tunnistajaks, kuidas teised suuri purakaid järjepanu tema kodujärvest välja sikutasid. Küll harpuunimehed, küll õngitsejad. Temal endal aga, kes asustamiseks raha välja käis, polnud seni karpkala näkanud ja olgem ausad, eks tol ajal olnud rohkem tegemist ka ja kui saabuski kätte kalapüügihetk, siis teadagi, tundus kaugemal alati parem ja kaladki tundusid suuremad. Nii ka tol päeval. Kuna www.kalale.ee galeriisse järjepanu meriforelli pilte laoti, otsustas Aarogi, et tulgu mis tuleb, peab ka ikka enne suve mere ääres ära käima.

Aaro kena meriforelliga.

Ahven ULiga.
Teiste pildid ajanud nii hullu forelliisu peale, et 10. mai õhtul pani Aaro asjad kokku, kella kolmeks helisema, sest pikk maa ju sõita ja tarvis enne päiksetõusu kohal olla. Suunaks Juminda. Mõeldud tehtud. Jõudiski päikesetõusu ajaks kohale. Meri kena, kuid mida päev edasi, seda kenamaks läkski. Nii kenaks, et hakka või päikest võtma ja kala, no seda vist rannas enam ei olnudki. Tagasiteel tuli aga kõnesid sõpradelt, kes vanameistrit hooaja alguse puhul hoopis haugile kutsusid. Kuna öö oli lühike ja rammestus kiskus peale, siis sõpradele paraku seekord kamraadiks ta end lubama ei hakanud. Jõudnud koju ja teinud tunnikese und, ei andnud süda aga miskipärast rahu ja sõprade jutt haugipüügihooaja algusest kummitas peas edasi-tagasi. Mis seals ikka, võttis sama spinningu võrdlemisi peene 0,18 mm nööriga, lisas igaks juhuks peenikese trossi ja kuna järves veel suuri heinasid ei olnud, sidus otsa oma lemmiku, keskmise kollast värvi musta seljaga kerge 12grammise silikoonlandi. Ilm oli ka havi jaoks liiga ilus, päike paistis, tuult polnud ja näis, nagu poleks viimased veel kudejärgselt neelima hakanudki. Jõudnud aga osani, kus paisjärv laiemaks läheb, juhtus imelik asi. Nimelt pärast järjekordset kerimist ja landile elu andvat jõnksatust pani see kui põrguline hoopis vasakule jugama. Oli alles õnn, et sidur päris jäigaks keeratud polnud. Too pöörane muudkui ainult sööstis, ikka sir-sir-siiiiir ja siis jälle siiiir-sir-sir-sirrr-sir-sir-sirr. Oli tõesti puhas vedamine, et heinad põhjast üles ei olnud tõusnud, muidu poleks see lugu vist niisugust lõppu saanud.

Aaro kogenud kalamehena väsitas kala rahulikult nõnda ära, et too juba külge veepeale näitama hakkas. Õnneks oli telefon kaasas ja suurest adrenaliinitulvast hoolimata valis nende ridade autori numbri. Kõne sisu oli järgmine: „Jarko, ma tean küll, et sa ei usu, kuid seekord ma tõesti ei luiska, mul on jõhker karp otsas! Kus sa oled?“ Mina tegin parasjagu muruniidukile hooldust ja plaanisin alles õhtul kalale sättida, sest kessen’d ikka päise päeva ajal. Kuigi esmalt kahtlesin, et ju Tralla teeb jälle nalja ja tõenäoliselt kuskilt kasvandusest helistab, ütles miski tema hääles, et sedapuhku on mehel tõsi taga. Pärast seda, kui läbi äreva kõnepruugi kuulsin ära ka korraliku siduri kärina, mis tavaliselt suurte kalade sööstudega kaasneb, ütlesin: olgu, kus sa oled, ma tulen. Fotokas oli mul eelmisest retkest autos, kuigi aku vist kustumas, aga laadimiseks aega enam polnud. Andsin gaasi ja kõige lühemat teed pidi olingi seitsme minuti pärast järve ääres.

Kuremaa järve tunneb Tralla nagu oma viite sõrme.

Kala oli nii suur, et seda oli juba kaugelt näha. Aaro ei olnud teda veel veest välja tõstnudki, see hulpis väsinult kaldaservas. Küsisin, mis plaan tal trofeega on. Mees vaatas mulle otsa ja ütles: „Tead, Jarko, sellist asja ei juhtu iga päev. Mul oli siin temaga võideldes aega ka elu üle järele mõelda. Suure tõenäosusega ma ise ta kunagi siia oma kätega vette elama lasksin, olen tema ujumist siin vee peal imetlemas käinud, ta on pakkunud mulle palju ilusaid hetki ja täna ma tunnen, et minu õnn on pöördunud. Sellist adrenaliini pole senini ükski kala minu elus mulle pakkunud.“ Sain aru, et mehel oli suurest kalast kahju hakanud ja plaan temast sööki valmistada ei tule enam kõne allagi. Ütlen olgu ja mõistan meest pilgust. Sel juhul ei ole mõtet kala enam pikemalt kiusata. Käsutan Aaro kivile ja palun poosi sisse võtta, aitan kala õrnalt veest välja, käed riietesse kuivaks ja kaamera tööle.

Harva näen kalameeste näol sellist rahulolu, kuid tol päeval on see õigustatult olemas. Fotoka aku näitab viimast kriipsukest ja seegi vilgub. Jõuan teha viis kaadrit, siis enam teravustada ei saa. Taas on tingimused, valgus ja õnn meie poolel ning ilus trofee saab vääriliselt jäädvustatud.

„Aaro,“ sõnan enne, kui kala tagasi laskma hakkame, „see on ju kuldkala, mis on sinu kolm soovi?“

„Mul on ainult üks, tagasi miljonäriks,“ sõnab mees endale omaselt ja puhkeb südamest naerma. Pisar silmanurgas, lehvitab vaikselt eemalduvale suurele kuldselt läikivale kalale järele ja tänab kättpidi mind selle õnnehetke tunnistajaks olemise eest.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?