Siia kasvatamisest asurkondade taastamise eesmärgil

Kunnar Klaas, Ene Saadre, RMK Põlula kalakasvatustalitus, 25. juuli 2018

Siig on vääriskala, keda leidub nii mage- kui ka riimvetes. Koelmupaikade hävimise, jõgede paisutamise ja ülepüügi tõttu vajab see liik aga kunagise hiilguse taastamiseks inimese toetust. Põlulas on peale lõhe taastootmise tärganud sportlik huvi ulatada abikäsi ka siiale.

Siia kasvatamisel Eestis on pikk ajalugu, mis sai alguse 1890ndatel Tartus, kui katsetati siiamarja viljastamist ja hautamist Tartu Ülikooli õppeotstarbelistes akvaariumites. Peipsi siia kasvatamise initsiaatoriks oli kuulus Hellenurme mõisnik A. von Middendorff.

19. sajandi lõpukümnendil rajati haudemajad Tartusse, Hellenurme vesiveski juurde ja Saadjärve äärde Äksisse. Eesti vabariigi ajal arendati vastsete kasvatamist kalavarude rikastamise eesmärgil hoogsalt edasi: ehitati uuesti üles Meltsiveski haudemaja Tartus (töötas kuni 1940. aastani), rajati uus haudemaja Äksisse ja merekalavarude taastamiseks veel neli haudemaja, kus hauti peamiselt siia, lõhe ja meriforelli marja (Keila-Joa, Narva, Sindi, Pidula). Kokku oli Eesti vabariigi ajal tegutsenud haudemajade võimsus 35–55 miljonit siiamarjatera aastas.

Pärast II maailmasõda kalahaudemajade tegevus taastati ja 1949. aastal ületas nende toodang sõjaeelse taseme. Aja jooksul sattusid need aga erinevate ametkondade alluvusse või käisid käest kätte ja siiakasvatuse osa vähenes. Seoses hüdroelektrijaama ehituse suleti 1955. aastal Narva haudemaja. Äksi haudemajas jätkus siiamarja hautamine kuni 1992. aastani. Võimsuseks on märgitud kuni 20 miljonit marjatera aastas, kuid kui palju tegelikult siiamarja hauti, ei ole teada. 1978. aastal rajati uus haudemaja Kallastele peipsi siia marja inkubeerimiseks, see lõpetas tegevuse 1990.a. Keila-Joa haudemaja lõpetas tegevuse 1988. aastal, Sindis ja Pidulas toimus siiamarja hautamine väiksemas mahus veel 1990ndate lõpuni.

1970–1980ndatel hakati suuremat tähelepanu osutama vastsete järelkasvatusele tiikides või sumpades. Saaremaal kasvatati samasuviseid merisiigu algul Pidula tiikides, alates 1985. aastast Karujärve ja 1988. aastast Undu lahte asetatud sumpades. Pärnumaal kasvatati siiga samasuvisteks Sindi tiikides ja kaaskalana Võiste karpkalatiikides. Kallastel inkubeeritud peipsi siigu kasvatati samasuvisteks Vasknarvas jõesumpades. Nõukogude aja lõpukümnendil (1981–1991) asustasid kalurikolhoosid merisiia vastseid kokku 1–8 miljonit ja samasuviseid 50 000–200 000 isendit aastas. Peipsi siia kasvatamise ja asustamise puhul on andmed olemas ainult kalurikolhoosi Peipsi Kalur kohta, kes asustas aastatel 1985–1991 Peipsi järve 1–10 miljonit siiavastset ja mõnel aastal, kui kasvatamine sumpades õnnestus, ka samasuviseid (50 000–700 000). Äksi haudemaja asustamiste kohta andmeid pole. On teada, et Äksist toodud vastsetest kasvatati 1988–1993 samasuviseid peipsi siigu Härjanurme kalakasvanduse karpkalatiikides kaaskalana.

Taasiseseisvunud Eestis vähenes siiavarude taastootmine veelgi. 1990ndatel asustati veel mõnel aastal merisiia vastseid (150 000–880 000 isendit) või samasuviseid (22 000–108 000). 2000ndatel oli Härjanurme kalakasvandus ainus samasuviste siigade kasvataja ning seal oli ka merisiia ning Pärnu poolsiirdesiia sugukari. Sealgi lõppes see tegevus kümnendi keskpaigas, kuna rahastamine KIKi projektide kaudu oli ebakindel ja bürokraatlik. Nt kalad olid olemas ja asustamiseks tiigist ka sumpa püütud, aga lepingu sõlmimine venis. Enne lepingu allkirjastamist jõkke lastud siigade eest poleks makstud. Selline olukord pole kalakasvatajale jätkusuutlik. Samal põhjusel lõpetas 2013. aastal meriforelli noorkalade kasvatamise ka Õngu noorkalakasvandus Hiiumaal.

Pea kümme aastat ei tegelnud siia taastootmisega enam keegi, kuigi see oli kalavarude taastootmise programmis ette nähtud.

Siia taastootmise vajadus tänapäeval.

2017. aasta maikuus kinnitas keskkonnaminister uue dokumendi, kalakasvatusliku taastootmise tegevuskava 2017–2019 perspektiiviga kuni 2023. Kavas juhitakse tähelepanu siiavaru halvale olukorrale nii meres kui ka Peipsi järves ning vajadusele taastada hääbunud ja tugevdada hääbumisohus olevaid siia asurkondi. Kava järgi on siigade kasvatamine ja asustamine prioriteetne. Mere puhul peetakse silmas Lääne-, Hiiu- ja Saaremaa rannikumere lahtedes kudevaid vorme ja Pärnu jõe poolsiirdevormi. Arvestades siiapopulatsioonide olukorda, võiks teadlaste hinnangul asustada Eesti vetesse üle 400 000 ühesuvise siia noorkala aastas. Tulemuslikuks asustamiseks peab noorkalade keskmine kaal olema üle 12 grammi. RMK Põlula kalakasvatustalitus on võtnud ülesandeks oma võimaluste piires alustada siigade kasvatamist.

Siia eelvastsete märgistamine alisariin-punasega. Fotod: Kunnar Klaas, Madis Otsa

Siia kasvatamise katsed Põlula kalakasvanduses.

Siia kasvatamiseks vajalike katsetustega alustati Põlulas juba 2015. aasta sügisel. Katsete alustamisel peeti silmas, et siin on lõhe taastootmisega tegeldud üle 20 aasta ning lõhevarude olukord on ka tasapisi paranenud, mistõttu võib lähitulevikus osutuda võimalikuks keskenduda teiste kalaliikide, nt siia varude taastamisele. Eesti siiapopulatsioonide olukord vajab sekkumist ja ühe abinõuna on teadlased pidanud vajalikuks just noorkalade asustamist.

Siia hautamise ja noorkalade kasvatamise kogemus on Eestis ammu olemas. Võib tekkida küsimus, miks on seda vaja veel katsetada Põlulas. Sellepärast, et Põlula kalakasvanduse vesi tuleb allikast ja selle looduslik temperatuurirežiim siiale hästi ei sobi. Talvel on allikavesi soojem kui jõgedes, kevadel ja suvel külmem. Temperatuurirežiimi muutmata kooruksid oktoobris-novembris hauduma pandud marjast juba jaanuaris-veebruaris vastsed, kes tahaksid nädala-paari pärast sööma hakata. Söömaõppimiseks on talvel meie vesi liiga külm (3-4 °C), siig tahab sel ajal vähemalt 8–10 °C, aga optimaalselt isegi 14 °C vett. Siinsed veetemperatuurid tuleb muuta siiale sobivaks. Mõte oli katsetada jahutatud vee korduvkasutust haudumise ajal, mis on lihtsam ja palju ökonoomsem, kui oleks vee soojendamine talvel sööma õppivate vastsete jaoks.

Ehitasime nn käepärasest materjalist marja inkubeerimiseks väikese vee korduvkasutusega seadme, milles on võimalik kogu haudumisperioodi vältel vee temperatuuri ja hapnikusisaldust reguleerida. Peale majanduskaalutluste räägib vee sügis-talvise jahutamise kasuks see, et kalavarude taastamisel soovitatakse luua kaladele keskkonnatingimused, mis on võimalikult sarnased konkreetse liigi elupaikade looduslike oludega. Siia kasvatamiskatse plaanimisel oli meile abiks Soome jahindus- ja kalandusinstituudi trükis siiakasvatuse kohta (Koskela et al, 2002. Siian kasvatus ruokakalaksi. Riista- ja kalatalouden tutkimuslaitos. Helsinki. 57s.). Uurisime ka teisi materjale ning teadusartikleid.

Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi töötajad püüdsid meile suguproduktide saamiseks 2015., 2016. ja 2017. aasta sügisel Pärnu jõest suguküpseid siigu. Heli Špilevi abiga võtsime mereinstituudi Pärnu laboris voolava marjaga emaskaladelt marja ja isaskaladelt niisa ning tõime need Põlulasse. Siin kontrollisime niisa kvaliteeti (spermide liikuvust), viljastasime marja ning panime voolava vee alla paisuma. Siiamari paisub märgatavalt rohkem kui lõhemari. 2015. aastal saime 5 emaskalalt kokku 1300 grammi marja, pärast paisumist oli selle maht ca 4 liitrit, arvestuslikult 123 000 marjatera. Võimalike haigusetekitajate hävitamiseks desinfitseerisime paisunud marja jodofooriga Actomar K30 ja valasime ettevaatlikult inkubaatori haudepudelitesse, kus vesi jookseb alt üles ja hoiab marja hõljuvas olekus. Kuni silmtäppstaadiumi saabumiseni jaanuari alguses hautasime marja umbes 3 °C juures. Siis puhastasime selle surnud marjateradest ning langetasime temperatuuri järk-järgult 0,5 kraadini. Inkubeerimise alguses hoidsime hapnikutaset üle 80% ning enne koorumist 100% ringis. Marja kadu oli haudumise ajal ligikaudu 1/3 inkubeerima pandud marjaterade arvust.

Vastsete koorumiseks tõstsime koorutamisseadmes vee temperatuuri aeglaselt (0,6 kraadi päevas) 6 kraadini. Kogemuste saamiseks tegime seda kolmes järgus. Mida kevade poole vastsete koorumist lükata, seda kiiremini ja ühtlasemalt nad kooruvad. 0,5 °C juures saab siiamarja hoida vähemalt maikuu alguseni. Seega on võimalik ajastada vastsete koorumist ajale, kui nende asustamiseks või järelkasvatuseks on veekogudes sobivad temperatuurid ja arenenud sobivad toiduorganismid.

Pärnu jõe poolsiirdesiia vastsed kaalusid enne söömaõpetamist 9–11mg ja nad olid 11–14 mm pikkused. Koorumisega algab kalakasvanduses kõige keerulisem ja vastutusrikkam aeg. Kalade heaoluks tuleb luua sobiv keskkond ja seda pidevalt jälgida. Vale veetemperatuur või hapnikusisaldus, ebaõige söödakogus, ebasobiv veesamba kõrgus või valgusrežiim, liigne asustustihedus või setete kogunemine põhja võib kaasa tuua suure suremuse. Meie katsetes oli veetemperatuur tõstetud soojapumba abil 10–13 kraadini, hapnikutaset hoidsime 80–100% piires, söötmine ja valgustamine (400–500 luksi) oli ööpäevaringne. Kaks korda päevas, hommikul ja õhtul, puhastasime rennid ja basseinid sifooniga söödajääkidest ja fekaalidest, samal ajal noppisime välja surnud vastsed. Siiavastsetele sobiv veesamba kõrgus on 40 cm. Sööt peab olema pidevalt kättesaadav, kuid söömata jäänud liigne sööt reostab vett ja võib tekitada vastsete lõpuseprobleeme. Kolmel aastal tehtud katsete ja kirjandusest leitavate andmete põhjal saab öelda, et 50%line ellujäämus koorunud vastsetest esimese suve lõpuni on hea tulemus. Siia

kasvatamiseks sobivad väikesed asustustihedused, ~ 10 kg/m3. Võrdluseks, samas vanuses lõhe võib vabalt kasvatada 20–30 kg/m3. Siig on käsitsemise suhtes väga õrn kala, tema soomused tulevad kergesti lahti. Peab olema äärmiselt ettevaatlik ümbertõstmisel, sorteerimisel ja transpordil. Näiteks alla ühegrammiste siiamaimude sorteerimine tavalise käsisorteeriga toob alati kaasa mõningase kalade hukkumise. Suurte kasvuerinevuste puhul on väiksemate väljasorteerimine siiski vajalik. Kui nad saavad omaette basseini, paraneb ka toitumine ja ellujäämus ning kiireneb kasv. Väga hea tulemuse saime katseliselt väikeste sõeltega käsitsi sorteerides, kuid suure töömahu tõttu on see võimalik ainult piiratud kalakoguse puhul.

Põlula kalakasvandusest on siia kasvatamiskatsete tulemusel kasvatatud ja asustatud Pärnu jõkke 2016. ja 2017. aastal kokku üle 40 000 ühesuvise noorkala keskmine isendikaaluga 17,5–33 grammi. Tänavu sügisel loodame asustada veel paarkümmend tuhat isendit. Tiiki asetatud sumpades on võimalik saada esimese elusuve lõpuks kuni 40grammiseid noorkalu. Kalakasvatushoonetes on vesi on jahedam ja seal oleme saanud samasuviste siigade isendikaaluks 16–28 grammi.

Siiavastsete inkubeerimiseks ehitatud seade.

Siia noorkalade märgistamine ja taaspüügiinfo kogumine.

Üks viis asustamise tulemuslikkuse hindamiseks ja taastoomisviiside parandamiseks on noorkalade märgistamine, mis võimaldab koguda informatsiooni nende rännete, ellujäämise, kasvukiiruse, suguküpsemise aja kohta. Märgistame kalu ja kogume taaspüügiinformatsiooni. Püügiandmete saatmiseks on välja töötatud võimalikult lihtsad viisid (vaata http://www.rmk.ee/organisatsioon/polula-kalakasvandus/kalamargise-tagastamine).

Siia noorkalade märgistamiseks on koostöös Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teaduri Mehis Rohtlaga katsetatud marja, eelvastsete ja vastsete märgistamise keemilisi meetodeid. See tähendab marja või noorkalade vannitamist spetsiaalses lahuses kuni 24 tunni vältel, mille tagajärjel peaksid vastava aine jäljed olema hiljem määratavad püütud kalade otoliitidelt. Siia eelvastsete ja maimude keemilist märgistamist strontsiumkloriidiga katsetasime 2016. ja 2017. aastal. See katse andis oodatud tulemusi ainult maimude puhul. Tänavu tegime marja ja eelvastsete märgistamiskatseid alisariinpunasega. Tulemused pole veel selgunud, andmeid töödeldakse.

Oleme katsetanud ka ühesuviste kalade märgistamist rasvauimede äralõikamise teel, nagu seda tegi juba 30 aastat tagasi mereinstituudi siiauurija Ilmar Sõrmus, märgistades niiviisi osa Karujärve ja Undu sumpades kasvatatud ühesuvistest siigadest. Soovisime teada, kuidas rasvauimede lõikamine mõjutab nende ellujäämust. Basseinides on seda võimalik täpsemalt jälgida. Meie katse näitas, et ettevaatliku käsitsemise korral märgatavat suremust ei tekkinud. Püüdes Pärnu piirkonnas äralõigatud rasvauimega siia, tuleks andmed püügi aja ja koha ning kala pikkuse ja kaalu kohta teatada meie kodulehel toodud kontaktidel.

Siiavastsed toitumas kolme-meetrises basseinis.

Kokkuvõtteks.

RMK Põlula kalakasvanduses kolmel viimasel aastal tehtud katsed näitavad, et reguleerides veetemperatuuri ja hapnikurežiimi, on siiamarja hautamine ja vastsete järelkasvatus siinsetes oludes täiesti võimalik. Seni on kitsaskohaks olnud sugukalade ja sellest tulenevalt kvaliteetse marja vähesus. Mõnevõrra saab olemasolevate võimaluste piires kasvatamismahtu suurendada, kuid sugukarjade loomiseks ning teadlaste poolt soovitatud mahtudes vastsete järelkasvatuseks neist võimalustest ei piisa. Investeerimisvõimaluste olemasolul võiks Põlulasse koondada peamiselt sugukarjade pidamise, marja hautamise ja vastsete koorutamisega seotud ülesanded. Sööma õpetamata vastsete transportimine soovitud sihtpunkti hapnikuga varustatud kilekottides on lihtne, töökindel ja odav kohaletoimetamisviis, seega võiks asustamispiirkondade lähedusse rajada sumpade või tiikide näol järelkasvatusvõimalusi siigade kasvatamiseks ühesuvisteni.

Kasutatud kirjandus: Tohvert, T. ja Paaver, T. 1999. Kalakasvatus Eestis. Tartu. 183 lk.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?