Hans Solli lugu

Kalale, 25. juuli 2018

Hans Soll on elav legend, üks Eesti kalanduse võtmefiguure, džentelmen, reserveeritud keelepruugiga eeskuju, sitkuse etalon, eetilise inimese musternäide ja hoolimata suurest vanusevahest peatoimetaja hea sõber ja hingesugulane. Tal on alati olnud eemärgid, sihid, ja just elu viimases pooles ka tõeliselt tähtis missioon – aidata langetada monstrum nimega Sindi pais!

Seda, kui suur mõju paisu langemisel kogu Eesti kalandusele on, suudavad hoomata vähesed. Mis sunnib aga üht Eesti meest ja patriooti pensioniea saabudes telekapuldi asemel hoopis kogukondlikku initsiatiivi haarama ja võitlusse astuma, nagu seda tegi Hans Soll? Saamaks seda teada, sõitis Kalale toimetus Pärnusse, vaatas vanale mehele silma, küsis, kuulas ja pani kirja.

Lapsepõlv.

Hans Soll on sündinud koos oma kaksikvenna (erimunaraku-kaksikud) Endliga 1930. aastal käsitööliste perekonnas. Isa Paul vedas posti ja suri õnnetul kombel juba enne poiste kaheaastaseks saamist tol ajal ravimatusse neeruhaigusesse. Ema Alice jätkas isa tööd. Jäädi isa vanemate majja. Vanaisa, samuti Hans, oli tuntud ja tubli oskustööline Levi veskis Pärnu jõel. Nendega samas elas ka poiste onu, kel oli tolle aja kohta uhke masin Vandener ja hiljem Union. Nende autodega sõitis onu maataksot, tänu sellele oli majapidamises ka telefon. Tänu vanaisale oli majas ka elekter ja raadio ning käisid ajalehed. Raadio oli tol ajal väga haruldane asi ja see oli üks põhjusi, miks külarahvas laupäevaõhtuti nende akna taga käis, kuulati tolle aja superstaare, esinesid Mari Möldre, Andres Aruvälja, Milvi Laid, Alfred Selling jt.

Seega võib öelda, et poisid sirgusid arengumaa tingimustes ja edasiviivas perekonnas. Veel mainib Hans olulist rolli perekonnatuttaval Tori arstil, kes oli tema vanaisa hea sõber. Arst oli Hansule suureks eeskujuks, oli palju lugenud ning käis vanaisa juures maailmas toimuva üle aru pidamas. Sellest sündis noore Hansu pähe mõte, et ka tema abikaasal peab olema arstiharidus. Ja nii saigi. 28aastaselt abiellus Hans noore närviarsti Silva Jakobsoniga, kes kõik koolid kiitusega oli lõpetanud ning kes hiljem Pärnu haigla juurde närviosakonna asutas. Õnnelikust abielust sündis noortel poeg ja tütar. Kalev lõpetas bibliograafia eriala ja tütar Meritist sai Koidula gümnaasiumis keemiaõpetaja.

Õpetaja Solli viisakas haug Soomaalt. Fotod: Erakogu, Kalale, Keskkonnaministeerium

Koolitee.

Kuid enne naisevõttu tuli läbida koolitee.
Pärast 6. klassi läksid vennad Torist Pärnusse, kus lõpetasid 7. klassi. Seejärel nägid nad Rahva Hääles kuulutust, kus oli kirjas, et TPI (Tallinna Polütehniline Instituut) juures avati

Vägev saak Sangelaiu alt 1970 aastal.
ettevalmistusosakond, mis annab keskhariduse TPI-sse astujaile, maksab stipendiumi ja annab I kursuse üliõpilastega samaväärse internaadikoha. Aasta oli 1946. Mindi koos kahe Tori poisiga. Koolis oli kolm paralleelklassi, igas 25 õpilast. Ette oli nähtud õpingud 8.–11. klassini, kuid Hans läbis need kolme aastaga. Seejärel astus Hans TPI-sse reaalainete peale, kuid juhtus nii, et neil päevil tehti mahukaid üliõpilaste vahetusi (kursuste kaupa) Leningradi ülikooliga. Hansule see ei sobinud ja ta hakkas matemaatikat-füüsikat õppima Tallinna Õpetajate Instituudis, mille lõpetas kahe aasta pärast. Seejärel asus aga õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, mille lõpetas pärast kolmeaastaseid õpinguid 1956. aastal.

Ametikohad.

Esmalt määrati Hiiumaale Emmastesse, kus algul oli õpetaja, seejärel direktor. Emmastes aga palju ei lastud olla, sest järgnes mobilisatsioon Nõukogude armee kohustuslikku ajateenistusse Musta mere ääres Sevastoopolis. Õnnekombel pääses ta 4-5 aasta asemel ühe aasta ja ühe kuuga, sest vanemkoosseis demobiliseeriti. Pärast neid juhtumisi sattus Hans taas Pärnusse, kus temast sai vastavatud Pärnu IV keskkoolis neljaks aastaks reaalainete õpetaja. Seejärel oli ta ühe aasta Ühisgümnaasiumis, pool aastat Tõstamaa keskkoolis, ühe aasta Pärnu vanalinna põhikoolis ja siis kuni pensionini + 12 lisa-aastat taas Pärnu Humanitaargümnaasiumis.

Hobid.

Fotograafia.Hansu põhimõte on, et hobi peab end ka ära majandama ja perekonna rahakotist ei tohtinud selleks raha võtta. Kooliaktuste ülesvõtmistega teenis ta kenasti ja sellega sai enda fotovarustust täiendada.

Ehitus.

Õpetajatel on teadagi kaks pikka suvekuud puhkust. Mis muud, kui kirves, saag ja kellu kätte. Ühe Nõmme maja aitas Hans renoveerida pojale. Teise maja juures abistas väimeest nii füüsiliselt kui ka majanduslikult ja ehitas nullist üles ilusa hoone. Peale selle on ehitatud kaks suvilat. Üks jällegi nullist Tammistesse, see müüdi maha, et ehitada tütrele maja. Seejärel ehitas Hans Tahkuranda naisele ja endale suvila. Perel on ka kaks garaaži, üks Vallikääru juures, teine Mai tänava kandis.

Mööbliehitus.

Õpetajaameti kõrval sai kooli tööpinkidel meisterdada oma kätega ka toole, laudu ja muud nikerdustega (tammepärgadega) mööblit. Eks selle juures oli kasu oma lapspõlves nähtud peentööst, mis vanaisa kõrvalt mällu talletunud. Hansule ei meeldinud nõukogudeaegne kandiline masstoodang. Samuti aitasid eritellimused lisaraha teenida ja endalegi meelepärase kodusisustuse teha.

Kalastus.

Tõsisem huvi hakkas külge 1970ndatel. Kuid jällegi sekkus põhimõte, et perekonna rahakotti ei tohtinud see kergendada. Eesti aja algul loodi Polümeeri tehase (mis tegi spordivarustust ja furnituure) juurde landifirma Seida. Sealt võeti kampa direktor, majandusasjade osakonna juhataja, oma perest poeg, Hans ise ja poja füüsikust sõber.
Tegevus käis Tallinnas tehase tsehhis, vormid tehti Pärnus, pealinnas pandi kokku. Hansu enda sissemaksuks oli patent, teised panid sisse osalustasu. Tegutseti edukalt, kuid kahjuks lühikest aega, sest turule jõudsid esimesed Rapala voblerid ja varsti olid kaupluste seinad lääne päritolu lante täis. Selle sortimendiga Seida meeste toodang võistelda enam ei suutnud. Kuid tänu Solli nimele läheb äri edasi, lõpetab vanameister selle peatüki rõõmsalt.

Välikohus Sindis 2010. aastal.

Poliitiline sketš Sindi paisu väli- kohus, kohtunik vetevana Hans Soll, prokurör Agu Kungla.


Missioon.

Asi sai alguse sellest, kui koos teiste kalameestega Pärnu jõe kaldal seisti ning järjekordselt kehva kalasaaki kiruti. Mõeldi: pais seisab, kuid miks – sellele tuleb kallale minna! Neil päevil loodi tollase IRLi juurde seenioride rühm, kuhu kuulusid üle viiekümneaastased liikmed. Soll tegi seenioride rühmale ettepaneku – hakkame paisu mahavõtmist korraldama. Aga rühma juhile Mari Suurväljale ega Sindi linnavalitsusele see mõte ei meeldinud. Sellega asi lõppes, aga peale Hansu oli veel kaks meest, Tõnu Simson ja Agu Kungla (viimane ka kõva kalamees). Nemad olid n-ö tema paadi mehed ja lubasid, et kirjutavad plaanile alla. Aasta oli 2008 ja pundis kolm meest: 78aastane Soll ning 64- ja 66aastane entusiast. Linna pealt korjati veel allkirju paisu mahavõtmise algatamiseks ning sügisel saadeti ettepanek tollasele keskkonnaministrile Jaanus Tammkivile.

Tuli laveeriv vastus.

2009. aasta kevadeks oli rühm loodud ja Pärnu raekoja suur saal rahvast täis. Kokku oli tulnud umbes 100 inimest. Selgitusi oli kutsutud andma keskkonnaministeeriumi esindaja, kuid kuni viimse hetkeni polnud rohelisest majast vastust tulnud. Solli järgmine käik oli Eesti Raadio korrespondendipunkti, kus kurtis, et suur rahvahulk on kokku tulemas, kuid ministeeriumiesindajad ei suvatse näole anda. Korrespondent võttis seepeale kohe kõne keskkonnaministeeriumisse ning nõudis: „Kes on see esindaja, kelle vastust kaks nädalat on oodatud ja keda palutud?“ Pika pinnimise peale öeldi nimi välja – Harri Liiv.

Liiv tuligi kohale ja tema vastused rahvahulgale olid sellised, et esimest korda üle aastate tundis Soll ennast tõeliselt lööduna: „Kõik on korras ja seadusi muuta tarvis pole, hüdroenergia on hea ning paisude kallale tarvis minna ei ole.“
Omavahel olles Sollilt lilli vastu võttes (selline on pärnakate komme – kinkida külalistele lilli) öelnud Liiv vaid mokaotsast: „Nojah, eks see asi on ikka veninud küll.“
Siis kerkis Hansus üle aastate taas tõsine viha ja ta vandus iseendale, et nii ta seda asja ei jäta. Sealtmaalt pöördus peategelane Soome, kust tulnud vastused erinesid Harri Liivi omadest totaalselt.
Edasi hakkas tulema kõnesid üle Eesti, need andsid indu juurde, paljud kalamehed Pärnu jõe ülemjooksudelt Vändrast, Kurgalt, Türilt, Paidest jne avaldasid soovi algatusega ühineda. Ja nii koguneski tasapisi asjatundjate ring.

Tänapäev.

Kui kõik plaanipäraselt läheb, algavad ettevalmistused paisu lammutamiseks samadel päevadel, kui uus ajakirjanumber trükivalgust näeb. Enne kui Hansu juures jutujärje kokku võtame, ütleb vanameister, et jõu ja tervise selles võitluses võlgneb ta oma armsale abikaasale, sest ilma temata poleks niikaugele jõutud. Veel märkan vana mehe silmades sädet, mille peale viimane lausub: „Mehel peab olema eesmärk, siis ta kestab!“ Ajakirjanikuna haaran Hansul sõnasabast kinni ja ütlen, et sel juhul peame kohe uue püstitama, sest lõhed on Pärnu poole teel ja vähemalt ühe neist võiks kõige suurem paisu vastu võitleja ikka eluea jooksul kinni ka püüda. Selle peale lööme käed ja mina asun tagasi koduteele.
Kirja pandud 17.06.2018 Pärnus Mai tänavas.

Sindi pais


Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?