Meie kodumaist jõevähki ohustavad võõrad vähid

Katrin Kaldre, Tiit Paaver, www.kalastusinfo.ee, 25. juuli 2018

Peagi on algamas vähipüügihooaeg. Vähivetel käijad peavad teadma, et Eesti jõevähke ohustavad kümnel viimasel aastal meile (kardetavasti inimeste sisse toodud) võõramaised vähid.

Maailmas on umbes 650 mageveelist vähiliiki, neist ligikaudu 400 on pärit Põhja-Ameerikast. Euroopa looduslikes veekogudes elab viis kohalikku vähiliiki. Eestis on ainus kodumaine liik jõevähk Astacus astacus (kuigi ta elab väga hästi ka järvedes). Tema looduslik levila ulatub Loode-Venemaalt Atlandi ookeani rannikuni ja Vahemere maadest Põhja-Skandinaaviani. Inimene on tema levikut laiendanud, viies ta näiteks ka Briti saartele. Põhja-Euroopas on jõevähk hinnatud nii pidusöögiroana kui ka harrastuspüügi saagina. Kunagised Euroopa külluslikud jõevähivarud on nüüdseks vähi võõrliikide ja nende levitatava vähikatku, elupaikade hävimise, vähivaenlaste (nt mink ja saarmas) leviku ja ülepüügi tõttu kahanenud. Eestis elab jõevähk üle 255 looduslikus veekogus. Kõige rohkem on vähirikkaid veekogusid Saaremaal ja Lõuna-Eestis.

Vähi võõrliigid on jõevähist viljakamad, agressiivsemad, keskkonnamuutustele vastupidavamad ja kohalike liikide toidukonkurendid, kuid nende levikust tulenev peamine oht on vähikatk, mida nad levitavad, olles ise peaaegu immuunsed. Euroopa vähiliikidele, sh jõevähile, on see haigus enamasti surmav. Veel kümme aastat tagasi oli Eesti üks viimaseid Euroopa riike, kus teadaolevalt vähi võõrliike looduses ei elanud. Nüüdseks on aga Eestis kanda kinnitanud juba kolm võõrast vähiliiki – signaal-, ogapõskne ja marmorvähk.

Katrin Kaldre. Fotod: Riho Gross, Margo Hurt, Fabio Ercoli

Kuidas vähi võõrliike ära tunda?

Signaalvähk

(Pacifastacus leniusculus) on Ameerikast Euroopasse sisse toodud vähiliik, kes on inimeste poolt levitatud enamikku Euroopa riikidesse. Eestis avastati see liik 2008. aastal Harjumaalt Mustjõest ja praeguseks on teada juba kolm signaalvähi asurkonda, millest üks asub ka Saaremaal. Selle vähi põhitunnus on sõra kahe haru hargnemiskohal liigese ümber asuv helesinine kuni valge piirkond – nn signaal, mille järgi ta on ka oma nime saanud. Signaalvähk sarnaneb värvuselt ja kasvult jõevähiga. Tema koorik võib olla nagu jõevähilgi sinakasmust kuni punakaspruun, ka hele- kuni mustjaspruun. Sõrad on suured ja tugevad, kuid laiemad ja paksemad ning pealt siledamad kui jõevähil ning altpoolt punasemad.

Rootsi ja Soome toodi signaalvähk teadlikult. Kuna jõevähivarud olid seal vähikatku tõttu kahanenud, arvas mõni teadlane, et katku suhtes immuunne, kuid tarbimisväärtuselt jõevähiga sarnane signaalvähk võiks saada vähimajanduse aluseks. Praeguseks on signaalvähk Rootsi ja Soome veekogudes laialt levinud. Kõvema kooriku ja veidi erineva maitse tõttu on ta tarbijate seas jõevähist veidi vähem hinnatud.

Ogapõskne vähk

(Orconectes limosus) on Ameerikast Euroopasse kogemata sisse toodud liik, kes on oma levilat Lääne-Euroopast ida poole kiiresti laiendanud, rännates edasi mitte ainult jõgede kaudu, vaid isegi ka mööda rannikumerd. 2017. aastal avastati see liik Pärnu jõe suudmest. Ogapõsksed vähid võivad esimesel pilgul olla samuti jõevähiga sarnased, kuid lähemalt vaadates on nende põskedel näha ogasid ja tagakeha ehk laka lülidel pruunikas-punaseid vööte. Iseloomulikud on ka oranžid sõratipud, mille ümber on must rõngas. Sõrad on neil väiksemad kui jõevähil ja signaalvähil ning oma väiksema kasvu ja kõva kooriku tõttu ei ole neil ka kaubanduslikku väärtust.

Marmorvähk

(Procambarus fallax f. virginalis) avastati alles 1990ndate algul Saksamaal akvaariumikaubanduses ja esialgu arvati, et ta on Ameerikast Floridast pärit soovähi perekonda kuuluva Procambarus fallaxi partenogeneetiline vorm. Kuid äsja on teadlased DNA uuringute alusel soovitanud teda käsitleda eraldi liigina. Marmorvähk on tõenäoliselt tekkinud akvaariumi tingimustes kahe eri liigi koos

pidamisel, kus järsk temperatuurilangus paljunemise käigus võis viia uue – mittesugulisel teel paljuneva marmorvähi tekkeni. Kui tavaliselt on paljunemiseks vaja nii emas- kui isasvähki, siis kõik marmorvähi isendid on emased. Ta paljuneb apomiktilise partenogeneesi teel, s.t geenid sugurakkudes ümber ei kombineeru (viljastumata munarakust areneb uus isend) ning järglased on geneetiliselt (aga siiski mitte välimuselt) ema täpsed koopiad ehk kloonid. Uue asurkonna tekkeks piisab vaid ühest isendist. Marmorvähk on oma nime saanud kooriku iseäraliku kirju nn marmorja (mitte segi ajada valgete skulptuuride marmoriga) mustri järgi, kuid põhivärvus võib varieeruda sinisest tumepruunini. Marmorjas muster on siledal koorikul siiski alati äratuntav. Akvaariumides on ta küllaltki lühiealine, elades 3-4 aastat ja jõevähi suuruseks ta ei kasva. Eesti Maaülikooli teadlaste katsed on näidanud, et soojaveelisest päritolust hoolimata võib marmorvähk elada üle Eesti talve. Ja tõesti, hiljuti (tuvastati lõplikult 2018) leiti marmorvähke ka Eesti loodusest. Sel aastal Balti Soojuselektrijaama väljavoolukanalist välja püütud suuremad isendid olid isegi 11 cm pikkused, mis on ka püütava jõevähi alammõõt. Võrreldes jõevähiga, on nende sõrad aga väga väikesed ja tarbimiseks võib sobida vaid väike lakk e tagakeha. Paljunema hakkab marmorvähk juba poole aasta vanuselt ja teeb seda soodsates oludes (toatemperatuuril) iga paari kuu järel, andes sadu järglasi. Akvaariumides pidamisel tekib seetõttu kiiresti üleasustatus ja inimesed, kes ei soovi loomi hukata, on kardetavasti lasknud neid lahti loodusesse, kus ta hästi kohaneb. Euroopas võib teda looduslikest veekogudest leida juba kümmekonnas riigis, sh meie naaberriigis Rootsis, aga teda on ka Jaapanis ja Madagaskaril. Madagaskaril on inimesed kiiresti paljunevat marmorvähki lasknud elama oma riisipõldudele ja teda hinnatakse proteiinirikka toiduallikana, kuid ta on hävitanud kodumaised väga eripärased vähiliigid.

Teised võõrliigid

Meie poodides on kogu aeg müügil keedetud ja külmutatud Ameerika päritolu punane soovähk Procambarus clarkii, keda on kasvatatud Hispaanias või Hiinas ja seetõttu kannab tihti kaubamärgina valenime – hispaania jõevähk. Külmutatud soovähid Eesti loodusele ohtu muidugi ei kujuta, kuid seda vähki on müüdud ka elusana akvaariumipoodides.

Enne Eesti looduskaitse seadusega võõrliikide sissetoomise keelustamist leidus supermarketites ka endise Nõukogude Liidu aladelt toodud elusaid kitsasõralisi vähke Astacus leptodactylus, kes võiksid meie vetesse sattudes ellu jääda. Internetikaubandus on andnud laiad võimalused tuua illegaalselt Eestisse suvalisi võõrliike.

VASAKULT: jõevähk, marmorvähk, signaalvähk.

Seaduslikud meetmed võõrliikide leviku tõkestamiseks

Eesti looduskaitseseaduse alusel on võõrliikide loodusesse laskmine keelatud. ELi määrus 1143/2014 „Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjeldamise kohta“ keelab liidule probleemseid looduslikku tasakaalu ohustavaid võõrliike tahtlikult tuua liidu territooriumile, pidada, aretada, kasvatada, lubada paljuneda (sh suletud tingimustes), vahetada, vedada liitu, liidust välja või liidu piires, va kõnealuste liikide vedu nende hävitamiseks ettenähtud kohta, turule lasta või keskkonda viia. Euroopas, sh Eestis on loodust ohustavateks liikideks nimetatud kuus vähiliiki: signaalvähk, ogapõskne vähk, marmorvähk, punane soovähk, seni eestikeelse nimeta vähk Orconectes virilis ja looduskaitseseaduse alusel ka kitsasõraline vähk.

Vähi võõrliigi leiust tuleb kohe teavitada keskkonnaametit või helistada keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313. Leitud isendeid veekokku tagasi lasta ei tohi.

Vähipüüdja meelespea!

• Vähipüük on sel aastal lubatud 1. augustist 31. augustini.

• Vähi alammõõt on 11 cm (otsaorgi tipust laka lõpuni, lakakarvakesi arvestamata).

• Vähipüügiks peab olema luba – kalastuskaart, mida saab taotleda alates 2. juulist kella 9 keskkonnaametist.

• Lubatud püügivahendid on vähinatt ja vähimõrd. Muud püügiviisid, sh käsitsipüük, on keelatud. Vähimõrrad peavad olema tähistatud vähemalt 10 cm läbimõõduga ujuva poiga. Püügivahendi märgistuseks (poile kirjutatav number) on kalastuskaardi omaniku isikukood.

• Ühele isikule antakse ühe maakonna või veekogu (kui on sellele kehtestatud eraldi limiit) piires püügiluba kuni kolmeks ööpäevaks, Saaremaal üheks ööpäevaks.

• Piirarvud on kehtestatud ainult Saaremaal ja Tartumaal Pangodi järvel. Ülejäänud maakondades on lube saadaval piirarvuvabalt.

2018. aastal on vähipüük keelatud järgmistes veekogudes:

• Hiiu maakonnas on jõevähipüük keelatud kõigis veekogudes.

• Saare maakonnas on jõevähipüük keelatud Põduste jões, Laugi ja Kuke peakraavis, Riksu ojas ja Riksu lahel ning Karujärves.

• Harju maakonnas on jõevähipüük keelatud Mustjões, Vääna jões ja Kasari jões.

• Põlva maakonnas on keelatud jõevähipüük Lutsu jões ja Värska lahes.

• Pärnu maakonnas on jõevähipüük Pärnu jõestikus keelatud, kaasa arvatud Pärnu vallikraavis.

• Lääne maakonnas on jõevähipüük keelatud Kasari jões ning Vigala jões ja selle lisajõgedes.

• Rapla maakonnas on jõevähipüük keelatud Kasari jões, Velise jões ning Vigala jões ja selle lisajõgedes.

• Saare maakonnas antakse kalastuskaarte 2018. aastal ühele isikule kuni viie vähipüügivahendiga püügiks üheks ööpäevaks.

Haiguste leviku vältimiseks ei tohi püütud vähke ilma keskkonnaameti loata ümber asustada teistesse veekogudesse. Samuti tuleks püügivahendid pärast püüki desinfitseerida. Sobivaim viis selleks on mõneks tunniks päikese kätte jätmine, mis peaks haigusetekitajad hävitama.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?