Kosklad

Marko Valker, ornitoloog, 14. september 2018

Kes kalameestest poleks veepeal näinud pardist suuremaid ja kala söövaid tuttpütisarnaseid linde. Ikka ja jälle kipuvad kahe kalahuvilise teed ristuma, sest suurem otsib ahvenaid ja hauge, sulgedega kalur on aga indikaatoriks sellele, et kuskil läheduses on maimuparv.

Eesti kalavetel võib näha kolme liiki kosklaid. Meie rannarahval oli nende lindudega eriline side. Üsna sageli pesitsesid nad taluõuel vundamendi all või pesakastis. Kuigi kosklad on üsna arvukad veelinnud, teavad inimesed neist võrdlemisi vähe. Seetõttu ongi paslik aeg nendest põnevatest lindudest lähemalt kirjutada.

neli isast ja üks emane jääkoskel vara­kevadisel Pirita jõel. Fotod: Heiko Kruusi, Maive Marandi

Jääkoskel.

Jääkoskel on meie kosklatest kõige suurem ja arvukam. Ta on koguka pardi suurune. Linnu kehakaal võib küündida ligi 2 kilogrammini.

Tema eriline kehakuju andis loodusteadlastele inspiratsiooni teadusliku nime panekul. Nimelt viitab jääkoskla ladinakeelne nimi „merganser“ nii kosklatele (Mergus) kui hanedele (Anser).

Kosklate põhitoiduks on kalad, mida nad püüavad avavees. Seetõttu on neil pikk ja voolujooneline keha. Kala püüdmist hõlbustavad ka pikk ja painduv kael ning teravatipuline nokk. Jääkoskel on suurepärane sukelduja, kes saab saagi kätte isegi 4–5 meetri sügavusest veest. Neil lindudel on suurepärane nägemine ning nad peavad jahti isegi hämaras. Saagiks langevad harilikult kuni 20 cm pikkused kalad. Teada on juhtumeid, kus lind on alla neelanud üle 30 cm pikkuse kala, mis moodustab rohkem kui poole tema enda pikkusest.

Linnu nokk on varustatud teravate „hammastega“, mis aitab rabelevat saaki hästi kinni püüda. Peale kalade söövad jääkosklad veel limuseid, vähilaadseid ja teisi vee-selgrootuid.

Üsna sageli istuvad jääkosklad kaldalähedastel kividel ja lasevad end binokliga hästi vaadelda. Isas- ja emaslinde on kerge eristada peasulestiku värvuse järgi. Isaslinnu peasulestik on rohekasmust. Emaslinnu pea on pruun ja tema kuklasuled hoiavad veidi ülespoole.

Pesaelu.

Jääkosklad saabuvad meile tõepoolest jäämineku ajal, nagu nende nimi ütleb. Pulmarüüs isaslindude kõhualune muutub siis õrnroosaks. Eriti hästi on seda näha päikeselise ilmaga, kui kevadine valgus jäält linnu kõhule peegeldub. Lõheroosa värvuse omandavad suled tänu pigmentidele, mida linnud oma toidust saavad.

Kui esimesed linnud jäässe tekkinud lahvandustele jõuavad, on suurem osa paaridest juba moodustunud. Märtsis ja aprillis saab näha isaslindude pulmatantsu, mille käigus liigutatakse pead edasi-tagasi. Kui isaslinnud üksteise lähedusse satuvad, võib emaslindude pärast minna ka madinaks.

Jääkosklaid pesitseb meil 1500–2000 paari. Nad pesitsevad jõgede, järvede ja ka mere ääres. Rannikul on ta siiski oluliselt arvukam.

Kosklad pesitsevad looduslikes või tehisõõnsustes. Nende pesa võib olla kivihunnikus, tühjas puuõõnes, lagunenud hoone vundamendi all või müüripraos. Mõni kosklapaar leiab sobiliku pesakoha ka rannas vedeleva kalakasti all. Kuigi lind käib veekogude ääres toitumas, võib pesa olla sellest kilomeetreid eemal.

Meie rannarahvas pani kosklatele mere äärde suuri pesakaste. Tugeva posti otsas olevad suured kastid aitasid korterimures lindudel sobiliku pesapaiga leida.

Eriti levinud oli kosklakastide panek Kihnus ja Manilaiul, kus kaste nimetati kosklakongideks. Seal oli munakorjamine enam loodusega tasakaalus, pesadest võeti enamasti ära 1–2 muna. Kihnus peetakse jääkosklat lausa saare tunnuslinnuks. Üsna sageli viis taluperenaine kosklapojad oma põlle sees mere äärde, et nende teekond oleks ohutum.

Munade korjamine oli levinud ka meie teistel saartel: Saaremaal, Hiiumaal ja Vormsis. Kõige enam tegeleti sellega rannarootslaste asualadel.

Tänapäeval on linnumunade korjamine keelatud, kuid kosklate pesakaste tasuks sellest hoolimata üles panna. Kuna mere ääres napib pesitsemiseks sobilikke õõnsusi, aitab see nende kaunite veelindude arvukust tublisti suurendada.

Kosklaema on hea muneja. Tavaliselt on kurnas 10–15 muna. Mõnikord võib leida ka pesi, kuhu on mitu emaslindu munenud. Nii on leitud 40 ja isegi 80 munaga pesi. Seesugune munahunnik on ühele emaslinnule väljahaudumiseks liiga suur. Seetõttu jäetakse ühine kurn harilikult maha.

Pesaehitusest ja järglaste eest hoolitsemisest isaslinnud osa ei võta. Siis suunduvad isaslinnud sulgima.

Emaslind haudub veidi üle kuu. Koorunud pojad suunduvad ühe või kahe päeva vanusena vee äärde. Kuna pesa asub enamasti maapinnast kõrgel, peavad pojad sealt ise alla hüppama. Hirmust aitab võitu saada emaslinnu häälitsus, millega ta poegi endale järgnema kutsub. Kui lind pesaavalt alla hüppab, järgneb mitu meetrit vaba langemist. Õnnelikult maapinnale jõudnud pojad suunduvad ema järel hanereas vee äärde.

Osa kosklapesakondi elutseb ka linnades. Üle linnatänavate jalutavad udusulis pojad võivad lausa autoliikluse peatada ning tekitavad palju elevust. Sõltumata sellest, kas kosklapere elab maal või linnas, on esimene teekond üsna ohtlik. Pisikesi sulepalle varitsevad varesed ning kajakad, samuti arvukalt neljajalgseid kiskjaid.

Kuna kosklapojad söövad ainult elustoitu, siis saavad nad esimese kõhutäie vee ääres. Et järglaste eest hoolitsemine oleks lihtsam, koonduvad emaslinnud sageli kokku. Nii tekib ühine lastetuba, kus on lihtsam oma järeltulijaid valvata ning ohu eest kaitsta. Üsna tihti sõidutab kosklaema poegi oma turjal.

Jääkosklad lahkuvad meilt oktoobris-novembris. Ta on üks arvukamaid talvituvaid veelinde, kesk­talvisel veelinnuloendusel on loendatud kuni 9000 lindu. Neid võib leida kõikjal, kus talvel on jäävaba vett.

isane rohukoskel.

Rohukoskel.

Rohukoskel on maailmas kõige enam levinud kosklaliik. Eestis pesitseb neid ligikaudu poole vähem kui jääkosklaid (500–1000 paari). Tegemist on merelinnuga, vaid haruharva asub ta pesitsema siseveekogudele.

Nii isas- kui ka emaslinnul on püstised turritavad kuklasuled. „Punkari soeng“ ongi üks paremaid tunnuseid selle linnu äratundmiseks. Võrreldes jääkosklaga, on rohukoskla nokk palju peenem ning veidi ülespoole kaardus.

Rohukosklatele kuulub üks omapärane rekord. Nimelt on nad veelindude seas ühed maailma kõige kiiremad lendajad. Nende lennukiiruseks on mõõdetud isegi 160 kilomeetrit tunnis. Enamasti kulgeb nende lend madalal veepinna kohal, peaaegu laineharju riivates.

Isaste rohukosklate sulestik on tõeliselt pilkupüüdev. Läikivat ja värvikirevat sulestikku on vaja emaslindude tähelepanu äratamiseks ja kaaslase leidmiseks. Isaslindudel on tumeroheline pea, valge kaelus ning punakaspruun tähniline rinnaesine.

Suurel osal meie lindudest on häälekamaks pooleks isaslinnud. See ei pea aga paika kosklate puhul. Emaslinnud toovad mõnikord kuuldavale valju häälitsuse korr korr. Vastupidi laululindudele on isaslinnud hoopis vaiksed.

Emaslinnu läheduses ujuvad isaslinnud teevad graatsilisi kummardusi, püüdes tema tähelepanu võita. Juba moodustunud paarid ujuvad sünkroonis üksteise kõrval.

Rohukoskla põhitoiduks on väikesed kalad ja maimud. Inglismaal elutsevad need linnud sageli lõhejõgede ääres, toitudes nende kalade noorjärkudest.

Rohukosklate puhul on täheldatud põnevat jahitaktikat. Mõnikord koonduvad nad väikestesse salkadesse ning hirmutavad kalad üheskoos madalasse kaldavette. Sealt on segaduses kalu kergem kinni püüda. Kalade kõrval süüakse ka vähilaadseid, veeputukaid, ussikesi ja vähesel määral isegi taimset toitu.

kirju seltskond. Kivil istub rohukoskel, talle pakuvad seltsi sinikael-part ja kalakajakas.

Rohukosklad pesitsevad väikesearvuliselt meie rannikul ja meresaartel. Sisemaal kohtab neid harva. Pesa tehakse randa kivide vahele, rohupuhmasse või põõsaste alla. Üsna sageli asuvad pesad mageda sõstra põõsastes.

Pesitsevatele lindudele on kõige suuremaks ohuks väikesaartele ja laidudele sattunud rebased. Need loomad leiavad üles ka hästi varjatud pesad, mis jäävad kajakatest rüüstamata. Noorlinde ohustab ka mink.

Nagu eelkirjeldatud liigil, hoolitseb ka rohukosklatel poegade eest ainult emaslind. Isaslinnud suunduvad haudumise algul merele sulgima, kaotades selleks ajaks lennuvõime. Sel ajal koonduvad nad väikestesse salkadesse. Nagu teisedki veelinnud, kogunetakse sulgimise ajaks meremadalikele, kus on lihtsam toitu leida.

Emaslinnud sulgivad märksa hiljem, pärast poegade üleskasvatamist.

Rohukosklatel on kurnas kuni 12 muna. Nad hauduvad veidi üle kuu. Kosklapojad hakkavad lendama umbes kahe kuu vanuselt. Täiskasvanuks saab noor rohukoskel kaheaastaselt.

Rohukosklad rändavad meilt ära oktoobris-novembris. Talvituma jäävaid linde on kõige enam Saaremaa rannikul.

isane väikekoskel

Väikekoskel.

Väikekoskel ehk pudukoskel on kahest eelmisest liigist väiksem, lühema kaela ning nokaga. Ta on umbes haki suurune. Erinevalt teistest meie kosklatest kuulub väikekoskel hoopis perekonda Mergellus, olles selle ainsaks liigiks.

Hoolimata must-valgest sulestikust, võib väikekosklat pidada üheks kaunimaks veelinnuks. Isaslinnu sulestik on põhiosas valge, mööda selga kulgevad mustad triibud. Silma juures on kontrastne must mask. Emaslind on hallika sulestiku ning punakaspruuni pealaega.

Väikekoskel on võrdlemisi kartlik lind. Inimese lähenedes lendab ta harilikult juba kaugelt minema.

Pesitsemine ja ränne.

Väikekoskla pesitsusalad jäävad Skandinaavia põhjaossa ning Siberisse. Neid linde kohtab meil üksnes läbirändel või talvitumas, kui pesitsusaladel olevad veekogud on külmunud.

Paarid moodustuvad talve lõpus, kui linnud koonduvad väikestesse gruppidesse. Ühe-kahe emaslinnu ümber koonduvad isaslinnud, kes üritavad oma pulmatantsuga tema tähelepanu köita. Tagasi pesitsuspaikadesse lennatakse juba paaridena. Väikekosklate paarid moodustuvad ainult üheks pesitsushooajaks. Paar läheb lahku juba mõne kuu pärast, kui emaslind asub hauduma.

Väikekosklate päriskodu on taigametsades. Oma pesitsuskoha rajavad nad kalarikaste järvede või jõgede kallastele, kus on suuri puid. Samuti sobivad hästi üleujutatud metsad, sest seal leidub rohkesti vanu kuivanud puid. Väikekosklaid ohustavad kõige enam suured metsaraied.

Pesa teeb väikekoskel puuõõnsusesse. Kuna sobivaid oksaauke napib, sõltub lind taigas elavatest musträhnidest. Need linnud raiuvad puudesse suuri pesakoopaid, mis on just sobivas mõõdus.

Sama mõõduga puuõõnsustes armastab elutseda ka sõtkas. Seetõttu võib harva tulla ette segapaare, kus üks vanalind on ühest, teine teisest liigist. Sellised paarid annavad vahepealsete tunnustega järglasi – hübriide. Teada on ka juhtumeid, kus väikekoskel juba pesitsema asunud sõtka oma kodust välja tõstis hoolimata sellest, et ta on sõtkast veidi väiksem.

Väikekosklad eelistavad seisva või aeglaselt voolava veega veekogusid, kus on kergem saaki näha.

Väikekoskel muneb 6–9 kreemika koorega muna. Sobivate pesapaikade puuduse tõttu munevad mõned emaslinnud oma liigikaaslaste pessa, lastes neil pojad üles kasvatada.

Kui enamiku aastast on väikekosklate põhitoiduks kala, siis pesitsusperioodil toituvad nad põhiliselt veeputukate vastsetest. Ujurite ja kiilide vastseid on suvel oluliselt kergem püüda, sest nad on aeglased ujujad. Sügisest kevadeni toitutakse 3–6 cm pikkustest kaladest.

Väikekosklad sulgivad pärast pesitsusperioodi, kaotades selleks ajaks lennuvõime. Nende kevadränne toimub märtsist maini ning sügisränne peamiselt oktoobris.

Kliima soojenemine on väikekosklate rändeteid oluliselt muutnud. Kui veel 50–60 aasta eest rändasid need linnud põhiliselt Lõuna-Euroopasse, siis praegu veedab suur osa neist talve Läänemerel. Meie rannavetes talvituvate väikekosklate arvukus on mitukümmend korda suurenenud. Kõige enam on neid Saare- ja Hiiumaa ümbruses.

Väikekosklate noorlinnud ja emaslinnud lendavad isaslindudest oluliselt kaugemale lõunasse. Viimased jäävad võimalikult pesitsusalade lähedusse, et kevadel paremad pesitsuskohad hõivata.

Kevad- ja sügisrände ajal kohtab väikekosklaid põhiliselt madala veega kalarikastel veekogudel. Suurimaid rändekogumeid on kohatud Võrtsjärvel ning Haapsalu ja Matsalu lahel.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?