Aasta 1966

Viktor Katenev, 14. september 2018

Noore kalamehe Viktor Katenevi elus on huvitav aasta. Mis täpsemalt aset leiab, sellest juba alljärgnevalt. Head lugemist.

8.03.1966. Ats, mina, Mati ja Volli Õisus hauge püüdmas. Fotod: Autori erakogu

1966. aasta. Ahven-1,12kg

Sellel aastal toimusid elus nii mõnedki murrangulised muutused: keskkooli lõpetamine, tööleminek konservitehasesse varustajana, Vene sõjaväkke minek. Kalal sai käidud vähem, aga üht-teist ikka sai korda saadetud.

3.01.Viljandi järv.

Püüdsin elussöödaga haugi Orika-poolses otsas madalast roo äärest. Saagiks 4 haugi, suurim 2,8 kg. Volli käis samal päeval Kõpu jõel Punasilla piirkonnas, sai 3 haugi: 2,1 kg, 2,1 kg ja 1,4 kg. Ats käis Ärma jõel, tulemuseks ümmargune null.

2.02.

Poodi tulid müügile fiiberklaasist pikad (2,75 m) spinningud, ainult 10 tk, defitsiit. Spinninguid nähtavale välja ei pandudki, müüdi vaid klubi parimatele spinningumeestele, selleks koostas klubi juhataja nimekirja ja vaid eliit sai õiguse omandada need rasked kaikad. Minagi sain selle au osaliseks. Spinning maksis 10 rubla.

6.02.

Toimus klubi konverents, tehti läinud aasta kokkuvõtteid, selgus, et aasta lõpus oli klubil hingekirjas 2036 liiget, sektsioone loendati 61. Kuna iga kalamees pidi tegema oma aastase väljapüügi kohta kohustusliku aruande, selgus, et püüti välja 46 tonni kala. Tegelik kogus oli suurem, sest 19 sektsiooni jätsid aruanded esitamata, neid ootas karm karistus, võib olla saadeti Siberisse, ei tea. Sotsvõistluse parimad said autasusid, mina olin selles distsipliinis 18. Mina lugesin hääletamisel poolt- ja vastuhääli, Mati müüs kalanduskirjandust, Ats registreeris konverentsile saabunud delegaate, Volli ilmselt hiilis sellest tähtsast üritusest kõrvale ja läks hoopis kalale – vot kus sunnik. Konverentsil saime teada, et võistlustele kulutas klubi aastas 860 rubla ja 1966. aastaks on plaanitud kulutada 1200 rubla, see tegi meele heaks.

20.02.

Hea päev oli Vollil, käis Kõpu jõel Punasilla juures, püüdis oma rekordihaugi, 3,3 kg ja kokku sai 4 tk – 6,8 kg.

Mati paati tõrvamas.

Ats omatehtud paadiga.

7.03. Õisu järv.

Tulin bussiga. Selgus, et Mati oli tulnud kõige varasema bussiga ja juba hõivanud koha, kus ma kavatsesin püüdma hakata. Olin ta peale kuri ja liikusin hoopis mujale, teise järve otsa. Võtted toimusid ka seal ja püük edenes, kuid elussööt hakkas otsa saama, selle püüdmiseks oleks pidanud minema tükk maad eemale, kus tavaliselt särgi püüti. Siis aga tuli 2 km kauguselt (teisest järve otsast) Mati ja tõi mulle elussööta, ilmselt teised Viljandi poisid, kes minuga ühes bussis kalale tulid, olid rääkinud talle, et ma kole pahane Mati peale olin, kuna ta „minu“ koha hõivas. Eks Mati seepärast tuligi varasema bussiga, et selle tulusa koha peale enne mind jõuda. Nüüd tuli nagu oma süüd lunastama, tõi mulle elussööta ja läks tagasi oma „minu“ kohale edasi tegutsema. Minu saak oli õhtuks 8 haugi – 8,1 kg, Matil 4 tk – 3,9 kg. Volli oli samal päeval Ärma jõel, püüdis 7 haugi.

8.03. Õisu järv.

Tulime neljakesi hauge kimbutama, päev oli ilus, kõik saime kala. Ats – 11 haugi, Mati – 6, Volli – 4, mina – 5 haugi. Suurim kala oli minul, 1,8 kg.

3.04. Õisu järv.

Päev, mis tõi palju rõõmu, kuna õnnestus kinni püüda elu suuim ahven. Püüdsin sikutiga sügava pealt kaldast kaugel, ahven kaalus 1,12 kg, tegin kohe pilti ka. See rekord püsis aastaid löömata ja on praegugi auväärsel kolmandal kohal minu edetabelis. Korduvalt on juhtunud, et saan ahvena kätte ja tundub – uus rekord on sündinud. Kodus täpne kaalumine näitab, et eksin, kala on ikka 10–30 grammi rekordist kergem. Pärast suure ahvena saamist tegin samas piirkonnas palju auke lootuses tabada veel mõne suure, aga ei, see jäi ainsaks kalaks sügava pealt. See ahven pakkus kindlasti rohkem rõõmu, kui 5,3 kg haug aasta varem samast järvest.

8.05. Pärnu jõgi, Suurejõe.

Viljandi klubi meistrivõistlused spinninguspordis. Osavõtjaid 55. Mina ja sõbrad, Volli, Mati, Ats moodustasime oma võistkonna, panime nimeks Noorus. Esimene ala – kalapüük spinninguga, aega kuus tundi. Võitjaks tuli A. Vorobjov, ainuke mees tol ajal meie klubi koondises, kes kasutas nii kalapüügil kui ka täpsusheidetes inertsivaba rulli firmalt Abu Garcia. Rullil puudusid laagrid, algeline värk. Meie jaoks oli see rull ulmeline, sest tol ajal taolisi rulle poes veel müügil polnud. Sassile (nii me Aleksandrit hüüdsime) saadeti see rull välismaalt. Sassil oli küll vene nimi, nagu minulgi, kuid läbi ja lõhki eesti mees. Klubi kindel koondise liige, tuli hiljem ka kahel korral Eesti meistriks kalapüügis spinninguga. Sass püüdis kaks haugi, suurem 3,6 kg. Mina tulin kalapüügis kolmandaks, püüdsin ühe haugi 1,5 kg, Ats sai ka ühe haugi, Volli ja Mati kala ei saanud. Kompleksvõistluse võitjaks tuli A. Vorobjov, teise koha saavutas A. Koni, minu laeks jäi viies koht, Mati oli kuues ja Volli seitsmes. Võistkondlikult lõime kõiki teisi pika puuga, kogudes 225 punkti, teiseks jäänud autobaasi sektsiooni võistkond kogus vaid 136 punkti. Saime rändkarika, võistluse lipu langetamise au kuulus meie meeskonnale, poisid usaldasid selle au minule. Ats sai teise koha eest auhinnaks jahimehenoa.

18.05. Kõpu jõgi, Rimmu.

Rimmu jõeks nimetati Kõpu jõe osa, mis tuleb pärast Saksniidu lõiku, jõgi voolab läbi väikese Rimmu asula. Vanasti oli asulas jõele püstitatud pais, sellel paisjärvel püüdsimegi. Tulin kalale hilja, alles pärast keskpäeva jõudsin jalgrattaga Rimmu (linnast umbes 20 km). Juba kolmanda heitega paisu lähedalt hakkas landi otsa ilus kala, sain ta kaldale – 2,8 kg. Volli oli juba varem kahe tuttavaga mootorrattaga Rimmu tulnud ja andis mulle landi püügiks. Kui nägi, et ma peagi sain ilusa kala, muutus tusaseks, ütles, et enam kunagi oma lanti teisele ei anna. Muide spinninguga püügil mina ja sõbrad kasutasime eranditult endatehtud lante, poest ostetud lantidest lugu ei pidanud ja pidasime neid prahiks. Tol korral püüdsin suure võnkuva vasklandiga, mida läikima ei hõõrunud, vastupidi, kasetohusuitsuga tegin hoopis tahmaseks. Miks? See juhtus kunagi varem, olime poistega Tänassilma jõel Kuudeküla silla juures elussööta leotamas. Oli sombune päev, tibutas vihma. Tuli üks kalamees, pani spinningu kokku, tegi väikese tule üles ja hakkas oma lanti tahmaga katma. Me tegime suured silmad – ilm pilves, lant peaks läikima, mees aga teeb oma niigi tuhmi landi haugile peaaegu nähtamatuks. Näitasime üksteisele näpuga meelekohta – tegemist põrunuga. Suur oli meie imestus, kui mõne tunni pärast tuli sama mees püügiretkelt tagasi ja näitas oma saaki – 10 haugi, rohkem kui meil mitme peale elussöödaga püütud. Küsisime temalt, miks ta landi tahmaseks tegi, selgitas, et läikiv lant vaid hirmutab kala, eriti pilves ilmaga, kala reageerib küljejoonega landi tekitavatele võngetele ja landi nägemine ei olegi kõige olulisem püügi juures. Mati oli lantide ja sikutite valmistamisel suur meister.

Tema hakkaski esimesena lante valmistama, varustas ka mind nendega, aga landid kippusid aeg-ajalt põhja jääma ja nendest oli pidevalt puudus. Esialgu oligi võnkuv lant meie arsenalis ainus variant. Hiljem võistlustel nägime, et meie kõvemad püüdjad kasutasid rohkem pöörlevaid lante, hakkasime valmistama ka pöörlevaid. Seda tüüpi lanti, mida valmistasid Viljandi mehed, mina teiste klubide kalameestel ei kohanud. Olen ise taolisi pöörlevaid valmistanud vähemalt 200, pole kokku lugenud. Snitti võtsin Vorobjovi ja V. Jaska (kauaaegne klubi juhataja) lantidelt, need olid sarnased. Esialgu tegin landi kere, mille ümber pöörleb laba, värvilistest plastikseebikarpidest: lõikasin kääridega seebikarpidest neljakandilised jupid valmis, ajasin nad sukakudumisvarda otsa, sulatasin atsetooni abil kokku ja siis viilisin kruustangide vahel vajaliku kuju, päris aeganõudev protsess. Hiljem võtsin kasutusse naiste plastmassist kaelakeed. Värvilistest plastkuulidest landi kere, mille ümber pöörleb pikk sihvakas pajulehe kujuline roostevaba teraslaba, selline näeb välja see lant. Tähtis on, kuidas nõgususe välja taod, sellest oleneb, kuidas lant mängima hakkab, mida lähemale kerele laba pöörleb, seda parem. Landi valmistamisel on tähtis terase paksus, liiga paks – jääb mäng aeglaseks, liiga õhuke – kleepub tihti kere külge kinni, ei hakka pöörlema, optimaalne on 0,8 mm. Ma kasutan siiani loopimisel enda tehtud lante. Emajõel ta ei ole otstarbekas, palju ronte, lihtne ilma jääda, seal eelistan kummilutte. Järvedes loobin ainult oma pöörlevaid, töötavad ka praegu edukalt.

Volli üritab lanti põhjast varbaga lahti saada.

20.05.

Sai läbitud üpris raske retk. Alustasime hommikul 06.30 Kõpu jõel Punasilla juurest kolmekesi, mina ühes kaldas, Mati ja Ats teises ja hakkasime lanti loopides liikuma ülesvoolu Rimmu suunas plaan oligi, et õhtuks sinna jõuda. Vahemaa pikkuseks umbes 15 km. Mina hommikul ei söönud, kaasa ka midagi ei võtnud – nälg hakkas piinama juba poolel marsruudil, viimased 3-4 km jätsin püüdmata, nälg kannustas kiiremini poeni jõuda ja midagi hamba alla saada. Kusagil teekonna keskel kohtasin Vollit, tema tuli Rimmu poolt Puna silla suunas. Jõudsin Rimmu kell 15.30, käisin poes ja jätkasin püüki paisjärvel. Õhtuks oli mul püütud kokku 8 haugi, Vollil 8, Atsil 10, Matil 15 haugi. Kalad väikesed, praeguse mõõdu puhul oleks pidanud enamuse tagasi laskma, vaid Vollil oli üks kena haug – 2,0 kg. Raske retk oli.

22.05. Pärnu jõgi, Suurejõe.

Teoks sai järjekordne sõpruskohtumine Paidega. Kumbki klubi pani välja 12 meest. Päevikus kirjeldan võistluse kulgu sama pikalt nagu siin tervet aastat. Siin teen lühidalt. Kala püüdsid meie mehed 19 kg ja Paide omad 13 kg. Võistluse suurim haug kaalus 2,6 kg ja püüdjaks Rein Raha Paidest. Heidetes meie poisid tegid mis tahtsid. Kokkuvõttes võitis esikoha A. Koni, teine oli V. Meier, kolmas M. Luht, mina piirdusin 7 kohaga, ainus lohutus oli teine koht skišis. Viljandi võitis tulemusega 605:440.

2.–3.07.

Toimus klubi kalameeste teine kokkutulek, ise osaleda ei saanud, sest pärast keskkooli lõpetamist toimusid samal ajal Kivilõppel Võrtsjärve ääres noorte suvepäevad, olin seal. Kokkutulek oli sel korral eeskujulikult läbi viidud, programm sarnanes vabariikliku kokkutulekuga. Enamiku auhinnalisi kohti jagasid igal alal minu sõbrad Mati, Volli, Ats. Tagasi tulles olid spordikotid auhindu täis, kallimad asjad olid äratuskellad, hinnaga lausa 14 rubla tükk.

5.–11.07.

Viibisin külas onu Ruudil, käisime Pühajärvel ahvenaid jahtimas, saime ka mõningaid havisid. Suuremaid kalu ei juhtunud õnge otsa, ikka 100 g ringis ahvenad, mõned haugid kuni üks kilo. Sõbrad käisid kalal Tõstamaal, sinna ja tagasi kasutasid autostopi teenust. Viibisid seal neli päeva. Mina minna ei saanud, kuna käisin tööl. Olin konservitehases varustaja, ostsin mööda Eestit marju kokku. Poisid püüdsid nelja päevaga kokku 21 haugi, suurim 1,7 kg. Panid ka mõne tonka sisse sadama läheduses ja said 7 angerjat, väikesed.

24.07.

Viljandis viidi läbi spordiühingu Jõud vabariiklik kalasportlaste kokkutulek, meie klubi (Kalev) osales, kuid eraldi arvestuses, sellegipoolest võideti esikoht.

5.–7.08.

11. vabariiklik Kalevi kalasportlaste kokkutulek Tallinnas. Laager pandi paika Pirita kloostri läheduses. Kohale saabus 10 klubi. Võistkonnas 7 spinnigisti ja 3 õngitsejat. Sain võimaluse ka osaleda.

Oiu nägi 1966. aastal nõnda välja.

6.08. Pirita jõgi, Lagedi.

Mehi veeti laiali erinevatele jõgedele, kes sattus Vääna jõele, kes Keila jõele, mina Pirita jõele. Seni kui konkurendid kaldal oma spinninguid kokku panid, sikutasin mina juba kolmanda heite järel kaldale haugi 1,0 kg. Hea algus tõstis tuju. Kahe tunni möödudes hakkas endavalmistatud pöörleva landi otsa kena ahven – 690 grammi. Liikusin järjest edasi ülesvoolu ja siis juhtus äpardus, mis maksis mulle võimaluse võita teist aastat järjest kuldmedal kompleksvõistluses. Viskasin lanti kohas, kus kallas oli järsk, veepiir asus pool meetrit allpool. Korraga rabas lanti suuremat sorti tegelane ja süda kukkus kloppima ja ainus mõte peas: saaks nüüd selle kala kätte. Kerisin haugi kalda lähedale ja kohmetusin, nägin, et umbes 3 kg haugil on suus vaid kolmiku üks haru ja kuidas kala kätte saada, ei taibanud ja tegin kõige rumalama lükke – hakkasin tamiilist sikutades astangust üles tõmbama, järgnes haugi järsk liigutus ja läinud ta oligi. Kolmikul murdus aru ära. Nutt tuli kurku, aga mis sa teed. Mis läinud, see läinud. Jätkasin tujutult landi loopimist, sain veel ühe mõõdus (oli ikka veel 30 cm) nolgi 0,3 kg. Norm oli antud võistlusel 2,5 kg, kes selle täitis, võis püügi katkestada ja otsida tunnistaja, kes kinnitaks seda. Tunnistajaks võis olla suvaline teise võistkonna võistleja või kohtunik. Eksimuse ruum oli 0,2 kg, nii et ka 2,3 kg loeti normi täitmiseks ja oli võimalus teenida preemiapunkte ennetähtaegse normi täitmise eest. Pärnu mees A. Koppel püüdiski 2,3 kg, teenis kaheksa lisapunkti ja tuli kalapüügis võitjaks 33 punktiga. Teine koht saadi 2,5 kg (25 punkti) ja mulle kuulus kolmas koht 2,0 kg, mis andis 20 punkti. Suurim kala oli pärnakas Rõbakovil – 1,3 kg. Kokku meie meeskond püüdis 4,2 kg kala ja saavutasime meeskondliku teise koha sellel alal. Meie õngitsejad olid samuti tublid, nemad võitsid esikoha, individuaalselt võidutses meie vanameister H. Naarits (124 kala – 2,3 kg). Kokkutuleku pidulik avamine toimus pärast kalapüüki. Võistkonnad rivistati üles ja järgnes lipu heiskamine, seda tegin mina kui mullune meister kompleksvõistluses (seda peeti kõige tähtsamaks alaks) ja mulluse kokkutuleku võitjaklubi Tartu võistkonna kapten. Avamisel osalesid Leedu, Läti, Leningradi, Moskva, Moldova ja koguni Soome külalisdelegatsioon.

Kell 17 algas kombineeritud võistlus, see oli üpris iseäralik ja isegi naljakas. Võistkond koosnes viiest liikmest ja kordamööda tuli teha totraid asju: 1. Kõigepealt igaüks pidi jooksma kõigest väest ja tooma 40 meetri kauguselt ühe kartuli. 2. Kõik pidid koorima ühe kartuli. 3. Iga mees jooksis 30 meetrit jõeni ja tõi kopsikuga vett. 4. Iga mees puhastab ühe kala ja jookseb jõeni, peseb puhtaks ja jookseb tagasi. 5. Tuli keeta kalasupp, seda tegi üks mees. 6. Sõudmine aja peale 500 meetrit, seda tegi samuti vaid üks võistleja ja lõpuks veel kolm meest tegid täpsusheiteid, meil läks see totter võistlus aia taha, jäime kuuendaks, võitis Tallinn, nemad olid korraldajad ja nuputasid selle formaadi. Õhtul toimus estraadikontsert, süüdati lõke ja toimus viktoriin, selles osalesid klubi juhataja E. Riimak, Avo Kaur, A. Vorobjov ja mina. Võitsime viktoriini ja saime auhinnaks kahekilose forellikujulise tordi.

8.08.

Viimane päev ja kõige huvitavam ja tähtsam võistlus – kolmevõistlus kuival maal, iga võistkond sai punkte iga üksikala eest. Kuival maal esinesime edukalt, täpsusheidetes võidutses Volli, skišis saime koguni nelikvõidu: esimene Avo Kaur, teine Ats, kolmas mina ja Mati tuli neljandaks. Kaugusheide meil nii edukas ei olnud, kuid kehv ka mitte. Kokkuvõttes võitis individuaalselt Pärnu mees A. Koppel – 68,0 punkti, mina platseerusin hõbedale tulemusega 63,25 punkti ja Avo Kaur kolmandaks, kaotas mulle vaid ühe punktiga. Ats Koni sai tubli kuuenda koha. Kokkutuleku üldvõitjaks tuli Pärnu klubi võistkond, teiseks tuli Viljandi, Tallinn jäi kolmandaks, koduseinad ei aidanud. Sain jälle intervjuud anda mingile ajalehele. Õhtul näidati ka televiisorist kokkutuleku võistlusi, kuid jõudsime koju alles kesköö paiku, ise ei näinud midagi.

Eesti meistri­võistlused spinningu­- spordis. Paneme laagri püsti.

20.–21.08.

Tõstamaal toimus maavõistlus kahe äsja toimunud edukama võistkonna vahel, mina olin sel ajal komandeeringus Leedus, varusin konservitehasele õunu. Kuulsin hiljem vaid tulemustest, kala püüti lahest kokku 28 kg, sellest kogusest meie mehed 18 kg ja pärnakad 10 kg. Seekord Viljandi mehed maksid Pärnule kätte hiljutise kaotuse eest ja võtsid võidu. Otseselt kalal käimiseks aega eriti ei jäänudki, võistlusi oli päris tihti, aga lisandus ka töö, katsusin vähemalt suurematel võistlustel osaleda.

27.–28.08.

ENSV meistrivõistlused spinninguspordis toimusid Pärnu lähistel, laager Reiu jõe ääres, seal, kus ta suubub Pärnu jõkke. Osales 17 meeskonda, igas 6 meest. Lisaks oli veel 30 noort, 10 klubi poolt kolme noore kaupa, neil oli eraldi arvestus. Kala püüti Tori Jõesuus. Vaid üks mees täitis normi 2,5 kg ja sai tänu sellele suure edumaa heitjate ees, kes kala ei saanud. Kala saadi väga vähe, vaid üks täitis ennetähtaegselt normi, sai preemiapunkte ja tänu sellele tuli kompleksvõistluse võitjaks. Meie A. Kaur tuli kolmandaks. Võistkondlikult tuli ülinapilt võitjaks Pärnu klubi – 217, 65 punkti, Tallinn kogus 217, 5 punkti ja kolmas Viljandi – 214, 5 punkti. Sügisel viibisin pidevalt komandeeringus Leedus ja Valgevenes, ikka varustajana konservitehasele.

10.–12.09.

Toimus sõpruskohtumine spinninguspordis Eesti, Leedu, Läti, Leningradi ja Permi vahel. Võitis Eesti, individuaalselt samuti eestlane A. Kasemaa Tallinnast, Kaur Avo oli neljas.

8.10.

Üks viimaseid püüke enne Vene kroonusse minekut. Käisin Saksniidus, püüdsin 10 haugi.

Minu Hõbe spinninguspordis.
Kokkuvõttes käisin aasta jooksul kalal vaid 47 korda ja püüdsin 84,2 kg. Kuu aega hiljem olin juba seersantide õppeüksuses Riia lähedal, kust kuue kuu pärast viidi meie väeosa loomavagunites Mongooliasse Tšoibolsani lähistele. Hiinaga olid suhted pingelised, kardeti sõja puhkemist. 1969. aastal toimus paar-kolm relvastatud kokkupõrget, suurim konflikt leidis aset Damanski saarel, kus läks päris korralikuks madinaks, ametlike andmete järgi hukkus seal 58 Vene sõdurit ja 100–300 hiinlast, täpset arvu ei teata, sest hiinlased ei ole seda arvu avalikustanud. Meie käisime õppustel Hiina piiri lähedal, nemad samuti, kuid midagi hullemat ei juhtunud. Kalapüük katkes rohkem kui kaheks aastaks. Siiski, ma lasin emal saata mulle ümbrikus tamiili ja konkse ning paar korda õnnestus oma rühma komandöriga (ise olin zamkomvzvod ehk rühma komandöri asetäitja) käia pühapäeviti Keruleni jõel ja väikseid sägasid ja sasaane püüda. Jõgi oli kiire voolu ja sogase veega, madal – talvel külmus põhjani läbi. Suvel jõgi kubises säga kääbusvormist, need olid nagu Emajõe pisikesed lutsud, suuremat kui 0,7 kg säga ma ei näinud, enamasti 100–200 g. Sasaanid olid samuti väikesed, vaid 300–400 g tükk. Sai püütud tonkadega, õigemini ühe tonkaga, nii kui sisse viskasid, nii kohe ka kalad ussil kallal, igav ei olnud. Püüdsime ikka ämbri täis, aga ise maitsta seda kala ei saanud, kõik läks ohvitseride sööklasse.

Järg viib juba aastasse 1969.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?