RIP Sindi pais (1833–2018)

Marko Šorin, 14. september 2018

Marko Šorin, endine Sindi linnapea, on 2015. aastal teinud ära tänuväärse töö ning kokku kogunud ja kirja pannud Eesti ajaloo mõistes väärtuslikud faktid ja illustreerib „peategelast“ eri arhiividest pärit fotomaterjaliga.

Viimase aja sündmused Sindi paisu ümber on tekitanud huvi paisutammi ajaloo vastu. Milline oli Pärnu jõgi Sindi kohal enne paisu ehitust? Mitmes pais on praegune? Miks pais üldse ehitati? Käesolev artikkel vaatleb vanu puitpaisusid 1971. aastani, kui ehitati juba tänapäevane betoonpais.

Enne paisu.

Loomulikult ei ole ühtegi fotot ajast, kui paisu veel ei olnud ehitatud. Fotograafia oli maailmas küll oma esimesed sammud teinud, kuid siiakanti polnud see ime veel jõudnud. Autorile ei ole teada ühtegi maali ega joonistust, mis annaks visuaalse vastuse, milline ikkagi oli Pärnu jõgi enne paisu. Siin tuleb meile appi sõnaline kirjeldus. 1937. aastal, päev enne Sindi raekoja pidulikku avamist, andis Pärnu Päevaleht põhjaliku ülevaate Sindi alevi kohta. Ajaleht kirjeldab Sindit enne vabriku asutamist ja paisu ehitust nii: „Veel 110 aastat tagasi lendasid Taali, Sindi ja Pustuski mõisa vahelisel sool haigurid ja jõekaldal padrikus hulkusid metsloomad. Inimesel polnud tollal sinna asja. Ja Pärnu jõgi – see kuivas põuastel suvepäevadel sääraseks nireks, et üksik karjapoiss end lõbustas jõest üle hüppamisega, kasutades selleks keset jõge torgatud teivast. See oli Sindi, siis kui ta veel polnud Sindi – Eesti omapärasemalt arenenud tööstusasula.“ Seega pidi jõgi olema Sindi kohal päris kitsas, kui juba karjapoiss teiba abil kaldalt teisele suutis karata. Seda ettekujutust aitavad kinnistada Sindi muuseumis hoiul olevad August Kase mälestused, milles öeldakse: „Viira kõrtsi asemel ja selle kohal üle jõe vastaskaldal olnud paks mets. Jõgi olnud Pulli ja Näriba talude kohal nii kitsas, et üle jõe oli visatud palk, mida mööda käidud üle. Muidugi oli see enne paisu ehitamist, pais paisutas hiljem jõe laiaks.“

Fotod: Marko Šorin, Sindi muuseumi arhiiv, erakogu, Kalale!

.
.

Esimene pais.

Sindi vabriku rajajale Johann Christoph Wöhrmannile olid asukoha valikul argumentideks pehme vesi (lubjata), jõekaldas leiduv rasvane savi ja vee kukkumine. Viimasena nimetatu oli peapõhjus, sest see tõotas vee paisutamisega anda tõhusa jõuallika vabriku käivitamiseks: sellal käivitas kogu masinaparki vesiratas, millega veorihmade abil olid ühendatud ülejäänud masinad. Mis puutub vee kukkumisse, siis oli Sindi kohal tõenäoliselt üks kärestik, nagu neid Pärnu jõel rohkesti on. Üldlangus on Pärnu jõel 76 meetrit, mis kogupikkuses on väiketööstuste käimapanekuks ära kasutatud. Nii on tema peale ehitatud kümmekond paisu, mille turbiinid käivitasid veskid,

villavabrikud ja saeraamid. Esimene pais rajati kohe koos vabriku ehitusega, sest Aadu Musta raamatust Sindi linna ja vabriku ajaloost loeme, et Wöhrmanni 1832. aastal tsaarile saadetud palvekirjas on juba mainitud: Saksamaalt olevat tellitud hüdrotehnik, kes hakkaks jõele tammi projekteerima. Samast saame lugeda sellestki, et juba vabriku ehituse ajal hakkasid kubermanguasutustesse laekuma palvekirjad, mille põhjus oli teade Wöhrmanni kavatsusest rajada jõele 5,5 meetri kõrgune tamm. Kardeti, et ülespaisutatud vesi uputab madalamad põllud, heina- ja karjamaad, veskite paisud, tamm ise aga saab ületamatuks tõkkeks kalade, paatide ja palgiparve teel. Nii julge sekkumine loodusesse tekitas talupoegades hirmu. Üllataval kombel hakkas kõige esimesena kahjutasu nõudma üks vabriku ehitamise peamisi toetajaid, Põhja-Liivimaa lambakasvatuse selts. Põhjus oli oodatav lõhe- ja siiapüügi võimaluste ahenemine rendile võetud Tori kroonumõisas. Tori mõisale anti kalastamisõigus allpool Sindi paisu ja renti alandati 55 hõberubla võrra aastas. Tamm, ehkki plaanitust üle kahe korra madalam, ehitati valmis. Sellega

kaebused ei lõppenud ja nii kirjutab Carl Robert Jakobson 1876. aasta 14. märtsil Pärnu Eesti põllumeeste seltsi protokolliraamatus: „Suure Pärnu jõe ääres, kus paarikümne aasta eest tagasi pered kalapüügist elasivad ja rikkaks saivad, ei ole nüüd enam kalapüügist juttugi. Mitmed kalaseltsid on peaaegu täitsa ära kadunud ja tõised on kadumas. Sindi vabriku tamm Pärnu ligidal, kes kõrgelt läbi terve jõe läheb, ei lase merekalu ülesse kudemise paikadesse minna ja jõekala pojad tapab linavesi ojades kõik sootumaks ära. Kui need takistused ära saaksivad kautatud, mis kergesti võimalik on, ja ehk ka kunstliku kalakasvatamise teel natukene järele aidanud, siis võiks jälle meie suures jões oma kõrvaliste ojadega nii palju kalu olla, et neist sadanded inimesed oma päätoidust saaksivad leidma.“

Paljude arvamuste kohaselt pidas esimene pais vastu 1919. aasta jääminekuni. Seega on laialt levinud arvamus, et esimene pais eksisteeris ligi 90(!) aastat. Tegelikult see nii siiski pole.

Teine pais.

Kui 1971. aastal pais lagunes ja suvel jõevee madalseisu ajal jõepõhja puhastati, tuli pealpool mõlemat paisupõhja jõepõhjast välja tõenäoliselt esimese paisu palke. Need kooreta ja tahutud palgid olnud otsapidi põhjas kinni. Mis kõige huvitavam: aastakümneid vee all seisnud palgid olnud seest valged ja saagides nagu värske puu, ainult pinnalt olid nad mõni sentimeeter hallid ja seisnud vee peal. Põletades aga olnud nende tuli nagu õletuli. Seega oli teine pais ehitatud 1833. ja 1919. aasta vahel. Õnneks leidub Sindi muuseumis sellele vastus. Savila koduloolistes uurimustes on kirjas, et teine pais on ehitatud 1883. aastal. Siinkohal võib tulla tagasi kujutava kunsti juurde. Nimelt on baltisaksa kunstnik Wilhelm Siegfried Stavenhagen kujutanud 1866. aastal muude ilusate teoste kõrval Sindi vabrikut, mille esiplaani kaunistab pais. Eelnevat silmas pidades võib väita, et kujutatud on vabriku ehituse ajal rajatud esimest paisu. Järgmisest paisust on juba mõni foto nii sellest ajast, kui see terve oli, kui ka ajast, mil jääminek paisu keskosa minema viis.

.

.

Kolmas pais.

Käis Vabadussõda ja Eestis oli puudus niidist. Sindi vabrik oli lubanud turu nõudlusele vastata ja niiti tootma hakata. Käsil oli puuvillkanga värvimise ja viimistlemise osakonna asutamine. Kuid muude murede kõrval viis 1919. aasta kevadine suurvesi osa paisust minema. Sõjaoludest tingitud materjalinappuse tõttu ei saanud kohe uut ehitama hakata. Peale selle oli järgnev suvi erakordselt sademeterikas ja vesi jões seisis suvi läbi kõrge. Hädaga tuli 1919., 1920. ja 1921. aastal lahtistest kividest ajutised paisud ehitada, nii sai vabrik talvel töötada.

1922. aastal jõuti tammi ehitusmaterjalide hankimisega niikaugele, et tammi ehitustööde loa taotlus võidi Pärnu maakonnavalitsusse sisse anda. Tammi projekt saadeti läbi vaatamiseks kaubandus- ja tööstusministeeriumi sisevete büroole, kellelt tuli projekti kohta hulk täiendusi ja ettepanekuid. Leiti, et Pärnu jõge iseloomustab kevadise suurvee ajal tugev erosioon, millele pais on tõkkeks. Nii koguneb aastatega paisu taha rohkesti liiva ja kruusa. Seetõttu peeti otstarbekaks ehitada lahtivõetav pais. Kuna Pärnu jõge kasutati ulatuslikult parvetustöödeks, peeti parvetamisaja pikendamiseks ja parvetamise hõlbustamiseks vajalikuks varustada tamm vastava renniga. Hädavajalikuks peeti paisule kalatrepi ehitamist. Rõhutati, et just Sindi vabriku pais on süüdi mitme kalaliigi täielikus kadumises jõe kesk- ja ülemjooksul. Kalatrepp jäi ehitamata.

Selles valdkonnas õnnestus Sindi vabrikul end mõneti rehabiliteerida tosin aastat hiljem, kui Sinti asutati Eesti suurim kalakasvatusjaam, mis igal aastal lasi Pärnu rannavetesse mitu miljonit siia-, lõhe- ja muude kalade maimu. Tammi projekti uurimisel tuli hüdroinseneridel taas meelde Pärnu jõe laevateena kasutamine. (Varem, viimati veel 1899. aastal, plaaniti Pärnu–Peipsi veeteed, mis läbinuks Sinditki. Mõnes allikas kirjutatakse, et Pärnu jõgi oli kuni Sindini laevatatav. Tuleb aga meelde tuletada, et vanal ajal tähendas Sindi Zintenhofi ehk Sindi mõisat. Praeguses tähenduses on see Paikuse politseikool.) Selleks tulnuks uuele tammile lüüsikambrid ehitada. Pais ehitati eelkäijast mõni meeter allapoole ja kuna see tehti vanast poole meetri võrra kõrgem, ei lõhutud vana paisu põhjani ära, vaid vesi jooksis sellest üle. Vana tammi kasutati vallina uue paisu ehitamise kaitseks. Nüüd valati juba uuema tehnika järgi betoonist paisukastid (rajatised mõlemal kaldal, mille vahel asub pais), mis oma terava nurgaga vastu voolu täitsid jäälõhkuja osa. Tamm tehti betoonplokkidest ja raudkividest ja puulaega. Paisule ehitati jõujaam võimsusega 350 hobujõudu. Paisu ehitust juhtis Ülejõelt Matsi talu peremehe poeg Jakob Mathiesen. Ehitasid kohalikud eestlastest töölised. Tegelik paisu ehitamise korraldaja oli vabriku Baumeister Johann Pärn. Ehitamisel osutus takistuseks väga kõva jõepõhi, mis olevat olnud kui kalju. Mehed täksisid paasi meislitega käsitsi. Paisu kõrguseks sai 3,4 meetrit, nagu algul oli kavandatud, pikkuseks 200 meetrit. Uus pais lasi aga eelmisest palju rohkem vett läbi, olles nagu sõelapõhi. Et sademevaestel aastatel kesksuvist veepuudust ära hoida, säilitati vett juba aegsasti kevadel, kogudes seda paisu kunstliku tõstmisega. Paisuharjale kinnitati puuvinklite abil umbes meetri kõrgused plangud, topiti neil kõik praod ja lauavahed kottide ja vanade riidekaltsudega kinni ja tihendati. Sel moel tõsteti paisu kõrgust meetri võrra ja vett seisis plankude taga külluses suvi läbi. Energiavajadus oli aga endiselt suur ja nii tekkis Pärnu–Tallinna raudteeliini ehitamise plaanidesse veel raudteesilla ja vabrikupaisu kokkuehitamine. Väideti, et paisu ja silla ehitamine kompleksina suurendaks silla maksumust vaid 25–30 protsenti, kuid võimaldaks vabriku jõustamise kõrval saada 1500 lisahobujõudu. Seda võimsust sooviti kasutada näiteks maailmaturul nõutava puupapi tootmise arendamiseks, mis esialgsete kalkulatsioonide alusel lubanuks saada aastas kuni 50 miljoni marga eest valuutat. Inseneride ühing esitas valitsusele vastava märgukirja. 1927. aasta aprillis oli uue silla ehituseks assigneeritud 28 miljonist margast kolm miljonit kulutatud mullatöödeks Viiral. Veel nüüdki ei loobutud silla Sinti ehitamise ideest. (Viira ei kuulunud tollal Sindi koosseisu.) Viiral tuli silla sambad valada kuni nelja meetri sügavusse vee all. Sindis saanuks olemasoleva vabrikupaisu all samu töid teha osaliselt kuival, osaliselt alla meetrisügavuses vees, mis kaitsetammidega oli kergesti kõrvale juhitav ja ehitus tulnuks odavam. Arvestuste kohaselt saanuks veel kulutamata 25 miljoni marga eest ette nähtud tähtajaks ehitada Sindi alla silla koos kõrge tammiga. Küsimust arutati inseneride ühingus, sellest kirjutati ajalehtedes, alevivalitsus läkitas eri aadressidel kirju ja telegramme. 1928. aastal avatud sild ehitati aga Viirale. Nii taotles vabrik 1929. aastal hüdroelektrijaama laiendamist ja olemasoleva paisu kõrgemaks ehitamine kerkis taas päevakorda, et elektrienergiaga varustada muidki tarbijaid peale vabriku. Väga kaua kestsid eelläbirääkimised Pärnu linnavalitsusega elektri ostu üle. Rajatav pais pidi kõikidest eelmise puudustest vaba olema: tuli rajada kalatrepp, parvetusava ja lüüsikambrid. Ehitus pidi valmima 1944. aastaks ja kontsessioon kehtima 2004. aastani. Plaanidele tõmbas kriipsu peale aastail 1929–1932 maailma tabanud majanduskriis. 1930. aastal valmis küll hüdroelektrijaam, kuid paisuga mingeid muudatusi ette ei võetud. Plaanitud 1350 hobujõudu ehk 750 kilovatti ei saadud kaugeltki kätte. Viga võiski olla liialt palju vett läbi laskvas tammis, samuti asjaolu, et jõujaama vundamendiaugust kaevatud pinnas ladustati vaid paarkümmend meetrit allavoolu ja see jäi vee äravoolu takistama. Kui eelmiste paisude eest hoolitseti pidevalt – remonditi, kui vaja, asendati jää lahti kistud plangud uutega –, siis kolmas pais elas üle mitu riigikorda ja tema eest kanti seetõttu vähem hoolt. Pais püsis 49 aastat, 1971. aastani.

Siinkohal Marko Šorini ülevaade lõpeb ja teada on, et sellest punktist edasi ehitati pais 1977. aastaks selliseks, nagu see praegugi on ehk kalapääsuga, mis oma ülesannet jõe mõistes ei täida. Õnn ja rõõm on aga tõdeda, et talupoegi on kuulda võetud ja loodetavasti saavad taas jõekaldail toimetavad perekonnad endale leivakõrvast hankida ning loodusturismi arendades ka jõukust koguda. Suur tänu kõigile vaevanägijaile ja edu eesti rahvale!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?