Tagasi paradiisis ‒ elu kalad tabad lendõngega Seišellidel

Vahur Mäe, 18. detsember 2020

Rullilt kaovad esimesed 50 meetrit nööri, siis 100 ja hetk hiljem on rullilt maas juba umbes 150 meetrit. Kala ei plaanigi peatuda. Keeran siduri nii kinni kui võimalik, aga ketas siriseb ikka sama hooga edasi.

Kui ikka väga tahta, õnnestub fanaatilisel kalamehel ka katkuaja kiuste pääseda oma unistuste randadele, lendõngega suuri ookeanikalu püüdma.

Praegusel ajal peetakse reisimist kas äärmiselt ohtlikuks või arvatakse, et see ei olegi võimalik. Ent kalale ihkavat kalameest ei ole mitte kunagi mitte miski takistanud. Seetõttu võtsingi nõuks, et pandeemiast ja rahvusvahelistest reisipiirangutest hoolimata pean lendõngega soolasetele vetele kalale saama.

Elukaaslase Anniga troopiliste riikide reisipiiranguid läbi töötades sai selgeks, et üks väheseid, kuhu eestlasi lubatakse ja kuhu saab ka lennata, on India ookeanis asuv Seišellide saarestik. Sama paik, kus ka eelmisel aastal reisil ja kalal käisime. Meil ei olnud plaanis sinna aasta hiljem tagasi minna, aga kuna kalapüük oli hea ja andis lootust veelgi paremale, otsustasimegi kolm novembrinädalat taas kord Seišellidel veeta.

MINEK! Meie enam kui kolmekümnetunnine teekond Seišellidele lõpeb lühikese lennuga väikeses propellerlennukis. Maandudes ületab lennuk madalalt kaht saare loodenurga randa. Kusagil mujal ei ole ma lennukiaknast näinud nii ilusat vaadet troopilisele saarele. Lopsakas rohelus, valge liiv ja helesinine meri on kontrastis meie pimeda sügisega.

Enamik lennujaamu on suured ning kihavad inimestest ja igasugustest transpordivahenditest. Praslini lennujaam seevastu on pisike ning seda ümbritseb ühest küljest troopiline mets, teisest kaunis liivarand ja türkiissinise meri.

Valime ka sel korral majakese saare läänekaldale Grand Anse nimelisse randa. Lennujaamast on öömaja vaid väikese jalutuskäigu kaugusel. Ööbime nn self-catering majas, kus on olemas kõik vajalik: korralik köök, grill ja mõnus terrass. Grand Anse rand on kalamehele hea asukoht, sest selle ees laiub saare suurim flat ehk madalik. Madalikud on head püügikohad seetõttu, et nendel saab madalas vees pikalt avamere poole välja kahlata ning seal meeldib elutseda paljudel väikestel kaladel, mida omakorda tulevad tõusuveega jahtima suuremad röövkalad.

PERMIT’I PÜÜK MADALAS. See soolase vee lendõngepüügi nn „Püha graal“ jäi veel tabamata. (Erakogu)

PRASLINI KAUNEIM RAND ANSE LAZIO. Kuigi olen pikast lennureisist väsinud ja päike hakkab loojuma, otsustan siiski kas või korraks vee ääres ära käia. Pakin lahti oma 9# klassi Vision Merisuola ridva, panen taskusse putukakarbi, mis koosneb peamiselt rohe-valget karva erinevas suuruses clouser’i-nimelistest striimeritest ja valikust krabiimitatsioonidest, tõmban jalga kahlamissaapad ning suundun mere äärde. Kohale jõudes on pettumus suur. Madalikul laine peal, vesi sogane ja paksult hulpivat rohtu täis. Mõistan, et lähimatel päevadel ei ole siin midagi teha. Plaanisime esimestel päevadel koduranda ja selle ümbrust avastada, kuid nüüd ei olnud muud teha kui käia seni teispool saart, kuni tuule ära keerab.

Tellin hommikuks rendiauto ning pärast iga päeva alustavat kohustuslikku kehatemperatuuri mõõtmist võtame suuna saare kaunimale rannale Anse Laziole. Siit sain ka eelmisel reisil hulganisti kalu. Palmivõsast välja astudes vaatame lummatud pilgul oma lemmikranda ja selle helesinist vett.

Anse Lazio erineb saare teistest randadest ‒ see on avatud avamerele, siin läheb kiiresti sügavaks ja kuna randa ei kaitse korallriff, on siin ka päris suured lained. Pärast esimest korralikku suplust kibelen kalale. Rannas märkan vees kolme paraja suurusega tumedat laiku. Kuna siin ei ole põhjas muud kui säravvalge liiv, peavad need olema baitball’id ehk väikeste kalade parved. Hiilin suurimale tumedale laigule lähemale ja virutan clouser’i vette. Nagu jõuan esimese tõmbe teha, tormab sellele kallale justkui näljaste huntide kari, neli-viis paraja suurusega kala. Üks neist võtab, aga ei jää külge. Teen kiiresti uue heite ja nüüd on kala otsas, sel korral kindlalt. Tõeliselt mõnus tunne on üle pika aja rulli kärinat kuulda ja tugevat ookeanikala õnge otsas tunda. Saadud kalaks on paarikilone brassy trevally. Ann ei jõua veel õieti päevitamagi hakata, kui meie õhtusöögi palmi otsa riputan.

REISI LEVINUIM. Üks paljudest reisil tabatud brassy trevally’dest. Seda liiki tabasin sel korral kõige enam. Keskmine mõõt oli 2 kilo ringis ja suurim pea 7 kilo. (Erakogu)

TERAVAHAMBULISED BARRAKUUDAD KÕIKJAL. Sel reisil on randades üllatavalt palju nõelteravate hammastega barrakuudasid. Pea igal püügil leidub rannas vähemalt üks, kes mu striimeri niimoodi ära napsab, et võttu pole õieti tundagi. Reisi esimesel poolel ma neile suurt tähelepanu ei pööra, sest võtte on vähe ja kalad pigem väikesed. Kui aga üht uut randa avastades juba kahest striimerist ilma jään ning viimane hambuline on oma 70 cm pikk, hakkab nende püük mind huvitama. Seon putuka ja lipsu vahele trossi ning loodan, et see agressiivne ja ahne kala ei lase end trossist häirida, kuid eksin. Trossiga püüdes ei ole minu putukast huvitatud ei barrakuuda ega ka ükski teine kala. Tross on siinses kristallselges vees liiga hästi nähtav. Seejärel proovin jämeda, 0,8 mm paksuse fluorocarbon’ist lipsuga. Püüan sellega Eestis haugi ja ka kõige suurem neist pole sellest jagu saanud. Barrakuuda seevastu hammustab lipsust läbi nagu sulavõist. Tuleb lihtsalt loota, et mõni neist otsa hüppavatest kaladest jääb huultpidi kinni. Ühel rohusel madalikul püüdes jälitab minu striimerit oma meetrine barrakuuda – juba selline, kelle konksu otsa saamine hirmutav tundub. Olin kuulnud, et barrakuuda esimene sööst on nii kiire ja tugev, et kui sõrm peaks rulli kodarate vahele jääma, siis on see läinud.

Teen suurema striimeriga uue viske ja strippan nööri sel korral kiiremini, kuid järsku veest välja sööstev noolja kehaga kala neelab mu putuka pooleldi õhust. See, mis järgneb, on uskumatu. Olin küll siduri eelnevalt pooleldi põhja keeranud, kuid see sööst on nii võimas, et kiiresti keerleva rulli nupuga saan ikka vastu näppe ja nii, et sõrm läheb siniseks. Kala tõmbab rullilt välgukiirusel maha oma 100 meetrit nööri ja kui jõuan mõelda, et äkki läheb selle kalaga õnneks, pinge järsku kaob. Lohutuseks saan kätte ühe väiksema, umbes pooleteisekilose barrakuuda. Võrreldes nähtud suuremate kaladega pisike, kuid rõõm on teda saada siiski, sest barrakuuda maitseb äärmiselt hästi.

GREEN JOBFISH. Kauni ja unikaalse välimusega ning äärmiselt maistva lihaga kala. (Erakogu)

PALJU ERINEVAID KALU. Kuna meie kodurannas ei saa tugeva edelatuule tõttu endiselt püüda, avastame põhjalikult saare vastaskülge. Saare kirdenurgas on mitu väga paljulubavat randa, kus me eelmisel reisil püüda ei saanud. Need rannad asuvad suure luksushotelli territooriumil. Mitte et seal poleks tohtinud püüda, vaid neis randades oli eelmisel korral lihtsalt liiga palju inimesi. Ilmselt oleks tol korral õnge otsa saanud mõne ameerika turisti, mitte kala. Kuna nüüd on saarel turiste väga vähe, otsustame neid randu vaatama minna. Valime välja selle, mis jääb kahe kivikari vahele. Nii nagu arvata oli, pole pilt teistest randadest erinev ‒ siingi ei ole ühtegi hingelist.

Juba vette astudes hakkab mulle see koht meeldima. Põlvesügavuses vees on astang sügavamasse vette, kus põhi on kaetud rohu ja kividega. Selline veepõhja struktuur kaladele meeldib. Väikesel kalal on palju varjekohti ning suuremad kalad armastavad siin patseerimas käia. Samuti ulatub astangult visata päris sügavasse vette. Iga heide kinnitab sisetunnet. Kala võtab pea iga viskega ja huvitaval moel on iga kala ise liiki. Saagiks tulevad erinevad emperor’id ja snapper’id (lihtsustatult ahvenad), bream’id ehk merikogred (kel pole midagi pistmist meie kokredega), grouper’id (kiviahvenad) ja erinevad värvilised wrasse perekonna (huulkala) esindajad. Püük on huvitav, kuid kõik kalad on väikesed ‒ vaid mõni üksik ulatub napilt kiloni. Kuna on langeva vee aeg, panen suure kala puudumise vale püügiaja arvele ning otsustan järgmisel päeval õigel ajal tagasi tulla. Õige aeg ookeanipüügil on tõus. Parimad on esimesed kaks tundi pärast mõõnatippu. Siis on vee vool kalda suunas kõige kiirem.

ILUSAS SUURUSES GOLDEN TREVALLY. Allapoole suunatud suu viitab sellele, et ta toitub peamiselt krabidest ja erinevatest molluskitest, mitte niivõrd kaladest. See jäi reisi ainukeseks kätte saadud golden’iks. Vähemalt sama suur läks paar päeva hiljem otsast. Mõlemal juhul oli söödaks Avalon’i nimeline striimer, mis imiteerib krabi või krevetti. (Erakogu)

NÜÜD TULEB REKORD! Täpselt siis, kui algab mõõnatipp, avaneb taevas ja algab paduvihm. Ilm on pime ja tuuline, kuid otsustan kas või korraks proovida. Olgugi et vesi on troopikas 29 kraadi ja õhk ka vihmase ilmaga tublisti üle 25 soojakraadi, hakkab märjana vees heiteharjutusi tehes ikka jahe. Olen püüdnud ilma ühegi võtuta veerand tundi, vannun vihma ja tuult, kuid otsustan veel viis minutit vastu pidada. Viimast kolme heidet tehes hakkab järsku miski väga sihikindlalt koos minu putukaga ranna vastas oleva saare suunas ujuma. Kala on suur ja jõuline ning tema sihikindlat rulli nöörist tühjendamist ei heiduta rulli piduri maksimumi lähedale keeramine ega minu kogu jõust tõmbed. Umbes saja meetri peal tundub kala jõud raugevat ja alustan tema tagasi vinnamist. Nii kergelt ta alla anda ei soovi. Järgmised 15 minutit toimub tõeline vägikaikavedu. Mina kerin kala 20 meetrit kalda poole ja seejärel ujub tema 30 meetri võrra tagasi. Lõpuks saan ta minu ees olevale veealusele rohuribale, aga siis nöör seiskub. Tõmban nii kõvasti, kui julgen, aga ei midagi. Tundub, et nüüd ongi kõik läbi, kala on kas kinni või juba otsast läinud. Otsustan siiski teha veel ühe meeleheitliku sammu ja kahlan kohani, kus kala tundub kinni olevat. Tõesõna, kui kala juurde jõuan, paistavad veest välja ainult minu silmad ja peanupp. Tõmban kogu jõust otse üles ja õnneks hakkab kala koos rohupuntraga liikuma. Sel korral paneb ta hoopis kalda poole ajama. Minu selg ees kalda poole ujumine ja samaaegne kala väsitamine võib olla päris kummaline vaatepilt. Kui kala lõpuks rohuribalt liivale välja ujub, näen tumedaid musti vööte ja saab selgeks, et tegemist on golden trevally’ga. Kuld-hobumakrell ei ole röövkala, vaid toitub krabidest, molluskitest ja karpidest. Ilmselt võttis ta tänu sellele, et olin otsustanud sel püügil proovida krabi, mitte kalamaimu imitatsiooni. See on tõeliselt ilus kala, kes on sel hetkel ka minu suurim lendõngega tabatud ookeanikala.

MAITSVAIMA LIHAGA KALA – GREEN JOBFISH. Jobfish on kaunis helerohelist värvi röövkala, kes kuulub ahvenaliste perekonda. Ta elab avamerel, kuid Seišellidel leidub väiksemaid isendeid ka rannikul. Jobfish on ka maitseomadustelt üks maailma hinnatumaid kalu. Juba eelmisel reisil Praslini saarele oli mul soov teda tabada, kuid siis see ei õnnestunud. Sel reisil olin saanud juba kaks selle liigi esindajat, kuid mõlemad olid söömiseks liiga väikesed.

Otsustan sel päeval taas kord hotelli randa proovida. Kohale jõudes märkan jalalaba sügavusel vees väikeste kalaparve. Kuna ookeanis on kalaparve juures alati röövkalu, viskan striimeri parve keskele ning sellele hüppab külge väiksemapoolne GT (hiid-hobumakrell).

See kalaparv on randa meelitanud igasuguseid röövkalu. Järjest saan bluefin trevally’sid (siniuim-hobumakrell) ja ka korralikus suuruses barrakuuda läheb taas kord koos putukaga minema. Ühel hetkel tuleb jälle otsa väiksemapoolne GT. Kuid üllatusena jälitab õnge otsas olevat kala minu kauaigatsetud soliidses suuruses jobfish. Pärast kala vabastamist alustan kogu piirkonna läbikammimist, aga soovitud isendid end enam näole ei anna. Igaks juhuks otsustan proovida suurema striimeriga lootuses, et järsku tahab jobfish suuremat sööta. Ta ju siiski jälitas pea kilost kala, kes oli oluliselt suurem minu 7 cm pikkusest clouser’ist. Jõuan teha vaid paar heidet, kui otsa hüppab midagi suuremat. Selges vees tunnen roheka silueti järgi ära, et tegemist ongi nähtud jobfish’iga. Kala ei ole teab mis suur, kuid oma poolteist kilo küll. Otsustame selleks päevaks püügi lõpetada, sest tahame ära proovida ettevalmistatud sashimi-retsepti ja paremat kala kui jobfish siit randadest selleks ei leia. Sashimi on jaapani kalatoit, mis koosneb õhukestest toore kalafilee viiludest, mida süüakse koos sojakastmega. Fileed „küpsetasime“ 15 minutit värskelt pressitud laimimahlas. Sojakastme, millesse fileetükk enne söömist kasta tuleb, tegime valmis juba eelmisel päeval. Sojale lisasime küüslaugu- ja sibulatükke, mett, tšillit ja valget veini. Koos kohaliku Takamaka rummiga maitseb jobfish’i-sashimi paremini kui ükski teine kalatoit enne seda.

GRAND ANSE JA REISI SUURIMAD KALAD. Nii nagu eelpool nimetasin, olid minu suurimad lootused heale kalasaagile Grand Anse flat’ilt. Jõudes tagasi paaripäevaselt külaskäigult naabersaarele La Diguele, lähen õngega randa olukorda vaatama, sest tuule suund on muutunud. Vesi on veel kergelt sogane ja pinnal hulbib veidi rohtu, aga püük on võimalik. Võtan koha sisse rannast pisut eemal asuval liivaplatool, mida ümbritseb sügavam vesi. On küll langev vesi ja see erilist lootust ei sisenda, aga samas jääb päikeseloojanguni vaid tunnike ja vahel tuleb röövkala õhtul randa patseerima veeseisust hoolimata.

Pärast kümneminutilist püüki pole ma saanud ühtegi võttu ja lootus hakkab kaduma. Järsku käib minu ees kohutavalt tugev mats ja väikeste kalade parv hüppab veest välja. Loobin meeleheitlikult kogu piirkonna läbi, kuid ei midagi. Äkki käib kaks tugevat matsu minu seljataga, vaid kümne meetri kaugusel ja kogu vesi justkui keeb väikestest kaladest. Otsustan taktikat muuta ja seon kiiresti otsa suure popperi. Esimene tõmme ja veest hüppab poolenisti välja suur kala, haarab sööda ja paneb kohutava kiirusega avamere poole ajama. Järsku pinge kaob ja saan tagasi vaid läbihammustatud lipsujupi. Ilmselt oli võtjaks bonito (idapelamiid), kes on tuuni perekonda kuuluv rannikul elav röövkala.

Seon otsa viimase kaasas olnud popperi ja loodan parimat. Uus vise ja asun nööri lappama nii kiiresti, kui käed võtavad. Popperit jälitab ja taob 10‒15 kala, kellest suurimad on vähemalt meetripikkused. Kalad tulevad nii madalas vees, et suurematel neist on seljad veest väljas. Nii võimast vaatepilti olen ma lootnud näha oma kõigil soolase vee kalareisidel. Nende seas tundub olevat nii trevally’sid kui ka bonito’sid. Hetk hiljem hüppab üks bonito popperile külge ja hammustab hetkega tamiili läbi. Olukord muudab nõutuks, mõtlen, kas mul jääb tõesti selles kalasupis kala saamata. Kuna popperit mul enam ei ole, seon otsa oma suurima clouser’i. Järgmise heitega saan otsa paarikilose brassy trevally, kes küll veidi lohutab, kuid meenutades suurimaid nähtud kalu, ei rahulda see saak kuidagi. Päike on juba silmapiiri lähedal, kui lõpuks tuleb otsa midagi suurt. Päeva viimases valguses kätte saadud kala vaadates on liigiks seesama brassy, kuid taas kord on see minu siiani suurim ookeanikala. Kaalu on kalal seitsme kilo ringi.

REISI SUURIM. Üle kümne kilo kaalunud yellowspotted trevally nimeline röövkala. Tema väsitamine võttis aega oma 30 minutit ja kala rebis rullilt maha pea kogu seal olnud alusnööri. (Erakogu)

JA JÄLLE REKORD! Järgmisel päeval otsustan parima püügiaja alguseks samasse kohta tagasi minna. Vesi on nüüd juba päris selge ja tuul vaibunud. Tingimused tõotavad head püüki. Õige hetke saabumisel ei alga siiski sellist möllu nagu eelmisel õhtul, küll on aga näha üksikuid suurema kala keeramisi ja hüppeid. Pärast kümneid tühje heiteid jääb putukas justkui põhja kinni. Kõik hobumakrelli liigid peale siniuim- ja hiid-hobumakrelli on veidi pikaldase loomuga. Nad haaravad sööta üsna rahulikult, seejärel mõtlevad, mis just juhtus ning hakkavad siis sihikindlalt oma suunas minema. Nii juhtub ka selle kalaga. Pärast haakelööki on putukas justkui kinni, sellele järgneb paar pealiigutust, mis jätavad mulje, nagu kala mõtleks, millisesse suunda ajama panna ning kui suund valitud, hakkab sõit pihta.

Esialgu ma ei saa aru, kui suure kalaga on tegemist, aga kui ta hoo üles saab, mõistan, et suuremat pole mul mitte kunagi otsas olnud. Rullilt kaovad esimesed 50 meetrit nööri, siis 100 ja hetk hiljem on rullilt maas juba umbes 150 meetrit. Kala ei plaanigi peatuda. Keeran siduri nii kinni kui võimalik, aga ketas siriseb ikka sama hooga edasi. Kala rebib sellise jõuga, et ritva ei ole võimalik hoida püstises asendis, vaid paralleelselt veega. Siis, kui kettal on 250 meetrist nöörist alles napp 50 meetrit, keeran siduri põhja ja pistan rulli vee alla. Rulli kiire pöörlemise tagajärjel tekib veesammas. Sellest on siiski kasu ja napilt enne alusnööri otsalõppemist hakkab kalal jõud raugema. Järgmised 30 minutit vean kord mina kala kalda poole ning siis jällegi tema nööri mere poole. Lõpuks, kui kala enda juurde saan, ei suuda ma ära imestada, kui suur ta ikka on. Väsinud kätega on juba tema ülestõstmine paras pingutus. Kala liigiks on yellow spotted trevally (kollatäpp hobumakrell) ja kaalu on tal tublisti üle kümne kilo. Täpseks kaalumiseks aega ei ole, sest tahan kala kiiresti vabastada.

Järgnevatel päevadel saan samast kohast veel mitmeid ilusaid trevally’sid. Kaks neist võisid olla sama suured, nagu see kõige suurem, kuid oma õnneks said nad otsast lahti.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?