Talv tuleb: pildistame loodust ja linde

Karl Adami, 18. detsember 2020

Novembris süvenenud vaikus ja hämarus jätkub jõulukuulgi. Arvestatavat päevavalgust jagub napilt veerandile päevast ja kui taevalaotust katab ka tinahall pilvevaip, paneb see looduspiltniku proovile. Veidi leevendust pakub pikisilmi oodatav lumikate, mis toob pisut valgust varjulisse metsagi.

Detsembriski leiab loodushuviline fotograaf loodusmaastikelt nii väheseid sulelisi ja karvaseid kui ka muid põnevaid stseene.

Püsiva lumikatte ja külma korral võib algust teha ka lindude talvise lisatoitmisega. Mõistagi tuleks seda alustades jätkata toitmisega kevadeni. Lindude toidumaja ümbruses saab aga algaja loodushuviline kätt harjutada suleliste pildistamisega. Ma ei salga, et see oli minugi harjutusväljakuks ja toidumaja lähedal veedetud tundide jooksul õppisin lindude käitumise kohta palju.

RASVATIHANE. Eesti arvukaim talilind – teda talvitab meil üle miljoni isendi. (Karl Adami)

LINDE TOITES ÕPID NEID TUNDMA. Lindude toidumajad meelitavad tänu neid külastavatele põldvarblastele ja tihastele vahel ligi ka raudkulle ja värbkakke. Kui raudkulli rünnaku ajal pagevad sulelised mõne tiheda okaspuu embusse või põõsaste kaitsvasse rüppe, siis värbkaku ilmumisel annavad kõik pisilinnud viimasest häälekalt märku. Erinevalt raudkullist ei pelga värbkakk inimest kuigivõrd ja sellele röövlinnule on võimalik üsna lähedale pääseda. Kui värbkakk peaks end toidumaja juures mõne korra ilmutama, võiks ümbruskonnal silma peal hoida, kuna suure tõenäosusega on ta valinud selle paiga endale talviseks toitumisalaks.

Detsembrile mõeldes kangastub silme ees veel ka suur lumelootus. Maastikule toob lumi helgust ja meie üha heitlikumatel talvedel tuleks võimalusel ära kasutada igat valge kattega päeva. Isegi kui eesmärgiks pole pildistamine, on looduses sellegipoolest hulk tegemist. Lumisel maastikul liikudes võib näiteks õppida lugema jäljeraamatut, mis annab aimu toimetavatest lindudest ja imetajatest – kus on lumme kaevunud nurmkanad või tuhisenud üle kärp.

ILU. Pakase, päikse ja oskusliku pildistaja koostöös võib sündida lummavaid pilte. (Karl Adami)

METSAS HOIA KÕRVAD LAHTI. Kõndides lumega kaetud metsas või jõeäärsel niidul, hakkavad kõrvu kindlasti lume eri helid ‒ see kas krudiseb, sahiseb või sootuks lirtsub. Ka ilma lumeta, kuid kahutanud pinnasel sammudes tekib eri helisid, mis reedavad ümberkaudsetele lindudele ja loomadele looduses liikuja kohalolu. Kui aga jääda hetkeks paigale, paiskub kõrvadesse otsekui vaikuse kumin. Eriti võimas on see mõnes kõrvalisemas rabas.

Kuigi algul võib tunduda, et kogu ümbritsev loodus puhkab, leiab terasem kuulaja üles need vähesed, kes on otsustanud meil talvega rinda pista. Ka metsas liikudes tasub pidevalt seisatada ja kuulata, sest just kõrvad võivad juhtida mõne maapinda kraapiva metskitse või hoopis pisikese tiivuliseni. Vaatamata sellele, et metsas toimetavate linnuliikide arv väheneb talveks pea poole võrra, võib mõne liigi esindajaid meile talveks põhjast ja kirdest juurdegi tulla. Nõnda võib meil talvel leiduda rohkem rähne kui suvel.

LAANERÄHN. Lihtne ära tunda: isaslind on ainus meil elutsev kollase mütsiga rähn ja mõlemal sugupoolel on kolm varvast. (Karl Adami)

RÄHNI LEIAD TOKSIMISE JÄRGI. Kui suunduda talvel mõnda suuremasse puistusse, kus leidub muuhulgas põlismetsailmelisi nurki, võib kokku juhtuda vaiksete toksijatega. Igat taolist puuseppa võiks kontrollida, sest ehk toimetab kuuse- või männikoore kallal suur-kirjurähni asemel hoopiski laanerähn.

Eestit on õnnistatud paljude rähniliikidega. Üheksast rähnlasest hakkab laanerähn ehk kolmvarvas-rähn silma mitmel põhjusel. Ta on üks pisematest rähnidest, temast veel väiksem on rasvatihase mõõtu väike-kirjurähn. Kui teistel rähnidel on puudel liikumiseks neli varvast, siis laanerähnil on neid vaid kolm. Emas- ja isaslind on mõlemad musta-valgekirjud, eristada saab neid laanerähnipapa kollase mütsikese järgi.

Laanerähn võib ennastunustavalt veeta terve päeva ühel puutüvel ja mitu nädalat ühes metsanurgas. Sestap saab korra laanerähnile sattununa arvestada, et ta võib end selles paigas ilmutada ka lähipäevadel. Laanerähn eemaldab puukoort spiraalselt, liikudes alt üles või ülevalt alla. Töö vahele lubab ta vaid üksikuid puhkehetki, kössitades mõnd aega puutüve ligi.

Mõnikord satub laanerähn toidu otsingul nii hoogu, et ei märka loodushuvilist, uudistama tulnud porri ja isegi mitte röövloomi. Olen tähele pannud, et isaslinnud on ettevaatlikumad ja tegutsevad enam puutüve ülemises osas.

MUSTTIHANE. Näeb välja nagu pisike rasvatihane mustvalges televiisoris. Määramistunnuseks on valge kuklalaik, kui seda näha õnnestub. (Karl Adami)

LINNUD KRAAVISERVADES, SIHTIDEL JA KODUAIAS. Küllap seostuvad paljudele jõuludega just nimelt leevikesed. Neid võib kohata nii pühadekaartidel, kuusekaunistustel kui ka plakatitel. Levib eksiarvamus, justkui tegutseksid leevikesed meil vaid talvekuudel. Tegelikult võib rahvapäraselt puntpaabukesteks kutsutud leevikesi kohata aasta läbi.

Talvisel ajal pole Eestis ühtegi teist leevikesele sarnanevat lindu, kui jätta kõrvale männileevikesed, kes satuvad põhja poolt Eestisse väga harva. Kui leevikesed õunapuudele lendavad, oleksid sinna justkui punased õunad tekkinud. Need on leevikeseisandad, mustad mütsid peas, kurgualune ja rind punased. Emaslinnud on aga märksa tagasihoidlikuma välimusega ‒ pruunikashallid.

LEEVIKE. Talveks tulevad põhja poolt leevikesed meile nagu lõunamaale. Meie oma leevikesed rändavad aga omakorda lõuna poole talve veetma. (Karl Adami)

Leevikestele on omane tömp, jäme nokk, millel piisavalt jõudu enamiku viljakestade purustamiseks, nii et leevikesed söövadki põhiliselt seemneid, aga rohkesti ka lehtpuude pungi. Kui vahtratel leidub seemneid, külastavad leevikesed neid. Kuid lisaks vahtraseemnetele tarvitavad nad sügistalvisel ajal toiduks ka saare- ja sireliseemneid. Mõistagi võib leevikesi kohata umbrohupuhmastes. Aedadesse jõuavad nad päevalilleseemneid hekseldama pigem siis, kui looduslikku toitu juba napib. Enamasti juhtubki see jõulukuu paiku ja tõenäoliselt seetõttu seostataksegi leevikesi talve- ja eeskätt jõuluajaga.

Need silmapaistvad tiivulised ilmuvad enamikule inimestele nähtavale alles novembris, sest just siis saabub neid kauneid vintlasi meile nii Soomest kui ka Loode-Venemaalt, kust nad taanduvad karmima põhjamaise talve eest. Ka meie oma leevikeste perekonnad söandavad alles sel ajal tulla lagedale neile suve läbi varju pakkunud metsade rüpest.

ÄRA JÄTA MAKROTORU TOLMUMA. Detsember ei paku küll taolist värvikirevust nagu mõned kuud sügisel või putukarohkust nagu kevad ja suvi, kuid makrotoru ei tasu päris ära unustada. Erinevalt eksiarvamustest võib talvelgi kohata lumepinnal askeldavaid putukaid ja lülijalgseid. Tasub vaid veidi aega lumetekki põrnitseda, eriti nullilähedaste temperatuuride korral.

Mind aga paneb talvel makrotoru järele haarama imeline jäämaailm, mis end külma korral vaatamiseks seab. Nii võib talvest oodata krõbekülmadel hommikutel aknaklaasidele külma maalitud jäälilli, aga ka lumetutel hetkedel nullilähedase temperatuuriga haldjajuukseid, millest võib suvel vaid und näha. Lumetu, kuid külm aeg pakub silmailu ka veekogudele tekkival jääl, kus külmunud mullid võivad mõnele vaatajale end ilmutada jäiste õite või sootuks puravikena.

JÄÄLILLED. Tekivad hõredate akende vahel, kus jäälilled saavad tekkimiseks kinnituda tolmukübemete külge. (Karl Adami)



JÄÄLILLED EELISTAVAD VANA MAJA. Jäälilled on valdavalt talvised külalised, mille nägemise nimel tuleb üha rohkem vaeva näha. Tean enda kodukülaski vaid mõnd hoonet, mille akendele ilmuvad talvel õied. Sellistes majades, mille akendele tulevad jäälilled, peab tavaliselt kandma villaseid sokke ja sooja kampsunit. Uutes ja soojapidavates kodudes ei taha need lilled kasvada, kipuvad kiratsema või ei hakka üldse õitsema.

Lapsena vanaema postkaartide hulgas tuhnides hakkasid tihtipeale silma kaunid jäälilledega kaardid. Nüüd on neid leida pea sama keeruline kui valgejänest või kärpi silmata. Kaunid, krõbedad ja teravad jäälilled annavad sageli märku, et aknaklaasidel või nende vahel on tolmu, sinna pääseb niiskus ja külm. Jäälilled annavad tunnistust sellest, et aknad pole tihedad.

Potentsiaalselt jäälilli kandvaid aknaid võiks enne pildistamist otsida ja pakaselisel päeval võtta koht sisse juba enne päikesetõusu või -loojangut, sest just siis jagatakse jäälilledele rohkelt värve. Seda looduse kunsti soovitan pildistada statiivilt ning jälgida hoolega, et kaamera oleks jäälilledega kohakuti.

MÜSTILISED HALDJAJUUKSED KAOVAD PUUDUTADES. Mõnikord näeb sotsiaalmeedias pilte, millel on ilutsemas haldjajuuksed, seda eriti nullilähedaste ilmade korral. Neil fotodel näivad need nii õrnad ja müstilised, et puudutada ei maksa ja kuigi sageli neid näha ei saagi. Haprad haldjajuuksed võivad vastu vaadata eelkõige kõdupuidult. Neid kauneid moodustusi hellalt puudutades kaob see ilu hetkega.

HALDJAJUUKSED. Tekivad pigem kõdunevatele lehtpuudele ja nende okstele, kui õhuniiskus on kõrge, tuult ja lund pole ning temperatuur langeb plussist kergesse miinusesse. (Karl Adami)

Haldjajuuste, jäävilla ja -habeme nimetuse taga on jäämoodustis, mille teke eeldab küllalt täpseid ilmastikutingimusi, muu hulgas õhutemperatuuri null kraadi ümber. Seetõttu leiab neid loodusest suhteliselt harva, üldiselt samadest paikadest. Jäähabe tekib hilissügisel-varatalvel vaikse ilmaga, kui temperatuur on langenud mõne miinuskraadini. Siis hakkab vettinud nottidest-raagudest, aga ka jämedamatest kõdunevatest taimevartest vesi peenikeste niitidena välja külmuma. Jääniidid kasvavad aluselt kogu aeg pikemaks, aga jämedamaks ei muutu. Puidu või taimevarte pooridest venib välja oma niit, luues tiheda õhulise villa.

Oma osa jäähabeme kasvatamisel on ka seenel, mis stabiliseerib peenikesi jääkristalle sel moel, et ei lase neil taaskristalliseeruda. Seenteta tekiks kõdupuidule ja puudele vaid koorikulaadne jääkiht.

Kust otsida leevikesi?

Puudel ja puhmastes tegutsevad leevikesed enamasti üsna vaikselt, kuid aeg-ajalt võib siiski kuulda nende tasaseid hüüdeid ja isegi laulukest ‒ seda viimast rohkem vastu kevadet.

Talvel on leevikesed uitajad, kuid ei moodusta väga suuri salkasid. Suuremates leidub linde paarikümne ligi, kuid üldjuhul kuulub salka kuni kümme liiget. Leevikesed on üpris pelglikud sulelised. Läbi akna saab neid muidugi hästi vaadelda, kuid välitingimustes on neile siiski keeruline läheneda. Mida suurem salk, seda rohkem valvsaid silmapaare.

Küll aga võib end sisse seada mõne umbrohuvälja juurde, kus leevikesed on varem käinud. Suure tõenäosusega tulevad nad sinna tagasi, eriti kui ilm on krõbekülm. Lisaks tasub üle vaadata sihid ja kraavipealsed, kus vähegi umbrohtu leidub. Seal võib kohata teisigi vintlasi, näiteks ohakalinde, rohevinte ja urvalinde.

VÄRBKAKK. Eesti ja kogu Euroopa väikseimat kakku peab vähekogenud vaataja vahel ka kaku pojaks. (Karl Adami)

Laanerähni leida aitab kaart

Laanerähnile sobilike vanade metsade leidmise hõlbustamiseks saab abimehena kasutada kõigile veebis ligipääsetavat Metsaportaali (register.metsad.ee) ja selle keskkonna erinevaid kaardikihte.

Võrreldes teiste meil tegutsevate toksijatega, armastab laanerähn vanu kuusikuid ja okaspuumetsi. Elupaiga osas on ta väga valiv, nii ei kõlba talle intensiivselt majandatavad metsad. Oma metsaskäikude põhjal tean öelda, et laanerähn on meie puusammastel üks vaiksemaid koputajaid. Kodu näeb ta üksnes neis paikades, mille inimene on mõneks ajaks unustanud. Talle meeldivad kohad, kus leidub eri vanuses puid: surnud, surevaid ja elusaid, püstiseid ja neidki, kes on end samblavaibale puhkama sättinud.

 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?