Ott Aardamiga lapsepõlveradadel: uued haugirekordid ja kadunud angerjas

Margo Pajuste, 18. detsember 2020

„Enam kui kord juhtus, et avastasin end järve teisest otsast, kui proovini jäi vaid paarkümmend minutit,“ muigab lavastaja ja näitleja Ott Aardam Viljandi järvel veedetud ilusaid aegu meenutades.

Ott Aardam tõi äsja nukuteatris, uue nimega Eesti Noorsooteater, lavale enda kirjutatud etenduse „Jääpüük“.

Teades Oti pühendumust kalapüügile, võib olla kindel, et see lugu on saanud inspiratsiooni tema enda kogemustest. „Mõnes mõttes küll,“ nõustub Ott. „Väiksena tahtsin ka hirmsasti jääle kalale minna ja ajasin isale peale, et läheme. Kui siis ükskord läksime, ei tulnud püügist suurt midagi välja, sest hakkas külm ja kala ei võtnud. See jäigi toona mu ainsaks jääpüügiks.“ Hiljem käis Ott jääl kalal küll, eeskätt kolleegidega Ugala teatris töötamise päevil.

Ott on pärit Saaremaalt Orissaarest, kuid suur osa lapsepõlvest möödus Pöide kandis Oti külas, kus elas vanaema. Kalal käis ta toona Unguma lahes, kuid mitte haugi püüdmas, sest selle arvukus oli tollal Saares madalseisus. Isaga koos pandi ridaõnge ja püüti angerjat, keda võis öö jooksul ikka hea mitu tükki konksu otsa tulla. „Nüüd on meie kandis terve suve jooksul saadud vaid üksikuid isendeid,“ tõdeb Ott.

Saaremaal käib Ott perega tihti ja suvel püüab ta lastega kala peamiselt paarist väikesest rabajärvekesest. Haugi ja ahvenat tuleb sealt ilusti. Kalapüük meeldib nii kaheksa-aastasele pojale Abramile kui ka nooremale tütrele Sonjale (6), kõige väiksem, Aina (4) käib küll kaasas, aga spinningut veel ise ei loobi. Sel suvel veetis pere mitu ilusat päeva paadimatkal Koiva jõel, Võnnust Siguldani. „Ja mina sain ainsana kala!“ ütleb Abram.

SUVI. Perega Koival. (Laura Peterson-Aardam)

UGALA PAADIMEHED. Viljandi päevil elas Ott järvest paarisaja meetri kaugusel, nii et kui mõte pähe tuli ja vähegi aega oli, sai kohe kalale minna. „Teatris on proovid tavaliselt kella üheteistkümnest kolmeni ja siis viiest üheksani,“ selgitab ta. „Mõnikord sai ka proovipausidel järvele põigatud.“

Koos teiste Ugala näitlejate Tanel Ingi, Meelis Rämmeldi ja kadunud Arvo Raimoga ostis Ott Pella paadi, mis seisis Viljandi järvel ja millega siis ühisuse liikmed kalal käisid. Sellega on Ott järve risti ja põiki läbi aerutanud, enamasti lanti vedades. „Enam kui kord juhtus, et avastasin ennast järve teisest otsast, kui proovini jäi vaid paarkümmend minutit,“ muigab ta. „Siis said aerud tööd nii et vesi vahus.“

Erilisi saake Otile Viljandi ajast siiski ei meenu, suurimad haugid võisid jääda ehk kolme kilo kanti. Kopsakaid ahvenaidki tuli vahel ette, aga nagu üldiselt teada, kipub Viljandi järv olema pigem kapriisne. Ehkki suurt kala seal kahtlemata elab, nii haugi kui ka ahvenat. Elu „kollgi“ on Otil just Viljandis ära läinud. „Vedasin lanti järel nagu tavaliselt ja järsku jäi see justkui põhja kinni,“ meenutab ta paljudel kalameestel elus ette tulnud situatsiooni. „Ja siis läks nagu ikka. Polnud nii palju kogemusi, et suur kala välja tuua.“

VÕTAB SUU NAERULE. Päeva esimene ja kohe pea neli kilo! (Margo Pajuste)

SÕIDAME SAARDE! „Jääpüügi“ esietendus kenasti seljataga, ilmad karged, kuid ilusad – Otil on veidi vaba aega ning läheme koos tema ja Abramiga vaatama, kuidas Saares haugidega lood on. Paati võtab meid Oti lapsepõlve kalakohtadele üsna lähedal asuva Käbruotsa nn haugipüügitalu peremees Taavo Kuusiku alias Tafkin. Kõik viimased päevad on ta merel käinud ja teab, kus kala parasjagu on. Ja kala jätkub, isegi merikapüügil tuli tal neid otsa kümmekond tükki kohtades, kust peaksid olema ammu soppidesse jalga lasknud.

Tuul on piisavalt ebameeldiv ega lase nuki varjust välja sõita, kuid Tafkini kinnitusel pole seda vajagi ‒ kena haug istub viimasel ajal mudase põhjaga sopis, kuid pigem sügavas kui madalas. Suurim kala, mis siit nädalavahetusel saadi, küündinud viie ja poole kiloni, neljaseid oli ka veel mitu tükki tulnud. Nii teemegi järjest triive ühes ja samas sopis.

Plekklandi-usk on külma vee tõttu selleks aastaks üsna otsa saanud, sestap alustame püüki kergemate jerkidega. Abram paneb liini otsa Tafkini kingitud Mullutu Murdja, Ott saab oranžitriibulise Saare Slaideri, Tafkin loobib punast slaiderit ja mina proovin esmalt kahvaturohelist, setsuki ayu toonis Daiwa Prorex Lazy Jerki. Kolmanda viskega on mul haug otsas. Umbes kahekilone kala tuleb pigem madalast, on kuri, sügiseselt jõudu täis ja sikutab mehiselt. Hea konksuvabastajaga õnnestub ta üsna kiirelt lahti päästa ja tagasi lasta. Päike paistab, kala käes – no kas pole tore algus? „Ja kui see jääb nüüd päeva ainsamaks võtuks ...“ mõtleb Tafkin ahtris kuuldavalt. Pagan, oleks ehk tõesti pidanud kalast pilti tegema. Vabalt võib juhtuda, et pärast pole loo juurde panna muud kui lantide ja käsi laiutavate püüdjate pilte.

Seltskonna kõige fanaatilisem kalamees on kahtlemata Abram, kes loobib lanti ilma igasuguste probleemideta nagu vana mees. Ei kuule me tema suust mitte ühtegi piuksu, et on külm või aitab küll, kala ei võta. Abrami poolest püüaksime siin kindlasti veel pimedaski. Kogu sõidu vältel nii Saarde kui ka tagasi loeb ta pühendunult autost leitud Kalale! Looduses ajakirju ja esitab vaid aeg-ajalt täpsustavaid küsimusi.

PAUS. Kohe algab uus triiv. (Margo Pajuste)

REKORD TULEB ÄRA. Õnneks on kala aktiivne ja näitab ennast peagi veel. Tafkinil on paar võttu, kuid kalad lähevad otsast enne paati jõudmist. Ja siis on Otil otsas kala, kellest on kohe näha, et väike see ei ole. On tükk tegemist, enne kui selle paati saame. Siinkirjutaja hooleks jääb kahvamine ja seda teen äärmise ettevaatusega. Mitu korda saan kala peaaegu kahva, kuid pean selle siiski taas kiiresti tühjalt välja tõmbama – liig suur on oht, et lant takerdub konksudega võrku, kala väänab landi suust välja ja pääseb minema.

Korra sööstab haug ka paadi alla ja pikalt teisele poole paati, ent Ott teab, mida teha ‒  surub ridvaotsa vee alla ja kerib kala rahulikult enda poole. Lõpuks näitab kala esimesi väsimuse märke ja saan talle kahva ilusti tagantpoolt ligi. Kahva vars püstiasendisse, kala jääb üleni kahva põhja n-ö lukku, ja kahv paati – nagu õpikus.

„Kolm üheksasada üheksakümmend!“ teatab Ott, kui on priske röövli pärast landi lahtiharutamist kaalu külge riputanud. „Uus isiklik rekord!“ Naeratus jääb tema näole püsima pikaks ajaks.

JA TULEB JÄLLE! Nüüd saab Tafkin taas paar kala otsa ja minulgi käivad mõned kahe kilo tuuri tegelased otsas. Paar tükki lasen tagasi ja ühe võtan koju. Ei lähe palju aega mööda, kui Otil on taas kena kala otsas. Kordub enam-vähem sama trall kui eelmiselgi korral, kaasa arvatud kala sööst paadi alla. Ent Ott toob ta sealt taas kindla käega välja ning seegi haug jõuab kahva ja kaalu külge.

„Kolm kilo ja üheksasada viiskümmend!“ Kas tõesti on sama kala vahepeal ühe mudila söönud ja taas lanti haaranud? Seda me teada ei saagi, sest Ott laseb haugi ilusti vette tagasi. Esimesestki kalast piisab suurele perele söögiks pikaks ajaks.

Umbes kella kahe paiku katkeb võtt täielikult. Ega seda nüüd ennegi tihedalt olnud, aga külmal ajal päeva peale tosinkond rabamist ei ole üldse paha tulemus. Pealegi on kala suurus täitsa rõõmustav, kilosed „kollid“ tüütama ei pääse. Aga võib-olla ongi siia vähe kopsakamad kalad kogunenud ja „pulgad“ hoiavad heaga eemale.

KÜLMA AJA PÜÜGI ERIPÄRAD. Poole neljast tuleme maha. Arutame Tafkiniga, mis võis kalal suu lukku panna ning jõuame järeldusele, et ju see on õhurõhu süü – ilmateenistuse andmetel pidi see lõunast langema hakkama. Tuul on paar viimast päeva puhunud enam-vähem samast kaarest ja keerutab küll veidi, aga mitte oluliselt. Hea, et veel pole käes tüüpiline talvine võtt, kus kala sööb päeva jooksul vaid korra või paar, 20 minutit korraga.

Haugipüügi aeg pole veel kaugeltki otsas, võtab Tafkin teema kokku. Paaril viimasel jäävabal aastal on ta havi jahtinud talv läbi. Ehkki tegelikult tahaks ka jääpüüki teha ja otsida üles, kuhu ahven talveks koguneb. Seni aga kutsub Ott ta koos pojaga pealinna „Jääpüüki“ vaatama.

Haugipüügi aeg pole veel kaugeltki otsas, võtab Tafkin teema kokku.

„Jääpüük“ Noorsooteatris: üks imeline lapsepõlveseiklus

Loo tegelasteks on kaks venda, õde ja vanaisa. Lapsed on kasvanud suureks, on peaaegu täiskasvanud, ja tuleb vastu võtta otsus, mida teha vanaisa koduga. Õe ja vendade nägemused lähevad lahku. Maja katus laguneb, aga samas seob neid selle kohaga palju imelist, eriti üks talvine seiklus. Minek omapäi jääle, et saada sügavast merest sikutiga kätte suuri kalu, nagu vanaisa räägitud pöörastes kalamehelugudes.

Meie ees rullub lahti talvine seiklus, mis lapselikust uudishimust tõukudes jõuab välja tõsise katsumuseni ning jääb seiklejaid saatma kogu eluks.

Autor ja lavastaja Ott Aardam (Theatrum)
Kunstnik Kristel Maamägi
Helilooja ja muusikaline kujundaja Markus Robam
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Liikumisjuht Hanna Junti

Mängivad:

Anti Kobin, Getter Meresmaa, Mart Müürisepp ja Sander Roosimägi

või

Andres Roosileht, Doris Tislar, Karl Sakrits ja Risto Vaidla

Vt ka nuku.ee/jääpüük

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?