Mida tähendab olematu talv meie loodusele?

Vahur Sepp, 18. detsember 2020

Möödunud talvel veed ei jäätunudki. Õigem oleks öelda, et talve ei tulnud. Sisetunne ennustab seekord sama – hilissügis muutub ajapikku märkamatult varakevadeks!

Tavatult soe ja pikk sügis üllatab ebameeldivalt paljusid metsaelanikke.

REINUVADER. Tihti toitub rebane talvel leitud raipest, kus konkurentsi pakuvad eeskätt rongad, harvemini kotkad. (Erik Mandre)

Varasematel aegadel kinnitasid teadjad jahimehed: „Rebane, kes on saanud püherdada kahes lumes, võib arvata oma kasuka talvekarvas olevaks.“ Tänapäeval tuleb mõistesse „lumi“ suhtuda ettevaatlikult. Pakuksin, et meie laiuskraadidel elavad imetajad lõpetavad sügistalvise karvavahetuse novembri keskel. Ilmastikust see toiming palju ei sõltu, pigem määrab õige aja päeva pikkus. Tegu on looma tahtele allumatu protsessiga.

Kavalalt paigaldatud rajakaamera vaatevälja läbib lisaks teistele metsaelanikele kolm erinevat rebast. Kahel neist on saba nagu roots ja ühel kintsudki paljad. Kolmandal silmaga nähtavad haigustunnused puuduvad ja kasukas on hiiglama uhke. Ometi tunneb tema end välisel vaatlusel kõige kehvemini. Ripakil keel viitab sellele, et reinuvaderil on palav ja ta higistab. Hakka või uskuma, et kärntõvest võib vahel isegi kasu lõigata.

KITSI KÜTITAKSE AINA ENAM. Sooja talve on kapradel lihtsam üle elada. Kui vaid kiskja ja kuuli eest pääseks... (Erik Mandre)

SOE TALV MÕJUB ERINEVALT. Palav on kõigil, kes kohanenud eluks paksus lumes ja karmis pakases. Üks selliseid on näiteks põder. Pikk ja tihe torukarv kaitseb hästi madala temperatuuri eest, samas muudavad plusskraadid olemise ebamugavaks. Mõistlik on võimalikult vähe liikuda. Haripunktis olev jahihooaeg aga ei anna selleks alati võimalust, sest ajujahil kammitakse läbi suuri alasid. Kuidas ebaharilikult soe november mõjutab põdralehmade viljakust, on näha järgmisel kevadel.

Viimastel aastakümnetel on metsamaastikud tundmatuseni muutunud. Üliaktiivse raie tulemusena kaovad vanametsa liikidele vajalikud elupaigad. Kunagi lõuna poolt sisse rännanud, seni kultuurmaastikel toimetanud metskits ja halljänes saavad viimasel ajal tänu raiesmikele ja noorendikele hakkama ka suuremates metsamassiivides. Nende elupaigad aina laienevad. Samuti mõjub arvukusele soodsalt kliima soojenemine. Kitsejahi hooaega on pikendatud jaanuari lõpuni. Möödunud hooajal kütitigi neid rekordiliselt üle 30 000 isendi. Avatud silmadega looduses liikuja peaks olema arvukuse langust märganud. Jahtkonnad, kus on au sees loodussäästlik mõtlemine, lõpetavad jahi kapradele detsembri keskel, olenemata sellest, et seadus lubaks jätkata. Arvestada tuleb sellegagi, et metskits on põhitoiduks nii hundile kui ka ilvesele.

PÕDER. Talvel sööb põder peamiseslt puuvõrseid, enamasti paju, haaba, pihlakat ja kadakat.Külmal ajal vajab ta kuni 20 kilo toitu päevas. (Kalle Pihelgas)

VALGE RÜÜ SAAB N UHTLUSEKS. Kliima kiire soojenemisega ei suuda sammu pidada põhjamaised liigid, kellele lumi on lausa eluliselt vajalik. Aastatuhandeid on nirgi, kärbi, valgejänese ja rabapüü rüü värvunud talveks valgeks. Ole jahitav või pea ise jahti – lume olemasolul on tegu ideaalse maskeerimisülikonnaga. Lume puudumisel olukord muutub. Valge värv tumedal taustal mõjub kiskjatele nii maas kui ka õhus nagu neoonreklaam: „Tulge sööma, ma olen siin!“ Ja vaenlasi jagub kõigile neljale küllaga.

Kärbil ja nirgil tuleb endalgi elus püsimiseks jahti pidada. Mida varem saakloomad sind märkavad, seda vähem on lootust süüa saada. Langeva kehakaaluga pole aga lihtne kevadise karvavahetuseni välja venitada. Ometi nad saavad kuidagi hakkama. Jälgisin paar päeva tagasi lumivalget nirki, kellel oli päevasel ajal tarvis jõuda ühe haohunniku alt teiseni. Hunnikute vahe võis olla vast paarkümmend meetrit. Kiirele sööstule eelnes põhjalik luure. Korda viis pistis ta pea varjust välja, iga kord veidi rohkem, uurides maad, õhku ja seljatagust. Uude kohta jõudnud, vaatas nirk pikalt tuldud teele tagasi – ega ma äkki kelleski uudishimu äratanud? Alles siis jätkus jaht, mille edukusest andis peagi tunnistust hiire hädakisa.

JÄLJERIDA. Klassikalised jänese kalpsamise jäljed. (Elvin Heinla)

Tarnamättalist madalat sookaasikut läbides ehmatas mind lausa jalge eest putku pannud valge jänes. Talle on see veidi ebaharilik paik, enamasti valib ta päevaseks peatuskohaks tiheda aluskuusikuga metsaalasid. Kui järele mõelda, siis tundub see hoopis nutikas valik. Valget tuleb peita ikka valge hulka. Valendavate kasetüvede vahel võib nii märkamatuks jääda.

Kärbiga pole minu teed juba mitmel viimasel aastal ristunud. Võib-olla ongi ta juba meie aladelt lahkumas?

KARUSID KOHTAB ROHKEM KUI IIAL VAREM. Karud tegid viimati jälgi novembri esimesel nädalal. Kered on neil paksuks nuumatud, söögiisu kadunud ja taliuinaku rammestus kontides. Neile ei loe midagi, et talve pole. Kui talveuinaku aeg on käes, siis tuleb magama minna.

Eesti metsades pole läbi aegade elutsenud nii palju karusid kui praegu. Meie mõmmikute kiituseks peab ütlema, et inimest nad ei ohusta. Mitte kunagi pole ükski neist rünnanud naist ega last. Üksikuid erandlikke konflikte on ette tulnud meestega, enamasti küttidega. Taibukate ja ettevaatlike loomana väldivad karud igasuguseid kohtumisi inimestega. Põhjuseks see, et meil kütitakse karusid teaduslikel alustel ja juurdekasvu piires. Esmajärjekorras jahitakse pahandust teinud või inimest vähe pelgavaid isendeid. Pahandusteks tuleb lugeda mesitarude lõhkumist, koduloomade murdmist ja toiduotsinguid inimese elupaikade lähedalt.

Üheks karude arvukuse hüppelise tõusu põhjuseks pean mõni aasta tagasi meie maile jõudnud metssigade Aafrika katku. Äkki oli mets täis karude lemmiktoitu raibet. Söö palju jaksad ja jääb ülegi! Selline küllus mõjub soodsalt sigivusele. Nelja pojaga karu pole enam haruldus. Kui tavaliselt poegib emakaru üle aasta, siis nüüd teevad mõned seda igal aastal. Paaril viimasel hiliskevadel on karude pulmade aegu olnud siin-seal näha talvel sündinud karupoegi omapäi toimetamas. Nad ootavad kannatlikult, millal emal pulmalust läbi saab ja esikohale kerkivad taas kohustused järelkasvu ees.

LÄHEB TUTTU. Hoolimata lume puudumisest ütleb sisemine kalender karule, et kätte jõuab aeg taliuinakuks. (David Havel)

KUIDAS KARUSID ERISTADA. Kõrvalisse kohta metsloomade jaoks külvatud paari hektari suurust kaerapõldu külastas sel sügisel üheksa erinevat karu. Mõmmikutel on lihtne vahet teha, kui mõõta nende esikäpa laiust. Karude loenduski põhineb samal meetodil. Vaatlusalust põldu külastas emakaru (jälje laius 12,5cm) nelja üle aastase pojaga (jälg 8,5‒9,5cm), emakaru (jälg 11,5 cm) alla aastase pojaga (jälg 7,5cm), isakaru (jälg 15,0 cm) ja üksik karu (jälg 11,0 cm). Rajakaamera andis toimuvast hea ülevaate. Tülisid polnud, hierarhia oli kindlalt paigas. Kõige tagasihoidlikumalt käitus üksik noorkaru.

Põllumeeste rõõmuks Peipsi-äärsetel aladel sel sügisel rabahanede, suur-laukhanede ja valgepõsk-laglede massilist sügisrännet ei toimunud. Jälle nähtus, mida varem pole märganud. Ei oska arvata, kas on nende arvukus langenud või hoopis rändetee mingil põhjusel muutunud. Nende asemel oli hulgaliselt laululuikesid, jätkus nii randa kui ka põldudele. Varasematel aegadel pole neid sedavõrd massiliselt näha olnud.

MISSUGUNE TULEB TALV? Ilma ennustamine on tänamatu ettevõtmine ja sarnaneb mõneti puusalt tulistamisega ‒ kui veab, võib isegi pihta minna. Pihlakamarjadesse, kuusekäbidesse ja seapõrna mul erilist usku pole. Kunagi usaldasin kopraid. Kui nende talvise toidu varumine jõudis kulminatsiooni, siis võis olla kindel, et kahe nädala pärast hakkavad veed jäätuma. Oli aeg Peipsil kasutatav talipüügivarustus korda seada. Enam ei usalda ma neid ka. Ilmastik on muutunud ettearvamatuks. Möödunud talvel veed ei jäätunudki. Õigem oleks öelda, et talve polnudki. Sisetunne ennustab seekord sama – hilissügis muutub ajapikku märkamatult varakevadeks!

Rääbis. (Shutterstock)

Siia ja rääbise kudemise õnnestumine sõltub jääkattest

Nende ridade kirjutamise ajal, novembrikuu teisel poolel koeb Peipsis siig ja rääbis on sama toimingut kohe alustamas. Kui detsembri alguses veekogud jäätuvad, võib selle ettevõtmise kordaläinuks lugeda.

Madalas vees (1‒5 meetrit) liivasele-kruusasele põhjale heidetud mari tahab püsiva jääkatte all rahulikult haududa 5‒6 kuud. Jää puudumisel aga katavad sagedastest tormituultest liikvele aetud veemassid marjaterad pinnasega ja nii ei kooru aprillis vastseid. Miinuskraade ja sellest tulenevat jääd ei paista veel kusagilt. Isegi tõsiseltvõetavaid öökülmasid pole seni olnud. Kui samasugune ilmastikumuster jääb korduma, siis läheb külmalembestel hilissügisel ja talve alguses kudevatel kaladel elu meie oludes raskeks või lausa võimatuks.

Karud armastavad õunu

Tõin neile maiustamiseks õunapuude alt korjatud ja pihlakakoide rikutud õunu. Puuviljade osas kattub karude maitse-eelistus inimese omaga. Hapud viljad jäetakse kõrvale või süüakse viimases järjekorras. Palja käega korjatud õunad mõjuvad peletavalt ‒ need peavad päeva kuni kolm tuulduma või vihmast pestud saama. Uskumatult suur on karu hirm ja vastikustunne inimese lõhna suhtes.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?