Ajakiri Eesti Kalandus – igale kalamehele midagi

Margo Pajuste, 18. detsember 2020

Traaleripüük Norra rannikul, kalastusportlaste tegemised ja kalanduskoja ametlikud teadaanded – seda kõike püüdis 1930. aastate lõpul koondada ajakiri Eesti Kalandus.

Sirvime ajakirja Eesti Kalandus enam kui 80 aasta taguseid numbreid.

1937‒1940 ilmunud kuukiri Eesti Kalandus ütleb enda kohta muuhulgas järgmist: „„Eesti Kalandus“ käsitleb kodumaa kalandust kogu ulatuses, tuues kalapüüki ja kalakasvatust käsitlevate artiklite kõrval ka kirjutisi kalatööstuse, kalakaubanduse, kalandusstatistika, kalandusliku kutsehariduse jne kohta.

„Eesti Kalanduses“ leiavad käsitlust kõik meie kalastusspordisse puutuvad küsimused, millega see ajakiri tahab olla ka kalastussportlaste ajakirjaks.

„Eesti Kalandus“ tahab olla kalurile, kalastussportlasele, ja igale teisele kalandustegelasele nõuandjaks oma erialaliste küsimuste lahendamisel.“

Uus peaminister. (Kuvatõmmis)

PÖÖRDELINE AASTA JÄTAB JÄLJE. 1940. aasta juunikuine, 6. number paneb lugeja uskmatusest silmi hõõruma ‒ siin ei ole MITTE ÜHTEGI artiklit kalandusest! Küll aga leiame avaloo „Eesti – töötava rahva vabariik“. Järgnevad (uue) Vabariigi Valitsuse deklaratsioon, Johannes Vares-Barbaruse CV ja tema raadiokõne ning uue põllutööministri Aleksander Jõeääre CV. Lisaks kaks lehekülge reklaami. Kõik. Kogu kalandusajakiri.

MILLEST JUTT? Autoriteetsele ajakirjale kohaselt on numbri alguses lahtiste lehtedena saksa ja prantsuse (aga mitte inglise) keeles sisukokkuvõtted.

Näiteks 1937. aasta veebruarinumbri avalugu on nimekalt Eesti arheoloogilt Richard Indrekolt ja käsitleb muinasaegset kalastust Eestis. Järgneb „Kindlustame räimehinna oksjonitega!“ ja „Jäätagavara suveks!“. Seepeale veidi statistikat kalakaubandusest ja siis midagi meile ‒ rubriik „Kalastussport“. Seejärel rubriik „Kalanduskoda“, kus muu hulgas juttu üleriigilisest võrgulina kudumise võistlusest. Põllutööministeeriumi rubriigis kirjutatakse soodustatud tingimustel tarbepuidu saamisest.

Varume suveks jääd. (Kuvatõmmis)

Väikeste teadete rubriik toob ära kalapüügi keeluajad ja ka teate, et A/L „Põhjarand“ püüab praegu heeringaid Norra rannas Põhjamerel, Bergeni laiusel: „Et ilmastik on sel talvel olnud heeringapüügiks väga ebasoodus, siis on ka püügi tulemused senini olnud viletsad, ainult ca 340 tünni heeringaid. Püük kestab veel nädalapäevad.“

Meerapalus olid võrgulina kudumise võistlused, Narva-Jõesuus aga toimus kohaliku kalurite ühingu aastakoosolek. Ühingul on muu hulgas kasutada Narva linnalt renditud Kudruküla mõisa nimeline veekogu, aastarendiga 60 krooni. Pikendatud silmupüük ei andnud aga tulemusi.

Rubriigis „Perenaistele“ antakse mitmeid kalatoitude retsepte: räimesupp, räimekotletid ja keedetud räimed. Oh, lisaks veel räimevorm ja -vorst, silgud pekis ja kalapallid kartulitega.

Järgneb neli lehekülge reklaami ja ongi ajakiri läbi.

Reklaami. (Kuvatõmmis)

Kalastussportlased seltsidesse! (Nr 2, 1937)

„Kalastussportlased, asutage spordiseltse,“ pöördub ajakiri harrastuskalastajate poole. Ja järgnev kõlab üsna aktuaalselt ka tänapäeva kontekstis.

„Meie kodumaa on rikas järvedest ja jõgedest, mis võiksid pakkuda palju huvitavat kalastussportlastele. Kuid kalad on kahjuks sisevetes otse kohutavalt vähenenud. Kui nii edasi kestab, siis ei ole kaugel aeg, kus isegi viidik on haruldane kala, rääkimata muudest kaladest. Ma ei puuduta küsimust, mis on selle põhjuseks, kuna „Kalanduses“ on juba varemalt ja korduvalt selle kohta sõna võetud.

Paratamatult tekib nüüd küsimus, kuidas asja parandada? Kindel on üks, et asi annab parandada, kui hoolega ja huviga asja juurde asuda. Meie teame, et kolm aastat tagasi ilmus uus jahiseadus, mis võttis metsloomad ja linnud teatava kaitse alla ja määras seaduse rikkujaile kõrged karistused. Tagajärg on juba nüüd näha: meie metsad otse kubisevad metskitsedest, lindudest jne. Jäneseid tekkis isegi nii palju, et tuli kaitset vähendada, s.o. jahiaega neile pikendada. Seda on saavutatud ainult 3 aasta jooksul. Igal pool on loodud jahipiirkonnad ja jahisportlased on endid üle riigi koondanud seltsidesse. Kas ei oleks võimalik ka sisevete kaladele rohkem kaitset korraldada, piirates püügi aega, kõvendades järelevalvet ja kõrgendades seadusest üleastujaile karistust? Oleks tõesti tervitatav, kui kauaoodatud uus kalapüügi seadus varsti kehtima pandaks. Ei saa ju salata – Põllutööministeeriumi poolt on ju kehtima pandud palju ning seejuures häid keelumäärusi, kuid need määrused on suuremalt jaolt jäänud ainult paberile, sest määrustest ei peeta kinni ja järelevalvet peaaegu ei teostatagi, kuna puuduvad vastavad kontrollametnikud. Politsei ja metsaametnikud on oma otseste ülesannetega koormatud, neil ei jätku lihtsalt selleks aega.

Ei puudu paljudel head tahet, kuid kalakaitse ja -kasvatuse alal ei suuda üksikud isikud ka parima tahtmise juures palju korda saata. Selleks on tarvis peale hea tahte ka raha.

Kergem on seda teostada organiseeritult kalastusspordiseltside kaudu. Sellepärast tuleks igal pool asutada kalaspordiseltse, kes rendiksid veekogusid ja korraldaksid neis kalakaitsest ja -kasvatust. Ma arvan, et mõne aasta pärast oleks siis kodumaa sisevetes jällegi igasugu kalu külluses.

Kahjuks on organiseeritud kalastussportlasi meil veel õige vähe. Seltse võiks asutada igal pool, kus on jõgi või järv.“

Järgneb loetelu olemasolevatest seltsidest.

Retsept: silgud pekis (Nr 2, 1937)

Võetakse 1 kg silke, ¼ kg pekki, 2 sibulat, mõned terad pipart ja loorberilehti. Silgud leotatakse korduvalt vett vahetades. Lastakse siis nõrguda ja laotakse, kõhud ülespoole, keedunõusse. Iga rea vahele pannakse pekilibled, sibulalõike, piprateri ja loorberilehti ning hautatakse ahjus pehmeks.

Statistikat. (Kuvatõmmis)

Ajakiri Eesti Kalandus

Kuukiri, mis ilmus Kalanduskoja väljaandena 1937‒1940, kuukirja „Kalandus“ (Eesti Üleriikliku Kalameeste Seltsi väljaanne) järglane.

Vastutav toimetaja oli A. Mölder, teaduslik toimetaja E. Reinvaldt. Ajakiri ilmus nõukogude võimu kehtestamiseni 1940. aastal (ilmus 6 numbrit). Seejärel anti välja ajakirja „Nõukogude Eesti Kalandus“, mida ilmus 1941. aasta veebruarist kuni maikuuni kokku 3 numbrit. Ajakiri positsioneeris ennast kui „Eesti Kalanduse“ jätkajat, väljaandjaks oli Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Rahvakomissariaat.

Sõda katkestas kalandusajakirja ilmumise, siiski tehti katse „Eesti Kalandus“ uuesti ilmuma panna 1944. aasta juunis; väljaandjaks Eesti Kalurite Keskus, vastutavaks toimetajaks A. Taska, tegevtoimetajaks O. Luiga. Ilmuda sai vaid üks number, sest uus Nõukogude okupatsioon 1944. aasta septembris katkestas ajakirja üllitamise.

Kalapeedia.ee

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?