Aasta isa ja kalateadlane Arvo Tuvikene: „Lõhe ei ole väga tark, aga ta on maitsev.“

Rainer Kerge, 18. detsember 2020

„Haidest olen ma kokku puutunud suhteliselt väikestega, aga Sahhalini saare rannikul snorgeldades sattusin silm silma vastu suure mureeniga ja see ehmatas küll ära. Ma olin kohe veest väljas ja vist paar tundi mõtlesin, enne kui julgesin uuesti sukelduda,“ räägib kalateadlane Arvo Tuvikene, aasta isa 2020.

Mis kalaroaga sa aasta isaks saamist tähistasid?

Kui president külas käis, pakkusime minu naise valmistatud fantastilist kohafileest ja majoneesist võileivakatet leivakorvikestes. Väga maitsev oli. Pereringis tähistasime aasta isa tiitlit praetud kohaga taignas.

ISADEPÄEVA KONTSERT ESTONIA KONTSERDISAALIS. Aasta isa väljakuulutamine - Arvo Tuvikene. (Tiina Kõrtsini)

Koha on su lemmikala?

Eesti kaladest on koha minu lemmik. Juba värske koha lõhn on väga hea. Vähestel kaladel on toorelt hea lõhn.

Sa õppisid kalateadlaseks. See kõlab nagu poisipõlveunistuse täitmine ‒ nüüd saad ülikooli raha eest õngitseda.

Kirjeldus peab paika. Ma kasvasin Vändra jõe ääres ja mulle väga meeldis kalastada. Minu lemmikud olid ahvenad, aga ausalt öeldes olin väga osav ka lutsude püüdmisel – toona leidus enamasti iga kivi all luts.

Lisaks unistasin juba algklassides akvaariumist ja väga varakult ma selle ka sain, nii et keskkoolis tegin juba uurimistöid akvaariumikalade käitumisest, tervisest ja stressist. Ülikoolis valisin kohe kalanduse suuna.

TÖÖLAUA TAGA. Arvo kalu analüüsimas. (Erakogu)

Kes sul praegu akvaariumis elavad, Eesti või soojamaa kalad?

Soojamaa, enamasti Amazonase kalad. Mul on seal üks parv piraaja sugulasi, kes on tegelikult väga heatahtlikud, hõbedollar on nende nimi eesti keeles, ladina keeles Metynnis. Lisaks on mul seal Aasia kalu, klaassägasid, see pole stiilipuhas akvaarium, vaid segu troopikakaladest.

Need piraaja sugulased siis esimese minutiga akvaariumit tühjaks ei söö?

On juhtunud, et arvad, et kalad klapivad, aga tegelikult ei klapi. Kuid üldiselt on see mul üpris selgeks õpitud, et akvaariumis tuleb hundid ja lambad lahus hoida.

Need piraaja sugulased on ikka lihasööjad? Sõrmedega akvaariumis solistada ei või?

Võib ikka! Nad näevad küll koledate piraajade moodi välja, aga on tegelikult täiesti rahumeelsed ja mittelihatoidulised. Paljud piraajad on taimetoidulised, söövad looduses seemneid ja pähkleid. Kui Amazonas ümbruse üle ujutab, pole mingi ime, et kalaparved lähevad metsa toituma.

Punakõht-piraajade ohtlikkust on ka tohutult üle hinnatud. Ma olen näinud, kuidas nende piirkonnas hüppasid kohalike kalurite lapsed puude otsast vette ja keegi ei kartnud. Samas ei julgenud Brasiilia suurtest linnadest pärit teadlased küll vette minna, ütlesid kohe, et vaadake, siin on piraajad.

Tegelikult on ohtlik siis, kui sa paadis kalu puhastad, rupskid vette viskad ja sinna näpu juurde paned – siis nad võivad küll rupskid ja käe segi ajada. Üks kohalik kalur, kes meie ekspeditsioonile appi anti, võttis kala lohakalt võrgust välja ja tal hammustas piraaja ikka mitme kuupsentimeetri suuruse tüki käest välja. See kainestas meid natuke.

AMAZONAS. Kalu uurimas. (Erakogu)

Mis sa seal Amazonasel uurisid?

Toiduahelaid: kuidas süsinik liigub ehk kust kalade toit algselt pärineb.

Hea teadlane on mitmekülgselt kursis uurimisobjektide erinevate omadustega, ka organoleptilistega. Ma pakun, sa oled söönud ikka päris mitut maailma punasesse raamatusse kuuluvat kalaliiki, kes on väljasuremise serva peal?

Väga palju ei ole, aga mõnda küll, kas või tuunikalu. Amazonases sõime arapaimat, maailma üht suurimat mageveekala, kes ei ole küll väljasuremisohus, aga ikkagi ohustatud. Arapaima on Amazonase üks sümbol, mitme-mitmemeetrine ja võib kaaluda paarsada kilo.

Keda ma veel haruldastest liikidest olen söönud … ega neid väga palju olegi.

Ja hoolimata sellest, et sa oled maitsnud ilmselt sadu kalaliike, on kõige parem kala koha?

Jah, vähemalt Eesti kaladest paneksin ma ta esikohale.

Ma olen muidugi korduvalt söönud ka kalu, mida teatud rahvad lasevad n-ö hapuks minna – nagu rootslased oma heeringa. Norrakad fermenteerivad kergelt ära järveforelli, annavad pikantse maitse juurde, seda olen ka söönud. Siberi loodusrahvaste juures olen söönud isegi hapuks läinud ahvenaid.

Ma pole kunagi päris täpselt aru saanud, miks peaks Lääne inimene rahuajal ennast piinama ja halvaks läinud kala sööma.

Mina saan seda fermenteeritud järveforelli süüa, aga minu abikaasa ei saa. Norras jaguneb kohalik rahvas ka täpselt kaheks: kes söövad ja kes ei söö. Neile, kes söövad, tähendab see tervet rituaali ‒ seal on kõik oma laulud ja asjad juures.

Kerakala oled maitsnud?

Ei ole, aga õige koka, kes tohib seda teha, valmistatud kerakala maitseksin ma kindlasti ära.

PIRAAJA. Nende ohtlikkust on tohutult üle hinnatud. (Erakogu)

Palju sul on olnud ohtlikke kokkupuuteid kaladega? Oled tõmmanud Vaiksel ookeanil kogemata pardale hai, kes hakkab varbaid noolima? Või trehvanud India ookeanis snorgeldades merimadu?

Haidest olen ma kokku puutunud suhteliselt väikestega, aga Sahhalini saare rannikul snorgeldades sattusin silm silma vastu suure mureeniga ja see ehmatas küll ära. Ma olin kohe veest väljas ja vist paar tundi mõtlesin, enne kui julgesin uuesti sukelduda.

Mureen ei ole mürgine, aga ta hammustab ka ikka mitu kuupsentimeetrit liha välja?

Otseselt surmavalt mürgine ta pole, aga lima ta hammastel võib põletikke tekitada küll.

Korra olen vee all näinud ka elektriangerjaid. Siis me ei julgenud küll enam sukelduda, filmisime neid kaldalt, kuigi ega nad nii väga kergekäeliselt inimesele laksu ära pane.

Krokodillimees Steve Irwin sai vist astelrailt surmava löögi.

Tema sai, jah, railt ogaga. Raidega on mul ka olnud kokkupuuteid, aga magevee omadega. Raid on ohtlikud, kuna neil on ogad, aga õnneks nad enamasti ei ründa, halb on see, kui sa neile otsa koperdad ja oga endale jalga astud. Raide ogad sisaldavad teatud mürke ja haavad paranevad raskelt, pool aastat võivad probleemid olla. Põhiline on, et kui sa raide kandis vette lähed, lohista jalgu järel – siis sa ajad raid eest ära ega astu neile peale. Kõige kindlam on minna seal kandis vette ujumiskingadega.

Kumb ökosüsteem sulle rohkem huvi pakub: kas Amazonase tohutu liigirikkus või arktilised kooslused, kus toiduahelad on lühemad, aga olud ekstreemsed ja suhteliselt väikese mänguruumiga saadakse väga ägedalt hakkama?

Mulle meeldivad võrdselt Amazonase omad, aga ka väga lihtsad ökosüsteemid. Näiteks Lõuna-Kamtšatkal on väga ilus vulkaaniline Kuriili järv, kus elab vaid kaht liiki kalu. Seal on nerka, ühe idalõhe kõige suurem populatsioon ja kudemiskoht pärast Alaskat ja Kanada Briti Columbiat. See on hästi võimas pilt, kuidas kala tuleb miljonite kaupa kudema! See jättis mulle isegi võimsama mulje kui vaated Amazonasele. Seda enam, et Amazonas, eriti peajõgi, ei paista ju üldse läbigi, 20 sentimeetrit ehk, aga kui sa Kamtšatka puhtas vees näed, kuidas lõhed ei mahu jõgedesse ära …

Vesi on kaladest nii paks, et jaluta üle?

Absoluutselt! Kohas, kus nerkad hakkavad koelmutele minema, on ojad kaladest nii umbes, et parved seisavad ‒ siin on üks tuhandeline parv, siis on natuke hõredamat vett ja kohe ootab järgmine parv. Kõik muidugi ei jõuagi oma korda ära oodata, energia lõpeb lihtsalt otsa ja surnud kalu läheb kogu aeg allavoolu. Sa võid seda haisu ette kujutada, mis seal õhus on.

Kogu ülejäänud Kamtšatka loomastik sööb sellest kalast terveks aastaks kõhu täis?

Täpselt! Seal on ümber 77-ruutkilomeetrise järve 300–350 karu, kes kõik toituvad nerkast, lisaks võtavad oma kajakad ja kotkad. Aga kalad on väga vitaalsed, jõuavad kudema ka siis, kui karu on neil pool selga ära hammustanud või linnud silmad välja nokkinud – ikka lähevad! Niisuguseid pilte näeb seal.

NERKAD. Kudemisränne Kamtšatkal. (Erakogu)

Mis kala on Eestis poes ülehinnatud? Vaatad ja imestad, aga inimesed ikka ostavad.

Kas nüüd ülehinnatud, aga meriahven ja tursk on väga kallid.

Nõukogude ajal ei maksnud tursk ju midagi.

Sealt see tunne tulebki. Eesti kaladest on koha ja ahven ka väga kallid, aga ega nad ole seepärast ülehinnatud.

Turska maailmameres ikka veel leidub või on ta juba totaalselt välja püütud?

Meres on püük küll piiri peal või kohati isegi üle piiri, aga turska ja tema sugulasi ikka on veel. Grööni turska on tegelikult tohutult, mõnel aastal moodustab ta lõviosa maailmamere kalapüügist. Atlandi tursaga on probleeme Läänemeres, kus ta koelmutest kahjuks hapnik ära kaob, näiteks Gotlandi süvikus. Poola rannikul ja Taani väinade lähedal on teda natuke rohkem.

Põhimõtteliselt läheb turskadel aga veel ikka väga hästi.

Nii et päris põhjas kalavarudega siis näpud ei ole?

Päris põhjas ei ole, aga juurde pole ka enam kuskilt võtta. Inimkonna suurendes on ainus lahendus kalakasvatused, sest püügipiirkonna laiendamisest pole kasu ‒ kaldast kaugemale minna pole mõtet, kuna avaookean on suhteliselt tühi. Kala biomass on ikka seal, kus mandrilava läheb madalaks ja kus leidub toitu.

Palju Eestis praegu kalaliike elabki?

Kui panna mere- ja mageveekalad kokku, siis 84–85 liiki.

Milline neist on toidukalana teenimatult kõrvale lükatud? Keda võiks süüa, aga me pole lihtsalt harjunud või õppinud?

Mageveekaladest võiks kindlasti süüa rohkem Peipsi lutsu, kes on väga hea kala, aga samas pole teda ka jälle ülearu palju. Säinas on väga hea kala … Kulinaarselt töödeldes on väga paljud kalad väga head.

Kui ma lähen lapsega elus esimest korda kalale, suvalise jõe või järve äärde, siis ükskõik, kes õnge otsa satub, rünt või kiisk või roosärg – keedan aga uhhaa ja ega eksida saa?

Kui sa teed supi ainult roosärjest, siis saab eksida küll. Sel juhul pead rohkem maitseainetega mängima. Roosärge annab muidugi ka väga heaks ja krõbedaks praadida. Karpkalalastel on küll palju luid, aga see on juba töötluse küsimus.

Rünt on nii väike, et teda sa vaevalt hakkad patta panema, kiisk on samas teada-tuntud maitsev kala – nagu kõik ahvenlased. Ta on väike ja sa pead vaeva nägema, aga maitse annab ta väga hea.

Sa oled hoidnud Eesti kaladel silma peal umbes pool sajandit. Mis on selle aja jooksul meie kalastikuga juhtunud? Vanemad kalamehed ju räägivad, kuidas vanasti ammutati ämbri ja korviga järve kaldalt saaki, aga nüüd ei ole kedagi püüda.

Poole sajandi jooksul teatud trende ikka näeb. Võrtsjärvest, minu kodujärvest, saab tuua näite, et 1930-ndate lõpus oli siin siiga nii palju, et kalurid püüdsid teda tonnides ning 1950-ndatel oli siin veel ka rääbist. Nüüd näeme neid kalu Võrtsjärves aastas paar korda ja ilmselt on needki ujunud kohale Peipsist.

Hapnikunõudlike ja natuke külmemat vette eelistavate kalade hulk on Võrtsjärves kahanenud, samas minu lemmikul kohal läheb jälle väga hästi. Eks tal tegelikult läheb ka Peipsis suhteliselt hästi. Kohaga on aga see häda, et kui ta ei jõua esimese aasta lõpus röövtoidule üle minna, on suremus külmal talvel suur. Viimastel aastatel pole selliseid talvi küll olnud.

Mis veel on muutunud? Positiivseid märke on ka. Vahepeal oli aeg, kui rääbisel läks väga hästi, siis tuli pikk periood, mil rääbis kadus täitsa ära ja teadlastele oli suureks üllatuseks, et ta tagasi tuli ja taastus. Meie majas arvati ka, et rääbis on jäädavalt läinud, kusjuures teda oli vähe ka Venemaa ja Soome järvedes.

Vee kvaliteedi ja hapniku suhtes nõudlik kala tint, keda Võrtsjärves pikki aastaid praktiliselt ei olnud, on nüüd andnud tugevaid põlvkondi, aga tindi sööb koha muidugi kohe ära, nii et kui suvel on tinti veel palju, siis sügiseks on ta otsas. Kui kohal läheb hästi, siis tindil läheb samal ajal kehvasti.

Nagu poliitikud ütlevad: päeva lõpuks saab loodus tasakaalu jälle paika.

Jah, täpselt nii! Merest rääkides peab aga lisama, et suhteliselt kehvasti läheb siial. Haruldasematest kaladest, nagu näiteks tuurast ärme parem räägigi. Praegu käib tuura taastamise programm, eks näeb, kuidas see läheb.

Kliimateadlased ennustada väga ei armasta, aga ühe prognoosi kohaselt on sajandi lõpuks meil aasta keskmine temperatuur paar-kolm kraadi soojem. Mis see meie kalastikule kaasa toob? Loodus harjub ja õpib ümber?

Võib muidugi öelda, et mida pehmem talv ja vähem jääd – eriti hapnikuprobleemidega järvedes –, seda kasulikum kaladele. Samas näitavad teadusuuringud, et kalad tahavad talvel magada ning kui nad peavad selle asemel rohkem ringi udjama, siis näiteks ahvenlaste paljunemise edukus langeb. Kui ahven saab külmal talvel rahulikult jää all talvituda, on tema mari kevadel elujõulisem.

Lisaks keeravad lained jääta talvel siiglaste koelmud muda sisse.

Kui ma olin põhikoolipoiss, umbes 30 aastat tagasi, räägiti, kuidas Võrtsjärv hakkab kohe kinni kasvama, ehita või parkla peale. Nii hullusti pole vist läinud?

Nii hulluks pole olukord läinud, kuigi tähkjas vesikuusk, see on üks domineeriv taim, laiendab küll oma kasvuala ja eks ta ole probleem, kuna nõrgema mootoriga paadiga on temast raske läbi sõita. 1950-ndatega võrreldes on ka roovööndid laienenud, kuigi mitte väga.

Järvede vananemine on loomulik protsess ja muidugi on ka murekohti – eriti kui tuleb järjestikku mitu madala veega aastat ning taimestik väga võimsalt laieneb –, aga seda hirmu ikka ei ole, et Võrtsjärv täiesti kinni kasvab.

Elu on näidanud, et kui mõni liik hakkab väga laiama, tuleb varem või hiljem üleujutus või mingi katk ja korrigeerib tema levikut.

Jah. Väga kõrge veega aastatel ei saa roostik levida, sest teatud sügavusest kaugemal ta ei kasva. Maailmas on küll ja küll näiteid, kus roog hakkab taanduma.

PEREPILT. Pildil esireas vasakult abikaasa Lea Tuvikene, Eesti maaülikooli teadur, pojapoeg Juhan (5-aastane) ja Arvo Tuvikene. Tagareas pojad: vasakult ehitusinsener Kaur Tuvikene, geograafiamagister Tõnn Tuvikene ja ehitusinsener Mikk Tuvikene. Pildilt puudub tütar Mari Tuvikene, Eesti Maaülikooli ja Rootsi Põllumajandusteaduste ülikooli magistrant metsanduse erialal. (Tiina Kõrtsini)

Tuleme kalade juurde tagasi. Kas Eestis peaks harrastuspüüki rohkem piirama? Lätlased, kellel on püügipiirangud peal, ning pool Lasnamäge käivad ja võtavad Pärnus tohututes kogustes piiripealses mõõdus haugi välja – ning müüvad saagi maha. Ei tundu tore.

Selles suhtes võiks, jah, järelevalvet tugevdada. Samas ei rakendaks ma harrastuskalameestele suuri piiranguid, sest nemad toovad kohalikule piirkonnale võib-olla rohkemgi raha sisse kui kutselised kalurid. Ma olen ikka seda meelt, et harrastuskalamehele tuleb luua võimalusi raha kohapeal kulutada.

Lätlane võtab oma viinad Lätist Peipsi peale kaasa, ega ta neid Omedu poest hakka ostma.

Seda küll … Ja mingi jälgimine võiks ka ikka olla. Sellega ma olen nõus, et harrastuskalamehel võiksid olla päevalimiidid – et ta lõputult ei püüaks.

Kõik su kolm poega ja tütar on ka kalamehed? Võid saata ükskõik kelle järvele nagu poodi ‒ too mulle kaks koha, üks haugipulk ja tagasiteel haara kaasa mõned latikad – ning tunniga on tellimus täidetud?

Kaks poissi on väga kõvad lendõngevennad, jahivad forelle, ning sõidavad kajakkidega mere peal ka, püüavad haugi. Nad on palju kõvemad kalamehed kui mina, aga kui ma hakkaksin ikka päris liigiti tellima, siis kohaga võivad nad hätta jääda. Võrtsjärvel ei saa kohalikud kalamehed ka alati koha kätte.

Aga sina lähed ja võtad Võrtsust koha nagu sinki sahvri riiulilt.

Ma üldiselt neid koha kohti tean, seireandmed on mul olemas, aga sõber ütleb alati, et viin ta ikka sinna, kus kala ei ole.

Minu hea sõbra kohta käibib jälle see tõde, et kui tema õngega mõnele veekogule läheneb, muutub see hoobilt kalamajanduslikult vähetähtsaks. Ja mitte seepärast, et ta järve tühjaks püüaks, vaid ta lihtsalt ta ei saa kunagi ühtegi kala kätte.

Eks siin oleneb, kui suurt kala sa saada tahad. Võrtsjärv on väga hea koht latika ja haugi püüdmiseks, aga õngega tuleb minna rohkem jõgedele või sissevoolualadele.

VÕRTSJÄRV. Arvo kalade seiret tegemas. (Erakogu)

Sina pead kalateadlasena teadma: kas haugi mälu on tõesti ainult neli sekundit?

See on legend, ikka pikem on. Muide, guugelda, eri keeltes pakutakse haugi mäluks erinev arv sekundeid.

Kala mälust on aga teada, et enamik kalu käib kudemas seal, kus nad marjast välja tulid ning haug, kes ujub kudema alles kolmandal aastal, leiab ikka õige koha üles. Kuidas täpselt, see on teadlastele veel natuke segane. Haug ei tule muidugi väga kaugelt, aga mõned lõhed ujuvad kolm kuni neli tuhat kilomeetrit, et oma koelmule jõuda. Küll orienteeruvad nad tähistaeva järgi, küll on nende peades nii-öelda kompassid, mis aitavad suunda määrata.

Nii et küsimus on ka selles, millisest mälust räägime. Teatud treenitud asju mäletavad mõned kalad küllaltki hästi pool aastat. Nelja sekundi jutt tuleb sellest, et haug läks landi otsast ära ja võttis kohe uuesti. Siin võib aga pakkuda, et ju ta ei tundnud valu või see kogemus polnud talle nii ebameeldiv, et ta enam süüa ei tahaks ja uuesti lanti ei võtaks.

Teine laialt levinud legend väidabki, et kala on tuim loom, kes valu ei tunne.

Kalad tunnevad valu, neil on valuretseptorid olemas, aga vaidlus käib selle üle, kas valu kalale ka kannatusi põhjustab, kas ta teadvustab, et see on valu. Kala käitub valutundlikes situatsioonides pigem niipidi, et ta ei tunne väga valu. Ta ei rabeleks spinningu konksu otsas, kui tal oleks valus.

Teadlased räägivad, et neil tekib teinekord katseloomaga, eriti rotiga, teatav side ‒ loom tunneb teadlase ära ja vahel tundub isegi, et teab oma saatust ette. On sul mõne kalaga ka tekkinud selline sõbra- või kolleegi- või lemmikloomasuhe? Ma ei tea, solberdad sõrmedega vees ning koha ujub juurde ja litsub rõõmust ringiratast nagu koer?

Ikka on. Akvaariumis tunneb osa kalu sind ära, ka katsetega on näidatud, et teatud liigid teevad inimeste nägudel vahet. Õues tiigis on mul jaapani karpkalad, põhimõtteliselt lemmikloomad, ja nemad ujuvad küll kokku, kui lähen tiigi juurde. Muidugi nad ootavad süüa ja tunnevad ära selle, kes on neid pidevalt toitnud, aga sa võid panna ka sõrmed vette ja nad ei kao ära.

Kalu võib jagada ka tarkuse järgi ja just karpkalalasi peetakse pigem targemateks. Kindlasti targemateks kui haug või ahven või lõhe või forell.

Lõhe on loll, aga maitsev?

Ärme ütle, et loll. Ütleme: lõhe ei ole väga tark, aga ta on maitsev.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?