Artur ja Klaus ehk Viirastus: ükskord vallutavad meie landid maailma

Margo Pajuste, 20. märts 2020

„Misasja, kas Eestis saab ka merest forelli püüda?“ küsis Artur sõber Klausilt seitse aastat tagasi, kui too teda esimest korda merikale kutsus.

Täna valmistavad sõbrad Viirastuse nime kandvaid lante, mida Artur nimetab ilma igasuguse võltstagasihoidlikkuseta maailma parimateks. Miks ka mitte, endasse peab ju uskuma.

Viirastuse-poiste käekäik on hea näide sellest, kuidas esimene tabatud meriforell määrab su edasise saatuse.

„Elu esimese merika sain 27. aprillil 2013,“ mäletab Artur. „Landiks oli sinine Abu Garcia Toby Rocket, millel olin „tiivad“ maha lihvinud.“ Ka Klaus püüdis algul poelantidega ja nullitas väga kaua aega.

Üsna kohe hakkas Artur ise lante tegema ja nendega ka kala saama. Kuskil ajakirjas nägi ta Rein Truumetsa propageeritud nn kõverikku. Vaatas, et huvitav kuju ja hakkas ka ise selliste S-kujuliste lantidega katsetama. Nõnda sündis Viirastuse landi kuju, mis on töös tänini. Kõik muu on muutunud – nii pinnaviimistlus, kaalud kui ka painded.

ALGAB TOOTMINE. Võimalik, et Arturi tehtud landid polekski jõudnud kaugemale ta enda landikarbist, kui Klaus ei oleks neile pilku peale visanud. Tundusid kenad ja kui Artur neid tallegi proovida andis, tõid ka kala. „Klausi huvi landi vastu tõusis siis, kui ta pärast kahte aastat nullitamist minu tehtud landiga kohe elu esimese merika sai,“ mäletab Artur.

„Ainuke asi – need ei näinud kuigi esteetilised välja,“ nendib Klaus. „Ma ütlesin Arturile, et võtku lantide välimusega midagi ette, siis võiks neil täitsa minekut olla.“ Tõsiasi on ju, et lant peab meeldima eeskätt kalamehele – tema on see, kes otsustab, kas lant on soetamist väärt.

Artur võttis ülesannet tõsiselt. Roostevabale terasele värvi peale saada ei ole lihtne, kuid tema arendas välja viimistlusmeetodi, mis kestab praktiliselt igavesti. „Ära küsi, ma ei ütle mitte ühtegi sõna,“ vastab ta uurimisele, kuidas see käib. Igatahes on viimistlusmeetodile võetud tööstusdisainilahenduse tunnistus.

Oluline on, et landi pind näeb välja täpselt nagu räimel. „Ma usun loomulikesse toonidesse ja ärritusvärve maalin landile vaid väga tugeva nõudmise survel,“ ütleb Artur.

Landi piki- ja põikipainded said paika nelja aasta jooksul. „Ma proovisin reaalselt umbes sadat eri painet,“ räägib Artur. „Esmalt saingi painde paika ja lant hakkas kala tooma. Siis lisasin uue pinnaviimistluse ja see oli midagi müstilist ... Kui enne sain hea landiga 5 kala, siis selle mudeliga 26. Kuni see mul lõpuks merre jäi.“

POOL AASTAT KATSETUSI. Kalamehed võtsid uued Viirastuse landid hästi vastu. Paraku tuleb iga edu eest lõivu maksta ja Viirastuse puhul ongi selleks aeg. Artur veedab päevad töökojas ja teeb lante. Kalapüügiks jääb aega vähem. „Varem käisin paar-kolm korda nädalas, nüüd mõned korrad kuus,“ nendib ta. „Lähen siis, kui ilm on täpselt õige või on lihtsalt tunne, et saan kindlasti kala. Eelistan käia nädala sees ning keskmine püügiaeg jääb tunni ja nelja tunni vahele. Sageli teen ka kolmekümneminutilisi kuni tunniseid püüke.“

Viirastuse mudelid läbivad enne müüki jõudmist vähemalt pooleaastase katsetusteperioodi. Testijate tiimis on peale Arturi ja Klausi veel kolm kibedat püüdjat, üks neist, Kevin Sepp, kes peab kalagiidi ametit. Praegugi on mitu uut mudelit testimisel. Hea nõuga on aidanud ka forellipüüdjate maailmas hästi tuntud Mark Pahk.

Viirastust tuntakse juba mujalgi peale Eesti − tellimusi tuleb Norrast, Taanist, Soomest, Kanadast ja Saksamaalt. „Eri riikides eri soovid,“ ütleb Artur. „Saksamaal tahavad püüdjad näiteks pikka viset saada.“

Arturi ja Klausi suur plaan on teha Viirastuse landid tuntuks kogu maailmas. „Ma tean, et see on võimalik ja me teeme selle ära,“ kinnitab Artur. „Toode on kvaliteetne ja me usume sellesse raudselt.“

 Arturi rekord tuli kodu lähedalt Murastest

Arturi rekordkala on 3,7-kilone ja tuli 22. aprillil 2018 hõbedase S2-ga. „Kala sain Murastest, kus ka kõige tihedamini käin,“ ütleb ta. „Olen mugav ja kaugeid sõite eriti ette ei võta. Kala oli väga laisk ja erilist vastupanu ei osutanud. Tegemist oli laskujaga ja pärast pildiseeriat läks ta tagasi vette.“

 Viirastuse landi rekordkala kaalus üle 5 kilo – Siimu kahe kalaga pilt

Teadaolevalt suurima Viirastusega püütud kala sai Taavi Tarkmees – üle 5 kg. „Päev otsa püüdis ühe teise Eesti meistri landiga,“ muigab Artur. „Päeva lõpus vahetas S2 otsa ja sai kohe 1,3-kilose. Natukese aja pärast ka pealt viiese.“

Viirastuse meriforelli valikus on kaks lanti

„Mudelite S1 ja S2 ainus vahe on paindes,“ selgitab Artur. „S2 on aeglasema ja laiema mänguga. S1 on mõeldud kevadeks ja S2 talveks. See tuleb natuke aeglasemalt ka ja sellega saab vähe madalamas püüda.“

Mõlemad landid kaaluvad 21 grammi ja on 12 cm pikad.

Mis värv läheb otsa päikesega, mis pilvise ilmaga?

„Päikesega panen võimalikult tumeda landi ja just selleks puhuks olen hakanud tegema ka kullakarva lante,“ räägib Artur. „Neid poodides veel ei ole, aga soovi korral saab otse meilt tellida. Olen täheldanud, et päikesega helgib kuld loomulikumalt kui hõbe.“

„Pilves ilmaga eelistan alati hõbedase põhjaga lante,“ jätkab Artur. „Üldjoontes on minu püügiloogika lihtne – püüan sellise landiga, mis meenutab kõige rohkem meriforelli toidulauda. Minu lemmik on musta seljaga hõbedane lant, kuna see on väga räime/kilu nägu. Aga ühes Kalale! ajakirjas ütles Sven Laanet ehk Aapua ilusti, et meriforellipüügil on reegel see, et reegleid ei ole. Lõppude lõpuks on sellele püügil kõige tähtsam usk ning püüda tuleb selle landiga, millega usk kõige suurem. Mina lähen mere äärde alati teadmisega, et saan kindlalt kala.“

Landid ka ahvenale, jõeforellile ja haugile

Viirastus valmistab nõutud lante ka haugile ja jõeforellile/ahvenale.

Haugilandid kaaluvad 19 ja 27 grammi.

Väikesed ahvena- ja jõeforellilandid sündisid nõnda, et kalagiid Kevin Sepp, kes Viirastuse lante testib, tahtis saada merikalandi sarnast, aga väikest mudelit jõeka jaoks. Artur tegi talle 6-, 8- ja 10-grammised landid, millest katsetustel õigustasid ennast 8 ja 10 g mudelid. Jõeforelli- ja ahvenalantideks nimetatakse neid nüüd seepärast, et üllatuslikult toovad need ka kenasti ahvenat. Kevin on nendega Põhjas mägijärvedes ka ilusti paaliat saanud.

„Ja tasub meeles pidada, et kõigi meie lantide puhul on tähtis paus,“ toonitab Artur.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?