Grete Lõbu: „Muidu mõtled ennast hulluks, aga jooksmine ja jooksurütmis hingamine panevad asjad normaalsesse perspektiivi.“

Rainer Kerge, ÕL, 20. märts 2020

Grete Lõbu püüab metsas käies pilte. „Kusjuures need ei pruugi olla kenad maastikuvaated. Foto lastega koos oldud toredast hetkest teeb hiljem vaadates jälle nii rõõmsaks – näed, kui hästi on olnud,“ õpetab Grete, „Ringvaate“ saatejuht, kuidas tuju tõsta.

Kas õnn tuleb pigem magades või pigem kõndides?

Assa, kui hea küsimus! Magades või kõndides? Ma-ga-des või kõn-di-des?

Vaat selline dilemma – kaks suurt lemmikut korraga! Ma tõesti ei tea, ma ikka kohutavalt armastan magada. Kui on hea sügav uni, siis see teadvuseta olek on õudselt mõnus.

Kõndimine on jälle hoopis teistmoodi mõnus – sa lähed ja teed ennast õnnelikuks. Magades sa justkui ei tee midagi, aga ikka saad õnnelikuks.

Appi, kui õudne. Tead, ma ei tea, ma ei vali.

Sul on selles mõttes siis unega hästi, et sa ei karda uinudes halbu unenägusid, mis äratavad öösel üles ja mida tuleb ehk hiljem analüüsida? Sa paned lihtsalt silmad kinni, magad oma 8-10-12 tundi ära, ärkad üles, ei mäleta unedest midagi ning oled värske ja krudisev nagu kurgike?

Ei vasta tõele! Eks neid etappe elus on erinevaid ja ma kardan, et olen praegu ka selles perioodis, kus näen nii palju unenägusid, et hommikul ärgates olen – hoolimata 12 tunnist unest – öistest seiklustest ikka väsinud. Kuid ma ei paneks siia võrdusmärki õnnetu olemisega.

Kui unenäod lähevad mõnikord liiga seikluslikuks või ma tunnen unes ohtu, siis ma ikka suudan öelda endale, et pole hullu, see on ju ainult unenägu, vaata nagu filmi.

Vahel on jälle nii, et ärkan – või pean ärkama – üles mõne sellise unenäo pealt, millest tahaks teada, mis saab edasi. Järgmisel õhtul magama minnes siis mõtlengi, et vaataks nüüd edasi – ja vaatangi! Ma saan seda paralleelelu, mis mul unedes käib, natuke kontrollida.

Mis aineid peab enne uinumist tarbima, et saad tellida eile nähtud unenäo järgmise osa?

Mingeid aineid ma ei tarvita. Viinauimas uni ei ole kõige magusam.

See, mis magades inimesega toimub, on aga õudselt põnev. Unenägudega on ju nii, et sa mäletad enamasti neid, mida nägid vahetult enne ärkamist. Ma ei ole seda eriti uurinud, aga teinekord lihtsalt on nii, et ärkad hommikul mõne unenäo pealt üles ja see ei lase sinust nädalate kaupa lahti. Ma siiamaani mäletan mingeid unenägusid lapsepõlvest ja mingeid korduvaid unenägusid. Miks ma mäletan – pole õrna aimugi!

Ega ma nende pärast nüüd üle ka mõtle, aga mõnikord olen rõõmust ja lustist guugeldanud, mida üks või teine asi mõnes unenägudes seletajas tähendab. Aga ära kirjuta, et ma tegelen tõsimeeli uneuuringutega, nii see pole.

Seda, et sa natuke unenägusid uurinud oled, ei saa sulle iseenesest pahaks panna – sa oled ju psühholoog, või no vähemalt oled sa ülikoolis psühholoogiat õppinud. Vana nali räägib, et kui meesterahvas läheb psühholoogiat õppima, tahab ta teada saada, mis tal viga on…

Naistega on samamoodi! See sai meile juba esimesel kursusel selgeks, et enamik tuli psühholoogiat õppima, kuna oli puntras või tahtis iseenda kohta rohkem teada saada.

Mina, muide, läksin ülikooli 17aastaselt. Praegu mõtlen, et õudne, täitsa laps ju, mis ma üldse elust teadsin või arvasin. Loomulikult inimene selles vanuses alles otsib ennast. No ja rebaste peod ning kõik see möll tuli teha ära nii, et polnud veel täisealinegi, aga keegi risti ette ei löönud, kõik toimis ja töötas.

Niisiis, sa oled psühholoogiat õppinud ja selle ka ära lõpetanud. Defineeri, mis on õnn? Sina pead teadma, sulle on seda koolis õpetatud.

Vaat koolis ei õpetatud sellist asja, aga ma arvan, et üks osa õnnetundest tuleb loomu- või sünnipärasest füsioloogiast: mõned inimesed kohe suudavad elu kuidagi kergemalt võtta ja probleemidele rõõmsamalt läheneda. Mina usun, et inimesed tulevad siia ilma erinevate eeldustega, mitte valge paberilehena.

Teiseks saab õnnelik olemist ka õppida – mingitel hetkedel paned ennast lihtsalt olukordadesse, mis teevad sind õnnelikumaks.

Samas ma ei arva, et inimene peab olema hommikust õhtuni ja 24/7 tohutult õnnelik, see oleks ka juba diagnoos. Sa ei saa elada kogu elu emotsioonispektri ühes lõigus, vahepeal pead olema ikka ka kurb ja sügavalt õnnetu. Parem muidugi, kui sa väga kaua sügavalt õnnetu pole, aga isiksusena teeb sind empaatilisemaks ja maailma suhtes arusaavamaks, kui oled kogenud ka midagi muud kui ainult seda, et elu on üks suur õnn ja sina õitsed selle keskel.

Jah, ma ei ütle sulle seda üht ja ainsat valemit, et x pluss y võrdub õnn. Kuigi mingid üldinimlikud komponendid on kindlasti õnnel olemas. Kui sa oled ikka terve, on sul oluliselt parem võimalus olla õnnelik, sest sul ei valuta kuskil ja sul pole paha olla. Kui sul on juba mõned hästi toimivad inimsuhted – mis ei pea olema alati paarisuhted –, oled jälle terake õnnelikum. Üks õnnekomponent on sul juures juba siis, kui sul on nunnu suhe näiteks lemmikloomadega.

No ja meie pragmaatilises ühiskonnas võiks alati raha rohkem olla. Samas olen ka seda kõrvalt näinud, et rikkus ei tähenda tingimata õnne.

Rein Kilk sõnastas kunagi „Ringvaates“ lühemalt: „Alati on parem olla rikas ja terve kui vaene ja haige.“

Jah! Just! Kui elus antakse selline valik, siis ilmselt vähesed siin ilmas võtaks variandi olla vaene ja haige. Kuigi inimesed teevad aegajalt oma elus ikka väga veidraid valikuid – mõni kohe tahabki olla õnnetu, kogeda kannatusi ja enesepiitsutamist.

Sa ütlesid, et endas õnnetunde tekitamine on mingis osas ka õpitav. Jaga, palun, nippe, kuidas sina oma meeleolu tuunid?

Hakkame sellest pihta, kui õnnetu sa parajasti oled, mis seisust sa tahad õnnelikumaks saada. Tavalises argihalluses väikseid õnnehetki leida polegi nii keeruline. Hästi lihtne ja töötav viis on naeratamine. Midagi su kehaga naeratades ikkagi juhtub ja sul läheb üldiselt enesetunne paremaks. Vähemalt minu puhul töötab see alati. Või siis needsamad asjad, millest sa ka alustasid: kõndimine või magamine. Mul on alati pärast tiiru metsas või matkarajal parem olla.

Vahel on jälle aga väga meeldiv olla iseendaga: lugeda, nokitseda mingite väikeste asjade kallal, sorteerida fotosid, heegeldada või rohida peenraid – olla natuke aega oma mullis.

Kui sul on aga must masendus, depressioon või muud haiguslikud nähud, võivad need nipid pakkuda küll leevendust, aga ilmselt peaks sa otsima abi ka väljastpoolt.

Üks õnne definitsioon soovitab otsida tasakaalu ootuste ja saavutatava vahel. Maailma õnneindeksi raportites pole Eesti just auhinnalistel kohtadel. Üks põhjus, tundub, on see, et meil on millegipärast ikka neetult raske leppida käepärase ja olemasolevaga. Jah, on küll armas pere, tore kodu ja praktiline auto, aga ikka tahaks, et laps saaks Nobeli, korter oleks raekojas ja kabriolett teeks James Bondi kadedaks. Me ei oska rahul olla sellega, mis meil on.

Nii on! Aga jälle – ma ei tea, kas keegi tahaks viibida kogu aeg õnne- või rahuloluseisundis. Jah, sa oled mingi aja õnnelik, aga siis tahad ju teha midagi, et pääseda järgmisele astmele. Sa tahad liikuda edasi, mitte niisama töllerdada.

Inimese eluaeg on siin ilmas nii üürike, et on küll väga tore ja vajalik, kui sa võtad neid hetki, kus sa lihtsalt oled ja kulged, lased lumehelbel langeda ja kallistad puid, aga järgmisel hetkel tahad sa jõuda veel kiiremini veel kõrgemale ja kaugemale. See on edasiviiv jõud, tänu sellele on meil autod ja lennukid ja vaktsiinid ja mingi arvestatav riigikord. Kui me kõik hommikust õhtuni ainult lumehelbe langemist vaataksime ning oleksime selle üle nii kohutavalt õnnelikud ja rahulolevad, oleks maailmakord ilmselt teistsugune. Ma arvan, et lihtsalt niisama kulgemine pole inimloomusele tüüpiline ja omane.

Siin on muidugi see küsimus, kuhu tõmmata piir, et sa iseennast hulluks ei mõtleks: et kui ka ei tulnud seekord veel paremini välja, siis tegelikult on ka praegune olukord okei, kui sul on tervis ja head suhted olemas. Veidi aja pärast saad jälle proovida, kuidas oleks veel parem.

No vaatame, kuidas saab paremini. Meie jutu alguses vihjasid, et liikumine on üks oluline tööriist sinu õnne sepikojas. Nii et kui ma näen su Facebookis pilti, kus sul on suusad all ja nägu naerul, siis see rõõmus meel ei tule ainult selle pärast, et kõrval seisab Raul Olle?

Suusatamisega on tänavu muidugi halvasti, aga see selleks. Jah, mulle päriselt meeldib liikuda, eriti kõndida, joosta meeldib vähem, sest see teeb vahel haiget, kui liiga pikalt jooksed. Tund aega joosta on okei, aga sealt edasi… ma ei ole ilmselt sellises tervislikus vormis, et mul siis kuskilt valutama ei hakkaks. Kõndimine on aga ka seepärast mõnusam, et vahepeal saab pildistada – telefoniga, või kaameraga, kui ma olen viitsinud selle kaasa võtta.

Lisaks pakub liikumine aega, mil ma saan mõelda läbi oma mõtteid. Kusjuures kõndimise ajal on mõtlemine hoopis teises rütmis kui näiteks jooksmise ajal ja see on nüüd oluline teadmine: kui sul on stressiolukord ja pinge, on soovitav pigem joosta ja just pikemalt, sest esimesed 15-20 minutit ei suuda sa veel midagi mõelda, aga siis hüppavad kõik failid su peas korraga lahti. Muidu mõtled ennast hulluks, aga jooksmine ja jooksurütmis hingamine panevad asjad normaalsesse perspektiivi. Just joostes hekseldan ma peas läbi mingid intervjuud, millega ma pole rahul olnud, mis on närima jäänud – no et miks ma nii ei küsinud või naa ei reageerinud. Käin need mõtted tuhat korda läbi ja ühel hetkel on mul nendega rahu. Kodus diivani peal võtab selliste mõtetega hakkama saamine kauem aega ja nad närivad hinge rohkem.

Liikumise juures on muidugi see keeruline moment, et õudselt raske on toast välja minna: panna ennast riidesse ja siis päriselt õue astuda. Ma olen loomult ikka väga laisk ja mugav, mulle meeldib diivani peal rullida, aga kui ma olen kord juba uksest välja saanud, on edasi kõik väga kerge.

Mulle meeldis see sinu kirjeldus, et jooksed-jooksed-jooksed ja siis hakkavad mõtted käima hoopis teisi radu pidi. Contra väitis vist kuskil, et suudab joostes isegi luuletada.

Ma lugesin paar aastat tagasi mingit populaarteaduslikku raamatut sellest, mis juhtub ajus, kui inimene jookseb: millised rakud uuenevad, kus hakkavad ühendused kiiremini toimima ja nii edasi. Seal näidatigi, et mõõdukas tempos sörk aitab kõige paremini ajurakke uuendada, teeb sind targemaks, annab võimaluse mingeid mõtteid teistmoodi mõelda, teeb ruumi uutele mõtetele. Jooksmine töötabki füsioloogiliselt ka nii, nagu tervisesportlased kõhutunde pealt teavad ja ma olen selle korduvalt omal nahal järele proovinud. Kui sul ka on raske ja sa pole heas toonuses, teed selle tiiru ikka ära, hea küll, kõnnid, ei jaksa joosta – ja sul on alati pärast parem olla!

Sõltumata sellest, et tuppa jõudes on tossud porised, jalad märjad, selg higine ja okkad krae vahel?

Jaa! See on ikka natuke nunnu ka, kui aeg-ajalt on pori põlvini. Kui oled väikese takistusega hakkama saanud, oled veel eriti õnnelik.

Kala- ja jahimees liiguvad teinekord vähem, sest sageli tähendab saagi ootamine pikalt ühe koha peal passimist, aga see pakub ometi võimaluse mõelda looduslikult kaunis kohas, argikeskkonnast väljas läbi oma mõtted. Ning jälle tükike rahulolu valmis sepistatud.

Nii on, jah! Kuigi mul on ka tuttavaid, kes ütlevad, et neile sobib lõõgastumiseks ja mõtete setitamiseks pigem linnadžungel. Ja see on ka täiesti okei. Kuigi mina isiklikult seda päris lõpuni ei mõista – kuidas on võimalik, et sa ei olegi õnnest kummuli ja joovastusest maas, kui näed looduses mingit ilusat pilti. Aga, noh, inimesed ongi erinevad.

Jahi- ja kalamees sa pole, aga ma küsin ikka: mis on kõige ägedam saak, mille oled metsast või järve kaldalt koju toonud?

Ilmselt mõned fotod. Kusjuures need ei pruugi olla kenad maastikuvaated. Foto lastega koos oldud toredast hetkest teeb hiljem vaadates jälle nii rõõmsaks – näed, kui hästi on olnud.

Just, piltide vaatamine teeb ju ka õnnelikuks – sest enamasti sa pildistad üles ilusaid hetki ja kohti. Kui sa oled elus mõne inimesega ka nugade peale läinud, siis aja möödudes fotosid vaadates leiad, et tegelikult on ta täitsa tore inimene – vaata, kui ilusaid momente meil oli. Vähemalt minu puhul sellised asjad töötavad.

Mis saake ma veel olen saanud? Seenel käia mulle meeldib, aga seeni süüa ma eriti ei armasta ja neid sisse teha armastan ma veel vähem. Küll toon ma igal aastal koju mõned ämbritäied käsitsi – mitte selle kombainiga! – korjatud mustikaid. Neid ma söön siis supilusikaga nii palju, kui kõhtu mahub ja ülejäänud lähevad sügavkülma. Mul on siiani mõni karbike veel eelmisest suvest alles, panen aga mustikaid pudru peale ja smuuti sisse.

Sinuga rääkides ei lähe tuju kaugeltki kehvemaks. Miks sa psühholoogina ei tööta?

Ma ei välista, et võib-olla kunagi viib ring mu sinnakanti tagasi, sest inimesi, kes vajavad abi ja nõustamist, on ümberringi hästi palju. Samas – kui ma nüüd realistlik olen, siis pigem on see ikkagi uitmõte, et oh, mis ma kõik võiks veel elus teha. Ma arvan, et see jääbki vaid mõttetasandile.

Mulle õudselt meeldib see töö, mis ma teen, ma tahaks seda veel mõnda aega teha.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?