Eestlased Nepalis 2019: Everesti baaslaagri marsruut, Gokyo järved ja tõus Lobuche Easti tippu

Heldur Pedajas, 20. märts 2020

Kõrgus ei hammusta üksnes meid. Ka kohalik porter, kes peaks olema läbi käinud paksust ja vedelast, lausa vaarub oma kandami all ja palub tilgakese vett. Õnneks on seda kotis piisavalt, jätkub ka jagamiseks.

Ei tea, mis kärbes mind hammustas, kui andsin nõusoleku 2019. aasta Nepali reisil Lobuche tipugruppi juhtida.

Olles hingelt eeskätt matkaja, pole kõrged tipud mulle erilised ahvatlused. Seda enam, et Everesti baaslaagri marsruuti Gokyo järvede kaudu sai 10 aastat tagasi juba trambitud. Tipuks oli tookord küll Imja Tse, sadakond meetrit Lobuchest kõrgem, enam kui 6000-meetrine nn trekingutipp. Motiveerimaks ennast, leidsin idee keskenduda reisil sellele, mis on sealkandis 10 aasta jooksul muutunud.

Kevad ja suvi möödusid lennates, suvine Elbrusel ronimine andis hea eelaklimatiseerumise, sügisene Korsikal GR20 trampimine korraliku treeningu jalgadele.

Reis algas mullu 5. oktoobril. Öine bussisõit Tartust Tallinna, lennud Stockholmi, Dohasse ja sealt Katmandusse, kuhu jõuame järgmisel päeval.

Kohtume kohapealse võõrustaja Nava Raj Dahaliga, kes on Eesti aukonsul Nepalis. Tal on oma turismifirma ja ta on Nepali Turismiliidu president. Uhkusega tutvustab ta oma värskelt renoveeritud konsulikabinetti, kus seina ehib meie presidendi pilt.

PEAAEGU LUKLASSE. 7. oktoober. Lennukid ei lenda ja nii saame 250 eurose lisatasu eest lennata Luklasse helikopteriga. Esimene pool grupist võib pardale asuda.

Maandume ja kohe on ka selge, et see pole Lukla. Telefonilevi on nagu on, aga lõpuks õnnestub saada ühendus teise grupiga, kes otsib meid juba mõnda aega taga. Langetame otsuse teha kangelastegu ning minna tõusule pimedas ja vihmas, et saada tagasi planeeritud graafikusse.

Ligemärjalt jõuame Lukla hotelli ülejäänud grupi juurde. Tee rohke kohaliku Khukri rummiga maitseb ülihästi.

LIIGUME NAMCHESSE. 8. oktoober. Öösel sajab armutult, hommikuks on ilm taltunud.

Khumbu org on muutunud. 10 aasta eest polnud siin pea kuskil elektrit, nüüd jäävad elektriliinid ja jaotuskilbid silma igal pool. Silma jääb ka palju uusi, kohaliku standardi järgi noobleid majutuskohti. Iga paari maja tagant on tee ääres müügilett või -putka, pilt lettidel masendavalt üheülbaline: kokakoola, Fanta, Sprite ja üle maailma levinud šokolaadid.

Tee kulgeb mugavalt mööda kohalikust kivist plaatsillutist ja rippsildu. Kui Namche paistab, hakkab juba pimenema. Mälestustes on see lihtsalt natuke suurem külakoht, nüüd aga säravad kaugele suurlinna tuled.

Keskväljakul troonib esimesele naissoost giidile-šerpale pühendatud ausammas. Võrdõiguslikkus saab punkti kirja.

PUHKAME NAMCHES. 9. oktoober. Uni on üllatavalt magus, hakkame ajavahest ja öistest lennusõitudest toibuma. Ka kõht hakkab kohaliku menüüga leppima ja isu on kõrgusele vaatamata hea.

Plaanis on nn puhkepäev. Kuigi oleks jaksu edasi minna, tuleb ennast pidurdada. Kõrgemale minek pole hea mõte. Esimesed kõrguseilmingud umbes 2500−3000 m peal avalduvad tavaliselt unetuse ja/või isutusena, ka immitsev peavalu on ootuspärane.

Teeme väikese radiaali üles nn vaatepunkti. Rajal on sadu turiste – vaata, et peale ei astuta. Kuid erinevalt näiteks Alpide Mont Blanc’i normal route’ist pole keegi tige. Inimesed vahetavad väsinud, kuid mõistvaid pilke.

Hommikuses päikesepaistes avaneb rajalt kena vaade Namche külale ja seda ümbritsevatele mägedele. Kui aga päris vaatepunktini jõuame, näeme läbi pilve vaid üksteist.

Sagarmatha rahvuspargi muuseumis selgub, et sellest, kes vallutas Everesti esimesena, on neil oma arusaam. Söör Hillaryst pole kõssugi, õuest leiab aga kohaliku kangelase Tenzing Norgay roosa kuju, millel ilutseb suur silt Do not climb. Tahvlikese kahemõttelisus pole selle paigaldajale vist kohale jõudnud.

Kaubandus on teinud selgelt edusamme. Linnakeses on paar poodi, mis müüvad maailma varustusbrändide originaaltoodangut. Samas kõrval on kohalik keldritoodang kuulsate brändide nimede ja logodega ning paistab, et saadakse sõbralikult läbi.

RÄNDAME DOLESSE. 10. oktoober. Retk Dolesse läheb läbi šerpade pealinna Khumjungi. Kui tahad näha kohalike igapäevaelu, on siin selleks parim koht. Külavahel kohtab igal pool jakisõnnikutööstust. Poisikesed lennutavad lohet, noored tüdrukud seevastu koorivad kartuleid või pesevad pesu.

Tee Dolesse kaldub kõrvale Everesti BC (baaslaager – toim) põhimarsruudist, mida on kohe tunda ka turistide arvu vähenemisest.

DOLE – MACHHERMO. 11. oktoober. Rada kulgeb samas võtmes, päev kujuneb aga lühikeseks. Poolest lõunast oleme kohal, lihtsalt ei kannata rohkem tõusumeetreid koguda. Alanud on treki nn kannatlikkuse osa, kus põhiliseks väljakutseks on üle elada ja võimalusel nautida pikki ja igavaid õhtuid. Pärast lõunat ja puhkust lähme radiaalile küla kõrval olevale mäeribile. Nii saame paar-kolmsada meetrit aklimatiseerumiskõrgust juurde.

Joogivesi tuleb ülevalt mäest PEM-torudega ja nende rohkuse järgi võib arvata, et iga pere või teemaja on vedanud oma toru, mingit ühtset veevarustust ei ole. Musta vee äravoolu lahendus jääb saladuseks, aga igaks juhuks ei maksa jõest vett juua. Teemajade kraanivesi ning raja kõrvalt jõkke voolavad ojakesed ja kosed on samas üpris turvalised.

MACHHERMO- GOKYO. 12. oktoober on taas lühike päev, kuid rada on veidi vaheldusrikkam. Jõuame Gokyo järvistuni, mis on kõrgeim mageveesüsteem maailmas. Kolm järve reas, viimase juures värvirikas külake.

Õhtu üllatus tuleb siis, kui meile tuuakse kuumad niisked rätikud käte puhastamiseks. Sellist teenindust ootaks viietärnihotellis, mitte Himaalaja 4700 meetri kõrguses külakeses.

Igas endast lugupidavas teemajas on lisatasu eest valikus ka soe dušš. Külma veega pesemise võimalus on igal pool tasuta ja lahendatud väga lihtsalt. Trepi kõrval on kraaniga tünn, mis võib öösel küll jäätuda, aga päevane päike sulatab selle kiirelt üles. Samas, nagu iga kogenud matkaja teab, pole hea mõte kaitsvat mustusekihti maha pesta.

Täitmaks õhtut, käime aja tapmiseks radiaalil liustiku ääremoreenil. Teemajas istumine tüütab lõpuks hullu moodi ära ja mõõdukas liikumine tuleb aklimatile ainult kasuks.

Rajal kohtume ka kohaliku linnuriigi esindaja lumekanaga (ametlik nimi Tiibeti mägikana, Tetraogallus tibetanus), kes ei näi meid eriti võõristavat.

Telefonilevi lõppes juba Lukla kandis. Seni on netti õnnestunud saada kohaliku teemaja koodidega, mis pärast mõningast telefonis pusimist annavadki mingi netitaolise ühenduse. Nii nett kui ka seadmete laadimine käib mõistagi eritasu eest. Peagi oleme maailmast ära lõigatud, telefon muutub vaid fotoaparaadiks. Aga päikeseelekter on olemas, saab laadida oma nutiträna, milleta tänapäeval matkale enam vist ei minda.

PUHKEPÄEV GOKYO ÄÄRES. 13. oktoober on taas n-ö puhkepäev, kui lugeda puhkuseks tõusu Gokyo Ri nimelise 5357- meetrise tipukese otsa. Rahvast turnib sinna omajagu, aga ruumi jätkub kõigile. Ilmselgelt on Gokyo trekk muutunud populaarseks, võimalik et Everesti raja rahvamass pelutab turiste. Kellel aklimatiseerumine kehvapoolne, sellele on see täitsa tõsine ettevõtmine.

Tipust avanevad vaated Everestile korvavad nähtud vaeva. Lisaks näeme ära oma järgmise päeva sihi Cho La kuru ja Lobuche tipu, kuhu loodame peagi ronida.

Gokyo uue aja märgiks on kopterid, mis lendavad seal mitu korda päevas. Reklaam teemaja seinal ütleb, et pakutakse nii evakuatsiooni häda korral kui ka iluvaateid või palverännulende. Näiteks lend orust Gokyo järvele maksvat umbes 1000 dollarit.

GOKYO − THANGNA. 14. oktoober. Väike külake Thangna 4700 meetri peal on tavapäraselt viimane peatus enne Cho La kuru. Tee sinna kulgeb üle väidetavalt pikima selle mäestiku liustiku, mis on kõvasti taandunud ja paksult moreeniga kaetud. Ehedat jääd näeb vaid mõne prao juures.

Jalutuskäik on kerge ja lühike, pärast Gokyo Ri ronimist on kõigil piisav kõrgusekarastus.

CHO-LA KURU – DZONGLA. 15. oktoober. Ees ootab senise retke kõige raskem päev ja 5420-meetrise kuru ületamine. Tee kulgeb alguses mööda mõõduka tõusuga oru põhja, saatjaks lumekanade vadistamine. Linnud on nii hea varjevärvusega, et neid on raske maastikul märgata. Aga hääl on neil kõva ja häälitseda nad armastavad, vaatamata mööda voorivale rahvale.

Oru lõpus laskume järgmisse orgu. Kaugel eespool paistab juba kuru sein, mis tundub täiesti järsuna. Kui lähemale jõuame,ootab ees ilus lai rada, mis kulgeb mööda kaljut üpris järsult ülespoole. Kõrgust aina koguneb ja samm muutub järjest aegalasemaks.

Kõrgus ei hammusta üksnes meid. Ka kohalik porter, kes peaks olema läbi käinud paksust ja vedelast, lausa vaarub oma kandami all ja palub tilgakese vett. Õnneks on seda kotis piisavalt, jätkub ka jagamiseks. Lõpuks ometi kuru. Rahvas hõiskab ümberringi, käib lõputu pildistamine. Meeleolu on ülev, sest kõik teavad, et edasi läheb tee vaid allapoole. Algul saab pikkade sammudega mööda pehmet lumenõlva kelgutada, siis tuleb vahelduseks kaljul ronimine. Päeva lõpuks natuke trampimist mööda laia lamedat rada oru põhjas ja olemegi ööbimiskohas.

TRAMBIME LOBUCHESSE. 16. oktoober. Lihtne jalutuskäik ümber mäenuka, kus teel möödume rajaotsast, mis, nagu hiljem selgub, viib üles Lobuche BC-sse. Kuna rada kulgeb pea samal kõrgusel, pole mõtet hoogu tagasi hoida. Eelmise päeva kurust on õnnestunud kenasti taastuda.

Märkamatult jõuame Lobuchesse (4910 m), kus saame aru, kui rahulikud on olnud meie viimaste päevade jalutuskäigud. Asub ju Lobuche otse keset Everesti BC peamagistraali, mida mööda voorib mõlemale poole lõputu hulk turiste. Kohtume Pemiga, kes on meie ronimisgiidiks tippu.

LOBUCHE KÜLA − LOBUCHE BAASLAAGER. 17. oktoober. Hommik algab pereheitmisega. Trekkijad lähevad edasi Everesti baaslaagri poole, meie valmistume tõusuks Lobuchele. Ärkamisega sedapuhku ei kiirusta, alles hilishommikul hakkame jalutama baaslaagri suunas. Tõus sinna on meeldivaks vahelduseks radadel trampimisele − natuke kaljuronimist ja väikesed köitega turvatud karniisid.

Teel selgub, et sellega võrreldes, mis on leida mäe kohta netis, on palju muutunud. Pole enam kahte vahelaagrit, vana BC kohast jalutame mööda ning uus BC on tegelikult vana high camp ja sealt minnakse otse tõusule.

Üleval laagris töötab ronimiskonveier. Grupp tuleb lõunaks üles, ootab, kuni eelmine grupp telgid vabastab ja üritab siis magada. Öösel kahe-kolme paiku minnakse tõusule, et siis laskuda ning pärast põgusat puhkust jalga lasta ja teha ruumi järgmisele grupile. Samad ettevõtjad, kes toimetavad külas, on oma magamis- ja söögitelkide ning statsionaarsete kokkadega ka seal.

Tänu mäelubade süsteemile on päevane tõusuleminejate hulk täpselt määratletud. Kui hakkama ei saa, siis üldjuhul teist võimalust pole.

Laager asub imeilusa mägijärvekese ääres. Kõrgus 5300 meetrit. Ilm on nagu kõigil eelmistel päevadel hommikupoole kena ja päikeseline, õhtuks aga ajab pilve üles. Samas näitab teade, et tõusuhetkeks peaks olema pilved hajunud. Ka grupi aklimati ja tervisega paistab kõik korras olevat  ning algajate tehniline ettevalmistus on piisav, et Lobuchet ronida.

TÕUS TIPPU. 18. oktoober. Vaatamata suhteliselt suurele mägironimise kogemusele, ei õnnestu magama jääda. Sisemine ärevus, kõrgus ja vale uinumisaeg töötavad sellele vastu. Ja ega sellest ka midagi hullu ole, aitab, kui lihtsalt lebad ja elu üle järele mõtled.

Kella kahe paiku on äratus ja algab öine kohmitsemine. Peaasi, et kõik vajalik kaasa saab. Eriti kiputakse unustama päikeseprille ja -kreemi. Isu ka pole, eelmise õhtu rikkalik söök on veel keres. Parim kosutus enne minekut on väike kissell, lõunaamps on nagunii kotis kaasas.

Marsruut on jää, lume ja kalju segu, samas pole esimene ots tehniliselt just keerukas. Koidu ajaks oleme kaljudelt väljas, edasi on korraliku kaldega jää- ja lumenõlvad, kuhu on paigaldatud statsionaarsed tugiköied. Nepalile tavapäraselt on need meie mõistes tavalised paadiköied. Euroopas saaks instruktor selliste kasutamise eest kohe mäekeelu.

Liigume visalt ülespoole, hapnik on üsna kinni keeratud. Vaim on valmis pikemaks tõusuks, kui äkki näeme ühe nuka taga juubeldavaid soomlasi. Oleme kohale jõudnud. See on Lobuche East tipp, edasised tipud Lobuche Central ja Lobuche West on juba nn ronimistipud ning sinna peaks hankima teised mäeload.

Väike mõnulemine tipus, pildid ja eine ning on aeg asuda teele allapoole. Pool päeva on veel ees. Poolel lumenõlval peatab meid aga tropp. Keset nööri on giid hädas kliendiga, kes ei suuda sammugi üles liikuda, alla minemast aga keeldub. Poisi jutt on seosetu, tema tõus oleks tulnud juba mitusada meetrit allpool katkestada. Sellist pilti näeb populaarsetes mägedes valusalt tihti. Nõrga või sootuks puuduva ettevalmistusega turistid arvavad, et tippu on võimalik osta pilet. All laagris kuuleme, et ta saadi lõpuks eluga alla, aga mis elamus tal endal sellest jäi, ei taha teada.

Meie grupp on kõik tervelt ja, mis peaasi, rõõmsalt all tagasi. Aitäh mäele, kes meid vastu võttis. Aga päev pole veel õhtul − väike uinak, korralik kõhutäis ja on aeg telk järgmistele vabastada. Otsustame mitte minna tagasi Lobuchesse, vaid liikuda mööda uut baaslaagri rada alla Everesti BC peateele esimese teemajani. 

Kuna meie vaim ja ihu olid ette valmistatud isegi enamaks, siis kulgeb tee alla ladusalt. Iga samm allapoole keerab hapnikukraani rohkem lahti ja astuda on mõnus.

MARSIME LUKLASSE. 19.−21. oktoober. Tatsame tempokalt mööda Khumju orgu alla, pole ju enam midagi kokku hoida. Jõuame Namche Basari, kus kohtume oma trekkijatega. Pärast põgusat muljetevahetamist jätame taas hüvasti, meie jääme „suurlinna tulesid“ nautima, trekkijad aga teevad homset päevateed veidi lühemaks ja jalutavad edasi.

21. oktoobril jõuame Luklasse, Õhtul toimub kandjate, giidi ja sirdar’iga traditsiooniline ühine õhtusöök, kus antakse kandjatele üle tipp ja kingitused. Kõik on ülevoolavalt rahulolevad nagu ikka siis, kui on midagi suurt õnnelikult ära tehtud.

LUKLA –KATMANDU − KODU. 22. oktoobril jõuame Katmandusse. Alles olime mägedes, silme ees siht jõuda tsivilisatsioonini, aga juba tahaks selle eest põgeneda. Kõige helgemad hetked on meeles baaslaagrist, telkimine kaljude vahel on see, mida minu matkajahing vajab.

Vaatamata probleemidele ekspeditsiooni algul, jõuame tagasi oodatust varem. Tuleb leida viis, kuidas üle elada päevad linnadžunglis. Kui oled Nepalis esimest korda, leiab päeva-paar kindlasti tegemist. Ahvitempel, põletusmatused, Bhaktabur ja muud klassikalised turismilõksud ootavad.

26. oktoobril lendame tagasi koju.

Nepali prügimajandus masendab

Nepali rahvas väga fassaadi loomise nimel ei pinguta. Kõik on nagu on ja kui turistile nähtu ei meeldi, on see tema mure. Aga kogu sallivuse juures ei mahu hinge pilt, mida näed linnu ja asulaid läbivatel jõgedel. Kogu sodi, plastist alates ja lõpetades millega iganes, visatakse lihtsalt kuiva jõesängi, kus see ootab mussooni ajal tekkivaid veevoole. Sodi lõppsihiks on mõistagi ookean.

Autopesulaks on mõni maanteega ristuv jõeke, kuhu kohalik oma auto pargib ja selle rahulikult ära peseb.

Kõik maksab

Energia eest osatakse raha küsida, seda nii pakendatult kui ka siis, kui tahad mõnd seadet teemajas laadida. Näiteks tavalise AA patareide kahese komplekti eest küsitakse 1100 ruupiat (pea 9 eurot) − väike arvutus näitab, et hinnavahe on umbes viiekordne.

Väike gaasiballoon (müügil on isegi Primuse talvise gaasisegu originaal) on sama hinnaga, nagu mujal mägedes suur balloon. Ole valmis, et nii mõnigi kohalik ärigeenius üritab sulle kasutatud balloone uue originaali hinnaga pähe määrida.

Õlu on hea, aga tee ja kohv võta ise kaasa

Kui 10 aastat tagasi sai harva vaid importõlut, siis nüüd on kohalik toodang saada pea igas putkas. Hind rõõmustaks Ossinovskit nii Katmandus kui ka üleval mägedes – see kõigub 600−900 ruupia vahel, st 5−8 eurot purgi eest.

Kui oled tee- või kohvisõber, võta varud ise kaasa koos mingi pliidisüsteemiga. Haara kaasa ka tikud ja/või tuleraud, sest sellisel kõrgusel pieso lihtsalt enam ei tööta. Gaasi saad hõlpsalt osta näiteks Namchest.

Kandameid tassitakse esivanemate moel

Proovime oma kandjate kandameid selga ja kohe lõpevad arutlused teemal, kas nemad teavad kotikandmisest midagi rohkem kui meie.

Porter’ite kandmissüsteem on väga lihtne ja arvatavasti ka ürgne. Meie seljakotid on neil kokku seotud umbes 25−30-kilosteks pakkideks. Pambu taha on haagitud nöör, mille küljes on peapael. Pakk pannakse selja peale tasakaalu ja peapael üle lauba. Mingit puusadel kandmist ei tunnistata. Kui meie seljakotid oleksid sama ebamugavad, siis ma tõenäoliselt ei matkaks.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?