Kuidas koprast Viagrat saab? Praktiline juhatus, mismoodi kobrast tabada ja mida temast teha.

Janno Simm, 20. märts 2020

Kopraliha söödi paastuajal, kuna poolveelise eluviisi ja soomustega saba tõttu lugesid lihahimulised pühamehed ta kalade hulka. Veel on veidi aega küttida kobrast, kes meie jahikalendrit kevadel veidi pikemaks venitab.

Viimastel aastakümnetel ülihästi kosunud kopra arvukus on mõnedel andmetel viimasel ajal siiski veidi kahanenud. Seda nii sigade Aafrika katku kaasmõjul veidi suurenenud küttimissurve ja ka sellesama katku tulemusena, mil hundil ja ilvesel tekkis kõrgenenud koprahuvi. Jäid ju nii jahimehed kui ka suurkiskjad ilma oma levinud saakloomast – metsseast.

Siiski pole looduses koprast puudust. Iseäranis inimese loodud kraavides ja kuivendussüsteemides võib usin veeehitajast loomake üsna palju pahandust tekitada ning tema küttimine on igati õigustatud.

KUIDAS JAHT KÄIB? Koprale peetakse jahti kolmel erineval moel. Kõigepealt varitsusjaht toitumisaladel. See toimub tavapäraselt kevadepoole, kui küttidel muud talvised jahid juba peetud. Siis on ka kobrastel talvevarud otsa saamas, samuti käib ta jää-äärel või kraavikaldal talve jooksul läpatanud kasukat sügamas ja tuulutamas.

Kui märgata värskeid kopra tegutsemise jälgi, näiteks värskelt kooritud oksi veekogu kaldal oleval toitumisplatsil, on mõistlik end õhtuhämara saabudes vaikselt laskekaugusele sisse seada. Kui veab, tuleb oksajäraja kaldapervele omi kopraasju ajama ning täpselt sihitud lask toob saagi kotti.

Ujuvat kobrast üritab siinkirjutaja mitte lasta – liiga suur on oht, et loom sukeldub ja mõnes varjeurus haavatuna piinleb. Mõned täpsema käega kütid lasevad siiski ka ujuvat isendit. Sel juhul peab kiiresti looma juurde jõudma, et rümp põhja ei vajuks. Viimastel aastatel peetakse koprale ka vibujahti.

Kokkuvõtvalt on kopra varitsusjaht mõnusalt meditatiivne tegevus. Piibrit oodates varakevadiste metsahäälte kuulamine on elamus omaette isegi siis, kui tuul jahilise lõhna koprale ninna keerutab ja saagiks jääb vaid sabaga vastu vett löödud hoiatav plärts … 

SELTSKONDLIK ÜHISJAHT JA LÕKSUD. Kopra küttimine ühisjahina on jällegi teistmoodi huvitav kogemus. Jahimehed ja -naised kambakesi koos kahvade ja koertega koprakraavi ääres on üks hasartne ja värvikas seltskondlik ettevõtmine. Säärasel juhul on ülioluline, et õnnestuks veetaset kopratamme lõhkudes nii palju alandada, et kobraste urusuudmed nähtavale tuleksid. Nii saavad taksid, terjerid ja teised urukoerad koprad urgudest välja, jahimeeste kahvadesse peletada.

Säärane jaht on väga efektiivne, kui on vaja kahjustuskohtadest terved pesakonnad välja püüda. Kraavis kopra kahvamine nõuab kiiret reaktsiooni, tähelepanu ja üksjagu füüsistki.

Kolmandaks peetakse koprale ka rauajahti. Kasutatakse conibear-tüüpi raamlõkse, mis kohe surmates jahiloomale asjata kannatusi ei põhjusta. Lõksud paigaldatakse kopra liikumisradadele ja kindlasti vette, et muud loomad sisse ei satuks. Juures on alati jahimehe kontaktandmed.

Lõksupüük on abiks paikades, kus ei saa ebasobiva maastiku või inimasustuse läheduse tõttu kasutada tulirelva, ent kobras oleks kindlasti vaja välja püüda. Lõksude puhul on muidugi oht, et kui piisavalt sageli kontrollimas ei käida, võib lõksu sattunud loom rikneda. Mõned peenema maitsemeelega kodanikud ütlevad ka, et lõksu-kopra liha olla teistsuguse maitsega. Isiklik kogemus on, et kui loom on õigeaegselt lõksust välja võetud, ei ole suitsukopra puhul maitsevahet küll tunda. 

KELLELE MAIUS, KELLELE ... Kui nüüd kobras käes, siis mida temaga teha saab? On levinud müüt, et kopraliha ei sünni süüa. Osalt on müüdi taga kindlasti käpardlik saagivääristamine. Kui ikka suure jõu ja väikese aruga kopra rümba kallale minna, on üsnagi tõenäoline, et kopranõre või -võie puutub lihaga kokku ning rikub selle oma tugeva iseäraliku lõhnaga ära.

Teisalt on praktika näidanud, et kopraliha põlgajate maitse-eelistused asuvad pigem kahe kõrva vahel ning liha päritolu tundmata vitsutatakse poolveelist kahe suupoolega. Kogenumad kulinaarid oskavad kobrast kokata kümnel erineval moel, siinkirjutaja on jäänud soolamise ja suitsutamise juurde. Hea ja söödav liha.

Olen proovinud suitsutada ka kopra saba. Paraku näib, et legend selle maitseomadustest pärineb ajast, mil hea elu tunnuseks oli kahe kasuka vahel magamine ja sularasva söömine. Saba on soomuselise kesta all üsna rasvane. Paraku pole ma seni suutnud leida retsepti koprahänna hõrgumaks kokkamiseks ning minust jääb see rasvakäkk tavaliselt töötlemata. 

KUULUS NÕRE RAVIB KÕIKE. Kopra legendaarseimad kehaosad on kahtlemata nõrepaunakesed. Kopranõret ehk kastooreumi hoiab kobras saba all asuvates paariskotikestes. Õigupoolest on neid kaks paari –ühed kasuka määrimiseks kasutava võide ja teised kopranõre tarvis. Nood on erinevad ollused ja rahvameditsiinis leiab kasutamist vaid nõre.

Legendid nõre kohta on rikkalikud, ollus aitavat saja ja ühe haiguse vastu. Kobras ise kasutab nõret haavade parandamiseks – kobraste omavahelised kisklemised võivad vahel olla üsna verised. Samuti märgistab kobras nõrega oma territooriumi.

Iga kopra nõre on ainulaadse koostisega. Seda knihvi kasutavad jahimehed koprajahil – kui võõra kopra nõret veidi laiali puistata, tuleb kohalik piiber peagi uurima, kes on sissetungija …  Nõre täpset keemilist koostist ei ole minu teada kindlaks määratud, samuti ei ole ka täpsemalt uuritud, milliste haiguste vastu ja kuidas see täpselt toimib. Seda kasutatakse üliväikestes kogustes parfümeeriatööstuses lõhnade kinnitajana. Kümmekond aastat tagasi tegi Rootsi rahvuslik toiduagentuur katseid kopranõre kasutamiseks küpsetamisel maitseainena. Seda olevat võimalik vanilli asendajana tarvitada, ilmselt siis samuti üliväikestes annustes. Sest kopranõre spetsiifiline ja tugev lõhn jagab nõremekkijad kahte leeri – ühed ei võta enam suu sissegi, teised hindavad kordumatut järelmaitset.

KUIDAS TARVITADA? Kopranõrest valmistatakse tinktuuri või salvi. Tinktuuriks tehakse tõmmis umbes 60-kraadise alkoholi põhjale. Mõned kuivatavad nõre enne ära. Mina olen nõrekotikeste sisu lusikaga välja kraapinud ja paarist nädalast paari kuuni mõnes pimedamas riiulinurgas alkoholi peal tõmmata lasknud. Kuidas parasjagu tarvidust on ja meeles püsib.

Nõrepõhise salvi tegemiseks olen kuivatatud nõrekotikeste sisu vana kohviveskiga (midagi muud sellega hiljem vänge lõhna tõttu enam jahvatada ei kannata) peeneks jahvatanud ja karurasvaga seganud. Aitavat hästi kortsude vastu, on mõned naistuttavad kiitnud.

Isiklikust kogemusest võin kinnitada, et nõretõmmis aitab kenasti kevad- ja muidu väsimuse vastu. Ka võtan sageli tinktuuripudeli kaasa Muhu Väina regatile, kus sõrmkübaratäis ollust aitab leevendada pikkade purjetamistundide kurnatust. Tinktuuri tarvitamise juures peab silmas pidama, et õhtul pole seda mõtet võtta, karm kraam mõjub toniseerivalt ja und ei pruugi tulla.

Kes siis kobrast, va poolveelist, ei tunneks?

Pärimus ütleb, et ennemuistsel, isakese tsaari valitsemise ajal olevat kobras olnud väga tähtis ja hinnatud loom. Kopra nahk oli oma tiheduse, vetthülgavuse ja vastupidavusega väärt materjal mütsi-, vesti- ja kasukameistritele. Kopra liha söödi paastuajal, kuna poolveelise eluviisi ja soomustega saba tõttu lugesid lihahimulised pühamehed ta kalade hulka. Suitsutatud koprasaba on legendaarne delikatess.

Ning lõpuks – kopra kuulus nõre, mida kuivatatuna on vahetatud samas kaalus kulla vastu, aitavat saja tõve puhul ning mõjuvat iseäranis hästi, khm, meesterahvastele.

Kobras kadus täitsa ära ja ilmus jälle välja

Juhtuski nõnda, et 1841. aastaks oli aegade hämarusest peale meie maal elanud loomake Eestist täiesti välja kütitud ning järgnes pea saja-aastane paus. Alles 1957. aastal toodi Valgevenest kümmekond kobrast Jägala jõgikonda. Enam-vähem samal ajal tuli kobras ka looduslikult üle Peipsi järve Mädajõkke. Meie alade vana elanik oli tagasi. 

 „Kobras“ pole üldse eesti sõna

Siinkohal peaks ära klaarima ühe keelelise detaili. Nimelt, eesti keeles on kopra omanimetus majavas, majajas või võrokeelne majjai. See on kõlaliselt läänemeresoome keeltega sarnane ning märgitseb tähenduslikult kopra omadust ehitada kuhilpesi ehk onne.

Sõna „kobras“ 1869. aastal ilmunud Wiedemanni sõnaraamatus puudub. See sõna näikse olema laen venekeelsest bobr’ist ning piiber/biber samuti saksa keele kaudu suurema kaarega meieni jõudnud vene sõna.

 Kodutehtud Viagra

Kuigi rahvasuu kiidab kopranõret Viagra asendajaks, on toime küllap individuaalne. Üks mu sõpru võrdleb tinktuuri mõju potentsile kaude auto rehvi pumpamisega – kui rehv on täis, ei saa arugi, et midagi muutuks, kui aga pooltühi, on juurdepumbatud mahtu kohe näha. Igatahes on vähemasti ühe sõbra proua nõudnud, et antagu seda tõmmist tema mehele rohkem ja sagedamini. Nii et võta nüüd kinni, on seal tegemist platseeboefekti või füsioloogilise toimega …

 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?