Rabapüü – kas üks kliimamuutuse ohvreid?

Olav Renno, PhD, 20. märts 2020

Novembriks-detsembriks valgeks muutuvad rabapüüd paistavad meie lumevaestel talvedel röövlindudele ja neljajalgsetele kiskjatele ülihästi kätte.

Eestis on rabapüü üks põlisemaid haudelinde, kes asus meie aladele lausa mannerjää taandumise kannul.

Rabapüü (teaduskeeli Lagopus lagopus) on tedrest väiksem, umbes varese suurune jässaka kerega lind. Isased on suuremad kui emaslinnud (keskmine kaal vastavalt 700 ja 600 grammi). Sulestiku värvus on hilissuvel põhiliselt punapruun, kaelal tumedam, rinnal sulgedel kollaka tooni valdamise tõttu heledam ja ülapool on seljasulgede must-valge viirutuse tõttu tumehallikas, kõhualune ja jalad püsivad ikka valged.

KOHTAB EESTIS JÄRJEST VÄHEM. Emaslindude sulgedel on rohkem kollast ja oranži, mistõttu nad on üldiselt kahkjama sulestikuga. Septembris algab uus sulgimine valgesse rüüsse, mis kestab aastavahetuseni. Isastel läheb juba veebruaris-märtsis pea ja kael jälle kastanpruuniks.    

Eestis on rabapüü üks põlisemaid haudelinde, kes asus meie aladele lausa mannerjää taandumise kannul. Ilmselt kliima soojenemise tagajärjel on ta meil nüüdseks jäänud üsna haruldaseks ja teda võib veel kohata üksnes suurtel inimkaugetel rabamassiividel. Leedus ja Lätis on ta hiljutisel ajal lausa lakanud pesitsemast, ent endisel Ida-Preisimaal juba 1882. aastal.

Kolmveerand sajandi eest alanud rabapüü arvukuse kahanemine on alates 1970ndatest aastatest veelgi kiirenenud ja 40 aastaga langes rabapüü paaride arv Eestis umbes 700lt juba alla saja. 1980ndatel kadus liik Nigula rabalt, seejärel jäi haruldaseks Vahe-Eesti rabadel ja on nüüdseks pesitsejana säilinud vaid mõnes Ida-Virumaa suuremas soostikus.

Eestis on rabapüü kui esimese kategooria liigi esinemist märgitud küll 23 looduskaitseala lindude loendis, ent enamjaolt neist on see liik tänaseks sealt kadunud. Eesti viimatise haudelindude atlase andmete kogumise ajal (2003.–2009. a) hinnati rabakana arvukus Eestis 50 kuni 150 paarile, ent 2017. aastal arvati arvukuseks kõigest 10–20 paari…    

MUUTUB TALVEKS VALGEKS. Meil saavad talveks valge rüü imetajate hulgast nirk, kärp ja valgejänes, lindude seas võtab endale sügistalvel valge sulgkatte selga rabapüü.

Peale selle liigi vahetavad värvi veel kaks lindu: Arktika tundrates levinud lumepüü ja Põhja-Ameerika loodeosas elutsev valgesaba-püü. Imetajate seast on leitud kaheksa talveks valgeks maskeeruvat liiki: polaar- ja ameerika jänes, kaeluslemming, džungaaria kääbushamster, kärp, nirk, Peary karibu (põhjapõdra alamliik Alaskas) ja jää- ehk polaarrebane. Kõik need karva- ja sulevahetajad on levinud vaid põhjamaadel, lõuna-poolkeral aga ei ela ühtki sellist looma.

Kogu sügise kestval sulgimisel vahetuvad rabapüüdel peaaegu kõik suled ja asemele kasvavad lumivalged, nii et ainult saba jääb mustaks. Kevadel langevad valged keresuled enamjaolt välja, asemele kasvavad halli-kollase-pruunivöödilised, ent tiivad jäävad põhiliselt valgeks. Selline kombinatsioon võib linnu lendu tõustes teda hiilinud röövlooma hetkeks heidutada ja nõnda jääb too otsustava sööstuga hiljaks.

Rabapüü ja tema sugulaste talvel valged suled sisaldavad tihedalt õhumullikesi, mis suurendavad talirüü soojapidavust. Talveks kasvavad ka varvastele pikad suled, mis peale jalgade soojustamise annavad lisakandepinda lumel käimiseks.  Tallaalused jäävad aga paljaks.

EELISTAB TUNDRAT JA RABA. Need püüd on Põhjalale iseloomulikud linnuliigid. Nad on levinud nii Euraasias kui Põhja-Ameerikas kogu tundravööndis, paljudel lõunapoolsetel mägitundratel (lumepüü ka Alpides ja Püreneedes) ja okasmetsavööndi rabadel, mis on ju oma mikrokliima poolest üsnagi lähedased tundraoludele.

Põhjapoolseimad, lausa Kaug-Põhjas pesitsevad rabapüü-asurkonnad on rändsed ja liiguvad oma tundra-elupaikadest talveks paarsada kilomeetrit lõuna poole metsatundrasse ja okasmetsavööndi põhjaossa, talvitades seal peamiselt jõeorgudes.

Lõuna pool pesitsevad püüd aga on paiksed ja uitavad talvel toiduotsingutel ringi suhteliselt kitsal alal. Varemalt olulist jahisaaki pakkunud lõunapoolsed asurkonnad on viimase poolteise sajandi kestel hõredamaks jäänud ja endistelt asupaikadelt kadunud nii Baltimaadel kui Valgevenes.

Loomasüstemaatika kohaselt kuulub rabapüü kanaliste seltsi metsislaste sugukonna perekonda Lagopus, mille nimi tuleneb kreekakeelsetest sõnadest lagos ehk jänes ja pous, mis tähendab „jalg“. Perekonda kuulub veel kaks liiki: lumepüü ja valgesaba-püü.

VALGE SULESTIK REEDAB. Rabapüül kui liigil on sedastatud 19 alamliiki. Üht nendest, Briti saartel elutsevat ja sealset populaarseimat jahilindu keldi rabapüüd on varemalt loetud eri liigiks, kuna ta on ainus alamliik, kelle sulestik püsib aasta ringi tume ega lähe talveks valgeks - valged on tal ainult jalad. Kesk-Skandinaavia ja Soome asurkonnad kuuluvad nominaatvormi, Ida-Euroopas (sh Eestiski) kuni Kaama jõeni pesitsevad rabapüüd kuuluvad alamliiki rossica. Varemalt nimetati neid rabakanadeks, aga eestikeelsete linnunimetuste korrastamisel tuli süstemaatikat järgides hakata „-kanaks“ nimetama faasanlaste ja „-püüks“ metsislaste sugukonda kuuluvaid kanalisi. Sel moel tuli loobuda ka põldpüü nimest nurmkana kasuks.

Viimase mõnekümne aasta järjest lumevaesemad talved on novembriks-detsembriks valgeks muutuvad rabapüüd teinud röövlindudele ja neljajalgsetele kiskjatele suuremjaolt lumeta lagendike  taustal ülihästi märgatavaks. Niisiis võib pika evolutsiooni vältel kujunenud talvine kaitsevärvus olude järsu muutumise tõttu lausa hukatuseks saada.

Eelmise sajandi keskel võis rabalinde uurides näiteks hallõgija pesa rabamännil kaugelt märgata, sest selle tegemisel kasutatakse rohkesti sulgi, toona ka kevadeti rabapüüde seljast pudenenuid. Neid valgeid sulgi leidus aga järjest harvemini ja hallõgijapesad ei kippunud enam nii kergesti silma hakkama.

Pika evolutsiooni vältel kujunenud talvine kaitsevärvus võib olude järsu muutumise tõttu lausa hukatuseks saada.

MIDA RABAPÜÜ SÖÖB? Kuni 1950ndateni pesitses rabapüüsid ka Tallinna ligidal Rae rabas. Viljandi ümbruse sooheinamaade pajuhõrendikes võis talviti kohata sinna rabadelt toituma lennanud rabapüü-pesakondi. Liigtihedaks muutunud pajustikud pole rabapüüdele toitumiseks sobivad, sest vastandina lumepüüle laskub esimene oksale või põõsa otsa üliharva. Sooservade võsastumisel kiduvad madalad pajuliigid – lapi ja hundipaju, mille pungi rabapüüd talvel esmajoones söövad. Ka rabade kuivenemisega kaasnev puistute teke ja tihenemine ei sobi rabapüüdele, sest see tõrjub välja neile toiduks sobivaid rohttaimi. Niisiis võib ka toidubaasi kitsenemine olla üks selle linnuliigi kadumise põhjuseid.  

Rabapüü talviseks toiduks on pohlad, kukemarjad, jõhvikad, sinikamarjad, vaeva- ja madalkase ning pajude pungad ja urvad. Varasematel lumerohketel talvedel mattus see toiduvaru rabadel tihtipeale lume alla ja siis ilmusid rabapüüsalgad ka jõelammide ja madalsoode pajustikesse. Kevade saabudes hakkab lind järjest enam toituma rohttaimede pehmematest osistest, eriti tarna- ja jäneslille õisikutest.

KEVAD TOOB PULMATRALLI. Kevade eel vahetuvad rabapüükukel vaid pea- ja kaelasuled, asendudes roostepruunidega. Kulmudel olevad lihanäsad puhetuvad laialt erepunasteks. Suve kestel need ehted kahanevad taas.

Juba märtsis hakkavad kuked endast häälekalt märku andma. Eriti varahommikuti kostub nende kurguhäälseid pulmahüüdeid: trilleriga lõppevat naerusarnaste haugatuste rodu kau-kau-kau-ka-ka-kakarrr ja langeva lõpuga rämedavõitu naerujada käu-ke-kerrr-ke-kerr ehhe ehhe ehhe. Lõppu võib mõnikord lisanduda paar ku-vägh-silpi. Rabapüü madala kõlaga kurguhäälset kärisevat häälitsust on võrreldud ka mootorsae käivitamist meenutava heliga. Mõnikord kuuldub nagu kloppimist. Kui linnu asukoht on võõra poolt paljastatud, siis teeb isaslind kõrisevat ja haukumist meenutavat häält. Need üsna pika maa taha kostvad hääled on looduskaugele inimesele lausa ehmatavad, kuid nüüdisajal võib neid üliharva kuulda.

Seda väga omapärast mängulaulu võib kuulda aprillis enne päikesetõusu. Mängu ajal hüppab püükukk aeg-ajalt valjult tiibu rabistades õhku ja laskub siis paari tiivalehvitusega aeglaselt tagasi alla, saba laiali. Maapinnal hoiab ta saba püsti ja tiivad ripakil ning kõigutab end üles-alla.

Erinevalt meie suurtest kanalistest tedrest ja metsisest elutsevad rabapüüd paaridena. Kui on „liigseid“ emaslinde, võib mõni püükukk paaruda mitme püükanaga ja kaitsta-hooldada mitut pesakonda. Reeglina pole paarid püsivad ja emaslinnud teevad oma valiku aprillis. Pesitsema asutakse maikuul, mil emalind leiab sobiva koha mõne kanarbikupuhma varjus, vooderdab pesalohu üsna kasina taimeprahiga, muneb sinna 7 kuni 12 tihedalt pruunikasmustaga kirjatud muna ja haub siis neid kuni 25 päeva. Munade hävimise korral on võimalik järelkurn, milles on vaid 5–6 muna.

TIBUD KOORUVAD JUUNIS. Isapüü peab pesa läheduses vahti, enamasti mõne mätta otsas. Püüpaarid pesitsevad üksteisest lahus, pesade vahemaa on vähemalt 50 meetrit ja isalind valvab-kaitseb oma territooriumi piire (kui on, kellega konkureerida).

Pojad kooruvad juunis, igas pesas üsna üheaegselt ja lahkuvad pesast samal päeval. Äsjakoorunu kaalub 15 grammi. Tibud on kollased väheste tumedate laikudega, kiirul (lagipeal) pikergune pruun laik. Neid hooldavad-õpetavad-kaitsevad mõlemad vanalinnud. Alul söövad nad putukaid ja teisest elunädalast peale ka õrnemaid taimeosi. Tosina päeva vanuselt vuristavad nad hädaohu korral lühikest maad lennata ja saavad viie-kuue nädalaga emalinnu suuruseks.

Pesakonna lähedale sattunud röövloomi püüavad vanalinnud eemale peibutada vigast teeseldes, väikekiskjaid üritab isalind rünnatagi. Esimesel eluaastal hukkub poegadest kolmandik kuni pool. Eluea pikkuseks võib emastel olla kuni kaheksa, isastel üheksa, keskmiselt vaid 4 aastat. 

Talveks jääb pesakond kokku. Külma aastaaja toiduks on peamiselt madalate pajude ja kaskede pungad. Normaalse lumikatte puhul kaevutakse ööseks lume alla, vahel otse lennult lumme sööstes. Kunagi ei ööbita samas kohas, vaid leitakse ikka uus hang – kui lund on... Kevadeks lume alt nähtavale sulanud väljaheitekuhjakesed lubavad otsustada nii lindude arvu kui tarbitud toidu üle. Kevadel asuvad pesitsema ka mullused noored.

JÕUDNUD EESTIS VÄLJASUREMISE ÄÄRELE. Maitsva lihaga, tervelt poolteise naela raskune rabapüü oli 100–150 aasta eest veel arvestatav jahilind, keda näiteks Peterburi turgudele toodi talviti koormate kaupa. Ka Tartu turul olid need linnud veel 1930. aasta paiku tavaline kaup. Veel saja aasta eest hinnati Petšoora jõgikonna Ust-Ussa rajoonis ühel talvel kütitud-püütud rabapüüde hulka kuni 1 miljonini. Põhjarahvad püüdsid neid enamasti võrkude ja silmuste abil, sest rabapüüd eelistavad kulgeda enamjaolt jalgsi.

Nüüd aga kuulub rabapüü Eestis I kategooria kaitsealuste liikide hulka, kes on meil jõudnud väljasuremise äärele. Linnuhuviline, kes teda näha soovib, peab retklema Põhjalas – näiteks Kesk-Soome aapasoodel ja rabadel ning Lapimaa kanarbikutundratel ja männiharvikutes. Praeguste kliimaarengute jätkudes pole tema arvukuse taastumist meil lootagi ja on koguni kahtlane rabapüü kui pesitseva liigi jäämine Eesti lindude nimestikku.

Rabapüü maitseb paljudele

Rabakana ise on Põhjala toiduahelates olulisel kohal: teda jahivad-söövad jää- ja punarebane, kärplased, juhuti isegi hunt, ahm ja pruunkaru. Lisaks maitseb ta paljudele lindudele nagu raba- ja jahipistrik, kanakull, lumekakk, karvasjalg-viu ning vareslased.

Kust rabapüüd leida?

Rabapüü kuulmiseks tuleks rabasse minna öösel ja kuna matkaradade-laudteedega kohtades teda ei esine või leiab teda seal väga harva, siis ongi ta väga raskesti leitav liik. Isegi aktiivsemad linnuhuvilised on rabapüü leidmiseks pidanud aastaid vaeva nägema. Enamasti aga on rabapüü elupaigad kuulutatud piiranguvööndiks, kuhu loata minek on keelatud.

Kui pruuti pole

On täheldatud rabapüü segapaare teiste kanalistega. Oma liigist partneri puudumisel võidakse paarituda tedrega  ja laanepüüga ning vahel ka metsisega, Põhja-Ameerikas kuusepüüga  ja lumepüüga.

Rabapüü arvukus väheneb ka mujal

Globaalselt rabapüü kadumisohus küll pole (on arvatud „soodsas seisundis“ liikide hulka), kuid Euroopas on ta siiski mõneti ohustatud liik.

Kui Põhja-Soomes on liik veel tavaline pesitseja ja teda lubatakse küttida terve septembrikuu, siis Lõuna-Soomes on märgata asurkonna kahanemist.

Põhja-Venemaal ei peeta rabapüüd enam „oluliseks töönduslikuks liigiks“.

Käesoleva sajandi alul hinnati rabapüüde koguarvuks maailmas 40 miljonit isendit. Lõppeval kümnendil arvati Holarktikas, so põhjapoolkera jahevööndites pesitsevate rabapüüpaaride koguhulgaks viis kuni viisteist miljonit, sellest Euroopas 1–2,15 miljonit. Nii et päris halb selle huvitava linnuliigiga lugu veel polegi?

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?