Sügis – õige aeg lestapüügiks

Toomas Pärnamaa, trevallifishing.ee/blogi, 16. oktoober 2020

Mis on veel mõnusam, kui istuda soojalt riietatuna rannas, käes tass kuuma joogiga ja vaadata sügistuultes pekslevat merevett? Eks ikka see, kui saab samal ajal silmanurgast jälgida ka paari lestapüügiritva.

Sügis on rasvaste lestade püügiks ideaalne aeg ja kui sa pole nende omanäoliste elukate püügiga varem tegelnud, siis on järgnev artikkel just sulle.

MIS KALA SEE LEST ÜLDSE ON? See lapik tegelane, keda meie siin rannikul püüdmas käime, kannab ametlikult jõelesta nime ja on rahvakeeles Euroopa lesta Läänemeres elav vorm. Nimest hoolimata on see siiski merevees paiknev kala, kes eelistab hoida madalat profiili. Nimelt vihjab tema eriskummaline välimus selgelt sellele, et tegemist on täielikult põhjaeluviisiks arenenud liigiga, kes ajab enamikule kaladele vastupidiselt oma igapäevaasju lapiti ujudes. Tõsi, kui jama majas, oskab lest ka tavalise kala kombel ujuda.

Ajaks, mil päike hakkab taevavõlvil hiilima järjest madalamalt, on lest saavutanud püüdmise mõttes tippvormi ehk söönud ennast parajalt rasvaseks. Priskemad tegelased võivad kaaluda kuni pool kilo ja kui selliseid õnnestub kahe-kolme kaupa rannale tirida, naeravad nii püüdja nägu kui ka pann.

Meie sügisene Läänemere lest pole mitte lihtsalt vahva välimusega püügikala, vaid ka vägagi hinnatud maiuspala. Prae teda siis võiga pannil või suitsuta ilusti kuldseks – mõlemal juhul viib keele alla.

Tundub põnev? Luba, ma juhatan sulle siis teed lestapüügi maailma.

Kala tuleb. (Helena Kõiv)

PÜÜK KÄIB PÕHJA PEALT. Olgugi et lesta saab edukalt püüda ka võrguga, keskendume selles loos ikkagi kaldalt püügile ja jätame võrgupüügi neile, kellel aega vähem või rohkem suid toita.

Mõned vanema generatsiooni rannaelanikud võivad sulle küll kaasa tunda, kui räägid neile õnge ja hõrkude krevettidega lestapüügist, aga täpselt nii see sportlik lestapüük käibki.

Olemuselt on tegemist põhjaõngedega püügiga ning selleks kasutatakse pikki ja jäiku ritvu, mis on varustatud suurte rullide ja vastupidavate õngeliinidega. Ideaalsel juhul võib sellise varustusega heita raskete tinadega rakendusi kuni 100 meetri kaugusele, kuid enamasti käib püük ikka rannale lähemal.

Ridvad, mida on püüdja kohta tavaliselt kaks või kolm, seatakse rannaribale püsti ja oodatakse võttu. See ongi ideaalne aeg, et matkatoolis mõnuledes jalad pikaks venitada ja merelaine rahustavat randa loksumist nautida.

KUS JA MILLAL? Püügikohtadest rääkides võib lesta teoreetiliselt püüda kogu ranniku ulatuses, kus vaid põhi seda lubab. Lestale meeldib liivane ja taimevaba merepõhi ning jaheda veega võib ta tulla päris kalda alla.

Siiski on Mandri-Eesti vaieldamatult popimaks lestapüügiparadiisiks Peraküla rand, kus tipphooajal võivad hilised tulijad püügiplatsist sootuks ilma jääda. Samuti käiakse lesta usinalt püüdmas ka saartel. Näiteks on Hiiumaa Kõpu poolsaare rannad lestapüügiks ideaalsed.

Lest on öise eluviisiga ja valdavalt käib püük ikkagi õhtupoolikust kuni öötundideni välja. Ent hilissügisel pole mingi ime ka see, kui lest keset päeva sööb ja nii soovitan minagi kohale minna pigem varem kui hiljem. Eriti, kui valid püügipaigaks mõne populaarsema ranna. Nii jääb rahulikult aega meelepärane püügilõik välja valida ning päevavalges on ka varustuse lahtipakkimine hulka mõnusam.

Ehkki ilmast rääkimine on minu meelest juba edasijõudnute teema, võiks algaja üht fakti teada – lest armastab tuult ja tormi. Mere ääres on küll mõnus olla, kui tuul ei vilise, kuid peegelsileda veega on lesta saamise šansid kehvad.

Olen Perakülas niimoodi lesta püüdnud, et tuul puhub ridvad maa poole looka ja visata on praktiliselt võimatu, kuid lest liigub kalda lähedal ja sööb.

Nii palju siis üldisemat juttu. Nüüd peaksid sul olema piisavad teadmised, et rääkida edasi juba detailsemalt püügivarustusest.

Täiest jõust. (Helena Kõiv)

RITV: MIDA PIKEM, SEDA PAREM. Klassikaliselt jääb lestapüügi ridva pikkus vahemiku 3,5‒5 m. Lisaks sellele, et pika ridvaga saab visata kaugemale, annab kõrgemal paiknev ridvatipp õngeliinile teravama vette langemise nurga. See on oluline tegur, kui on vaja püüda kaugemalt, n-ö vetikarandi tagant. Nii on liin rohkem õhus ning vees hõljuvat rämpsu takerdub sinna vähem.

Ridva test võiks jääda 100‒200 grammi vahele. Kuigi 200-grammiseid raskusi tuleb kasutada harva, ei tee pisut testivaru kunagi paha. 

Mis puutub ridva materjali, siis soovitan algajale lihtsat klaasfiibrist ritva või siis fiibrist ja süsinikust komposiitritva. Need on küll pehmemad ja raskemad kui näiteks täissüsinikridvad, seevastu aga üpris taskukohased ja peavad rasketele rannapüügitingimustele kenasti vastu.

KASUTA SUURT RULLI. Lestapüügiks sobivad väga hästi haspelrullid suuruses 4000‒6000 ja seda lihtsal põhjusel ‒ suurema pooli pealt jookseb liin paremini maha ja tänu sellele saad jälle viskekaugust juurde.

Loomulikult tuleb liini rulli peale kerides jälgida ka seda, et pool saaks parasjagu täis. Kui paned liiga vähe, kaotad viskemeetreid ja kui kerid ülearu, on oht pusade tekkeks. Ideaalne on, kui pooli ülaosas asuva koonuse servani jääb mõni millimeeter vaba ruumi. Pooli täiteks võid vabalt kasutada suvalist jämedat tamiili.

Mis puutub rulli kvaliteeti, siis pole mingit ratsionaalset põhjust osta lestapüügiks rullide viimast lipulaeva. Piisab ka täiesti keskpärasest kerijast. Siiski väldiksin ma kõige odavamaid rulle, sest nende plastist südamed ja „üks laager“ ei pruugi suurtele raskustele lihtsalt vastu pidada.

NÖÖR VÕI TAMIIL? Pealiini valides on jälle kaks valikut: kas võtta nöör või tamiil? Mõlemad on populaarsed.

Mina kasutan nööri puhtalt sellepärast, et tamiiliga võrreldes on sama tõmbetugevusega nöör läbimõõdult hulka väiksem ja tänu sellele jookseb ka poolilt lihtsamini maha. Kui nööri miinuseid otsida, kipub punutis kergemini sõlmesid ja pusasid tekitama.

Liini läbimõõdust rääkides jääb see nööri puhul tavaliselt 0,20‒0,25 mm ja tamiili puhul 0,30‒0,40 mm vahele. Eelistada võiks erksaid värve, mis on inimsilmale kergemini nähtavad ‒ nii on õngedega toimetamine lihtsam.

Liini otsa sõlmi landilõks, mis muudab rakenduste vahetamise mugavaks.

Nii söödastad konksu. (Helena Kõiv)

MILLISE RAKENDUSEGA? Nendega on tegelikult lihtne. Iga normaalne kalastuspood müüb valmis lestarakendusi. Kui sulle just ei meeldi hullult nokitseda, pole mingit põhjust neid ise tegema hakata.

Erinevatel tootjatel on küll erinev tegumood, aga põhimõte on alati sama. Rakenduse ühes otsas on aas või pöörel, mis kinnitatakse pealiini külge. Sealt edasi tuleb 2‒3 lipsu ning rakenduse alumises otsas on tavaliselt taas kord karabiin, kuhu kinnitub raskus.

Tõsi, rakendust ostes võiks tähelepanu pöörata konksu suurusele, sest liiga väike konks teeb püügi keeruliseks. Heaks valikuks on konksud suuruses 2 või 4 ja säärel olevate kidadega, et sööta paremini paigal hoida.

Ent lestarakenduse ise tegemine ei ole ka midagi keerulist. Väike guugeldamine annab kindlasti aimu, kuidas seda kõige kiiremini, lihtsalt ja soodsalt teha.

MILLISE RASKUSEGA? Üldjuhul kasutatakse lestapüügil tinaraskusi vahemikus 80‒150 grammi. Mugavuse mõttes tasub kaasa võtta valik erineva kaaluga tinasid ‒ nii saad valida sobiva vastavalt olukorrale. Pea meeles, et varustuse heaolu nimel pole mõtet kasutada 150-grammist raskust, kui näiteks oludele vastavalt teeb sama töö ära 80 grammi.

Soovitan lapikuid või kandilisi tinasid. Need istuvad ilusti põhjas ega lähe lainega veerema, nagu kipuvad seda tegema tilgakujulised tinad.

Krevetid. (Helena Kõiv)

MILLIST SÖÖTA KASUTADA? Nagu juba mitu korda mainitud, kasutab valdav enamik kalamehi söödaks harilikku keedukrevetti. Mina eelistan koorimata varianti ja konksu otsa põimin need samamoodi koos koorega. Ainult pea näpistan küljest ära, nii püsivad nad seal visamalt.

Paljud püüavad kooritud krevettidega ja ajavad need konksu otsa samamoodi nagu vihmaussi. Eks see on juba maitse asi. Krevette leiad sügavkülmutatult igast suuremast toidupoest ning mina ostan neid tavaliselt kaasa ühe kilo. Kui aus olla, kipub neid iga kord ka üle jääma.

KUIDAS VÕTTU NÄHA? Selleks, et näha kala võttu, kasutatakse erinevaid ridva otsa käivaid indikaatoreid. Kuna püük käib valdavalt pimedas, on enamik neist üles ehitatud valgusele.

Väga populaarsed on võtu korral värvi muutvad indikaatorid. Näiteks vilguvad need paigal olles rahuliku intervalliga ja punaselt ning kui kala võtab, hakkavad plinkima roheliselt ja intensiivselt. Muidu ideaalsed leiutised, aga suure tuulega pole mõtet kasutada, sest siis need ainult roheliselt vilguvadki.

Teine variant on kõiksugused tööle rakendamiseks murtavad või patareidega valguspulgad. Need küll värvi ei muuda, aga aitavad lihtsalt ridvatipul paremini silma peal hoida.

Kolmas variant on indikaatori üldse mitte kasutada. Kuna lest on ütlemata ahne kala ja teda pole vaja haakida, siis piisab, kui lihtsalt kontrollid süstemaatiliselt ridvad üle.

Isegi indikaatori olemasolul teen mina tavaliselt iga 10 või 15 minuti järel kontrollkerimise, eriti kui meri on tormine ja vees liigub palju saasta. Nii väldid rakenduste otsa heinapallide tekkimist ja ka tühja konksuga püüki.

Pimedas pole mõtete püüda kellukesega, sest esmalt pead hakkama lambiga otsima, millise ridva tipp parajasti rapsib.

Täitsa kena lest. (Helena Kõiv)

VÕTAME TEEMA KOKKU. Selline sai teoreetiline sissejuhatus lestapüügi maailma.

Enne poodi tormamist soovitan soojalt mõned õhtupoolikud kodutööd teha ja uurida internetist, mida arvavad asjast teised kalamehed. Samuti oleks enne varustuse soetamist igati mõistlik käia mõne kogenuma lestamehega paar korda rannas kaasas. Saad nii-öelda lestamaitse suhu.

Hea kommuun, kust nõu ja kompanjone otsida, on Facebooki Peraküla lestapüügigrupp.

Teed sa siis nende teadmistega, mida teed, aga üks on kindel – õues ootab sind parim ilm priske sügislesta püügiks. Kala kotti!

Kui palju maksab lestapüügivarustus?

Küsisin ka erinevatelt kalastusvarustuse müüjatelt, mida nemad soovitaksid alustavale lestapüüdjale. Vastused leiad tabelist.

Mis maksab? (Helena Kõiv)

*Tabelis on välja toodud täishinnad. Tutvu kindlasti ka poodide kliendi- ja tavasoodustustega!

** Pakkumised esitlevad pigem algajale parimaid, mitte tingimata odavaimad komplekte.

Ridvahoidja. (Helena Kõiv)

Kasuta ridvahoidikut!

See on vist üks asi, millega enamik lestamehi on kindlalt päri ‒ parim ridvahoidik rannas on jupp kanalisatsioonitoru.

Jah, sedasama halli või valget plastist kanalisatsioonitoru, mida müüakse igas ehituspoes. Kes kasutab jämedamaid, kes kasutab lühemaid. Minul on need 50 mm läbimõõduga ja meeter pikad. Nii pikeneb mu ridvatipu kõrgus veelgi poole meetri võrra.

Parim aksessuaar lestapüüdjale – pealamp

Kui sa just kassi kombel pimedas toimetada ei mõista, on hea valgusti hädavajalik. Pealamp on erinevatest valikutest lihtsalt kõige praktilisem. Head on lambid, mille valgusfookus on reguleeritav. Kitsas ja intensiivne vihk teeb ridvatippude jälgimise eriti mugavaks. Samuti pööra tähelepanu lambi veekindlusele.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?