Hunditundja Laura Kiiroja: „Meie metsadesse oleks vaja rohkem hunte.“

Rainer Kerge, ÕL , 16. oktoober 2020

„Inimesehirm peab hundil olema, aga selle saavutab ka oluliselt väiksema küttimisega kui praegu Eestis. Lisaks oleks meie metsadesse vaja rohkem hunte,“ ütleb Laura Kiiroja.

Kanadas elav ja Dalhousie ülikoolis doktorantuuris õppiv zoosemiootik Laura Kiiroja on uurinud loomaaedades huntide ja rebaste sotsialiseerimist inimesega. „Saksamaal Wildenburgi loomapargis kasvatasin kolleegidega 12-päevased hundikutsikad üles – alustasime lutipudeliga söötmisest.“

Palju Eestis praegu hunte elab?

Viimase seirearuande järgi oli 2019. aastal 25 hundipesakonda. See tähendab, et enne jahihooaega elab Eestis hunte umbes 250. Jahihooaja lõpus on neid sadakond vähem.

250 hunti – kas seda on Eestile palju või tohutult palju?

Siin on küsimus, et millisele Eestile? Kui me vaatame bioloogilisest perspektiivist, on meil hunte vähe – meie mets, meie loodus vajaks rohkem suurkiskjaid. Kui vaatame sotsiaalmajanduslikku kandevõimet ehk siis inimeste, eelkõige lambakasvatajate taluvust, mille järgi meil reguleeritakse huntide arvukust, on meil hunte piisavalt.

Suurkiskjate ohjamise ja kaitse plaan näeb aastail 2012–2021 Eesti territooriumil ette 15–25 hundipesakonda. Praegu nii ongi. Looduslikust kandevõimest rääkides kuluks meil aga ära rohkem suurkiskjaid.

Kuhu neid suurkiskjaid rohkem kuluks? Milline saakloom hüüab praegu, et tule ja murra mind?

Sõraliste, nii põdra kui ka metskitse arvukus on meil väga suur. Viimastel aastatel on jahimehed juba ise ka hädas olnud – nad ei suuda nii palju põtru küttida.

Laura Kiiroja Saksamaal üles kasvatatud huntidega. (Erakogu)

Teie loogika on see, et ärme küti hunte, sel juhul murravad hundid rohkem põdravasikaid ja kitsesid – metssiga on praegu ikka veel mängust väljas, eks ole – ning siis ei pea jahimehed igal sügisel prõmmima, nii et õlg valus ja küla ainsal lehmal piim kinni. Kütid peavad vähem laskma, sest hundid on suure osa tööst ära teinud.

Ma ei ütle, et üldse ei tohiks hunti küttida, aga Eestis on küttimissurve väga-väga suur. Kindlasti aitaks suurem hundipopulatsioon põtrade ja metskitsede arvukust paremini reguleerida, sest metskits on praegu huntidel peamine toiduallikas.

Metskitse järel olla hundi saakloomaks number kaks kujunenud kährik. Sellest võiks järeldada, et hunt on üsna näljas, kuna kährikkoer on talle ikka alamõõduline toit, isegi pisut häbiväärne. Ohtlik ka – hunt võib saada kähriku käest kärntõve, mis on üsna vastik haigus.

Esiteks ei ole kärntõbi hundile nii surmav kui kährikule või rebastele või ilvesele.

Teiseks ma arvan, et hundid ei mõtle kährikust kui väga ohtlik loomast. Hundid ei pirtsuta. Nad on generalistid – saavad hakkama väga erinevates tingimustes ja oskavad kasutada erinevaid ressursse. Ehk teiste sõnadega: söövad seda, keda saavad. Varem oli Eestis huntide peamine toiduallikas metssiga, pärast seakatku on nad aga läinud ilusti üle metskitsele.

Just seetõttu näeme hunte rohkem ka küla vahel ja põllu peale, sest metskits on kultuurmaastike asukas ning hunt järgneb alati oma saakloomale. Nii et mingil määral võivad jutud, kuidas hunte kohatakse rohkem, tuleneda mitte sellest, et näljane hunt ronib metsast välja, vaid sellest, et teda lihtsalt nähakse seal, kus on tema toiduobjekt.

Ma ei usu, et Eestis on hundid selle pärast näljas, et looduses napib toidubaasi.

Laura Kiiroja Saksamaal üles kasvatatud huntidega. (Erakogu)

Usuküsimustega tegelevad Eestis peamiselt Urmas Viilma ja Igor Mang. Teie olete teadlane – millised faktid ütlevad, et Eestis pole hunt näljas?

Faktideks on peamiste saakloomade ehk üldjuhul sõraliste arvukus. Tegelikult Eestis ju pole piirkondi, kus ei ela metskitsi või teisi hundile sobivaid saakloomi.

Kindlasti pole hundi elu ka liiga lihtne, neil ei ole kogu aeg kõht täis. Ei peagi olema.

Ma kardan, et metsloomal on harva kõht täis – kui ta ei ela just loomaaias.

Kusjuures vahel ikka on, ja väga täis! Hundid suudavad süüa ühe toidukorraga väga palju: hundi maost on leitud kuni üheksa kilo toitu.

Kuna nad peavad kaua näljas olema, söövad nad ennast suure saagi korral oimetuks ning lamavad pärast tükk aega õhupallisuuruse kõhuga ja lasevad leiba luusse.

Palju hunt kaalub?

Ütleme, et 30–45 kilo, eks see sõltub vanusest ja soost.

Põhja-Ameerika hundid on suuremad, pigem 45‒50 kilo. Euroopas võib isahunt kaaluda 40 kilo, emased loomad siis natuke vähem. Hundid ei ole tegelikult nii suured ja massiivsed, nagu inimesed arvavad. Jah, nad on pikkade jalgadega suured loomad, aga ei kaalu tohutult palju.

Kui üheksakilone õhtusöök – veerand kehakaalust – tõlkida inimkeelde, peaksin mina sööma proportsionaalselt samaväärse kogusena ühe toidukorraga umbes 25 kilo kraami. Süüa mulle meeldib, ma ei salga, aga inimvõimetel on ikkagi piirid.

Huntide suutlikkus ühe toidukorra ajal meeletult õgida on jõudnud isegi dokumentaalfilmidesse, näiteks sellesse, mis jutustab Yellowstone’i rahvuspargi hundikarjast. Muuhulgas on filmitud ka olukordi, kus üks kari on endal just mõnusasti kõhu täis söönud ja laseb leiba luusse ning siis tuleb teine hundikari ja läheb kakluseks. End ümmarguseks õginud huntidel on kakluses väga kehvad šansid, sest nad ei suuda eest ära joosta ega ka korralikult vastu hakata.

Aga jah, hundid on võimelised palju sööma ja nad peavadki suutma korraga palju süüa, sest neil pole ju niimoodi, et külmkapp on kogu aeg olemas ja võta, millal tahad. Nemad peavadki haarama kinni võimalusest ja sööma siis, kui toitu on. Muidugi on nad ka osavad peidukohtadesse mustemateks päevadeks toitu matma.

Laura Kiiroja Saksamaal üles kasvatatud huntidega. (Erakogu)

Eestis flirditakse praegu mõttega hundijaht kolmeks aastaks peatada. Kui see eksperiment peaks käiku minema, siis mis tulemust teie sellest ootate?

Ma ei tea, kas kolmeaastane küttimispaus jõuab midagi väga palju mõjutada, aga kipun arvama, et võib väheneda probleemsete isendite arv. Juba tänavu suvel, kui Eesti hundipopulatsiooni suurus oli natuke tõusnud, sest eelmine talv oli kehv ja lumeta ning hunte kütiti vähem, on lambakasvatajatele tekitatud kahjud vähenenud. Päris paljud üleilmsed teadusuuringud näitavad, et seal, kus küttimissurve puudub – ehk siis paikades, kus lammaste kaitseks kasutatakse hundile mitteletaalsed vahendeid –, on oluliselt vähem murdmisprobleeme kui piirkondades, kus hunti kütitakse.

Seal, kus lammaste kaitseks kasutatakse hundile mitteletaalsed vahendeid, on oluliselt vähem murdmisprobleeme kui piirkondades, kus hunti kütitakse.

Millest see tuleb? Kas me laseme jahi käigus valesid hunte – neid, kes ei murra lambaid? Või tuleneb efekt hoopis sellest, et kui lambakasvataja teab, et hunte ei kütita, kaitseb ta oma karja tõhusamalt – ehitab kõrgema aia ‒ ja hunt lihtsalt ei pääse lambaid murdma?

Efekt tuleb sellest, et hunte küttides lõhume karjasid. Me ei tapa ju valitud isendeid, eks ole, me laseme neid, kes jäävad püssi ette. Tihti jäävad püssi ette aga vanemad loomad ja karjad lagunevad laiali. Või siis jäävad noored hundid omapäi ja neil on oluliselt raskem saada kätte metskitsi, rääkimata põtradest, sest puuduvad kogemused ja oskused jahiks. Mõni on küll juba sündides andekas taktik, aga üldiselt saavad hundid jahis osavaks harjutades ja vanematelt huntidelt õppides. Kui noored hundid metsast suuri loomi murda ei jõua, tulevadki nad otsima lihtsamat saaki – nagu näiteks lammast.

Olukord poleks parem ka siis, kui kütitakse ära kõik piirkonnas elavad hundid, sest siis tuleb varem või hiljem asemele uus kari, kes hakkab uuesti katsetama ja proovima – äkki on metskitsede asemel mugavam hoopis lambaid murda?

Samas on tähele pandud, et kui hundi vastu osavalt ja strateegiliselt mitteletaalseid karjakaitsevahendeid kasutada, õpib ta kiiresti selgeks: siit nii lihtsalt lambaid kätte ei saa. Sest iga kord kaasneb lambamurdmisega mingi jama: elektriaed teeb haiget, karjakaitsekoer hirmutab, kuskil mürisevad paukpadrunid. Hundile jääb lammaste juures käimisest meelde negatiivne kogemus, mitte positiivne efekt, et oh, nüüd sain vaevata täiega palju toitu.

See lugu tuletas mulle meelde ammu kuuldud jutu, kuidas Siberi külades hoiti kodumetsas elavat head karu nagu silmatera. Hea karu oli siis see, kes elas metsas oma elu, ei käinud lambaid ega vasikaid murdmas, ei toppinud käppa mesipuudesse. Kui keegi kogemata hea karu maha laskis, võis juhtuda nii, et mitu aastat järjest kolis metsa naabriks halb karu, kellest tuli lahti saada.

Nii on! Üks asi veel: kui inimesed, kellel hunt on murdnud koera või lamba, paluvad jahimehel minna metsa ja anda hundile nii-öelda õppetund, pole sellest vähimatki kasu. Sügaval metsas ei tee hundikarjale mingi valemiga selgeks, et see on nüüd karistus selle eest, et te käisite nädal tagasi lambaid vaatamas või koera nuuskimas.

Kui me tahame hundile midagi õpetada, peab ta saama karistuse nii-öelda kohe, sealsamas lambaaia juures – näiteks valusa löögi elektrikarjuselt. Otsida paksust metsast üles just see isend, kes tõesti käis lambaid noolimas või koeri murdmas, on jahimehele võimatu missioon.

Laura Kiiroja Saksamaal üles kasvatatud huntidega. (Erakogu)

Metsas käies ja hunte küttides jääb hundile liigina – või vähemalt konkreetsele populatsioonile – eredalt meelde, et inimesega ei tasu jamada. Küttimise üks eesmärke ongi hirmutamine – me näitame ennast kui tugevamat liiki ja hunt hoiab inimesest eemale.

Inimhirmu küttimine kindlasti sisendab, aga see ei sisenda koertehirmu ega lammastehirmu. Ega ka hirmu traktorite või autode või majade ees, sest need pole hundile kunagi midagi halba teinud. Küttimine sisendab lihtsalt inimhirmu.

Võib-olla hakatuseks asi seegi?

Jaa, see on kindlasti hea asi, inimhirm peab hundil olema, aga selle saab ka oluliselt väiksema küttimissurvega.

Inimene ei pea ka hunti kartma. Kui me tahame oma koeri ja lambaid kaitsta, peame rõhuma vastutustundlikule loomapidamisele – investeerima karjakaitsevahenditesse ega jätma koera ööseks õue. Mitte levitama arvamust, et hunt on kõige kurja juur ning ainsaks võimaluseks tema vastu võidelda on küttimine.

Ning kohe kindlasti ei tähenda koerte ja lammaste murdmine seda, et järgmisena langevad hundi roaks lapsed ja vanaemad.

Paljud jahimehed on tulnud kaasa ideega pidada huntide küttimises kolm aastat pausi. Kas selle taga ei või olla väike egoistlik soov lihtsalt puhata paar talve üsna tüütust, kallist ja harva tulemuslikust hundijahist?

Seda ma ei usu, sest jahimeestele – nii palju, kui mina neid tean – pakub hundijaht päris põnevat väljakutset.

Kaheldamatult on hundijaht äge, aga hoopis teine asi on kohustus küttida – eriti kui sind saadab ebaõnn.

Pigem kurdavad jahimehed pidevalt selle üle, et hundijahilube antakse liiga vähe. Ma ei ole kuulnud, et jahimees ei tahaks hunti lasta.

Ma usun, et hundijahipausi toetamise taga on ikkagi pigem teadlikkuse tõus, kuna uuringud tõesti näitavad, et liigne küttimissurve pigem tõstab probleemisendite arvu, mitte ei vähenda kahjusid lambakasvatajatele. Lisaks on tõusnud ka teadlikkus hundi kui ökosüsteemi tugiliigi rollist metsas.

Ökosüsteemi tugiliigi roll tähendab muuhulgas seda, et hunt pistab ikkagi pintslisse ka üksjagu kährikuid, tehes sellega teene konnadele, hiirtele, putukatele, tigudele ning maas ja roostikus pesitsevatele lindudele, keda kährik lakkamatult kurnab?

Jah, kindlasti mõjutab hunt kui tippkiskja peale oma saakloomade ka paljude teiste liikide käekäiku. Lisaks kährikule murrab ta kindlasti ka näiteks kopraid. Samuti hoiab hunt ohjes šaakali arvukust, kellega osa lambakasvatajaid on praegu kimpus.

Kindlasti mängib ökosüsteemis rolli ka see, et hundi murtud saakloomadest saavad oma osa teisedki kiskjad – karudest röövlindudeni.

Laura Kiiroja Saksamaal üles kasvatatud huntidega. (Erakogu)

Seda hirmu ei ole, et hunti saab Eestis liiga palju?

Seda ei lubataks Eestis nii või naa. Kui see maksimaalselt kolm aastat pausi hundi küttimises üldse ära tehakse, siis kindlasti huntide arvukus mingil määral tõuseb. Ning veel kord – kui palju on liiga palju, ja kellele? Liiga palju inimesele või loodusele?

Muide, inimtekkeliste surmapõhjuste – lisaks jahile ka näiteks hukkumised maanteedel – järel ohustab hundi elu kõige rohkem omavaheline kisklus ja seejärel loomulikult ka nälg. Eesti metsades võib saakloomi olla küll palju, aga ega neid ole alati lihtne kätte saada. Eriti juhul, kui pole tugevaid karju. Nii et hundi elu ei ole lust ja lillepidu, ning kisklus erinevate hundikarjade vahel on väga oluline hundipopulatsiooni arvukuse mõjutaja.

Ühesõnaga – kui hunte on palju, hakkavad nad juba ise ennast pisut reguleerima?

Mitte pisut! Nad reguleerivad ise endid ikka väga tugevalt. Kui vaadata jälle Yellowstone’i rahvusparki, siis seal ongi hundid need, kes huntide arvukust kõige rohkem reguleerivad. Hundid on väga territoriaalsed loomad, kes hoiavad ja kaitsevad oma ressursse.

Mu isa ütleb koerte kohta, kes näevad välja nagu pudeliharjad või siis nagu natuke kiiritada saanud rotid, et need on väga head hundijahikoerad – hunt naerab ennast surnuks, kui näeb, milliseks on inimene aretuse käigus hundi teinud.

Need on parajad hundisnäkid tõesti, kohati väga koomilised, olen nõus.

Loe lisaks:

Mis on zoosemiootika?

„Zoosemiootikuid on erinevaid. Minu fookuses on inimese ja looma suhted, inimese ja looma vaheline kommunikatsioon ning koerlaste käitumine laiemalt. Olen tegelenud loomaaialoomade – peamiselt huntide ja rebaste – heaolu suurendamise ja sotsialiseerimisega loomaaedades.“

Doktoritöö räägib meditsiinikoertest

„Doktorantuuris uurin ma koerte lõhnataju kasutamise võimalusi ärevushäiretega patsientide paanikahoogude varasel tuvastamisel. Ma tahan välja selgitada, mil määral suudavad koerad inimese higi ja hingeõhu lõhna järgi tuvastada saabuvat paanikahoogu. Seda teadmist saab kasutada psühhiaatrilistele patsientidele abikoerte treenimisel.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?