Kuidas kulges tänavune jõeforellihooaeg?

Toimetas Margo Pajuste, 16. oktoober 2020

Kes käib, see saab – kellele mitu üle kahekilose kala, kellele kamaluga pooleteistkiloseid.

Lõppenud hooajale vaatavad tagasi staažikad jõeforellikütid Hannes Hunt, Sven Martoja ja Tõnu Väät.

Aastad ei ole vennad

Hannes Hunt ehk kalale.ee kasutaja scuba

Nii nad vähemalt räägivad ja mõnikord õnnestub seda oma nahalgi kogeda. Kui 2019. aasta jõeforellihooajal ei tulnudki korralikku sähvatust ja suurimad kalad jäid n-ö pooleteiseste mõõtu, siis äsja lõppenud 2020. aasta hooaeg tõi jälle ilusaid hetki ja emotsioone.

Kas saab olla midagi ilusamat,kui hiliskevadine varahommik päikesetõusug? Kui vaid suudad öösel ärgata, et selleks momendiks meie kaunisse loodusesse jõuda. Minul see õnnestus mai lõpus ja kõigele krooniks sain adrenaliinirohke heitluse ühega suurimatest enda poolt tabatud jõeforellidest.

Kuna suur osa ideaalsest püügiajast kulus autosõidule, otsustasin minna sinna, kus jõuaks kiiresti huvitavasse kohta, sest päike tõuseb ju sel aastaajal katastroofilise kiirusega.

Maikuu kala: l 54 cm, L 58,5 cm, 2470grammi. (Erakogu)

Sain 50 meetrit püüda, kui jõudsin kupujuurikate ja ka tärkavate kuppudega alani. Ülesvoolu laius täiesti lage mudase põhjaga ja ilma igasuguse varjepaigata veeala. Sinna viskasingi ‒ paar pööret ja kala otsas, piiiiikk sööst, raputused, jälle sööstud. Ei, see pole kahjuks forell, sest ei rullimist ega midagi. Vahepeal tuli kollakat uime pinnale ‒ selge, haug. Hea, et 20 cm kollasest kevlarist trossi vahele panin. Pettumus, aga trall käis edasi, kala surus kogu aeg minust eemale ülesvoolu, sidurikärin oli pidev. Oleks kala korragi allavoolu tulnud, leidnuks ta sadu kinnimässimiskohti, aga minu õnneks ei teinud ta seda kuni lõppvaatuseni. Selleks ajaks aga oli ta juba väsinud ega suutnud ennast põhja suruda. Kuni lõpuni ei osanud ma tuvastada kala liiki isegi ridvatipu kauguselt, valgus oli selline. Lõpuks nägin ta ära ja tuli ennast väga rahulikuks sundida, kuni kala lubas ennast lõpuks käega haarata. Nii pikka väsitamist ja pidevat sidurikärinat polegi varem kogenud.

Suure kala tabamise järel saabub mingi mõnus rahulolutunne, saad juba hooaja kordaläinuks lugeda. Kuid süües kasvab isu. Ja ikka leidsin ennast ilmaennustusi ja aerofotosid uurimas. Haigus.

Külastasin erinevaid jõgesid ja saagita ei jäänud, selliseid pooleteise ümber kalu ikka õnnestus võtma meelitada, aga elamusi tõeliselt suure kala nägemisest ei saanud.

Võimas isane jõeforell pikkusega 57 cm ja kaaluga 2315 grammi. (Erakogu)

Siis saabus august. Pärast kerge vihmasabinaga ööd ja hommikut jõudsin keskpäevaks, kui päike ilusti taevas säras, jõe äärde. Erilisi lootusi polnud, kui pärast viset paari meetri laiusesse taimevabasse voolusoonde tundsin äkki tõmmet ja vastupanu ning peatselt nägin ka süüdlast. Ilus suur kala. Kala üritas tingimusi enese kasuks pöörata, aga õnn oli ka seekord minu poolel. Tulemuseks väga kaunis ja võimas isane jõeforell pikkusega 57 cm ja kaaluga 2315 grammi.

Patt oleks hooaja üle nuriseda. Vastupidi, tuleb olla tänulik ning püüda loodusele ja forelliasurkonnale midagi omalt poolt tagasi anda, olgu selleks siis loodusest prügi eemaldamine, kalade elu- ja kudemistingimuste parandamine või rändetakistuste kõrvaldamine kalade teedelt.

Vahel mulle tundub, et forellijumal on kuskil olemas ...

Kiirvisiit jõele toob aasta rekordi

Sven Martoja, kalale.ee-s svennu

Hooaeg oli selles mõttes põnev, et sai päris mitu rekordit purustatud. Esiteks õnnestus lausa kolmel korral karuga kohtuda ja teiseks nägin ilvesekutsikaid keset teed müramas.

Aga kui nüüd ikkagi kalade juurde tulla, siis rekorditest jäi omajagu puudu, kuid hooaeg oli vägagi edukas. See oli esimene täishooaeg, mil kasutasin ainult enda tehtud putukaid ja lante.

Minu käigud jäid peamiselt Kesk-Eestisse ja Lääne-Viru jõgedele, samas hooaja suurim tuli hoopis Harjumaalt pealinna külje alt. Üldiselt üritan sama lõiku samal aastaajal mitte korrata, vaid käia erinevates kohtades.

HOOAJA SUURIM. 1790 grammi ja 53 cm. Juulikuu lõpus tabatud kala. Päeval mängisime sõpradega Tallinna külje all golfi ja kuna püügivarustus oli autos, siis tagasiteel Pärnusse võtsin ikkagi nõuks paar tunnikest ühel jõekesel uut putukat loopida. Ilm oli suviselt soe, aga pilves. Õhtu ainus võtt oli vahetult enne hämardumist, 22.45 paiku. Selleks et hooaja rekord lüüa, piisab teinekord vaid paarist tunnist ja väga mugava ligipääsuga jõest. (Erakogu)

Selle aasta suurim tabatud jõeforell kaalus 1790 grammi, mis tähendab, et mu kõigi aegade rekordini jäi minna „napid“ 840 grammi. Suuruselt teisele kohale jäi 1720-grammine iludus ja seejärel tuli paras ports 1,3‒1,4 kilo vahele jäävaid jõekaid. Ilmselt oligi enim 1,3-seid tabatud hooaeg. Otsast äragi läks sellises kaalus kalu omajagu, viis-kuus meenub kindlasti. Ja ka ise lasin tagasi täitsa ilusates mõõtudes forelle. Suurim oli üle 50 cm pikk. Seega kenas mõõdus jõeforelle meie vetes täitsa liigub ja eks seda kinnitavad ka teiste meeste saagid. Kalapüügil kehtib ju ikka see reegel, et kes käib, see ka saab.

Õnge otsast ära „õnnestus“ lasta ka üks väga ilus kala ‒ raske on hinnata, kas see oli nüüd päris kaks kilo täis. Esimese viske peale tuli ja näitas end landile ning kui ma putuka otsa sidusin, haaras kohe uuesti. Jäi ilusti kinni, aga jõudu oli tal nii palju, et tõmbas siduri kärinal kuhugi vastaskalda roigastesse ja nii ta läks – koos mu putukaga ... Sai suve jooksul paaril korral samasse kohta hiilitud, küll vihmaga, küll öösel, aga nii lihtsalt need asjad vist ei käi. Rohkem ta end näole ei andnud.

VEEL ÜKS 53 CM PIKKUNE. Hooaja rekordist natuke kergem kala, mille tabasin jälle valge putukaga juulikuu esimesel poolel ühelt vähestest Eestimaa jõgedest, kus siiani pole veel teiste kalameeste jälgi ees näinud. Forelli on seal hõredalt, aga enamasti on need suured. Võtu sain umbes kella 23.30 paiku ja ainsaks kontaktiks see tol korral jäigi. (Erakogu)

Seega oli hooaeg justkui ilus. Tõrvatilk või paar meepotis siiski on – nimelt on jäänud osa jõgedest, kus varem oli kala väga palju, täitsa tühjaks. Ei teagi, kas süüdi on ülepüük või röövpüük või mõlemad kokku. Samas, tühjas jões ei püüa ei röövpüüdja ega aus kalamees, seega jäetakse need aastateks rahule ja küll need selle aja jooksul ka vaikselt taastuvad.

Meelde jääb paar valusat elamust

Tõnu Väät, kalale.ee-s tonuv

Ei ole mind juba paar hooaega üle kahese kolliga enam õnnistatud. Varem olen ikka igal hooajal midagi katsuda saanud ja sellised kokku oma kaheksa-üheksa kindlasti saanud.

Kas on kala vähemaks jäänud? Käijaid on küll rohkem. Enam ei ole salajõgesid ja kohti, igal pool kohtad kedagi. Mitte et harrastaja just jõe tühjaks püüab, aga suuremaid kalu on kindlasti vähem ning nad on ettevaatlikumad. Mõnes mõttes võib probleem olla kas või sotsiaalmeedia postitustes, kus iga 36‒42 cm kala nimetatakse „kolliks“ ja pistetakse kotti. Et keegi valesti aru ei saaks, minu isiklik alammõõt on 40 cm (olenevalt kala paksusest) ja selline kilo kanti kala on söögiks parim.

Aga kui nüüd hooajast rääkida, siis oli eelmisel aastal küll jube ilus, no ikka suuur kala otsas, kes lõpuks tamiili puruks tõmbas. Jube elukas ja vihane. Sel hooajal nägin võimsat kolli, kes võttis päevikuid vee pealt nii, et veerand külge keeras nagu delfiin. Hästi ettevaatlik, võttis vaid teatud intervalliga ja alati uues kohas ning teatud suuruse ja kiirusega päevikuid. Nii kui lähemale läksid, kohe vaikus. Ja nii ma luurasin, passisin ja mõtlesin, aga võtma ei saanudki ...

Eelmise aasta tipphetk oli ehk käe suure veresoone puruks tõmbamine, mil korraks välgatas mõte, et kuidas üldse metsast välja saab. Suure saarma sain ka landi otsa ‒ siiani seisab silme ees, kuidas ta tuli mööda põhja, keeras ja võttis. See, kuidas kerid sööta nii kiiresti eest ära, kui vähegi suudad, kuid saarmas on ikka väledam, pani mõtlema, kui palju lootust on kalal tema eest pääseda …

Püügihooaja viimase päeva kala. (Erakogu)

Palju oli sel aastal kilo kuni kilo nelisada kalu, no ei saanud mina suuremat! Aasta tipphetk tuli aga augusti lõpus, kui hooga auku hüppasin. Algselt küll üle suure kopraaugu. No kui tõenäoline on, et augu taga on veel suur ja kahe meetri sügavune kraav, kus suur roigas püsti nagu lõksus. Nii ma siis üle augu hüpates kraavi prantsatasin ja suure toika otse külje peale ribidesse sain. Sekundi vast olin teadvuseta ja siis paar minutit vingerdasin välja, aga püüki ma jätkasin ja paar ilusat kala ka sain ‒ ega siis kalapüüki saa lõpetada! Kolm nädalat sain vaid selili magada, vaevaliselt liikuda ja valu, mida ei soovi isegi konkurentidele jõe ääres.

Aga hooaja lõpp niimoodi maha magada!? Ei. Viimasel ehk 14. septembri õhtul pidi veel minema. See kala siin on ka omamoodi rekord. Olen viimase paarikümne aasta jooksul ilusamad ära võetud kalad (väikese osa kinnipüütutest) kirja pannud ja “viimase päeva” kala oli täpselt viiesajas. Vaatamata kõigele 15. septembri hommikul naeratasin ja tõstsin lusikaga kalamarja ette. Lisaks on tore, et merikahooajani on jäänud vaid loetud nädalad! Aga ootan targema, teistmoodi pilguga 2021. aasta hooaega.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?