Priit Kallas püüab Emajõel lapsepõlvest saati

Margo Pajuste, 16. oktoober 2020

„Selle kurvi peal käisid kümme aasta tagasi nagu külmkapi juures,“ näitab Priit Kallas. „Kui külalised olid saabumas, tulid, püüdsid paar koha ja panid grillile!“

Priit on Emajõe ülemises otsas koha ja Pedel haugi-ahvenat püüdnud paarikümmend aastat ja teab siin iga auku, kivi ja rampa jõepõhjas.

Raske aja kiuste kiirgab Priit Kallasest ehedat positiivsust ‒ iglusaunade äri on sujuvalt käima lükatud ja kui hinges kripeldama hakkab, saab kalale ka minna.

ESMALT JÕGI SELGEKS. Koha jahtimas on Priit käinud Emajõel paarkümmend aastat. Ajal, mil sõber Jarko Jaadlaga alustas, oli jigipüük Eestis veel üsna tundmatu ja koha püüdsid vanamehed kas sikutiga üle paadiparda või siis loopisid nooremad mehed voblereid. Seda viimast tegid ka Priit ja Jarko.

Tänavune sügis on pikk ja soe, vesi madal ja selle temperatuur püsinud kaua üle kümne kraadi. Mis tähendab, et koha sügisene toitumine ei ole veel alanud ja saagid on sealkandis üsna nigelad, ole nii kõva kohakütt kui tahes. Ka sõber Jarko nendib, et koha võtma saada ei õnnestu. Kala lööb lanti, aga ära ei võta.

Ühel käigul Emajõele saame Priiduga samuti ohtralt togimisi, aga mitte ühtki kala otsa haakida ei õnnestu. Ja nagu halvas filmis, saab Priit lõpuks ilusa, silma järgi paarikilose koha otsa veidi enne pimedat, viimases augus enne püügi lõppu. Kõik on kaunis, kala tuleb ilusti paadi juurde, kahv on koos ja ootel – ning siis ta läheb lihtsalt ära. Ilma igasuguse silmanähtava põhjuseta. Õnneks on Priidul huumoriga eluaeg kõik korras olnud ja nii jabura asjade käigu üle ei oskagi muud kui lihtsalt südamest naerda.

Kena paarikilone koha. (Erakogu)

NII SÜNDISID EESTI ESIMESED KALASTUSSAATED. Ühel ilusal päeval kümmekond aasta tagasi tuli tollal turunduse alal tegutsevale Priidule mõte: miks mitte proovida ka Eestis toota kalastussaadet? Ta mõtles välja formaadi ja läks seda pakkuma tuttavale, kes töötas teleproduktsioonifirmas. Nood müüsid idee omakorda maha telekanalile, löödi käed ja peagi läks eetrisse „Kalamehejuttude“ esimene hooaeg. Neile järgnesid veel mitmed kalapüügisarjad, näiteks „Kalailm“ ja „Kalaletung“. Kalastussaate tootmine on viinud seltskonna peale Eesti veekogude ka Norrasse, Taani, Venemaale, Soome, Lätti ja mujalegi.

Saadete tegemise käigus tutvus Priit omakandimehe Martin Meieriga ja koos pandi püsti Tondil asuv Kalastuskeskuse pood. Tänaseks on sellest välja kasvanud Vobla kauplustekett, kuid Priit on viimastel aastatel pühendunud täiel hingel iglusaunadele ega ole kalastustarvete müügiga enam kuidagi seotud.

Koos Martin Meieriga on Priit korraldanud ka Kuldkala püügivõistlust ja töötanud välja väga edukaks osutunud „Kalale!“ lauamängu. Priit oli ka ajakirja Kalale! sünni juures, kuulus kaua selle kolleegiumisse ja aitas igati kaasa nõu või toetusega.

„Aastaid oligi kalapüük mu elu sisu,“ ütleb ta. „Kõik need toimetamised tulid tollal puhtalt entusiasmist ja sära silmis, paljude ettevõtmistega erilist majanduslikku kasu ei saanud. Endal oli huvitav õppida ja katsetada, kas Eestis saab ka teha selliseid asju nagu mujal maailmas. Aga ühel hetkel läks kumm tühjaks, enam ei jaksanud. Kõvad kalamehed on üks punt suuri egosid ja sealt tuli tihtipeale üsna negatiivset emotsiooni: kadedust ja ärapanemist, kes on kõvem kalamees, mina või Jüri või Juhan. Võib-olla see ongi eestlase loomuses ... Olen sõpradelt kuulnud, et mõnes teises valdkonnas käivad asjad samamoodi. Siis mõtledki, et milleks kogu see rabelemine?“

„Samas tutvusin ka paljude toredate Eesti kalameestega,“ ütleb Priit. „Sai kalale viidud ohtralt inimesi, kellest mitmed polnud elu sees kalal käinud ja said nüüd kenasti kalapüügipisiku külge. Kui lauamängu tegime, saatsime selle paljudele koolidele tasuta. Üle Eesti tuli pärast lastelt nende endi joonistatud kaarte. Sellised asjad teevad rõõmu!“

Priit näitab iglusauna promopildil, kui suur elukas tal ära läks. (Kalle Veesaar)

UUS EESTI NOKIA? Aastat viis tagasi astus Priit korraks läbi naabrimees Siimu juurest. Äkitselt langes ta pilk kummalisele objektile, mida polnud Siimu õuel justkui varem märganud. Ega ta olnud sellist asja ka kusagil mujal näinud – keset õue seisis väike kuppelkatusega majake, laastudega üle löödud. „Ah, ehitasin endale naljaviluks sauna,“ ütles sõber Siim. Selsamal hetkel sähvatas Priidu peas tuluke põlema ...

Nii sündis Iglucraft, ettevõte, mille tootmisüksus asub Jõesuust 10-minutilise autosõidu kaugusel. Nii mõnigi koosolek on Emajõel peetud, muigab Priit. Kui Eesti tarbija tunneb ettevõtet peamiselt saunatootjana, siis tegelikult tuleb enamik tellimusi välismaalt ja eeskätt majadele. Iglucraft sihib pigem eksklusiivsesse turusegmenti, nii on nende toodete tänulikud kasutajad näiteks filmirežissöör Guy Ritchie ja jalgpallur David Beckham. „Kuulsaid ja huvitava taustaga kliente on meil veelgi,“ ütleb Priit, kuid jääb nimede osas diskreetseks.

„Briti kõmupress jälitab staare hasardiga, mida meil on raske ette kujutada,“ räägib Priit. „Näiteks Beckhami maja ümber sebivad sageli mingid tüübid ja troonid surisevad õhus. Niipea kui ta meilt sauna ostis, nuhiti see kuskilt kinnisturegistrist välja ja hakati selle kohta küsimusi esitama. Kui meie hooldusmehed Beckhami juurde läksid, võeti neilt väravas moblad ära ja nad pidid andma allkirja, et ei räägi mitte kellelegi, mida nägid ja mis toimus.“ Ja muide, nii Beckham kui ka Ritchie olla lahked ja tagasihoidlikud mehed, kõvad kalamehed pealegi.

„Veider öelda, aga meile mõjus kevadine koroonakriis positiivselt,“ ütleb Priit. „Päris mitmed tüübid sõitsid ukse ette ja ütlesid, et kuule, ma ostsin paar aasta tagasi metsa maja, nüüd istun seal karantiinis, aga sauna oleks vaja. Olge head mehed, tõstke kohe peale ja tooge kohale!“

Turundust õppinud Priidu ametioskustest annab aga tunnistust üks täiesti konkreetselt mõõdetav suurus. Mõelge korraks, kas teil on kas või üht sõpra-tuttavat vanuses 20‒60 eluaastat (ehk õiges sihtgrupis), kes ei teaks, mis asi on iglusaun? Jah, toode ongi põnev ja kvaliteetne, aga sellest teavitamine tundub kõrvaltvaatajale samuti perfektne.

5-6 kilone tõugjas Pedelt. Läks loomulikult vette tagasi. (Erakogu)

ÜKS KUMMALINE JÕGI – PEDE. Igal aastal läheb Priit koos parima sõbraga paariks päevaks ühte oma lemmikkohta – Pede jõele. Kõigest kümneminutilise paadisõidu kaugusel Jõesuust leiab vaikust ja rahu, mida on raske ettegi kujutada. „Viimati nägime nelja merikotkast tiirutamas, ju vanad õpetasid poegadele küttimist,“ meenutab Priit. „Hommikul istusime, jõime kohvi ja meist mõni meeter eemal askeldasid liblikad puu ümber. Vaikus oli nii täiuslik, et kuulsime nende tiivalööke. See oli sel hetkel kõige valjem heli, mis hakkas juba natuke häirima!“

Kui Priidul suure havi püüdmise tuju peale tuleb, keerab ta paadiga Pedele sisse, otsib välja trollinguridvad ning paneb paadi taha võnkuma suvel suured Tail Dancerid ja jahedama veega Super ShadRap’id. Enamasti ei saa võttugi, aga võib juhtuda ka väga suure kala peale. „Ükskord palaval suvepäeval hakkas järsku uskumatuid asju juhtuma,“ jutustab Priit. „Ma olin tabanud kümnese ja tulime sõbraga järgmisel päeval tagasi püüdma. Kohutav palavus, õhk seisis, aga haug sõi kella kahe-kolme ajal nagu pöörane! Saime mitu kaheksa- ja üheksakilost, väiksematest rääkimata. Mingil hetkel, kui kõigil kolmel ridval korraga kala taga oli, hindasime, kus võiksid olla suuremad ja kerisime need esmajärjekorras välja. Väiksem kala pidi ootama.“

9,8 kilone haug. (Erakogu)

Enamasti käib ta aga Pedel ahvenat püüdmas, kevadel ja sügisel trehvab siin päris kenasid isendeid. Kord talvel sattusid nad aga sõpradega ühes jõekäärus ilmselt siin talvituvale latikaparvele. Niipea kui augud puuritud said ja sikutid alla lasti, oli kolmel mehel korraga „maakera“ otsas. Latikad olid paarikilosed ja nende august läbisikutamisega oli tükk tegu. Kätte said nad tookord viis-kuus kala, siis valitses aukude all järsku vaikus. Ilmselt liikus parv toiduotsinguil eemale.

PEDEL JUHTUB. Niipalju kui Priit on sõpradega Pedel käinud, on siin ette tulnud igasugu kummalisi ja naljakaid juhtumisi. Näiteks ükskord loopisid kolm meest paadist tões ja vaimus lanti, kõigil seljas viisakad ülikonnad. Teinekord jälle, kui Priit sõpradega RMK onnis ööbis, tuli juba õhtuhämaruses paadiga metsikule, hirmsasti võsastunud vastaskaldale seltskond. Peagi nad lahkusid sealt, tulid Priidu ja tema sõprade juurde, kinkisid neile ilma pikema jututa suure karbitäie maasikaid ning sõitsid siis minema.

„Viimati nägime Pedel nelja merikotkast tiirutamas, ju vanad õpetasid poegadele küttimist,“ meenutab Priit.

Kelmika nimega lõkkekoht

Pedel asub kaks RMK lõkkekohta, neist ülemine on rajatud viimasena ehk kümmekond aastat tagasi. Nimeks on sellele pandud Rasti, mis kombinatsioonis jõe nimega osutab, et kuskil RMK-s peab tegutsema keegi naljahammas.

Triiviga Pedele

Kord püüdis Priit koos sõber Siimuga ahvenaid, kui järsku avastas, et oi pagan, jõel mootoriga liikumise luba muutus eelmisel päeval kehtetuks. Nagu võluväel ilmusid välja keskkonnainspektsiooni inspektorid, kes loomulikult tundsid esimese asjana huvi, kas luba on.

„Ei ole.“

„Kuidas te siis siia saite?“

„Triivisime.“

„Kuidas minema saate?“

„Triivime!“

Inspektorid jäid tükiks ajaks Priidust-Siimust veidi allavoolu, ilmselt nende triivi ootama. Kalameestel oli aga hea võtt, kiiret polnud kuhugi ja nii tüdinesid seadusesilmad peagi ning lahkusid.

Lapsega kalal. (Erakogu)

Kuidas veekogud puhtaks ja ratsa rikkaks saada

Priit on aastaid veeretanud mõtet, kuidas veekogud, eriti kodune Emajõgi puhtamaks saada.

„Kujutad ette, missugune see jõepõhi võiks välja näha, kui saaks jõe kuivaks lasta?“ küsib ta. „Tonkatinad, silikoonlandid, tinapead ...“

Oletame, et iga kalamees jätab ühe kalastuskorra ajal jõepõhja ühe jigipea või tonkatina. Kui neid kalamehi on jõel päevas keskmiselt 100 (tegelikult kindlasti rohkem) ja keskmine põhja jääv raskus 50 grammi, (võtame tonkatinasid 80 grammi + tinapäid 20‒25 grammi umbes pooleks[VS1] ), jääb päevas jõepõhja 5 kilo tina. Aastas 1825 kilo ehk peaaegu 2 tonni! 10 aastaga 20 tonni! Ja nagu öeldud, on see üsna tagasihoidlik arvutus, tegelik kogus võib olla kordades suurem.

„Tina kasutamine kalapüügil tuleks keelata nagu jahil tinahaavlite kasutamine,“ ütleb Priit. „Kohe saaks asemele võtta näiteks volframi, mis on tõsi küll kallim. Aga see mees, kes leiutab vees lahustuva materjali, mida tina asemel kasutada, saab püstirikkaks. Silikoonile on samasugust asendust vaja.“

Näiteks Taltechi materjaliteadlased võiksid sellisest ülesandepüstitusest küll innustust saada.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?