Kalakoht | Soojärvede erinevad palged: Parika, Ohepalu ja Imatu järved

Teet Krause, 16. oktoober 2020

Soojärved on omaette võluvad ja ka kättesaamatud. Kohalejõudmiseks tuleb rohkem või vähem vaeva näha ja varustus seljas kohale tassida.

Soojärvede kalastik kipub olema pigem vaene, kuid võib mõnikord üllatada ootamatult kopsakate kaladega.

Kalapüügikohtade sarjas oleme mõned aastad tagasi kirjutanud mitmetest väga headest ja ka keskpärasematest väikejärvedest, kust ikka midagi püüda võimalik. Nende kümnete eutroofsete ehk rohketoiteliste veekogude kõrval on meie maal aga palju rohkem järvi, kus saagid väikesed ja mõnes neist lootus kedagi tabada nullilähedane.

Selline artikli algus on ehmatav ja neil püüdjail, kes tahavad tõesti hulgaliselt suuri kalu kätte saada, soovitan edasi mitte lugeda, sest kiidulaulu siin ei järgne, pigem jätkame minoorsetes toonides. Sellegipoolest on just soojärved omaette võluvad ja ka kättesaamatud. Neid on Eestis üsna palju, nende juurde ei vii asfaltteed ja kaldal asuvad parkimisplatsid puuduvad. Kohalejõudmiseks tuleb rohkem või vähem vaeva näha, varustus seljas kohale tassida ning eesmärgini jõudmine laseb ajal kulgeda ja erinevaid mõtteid mõelda.

KAS HAUGI KUDE EBAÕNNESTUS? Aga enne, kui läheme omadega sohu või rappa, heidame põgusa pilgu möödunud suvele ja hindame kalade elu meie järvedes sellel ajal. Kalauurijate tähelepanekud märgivad särje ja ahvena samasuviste, kevadel koorunud vastsete head kasvu. Kui särjemaimude puhul on see täiesti tavaline, sest see kalaliik on väga tolerantne keskkonnatingimuste suhtes ja igakevadiselt kudemisel edukas, siis noorte ahvenate põlvkonnad on paljudes veekogudes tavapärasest arvukamad ja nende kasvukiirus tava-aastate keskmisest suurem. Erineva toitelisuse ja morfomeetriaga väikejärvedes olid väikesed ahvenad juulis 2,5 g raskused, septembris suuremad neist juba 4-grammise kehakaaluga.

Tänavust aastat iseloomustab madal veeseis nii suuremates kui ka väiksemates veekogudes ja võimalik, et see on oluliselt mõjutanud ka haugi arvukust. Neil mõnekümnel veekogul, kuhu oleme suvel kalaseirel sattunud, jäi kevadel sündinud hauge püünistesse vaid üksikuid. Võimalik, et mõnes järves kudes haug edukamalt. Käsmu järves aga oli mõnesaja grammi raskune ahven toitunud just samasuvistest haugidest ja neelanud neist paar kopsakamat lõunasöögiks, aidates teadlasi andmete kogumisel.

Jahedapoolne veetemperatuur ei mõjunud hästi linaski kudemisele. Nende soojalembeste kalade kudemisaeg väljus tavapärasest kudemisperioodist. Soojadel kevadetel on linask meil kudenud mõnes järves juba mais, tavaliselt toimub portsjonite kaupa kudemine juuni lõpul ja juuli esimesel poolel ning siis kehtib eeskirja kohaselt ka tema püügikeeld. Sellel aastal olid paljud linaskid augusti algul veel kudemata, nii jätkus see ka augusti keskel. 25.augustil Kahala järvest püütud emastest linaskitest olid mõned ikka veel kudemata. Võib arvata, et hiliselt koorunud linaskivastsed talvele vastu minnes end hästi ei tunne, sest kasvuperiood jääb lühikeseks.

Pöördume nüüd tagasi kolmele soojärvele, kuhu kalaseirajad sellel suvel sattusid. Need asuvad erinevates piirkondades, kuid on tekkelt, arengult ja käekäigult sarnased. Kõik on kunagise suure jääsulamise tagajärjel tekkinud järvedest eraldunud, hiljem kordades vähenenud ja setteid kogunud. Viimase aastasaja jooksul on need veetaseme langetamise tõttu veelgi pindala kaotanud, on tänapäeval madalad ja tumedaveelised. Seekord vaatleme Parika, Ohepalu ja Imatu järve. Esimene neist on enam tuntud, seda on rohkem uuritud ja ka seal elavaid kalaliike on soojärve kohta isegi palju. Ohepalu järv on elustikult vaesem ja veepiirini jõudmine keerukam. Imatu järve kohta teame võrdlemisi vähe, sest sinna jõudmine on paras pingutus ja seal ei ole me varem ka kunagi kala püüdnud.

Parika järv. (Anu Palm)

KUIDAS PARIKA JÄRVENI JÕUDA? Järv asub Viljandimaa põhjaosas, endises Võrtsjärve nõos. Kohale sõita saab nii lääne poolt Viljandist kui ka ida-kagu poolt Kolga-Jaanist. Esimesel juhul on teekonna pikkus paarkümmend kilomeetrit, teisel puhul tosinkond. Mulgimaa südamest tulles jääb järv vasakule, siin on ka üsna tee lähedal vaatetorn, paremale jäävad turbaväljad. Metsas on suvel palju marjulisi, sügisel korjatakse seeni. Vaatetornist saab imetleda põhja suunas avanevat vaadet ees laiuvale roostikule ja taamal paistvale järvele. Siit otse järvele minek on aga võimatu. Kohalikke olusid ja tingimusi tundvad kalastajad ja veematkajad teavad, et peaaegu ainus tee järveni toob ida suunast lähenedes. Vihmasel ajal on see võimalik ainult maasturiga ja kuivemal ajal ehk oskuslikul ja julgel juhil ka tavasõidukiga.

Tee lõpeb kanali ääres. Siin on ruumi mõnele autole ja varustuse mahatõstmise järel on aeg suunduda järvele. Mööda kanalit paadiga sõites tuleb läbida paarisaja meetri pikkune tee läbi raba ja alles siis pääseb avaveeni. Kanali servades on kõrge roostik, veevool kandub siit Parika järvest välja ning kulgeb Piduli ja Adula oja kaudu Tänassilma jõkke ning jõuab seejärel Võrtsjärve. Veel 80 aastat tagasi oli Parika järve pindala 152 hektarit, nüüdseks on see kahanenud 62,7 hektarini. Järve kaldajoon on tugevasti muutunud ja teeb seda ka edaspidi vastavalt veeala vähenemisele. Roostiku vahele jäävad omavahel seotud ja mõned eraldi seisvad järveosad. Järv ise on väga mudastunud, sügavaim koht on kaguosas, kus vett on kuni 2 meetrit, lisaks veel allpool mitme meetri paksune lendmuda kiht.

PUNAKASPRUUN RABAVESI. Parika järv saab vett ümbritsevast rabast ja sademetest. Vesi vahetub aastas 1,5 korda ja suurvee ajal tõuseb veepind poole meetri võrra. Rabavesi on huumusainete tõttu tume ja annab järvele punapruuni värvuse.

Järves leidub üle 40 taimeliigi. Kaldavees valitsevad tarnad ja konnaosi, lisaks veel kohati ahtalehine hundinui. Kohaliku kalamehe sõnul on konnaosja arvukus viimaste aastakümnete jooksul tugevalt langenud. Ujulehtedega taimedest – neid on järves suhteliselt vähe ja need ei sega õngpüünistega püüki – valitsevad ujuv penikeel ja valge vesiroos. Veesisestest taimedest domineerib mändvetikas. Taimestiku koosseisu alusel on Parika järve seisund hea, puuduvad otsesed inimtegevuse mõjud ja peaaegu ainsaks mõjuteguriks on veetaseme alanemine

Vee-elustiku rühmadest on Parika järve fütoplanktonis suve algul esirinnas neel- ja koldvetikad. Hilissuvel lisanduvad neelvetikatele tati- ja ränivetikad. Zooplanktoni osas annavad nii arvukuselt kui ka biomassilt tooni aerjalalised ja keriloomad. Uurijad on täheldanud, et varasemate andmetega võrreldes on Parika järves zooplanktoni koosseis vaesustunud. Bentose ehk põhjaloomastiku osas valitseb järves tiigipäevik ning järv oli ja on teadlaste hinnangul suurselgrootutele väga heaks elupaigaks.

Imatu ilusad ahvenad. (Anu Palm)

KUIDAS ON LOOD KALAGA? Kirjandusallikate alusel teame, et möödunud sajandi keskpaigas oli Parika järves põhiliseks kalaliigiks koger. Lisaks teati siin elavat veel ahvenat, haugi, vingerjat, kiiska ja isegi lutsu. Nõukogude perioodil asustati järve hõbekokre. Peamiseks harrastuspüüdjate püügikalaks on Parika järves olnud haug.

2008. aasta kalade katsepüügil tabasime seirevõrkudega kolme liiki kalu. Nendeks olid koger, haug ja ahven. Neli aastat hiljem oli püügis lisaks eelnevatele ka särg. Saagis oli varasema põhiliigi kogre asemel rohkem särge ja ahvenat. Haugid esindasid nooremaid vanuserühmi. Suuri kalu me järvest ei tabanud.

Viimastel püügikordadel on katsepüükide nakkevõrkudes olnud samad liigid. Möödunud aasta septembris oli suurimaks kalaks meetripikkune ja 6 kg raske haug. Selle püüdsime kanali suudmest paarisaja meetri kauguselt üsna kalda lähedalt. Seni ongi see jäänud meie selle järve ainsaks suureks kalaks. Augustis kohtasime Parikal kohalikku kalapüüdjat, kelle saagiks olid kogred, linask ja haug. Mees tunneb järve läbi ja lõhki ning käib siin aeg-ajalt kalastamas juba üle neljakümne aasta. Tema tähelepanekul on kokre jäänud viimasel ajal järves vähemaks. Meile seni tabamatuks jäänud linaskit leidub paiguti mõnes kohas, aga kus, jääb ta vastuse võlgu. Jäägu see avastamisrõõm igaühele endale!

Parika järve ridade lõpetuseks mainin, et siin toimub ka harrastuspüük nakkevõrkudega, suvekuudel on piirarvuks 3‒4 võrku, sügisel 2 nädalast luba. Kalastuskaartide püügistatistika näitab, et möödunud aastal püüti siin nakkevõrkudega 46,3 kg kala. Nakkevõrkudesse jäi 24,8 kilo kokre, 11 kilo haugi, lisaks tabati veel 5,7 kilo linaskit ja 4,8 kilo ahvenat.

Ohepalu järv. (Anu Palm)

VAESEVÕITU OHEPALU SUURJÄRV. Nädal aega hiljem, augusti keskel viivad välitööd meid Ohepalu järvele. See soojärv asub Lääne-Virumaal Ohepalu looduskaitsealal ja kohalejõudmiseks on vaja pöörata Tapa-Loobu maanteelt Rannavärava bussipeatuse juurest läänesuunda. Varsti ongi Ohepalu hajaküla, kust järveni kilomeetripikkune matkateekond.

Varasematest püügikordadest erinevalt proovime esmakordselt järveni jõuda lääne suunalt. Siin paikneb Tapa-Pikassaare oosistik, mille harjal matkarada ja  sõidukile üsna raskesti läbitav tee. Vallseljaku keskpaigas vilksatabki taamal veepind, milleni on üle 300 meetri raba ja õõtsikut. Kui staadionil suudab kiireim inimene selle vahemaa läbida 43 sekundiga, siis paadi ja varustuse veeni tarimine võtab koos eelneva teeraja läbivaatamisega aega poolteist tundi. Arutelul, kas viia kummipaat järvele seljas või täispumbatuna, otsustame viimase variandi kasuks. Rabas kõndimine on nagu ikka mändide vahel looklemine, raskem on viimane tihe põõsastik ja 30 meetri laiune õõtsik, mis Ohepalu järve ümbritseb. Astuda tuleb villpeade puhmastele, aga turbasamblal vajud kohati põlvini sisse, kuid rabavesi on suvel soe. Silmatorkavalt palju on siin jõhvikaid, veel rohelisi, aga neid jagub ka kummikute mustriliste taldade igasse vahesse. Eesmärgiks on aga kalad, mitte marjad.

Ohepalu järv on ümmarguse kujuga, pindala 67,3 ha. Kunagisest Balti jääpaisjärvest tekkinud veekogu lasti saja aasta eest madalamaks, kui prooviti seda päris kuivaks lasta. See aga ei õnnestunud ja tõi kaasa mudastumise. Järv on madal, sügavus katsepüügi piirkonnas oli 1‒1,2 m ja vesi punakaspruuni värvusega. Vees oli mõõtmishetkel hapnik põhjani olemas, kuid milline on gaasirežiim talvel, selle kohta andmed puuduvad. Võib oletada, et talvel võib järv jääkatte all madala veetaseme juures ka ummuksisse jääda.

Kõik vähesed andmed Ohepalu Suurjärve elustiku kohta kinnitavad, et see on igakülgselt vaene. Taimestik on liigivaene, füto- ja zooplankton samuti. Põhjaloomi on arvukuselt ja massilt vähe. Kalastik oli väidetavalt enne vee alandamist rikkalik, nüüd vaene nagu ka kõik muu elustik. Ainsaks liigiks on haug. Kolmel püügikorral oleme siit ainult 2015. aastal saanud kaks noort haugi. Seegi kord jäime nulli ja eks seda võis ka arvata. Lohutuseks ja eneseõigustuseks võib nentida, et teaduses on ka negatiivne tulemus ja teadasaamine positiivne.

Imatu ilusad ahvenad. (Anu Palm)

IMATU JÄRV JA ILUS AHVEN. Juuli lõpp, soe kesksuvi, Imatu järv. Rabajärv Ida-Virumaal keset Alutaguse metsi Valgesoos. Iisakult itta pöörates ja läbi Varesmetsa sõites jõuab autoga Agusalu RMK lõkkeplatsini. Teed on parandatud, kohale veetud killustikku. Parklast ja lõkkeplatsilt viib jalgrada lääne suunas poole kilomeetri kaugusel asuva Imatu järveni. Järv on 27,8 ha suurune, vähe liigestunud kaldajoonega, limnoloogidel vähe uuritud. Napid kalastikku puudutavad andmed märgivad ahvena ja ehk ka haugi esinemist.

Paarikümne aasta eest Peipsil kaluritega mutnikupüügil räägitust meenub, et siin ikka kalal käidi ja vahel ka suuri hauge püüti. Oleme esimest korda siin katsepüügil. Varustuse tarimine võtab aega. Alguses sada meetrit männimetsa, siis vesine lõik sood, siis kõvema pinnasega rabamets, seejärel raba, pajud ja kased, kohati roostik. Aeg venib, väsimus kasvab, puhkepausid pikenevad. Tulevad meelde kunagi botaanika praktikumis õpitud sootaimed soopihl, küüvits, kukemari, turbasammal … Metsa all on mõned mustikad. Liigume edasi, väike väsimus, tuult ei ole. Hetke pärast on kohal tüütud kahetiivalised. Lohutuseks võib mõelda, et selle aastal on parmusid vähem või on nad kusagil mujal. Lõpuks paistab vesi, maastik muutub lagedamaks ja puhub meeldivalt vaikne tuul … Pääsenud.

Järvel on päris mõnus. Vesi tume, sügavus paar meetrit, vees taimi vähe, põhjas turvas ja muda. Hommikul saagis särjed ja ahvenad. Paar neist natuke kopsakamad, teiste väiksemate hulgas isegi suured. Mõõdulaual on suurima pikkuseks ligi 40 sentimeetrit. Kaalu tablool kirendab number 959 g. Kõigi järvede suurimate ahvenate edetabelis teise kümne keskpaigas. Haugi me ei saanud. Järve kaldal ääreni vett täis roostes tabaga ketitatud paat. Mitte hingelistki järvel. Vaikus. Tunni aja pärast kostab seeneliste hõikeid, kusagil lõigatakse metsa. Tagasiteel kohtame järvele teed küsivate motomatkajate rühma. Kalapüüdjaid ei ole ega tule, sügisel tuleme siia tagasi, aga siis on kõik jälle natuke teistmoodi.

Imatu järve suurim ahven. (Anu Palm)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?