Laanepüü, meie väike metsakana

Olav Renno, 15. juuli 2020

Lumerohkel talvel kolivad laanepüüd lume alla, viibides selle kaitsvas kattevarjus öösiti ja suure osa päevastki.

Eestis pesitseb neid väikesi metsakanu nüüdisajal kuni veerandsada tuhat paari.

Varjulises metsas uitavat seenelist-marjulist või niisama noidlejat võib mõnikord üllatada või isegi pisut ehmatada maapinnalt, tavaliselt isegi vähem kui kümmekonna sammu kauguselt katkelise vurinaga lendu tõusev, umbes tuvisuurune hallikirju lind. Edasi kaob ta vaiksel lennul eemale puude varju, laskudes kusagile tiheda võraga puu otsa, enamasti kuuseoksale või siis uuesti puhmaste varju.

OOTAMATU KOHTUMINE. Vargsi liikuv vaatleja võib seda pisikest kana meenutavat, jässakat, halli selja ja pruuni valkjakirju alapoolega lühijalgset lindu näha puuoksal või maapinnal seismas või kõndimas. Kaua ta inimese silmavaadet ei talu, vaid lendab õige kähku kaugemale, lastes mõnikord kuuldavale piiksatava või kilksatava heli – hoiatushüüu.  

See pisut salapärane suleline on laanepüü – meie metsade arvukaim kanaline ja metsise hoopis pisem sugulane. Koos tedre, rabapüü ja metsisega kuulub ta metsislaste sugukonda. Laanepüü levila ulatub Skandinaaviast ja Kesk-Euroopa mägialadest piki Euraasia metsavööndit Kirde-Jakuutia, Kolõma, Põhja-Korea ja Hokkaidoni.

EMANE LAANEPÜÜ. Isasest eristab teda näiteks kulmuehte puudumine. (Shutterstock)

Liigi levimispiiriks põhja suunas on taiga ja metstundra üleminekuala, lõunapiiriks segametsad ja Kesk-Euroopa mägimetsad. Aasias küündib tema areaali lõunapiir Altai ja Mandžuuriani. Sellel tohutul alal on liik omandanud mitmeid erinevaid tunnuseid, mille alusel on eristatud kümmekond alamliiki. Eestit asustab neist nimivorm Bonasa bonasia bonasia. Ta elutseb eeskätt lausmetsades, hoidudes metsaservast vähemalt sada meetrit sissepoole, vältides metsalagendikke ja metsaäärset kultuurmaastikku.

ARVUKUS LIIGUB ALLAKÄIGUL. Koguarvult 20 miljoni paarini küündiva laanepüüpopulatsiooni levila on viimase saja aasta jooksul järjest koomale tõmbunud. Iseäranis on see nii Euroopas, kus leidub veel umbes kaks ja pool miljonit püüpaari, sellest enamjagu Venemaal. Saksamaal on see kunagine populaarne jahilind arvatud juba teise kaitsekategooriasse.

Eestis pesitseb neid väikesi metsakanu nüüdisajal kuni veerandsada tuhat paari. Liigi arvukus on viimase poolesaja aasta kestel pidevalt kahanenud. Sajandivahetusel sedastati küll ajutist kosumist, ent siis läks laanepüü asurkond jälle allamäge. Kui meie teise linnuatlase andmete kogumise ajal (2003–2009) hinnati selle liigi arvukust 30 000−60 000 paari vahele, siis nüüd, tosin aastat hiljem, on neid peaaegu poole vähem.

Ka levikupilt on kolmkümmend aastat varasema esimese atlase ajaga võrreldes hõrenenud ja näiteks Saaremaalt on laanepüü tänaseks hoopis kadunud. Seal oli ta küll juba pooleteisesaja aasta eest üleküttimise tõttu praktiliselt välja surnud, ent siiski oli väike „seltskond“ saare lääneosa metsamassiivides 1970-ndatel veel säilinud. (Võib-olla olid need enne esimest maailmasõda tehtud paaril tollal luhtaläinuks loetud introdutseerimiskatsel ikkagi kanda kinnitanud püüde järglased?)

Kuressaare linnuse köögijäänuste seast hulgaliselt leitud laanepüüluud tõendavad, et keskajal oli see liik ka meie suurimal saarel oluline jahilind, niisamuti nagu kogu Baltimaades ja Põhja-Euroopas.

MASKEERING. Sügisese metsaaluse kirevus annab laanepüüle hea varjetausta. (Shutterstock)

ELUPAIGAKS SOBIB TIHEDAM PUISTU. Meie metsapüü meeliselupaigaks on parastiheda alusvõsaga segametsad, eriti noorte kuuskede ja tuulemurruga alad. Vanades salu- ja lodumetsades võib pesitseda kümmekond püüpesakonda ruutkilomeetril, muudes metsatüüpides hõredamalt.

Et laanepüüd on üpris paigatruud linnud ega uita kuigivõrd ringi, rändamisest rääkimata, siis ei sobi sellele liigile elupaigad, kus pole piisavalt talvist toitu pakkuvaid puid-põõsaid. Olulise osa selle linnu toidust moodustavadki segapuistutes kasvavate haabade, leppade, kaskede ja sarapuude õisikud ja urvad. Ta sööb ka puude pungi, noori võrseid ja rohttaimi. Suve lõpul ja sügisel on laanepüü põhitoiduks marjad: pohlad, mustikad, leesikad, lillakad, vaarikad ja metsmaasikad.

Praegusajal lankide kaupa raiutavad metsad pole laanepüüle meelepärased. Põllumaastikul ja soodel-rabadel me laanepüüd ei kohta, küll aga näeb teda, harva küll, jõgede ja järvede ääres lepa- ja remmelgavõsas urbi nokitsemas. Toitudes on laanepüüd vaiksevõitu ja lasevad omavahel sidet hoides kuuldavale kõrgetoonilist vilet, mida vanema inimese kõrv ei suuda tajuda – nagu näiteks pöialpoisi häälitsusigi. Laanepüükuke tüüpiline vile on kaks pikemat ja mitu lühikest heli, kokku umbes kahe ja poole sekundi vältel. Kana häälitsus on aga lühike-pikk-lühike vile.

JUBA PUU OTSAS! Nädalavanune laanepüütibu suudab oksale lennata. (Shutterstock)

OMAMOODI PATRIOOT JA PAIGATRUU. Laanepüü on paigalind, liikudes kodupaigas hilissügisel ja talvel mõne kilomeetri raadiuses. Suguküpseks saavad noored püüd aastasena. Sügisel tekkinud paarid jäävad kokku kogu talveks. Ühe vähese erandina kanaliste ja metsislaste hulgas on laanepüüd monogaamsed.

Laanepüü isaslinnud ei kogune varakevadel ühisele mänguplatsile ega võitle seal omavahel, vaid mängivad igaüks enda pesitsusterritooriumil oma kaasa ees. Enamasti käib see mäng maapinnal, mõnikord aga lendab isapüü puuoksale end demonstreerima.

Püükuke mängulaul on tasane vilistamine-sidistamine, mis kostab vaid paarisaja meetri kaugusele. Seda esitab ta puuoksal istudes või kõndides. Toimuvat lähedalt, enamasti maapinnalt jälgiv püükana vastab aeg-ajal madalama vilega, ent enamjao aega otsib toitu, et olla munemiseks ja haudumiseks heas vormis. Isane aga unustab mänguperioodil söömise ja kaotab kehakaalust (tavaliselt 400–450 grammi) peaaegu veerandi.

Mängu kõrgajal laskub ka isalind maapinnale, kõnnib-jookseb emase kannul, musta tipuvöödiga saba lehvikuna laiali ja pealael olev tutt turri aetud, ning lohistab tiibu mööda maad.

LAANEPÜÜ TEEB PESA. Paaritunud emapüü kaabib varjulisse kohta – mahalangenud puu või oksarisu alla − mõne sentimeetri sügavuse ja paarikümnesentimeetrise läbimõõduga pesalohu, mille vooderdab väheste kõrte ja lehtedega. Tihtipeale rajab ta pesa puu otsa mõne suurema linnu mullusele pesale.

Maikuul muneb emalind pessa kümmekond umbes tuvimuna suurust muna, keskmise kaaluga 20 grammi. Püümunad on sileda läikiva pruunikasvalkja koorega, mida hõredalt kirjavad punapruunid tähnid ja täpid.

Emalind haudub üksi 21 päeva ja lahkub siis kohe pärast poegade pruuni-kollast kirja udusulestiku kuivaks saamist koos nendega toitu otsima. Alul tarbivad tibud väiksemaid putukaid, üsna palju ka sipelganukke, siis järjest rohkem taimeosi. Isapüü viibib sel ajal läheduses ja peletab oma territooriumilt eemale sinna sattuvaid teisi laanepüüsid.

ÕPIVAD VARAKULT LENDAMA. Esimestel päevadel soojendab ema poegi lühiajaliselt iga 5−10 minuti tagant. Ohu ilmnedes pagevad pojad laiali, nädalavanuselt suudavad juba lennatagi. Ema aga teeskleb vigast ja meelitab kiskja eemale. Tihtipeale nähakse üsna pisikesigi poegi madalal puuokstel turnimas või end päikese käes soojendamas. Aegamisi liiguvad pesakonnad hõredamatesse päikeseküllasematesse metsaosadesse ja servaaladelegi. Kolme kuuga saavad noored peaaegu vanalindude suuruseks, kuid ainult kolmandik tibudest jõuab sügist näha. Sügisel uitab pesakond laiemalt ringi, olles rohkem kontaktis ka teiste salkadega ja nii tekivad uued paarid.

Sügisel söövad laanepüüd Siberis agaralt seedermänni „pähkleid“, kevade eel nopivad lumele pudenenud kuuseseemneid. Põhilise osa talvisest toidust hangivad püüd siiski puuokste küljest pungi ja urbi süües. Taimse toidu peenestamiseks korjab laanepüü oma lihasmakku kruusateri – talvel on neid „jahvekivikesi“ seal kuni 3,5 grammi.

PÜÜLIHA MAITSEB PALJUDELE. Maitsva ja õrna liha tõttu on laanepüüdele agaralt jahti peetud. Kuigi nad kaaluvad suhteliselt vähe (kuked peaaegu pool kilo, kanad alla 499 grammi), kütiti neid linde varem nii arvukalt, et metsarahvastel oli püüliha üks põhitoiduseid.

Vanasti, sajandeid tagasi oli meiegi maameestel peamiseks püüjahi mooduseks maapinnale silmuste seadmine, millesse lind jalga pidi takerdus. Jahipüssi kasutamine jäi mõisasakste õiguseks kuni tsaariaja lõpuni. Lindude püssi ette meelitamiseks kasutati peibutusvilet.

Üle-eelmise sajandi lõpul arvestati Venemaal laanepüüde aastasaagiks 5–6 miljonit lindu, keda püüti peamiselt silmustega. Veel pärast sõdagi oli laanepüü Venemaal üsna arvukas, nii et taigaasulates oli küttidele määratud kokkuostunormgi. Veerandsaja aastaga kadus liik suurlinnade ümbruse metsadest hoopiski.

Jahipidamise vaibumisel on laanepüü võimeline oma arvukust kärmesti suurendama – näiteks suurenes Moskva oblasti mõnes osas laanepüüde hulk 2000. aastast alates seitsme aastaga kahe ja poole kordseks. Euroliidu riikides aga kahaneb liigi arvukus kaitsemeetmetele vaatamata pöördumatult ja enamik reintrodutseerimiskatsetest on nurjunud.

ALLAKÄIK JÄTKUB. Ülemäärane küttimine ja sobivate elupaikade kadumine viis mitmes Lääne- ja Kesk-Euroopa riigis selle metsakana asurkondade hääbumisele. See allakäik on ulatunud meienigi. Arvati, et Saaremaal suri laanepüü 180 aasta eest küttimise tulemusel välja, aga teda kohati 1970. aastatel mitmes kohas Lääne-Saaremaal. Viimasel ajal on liik seal jälle kadunud.

Mujalgi Eestis on laanepüü arvukus viimase paarisaja aasta kestel pidevalt kahanenud, nii et paarikümne aasta eest arvati ta Eestis kaitsealuste liikide III kategooriasse ja tema küttimine oli kuni üle-eelmise aastani keelatud. Mullu oli laanepüü küttimine nii hiilimis- kui ka peibutusjahi korras lubatud 20. augustist kuni novembri lõpuni.

KES JAHIB LAANEPÜÜD?

Laanepüü on metsade toiteahelas oluline liik. Teda söövad nugised ja ilvesed, kana- ja raudkullid. Maapinnal langeb neid, eriti emaslinde ja tibusid, ka kährikute, mäkrade ja metssigade saagiks. Viimased on aplad ka mune sööma. Siberi taigas on sooblite uurimisel selgunud, et üks loom sööb talve jooksul muu toidu kõrval ka kuni 25 püüd.

KUI VANAKS LAANEPÜÜ ELAB?

Laanepüü elu ripub paljude teda küttida ja süüa ihkajate tõttu juuksekarva otsas ning tema keskmine eluiga küünib umbes kolme aastani.

Märgistatud laanepüüd on Soomes elanud kuni kuus ja pool aastat, Rootsis aga on leitud koguni üle seitsme aasta rõngast kandnud püü.

TALVINE ELU KÄIB LUME ALL

Lumerohkel talvel „kolivad“ laanepüüd lume alla, viibides selle kaitsvas kattevarjus öösiti ja suure osa päevastki. Lumevaestel talvedel ööbivad nad puude otsas, enamasti kuusevõras. Lume all liikudes ja toitu – maapinnal kasvanud ja sinna pudenenud marju (näiteks toominga omigi) ning rohuvõrseid – otsides pistab laanepüü aeg-ajalt pea läbi lume välja.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?