Taavo Kuusiku edendab Saares jätkusuutlikku kalapüüki

Margo Pajuste, 15. juuli 2020

Saaremaalt pärit Taavo Kuusiku töötas aastaid Tallinnas suure rahvusvahelise haardega ettevõtte Eesti regiooni juhina. Päevast päeva ja aastast aastasse kõrgel püsinud pinge tõi aga ühel hetkel küsimuse: kui kaua see kõik niimoodi kestma peab? Ja miks?

Taavo elab nüüd taas Saaremaal ja peab kodukandis Ruhves Käbruotsa puhketalu, mis on rohkem nagu kalapüügitalu. Või veel täpsemini väljendudes haugipüügitalu, mille sarnast teist Eesti pinnal tõenäoliselt ei leidu. „Meie kandis on kindlasti Eesti parimad haugiveed, kus kalata jäämiseks tuleb vaeva näha. Samuti saab spinninguga püüda ahvenat ja meriforelli,“ kinnitab Taavo. Ta on lapsest saati siinsamas koduvetel kala püüdnud ning pakub nüüd oma klientidele kalagiiditeenust ja majutust ning rendib neile paate ja püügivarustust.

KUIDAS SÜNDIS KOSLEP. Taavo on Eesti kalastusmaastikul vana tegija juba kalale.ee kuldsetest aegadest, mil teda tunti sealses foorumis Tafkini nime all. Õigupoolest seisis ta ka kuulsa Koslepi sünni juures. See viimane on saarlaste ja mandrimullikate kaks korda aastas toimuv mõõduvõtt haugipüügis.

„Kunagi 2000-ndate keskel sattusin Saarekülas nägema nukra olemisega kalameest, kes kahlates kalapüüki imiteeris,“ meenutab Taavo. „Pidasin auto kinni ja läksin uurima, kuidas saagid on. Saaki polnud ja nii kutsusingi uue tuttava enda koduvetesse püüdma.“ Selgus, et mandrimees on samuti tegev kalale.ee foorumis ja kannab seal nime Greenhorn. Nii läksidki Tafkin ja mandrimees sel päeval koos Ruhve kalale ning et oleks huvitavam, vedasid ka kihla, kes rohkem kala saab. Eks siis tehtud omavahelisest mõõduvõtust foorumiski juttu − üks asi viis teiseni ja üsna pea korraldati juba esimene Koslep.

Käbruotsa landid. (Erakogu)

PÜÜAB OMA LANTIDEGA. Taavo kasutab Ruhves enda välja töötatud värvikombinatsiooniga lante ja soovitab neid oma klientidelegi. Õigupoolest saabki neid ainult tema käest.

„Mul oli kunagi Blue Fox Lucius sinise, kollase ja valgega,“ meenutab ta. „See tõi jube hästi kala, aga oli lõpuks nii ära söödud, et mitte ainult värv polnud pealt läinud, vaid ka plekki hakkasid juba augud sisse tulema. Mulle meeldib selline värvikombinatsioon, aga ega seda poelantide seas õieti pole.“

Taavole teevad nüüd tema soovitud sini-kolla-valgeid lante kolm Eesti oma landitootjat: Estlant, Nordic Lure ja Wild Lures. Estlant tuunib õigetesse värvidesse oma kuulsad Saare Slaiderid ja Mullutu Murdjad, Nordic Lurelt tuleb nende plekklant nimega Sohni ja Wildilt plekist Pike. „Saare lantidega saab siis kala meelitada, kui vesi külm või haug pirtsakas ja tahab aeglast mängu,“ selgitab Taavo. „Wildi lant tuleb vajadusel väga madalast veest, Sohni tahab natuke rohkem sügavust. Mäng on neil kõigil muidugi täiesti erinev ning nii saabki neid kasutada üsna erinevates tingimustes ja kogu hooaja jooksul.“

Lant peab meeldima eeskätt kalamehele, tõdeb Taavo ja meenutab vanaisa, kes püüdis siinsamas Ruhves haugi kadakajuurikast tehtud ja valgeks värvitud puulandiga. Vanaisa armastanud ka korrata vana tuntud tõde, et kui haug on ikka võtu peal, siis võid ukselingile ka konksud külge panna ja küll kala saad.

Tänavu juuni lõpuks, mil Taavoga Saaremaal kohtusime ja kiire püügitripi tegime, on ta 1. maist alates haugi püüdmas käinud 30 korral. Neist kolm korda on tulnud tõdeda, et täna kala ei saanud – nii et juhtub ka kõvadel tegijatel. „Tänavune kevad ja suvi on kummalised, rääkimata olematust talvest,“ tõdeb Taavo. „Korralikult tuult, aastaaega arvestades ebatavalistest suundadest, veetase kõigub ...  Kala tihtipeale lihtsalt ei võta. Tulevad isegi kahekesi landile järele, aga no iga kord neid hästi võtule ei saagi.“

Ent kalapüügis teatavasti reegleid ei ole. Nii on Taavo äsja koos ühe seltskonnaga sattunud hea võtu peale ka tugeva idatuulega. „Kala võtab kenasti, kui paar päeva on olnud stabiilsed olud,“ arutleb ta. „Olgu siis tuul ükskõik millisest suunast puhunud, aga kui on teinud seda paar päeva stabiilselt, siis on olud head. Paraku on sel hooajal ilm olnud üsna muutlik.“

Merele minek. (Aivar Kullamaa)

SÕUKRUVE IKKA KULUB. Huvipuuduse üle Käbruotsal puhata ei saa kurta, tõdeb Taavo. „Meil on järgmisekski aastaks juba arvestatav osa broneeringuid tehtud,“ ütleb ta. „Suveks on meie puhketalu kõigiks päevadeks välja renditud, aga selleks päris õigeks haugipüügi ajaks, alates septembrist, leidub veel mõningaid vabu päevi. Meil käib kalapüük aasta ringi. Kogu suve ja sügise püüame haugile lisaks ahvenat ning sügisest hakkame uuesti püüdma meriforelli. Enamjagu külastajaid tuleb meile tagasi ja paljud teevad veel enne ärasõitu ka uue broneeringu.“ Külalisi on suhteliselt lühikese tegutsemisaja jooksul Käbruotsale sattunud paljudest maailma paikadest, kõige kaugemalt tulijad ilmselt Uus-Meremaalt.

Kui palju Ruhve uskumatult kivistes ja madalates vetes ka paadimootori sõukruve kulub? Taavo muigab ja ütleb, et kruvi lõhub ära iga kolmas paatkond, kes läheb merele ilma giidita. Korra on ka mootori jalg puruks sõidetud ja see on juba tõsisem väljaminek − kuni pool mootori hinnast. „Kuna olud on siin keerulised, soovib enamik tulijaist, et giid oleks paadis ja viiks nad ise ohtlikest kohtadest läbi. Ka peamised kalastusplatsid on ju meil madalike peal ning sinna saamine vajab omajagu kogemust ja teadmisi,“ nendib ta.

Kõige toredamad kliendid on mõistagi lapsed, kes saavad Taavo juhatusel kätte oma elu esimese spinningukala. Kui see juhtub, läheb giidil endal ka silm särama. „Meil on siin roo servades paar toredat kalade lasteaeda, kus suurt kala ei kohta, aga väiksemaid 1−3 kg hauge on omajagu,“ jutustab Taavo. „Enamasti teeme püügi alguses seal peatuse, viskame randmed soojaks, õpime ära õiged tehnikad, tõstame motivatsiooni ja suundume siis juba suuremat kala otsima.“

Triiv triivi järel, nii see püük siin Saares käib. (Aivar Kullamaa)

Taavo suurim Saaremaalt püütud haug kaalus 9,8 kg. Üle 10-kiloseid kalu on tulnud ka mujalt riikidest, aga Taavo sõnul need arvesse ei lähe. Tänavu kevadel õnnestus aga Taavol saada kätte ahven, millest rääkisid kõik Eesti kalamehed – see kaalus tervelt 1,85 kilo. Eesti kõigi aegade ahvenarekordini, mis on 2,6 kilo, ei jäänud palju maad.

Taavo ütleb, et üle kilo ahvenaid õnnestus tal sel kevadel püüda kokku tosinkond. „On selline aeg varakevadel, kui kudele minev ahven miskipärast kaldasse tuleb ja ahnelt lanti haarab,“ räägib ta. „Esimesed pätsid sain kätte hoopis meriforelli püügi käigus, merikalantidega ja madalast, kivide vahelt.“

KALASTAME JÄTKUSUUTLIKULT! Taavo üritab ka Käbruotsa klientidesse süstida vastutustunnet ja jätkusuutliku kalapüügi põhitõdesid. Elementaarne, et alamõõdulisi hauge kotti ei panda. Kuid Taavo paneb kõigile südamele, et kala võetaks kaasa vaid nii palju, kui pere korraga ära süüa jaksab. Kümnete ja sadade kaupa hauge püüda ning hiljem tuttavatele laiali jagada ei ole mõistlik.

Täna kalastusringkondades kirgi kütva päevas väljapüütava kalakoguse reglementeerimise kohta kehitab Taavo õlgu ja ütleb, et teda see otseselt ei puuduta. Kui osa kalamehi protesteerib plaanitava piirangu vastu, mis lubaks päevas kotti panna vaid viis haugi, siis Taavo muigab ja nendib, et ei mäleta, millal ta viimati kolmgi haugi merelt koju viis. Ei, mitte seepärast, et kala meres vähe oleks ja keeruline oleks kolm haugi päeva jooksul kätte saada. Vastupidi, heal püügipäeval võib paadist vabalt läbi käia 100 ja rohkem kala. Lihtsalt võtadki värskelt praadimiseks kala või kaks ja aitab küll.

Taavo on juba viimased 30 aastat pooldanud „püüa ja vabasta“ püügiviisi. Kindlasti laseb ta tagasi ujuma kõik suured sugukalad, sest nendest sõltub kalavarude tulevik. Samuti lähevad tagasi ujuma kõik teised kalad, kes pole saanud püügi käigus vigastada. Kalade õigesti vabastamine nõuab omajagu teadmisi ja õigeid võtteid, et kala võimalikult kiiresti ja liigse solgutamiseta tagasi vette saaks. Ka seda õpetab Taavo oma klientidele.

Kahvas! (Aivar Kullamaa)

Tegelikult muidugi kõnetab piirangute teema Taavot küll. „Spinnamehed ei jaksa tõenäoliselt merd tühjaks püüda,“ arutleb ta. „Ja kuigi mõned harrastajad võtavadki kaasa kõik kalad, kelle kätte saavad, siis õnneks ei ole selliseid inimesi palju. Mõne üksiku musta lamba tegude pärast ei peaks kannatama kogu ülejäänud, mõistlik osa kalastajaist. Me anname Käbruotsal endast kõik, et tulevikuski oleks nii meil kui ka järgmistel generatsioonidel võimalik tegelda sellise toreda hobiga, nagu seda on kalastamine. Ma usun, et on ära kadumas see generatsioon „kalamehi“, kes kalavarudele tõesti otseselt kahju tegid. Haugi on täna Saaremaa meres omajagu ja minu hinnangul on kalavarud aastatega kindlasti ka kasvanud.“

ASJAOLUD LANGESID KOKKU. Kevadel sai harrastuskalastajate ringkondades alguse konflikt, kus harrastajad on jagunenud kahte leeri – ühed, kes soovivad haugipüügile piirangu seadmist ja teised, kes on sama tulihingeliselt igasuguste piirangute seadmiste vastu.

Vaidlus algas tegelikult ju erinevate asjaolude kokkulangevuse tõttu. „Tuletagem meelde, et kogu maailm oli 1. mail koroonaviiruse tõttu suletud,“ selgitab Taavo. „Nii ei saanud suur hulk harrastuspüüdjaid minna juba varakevadel Soome, Ahvenamaale ja Rootsi kalastama nagu eelnevatel aastatel. Samuti ei saanud kalamehed tulla Saaremaale, et anda merepüügihooajale traditsiooniline avapauk. Kui aga Saaremaa avati, siis oli siin ühtäkki väga palju kalastajaid. Nii tekkis erinevatesse foorumitesse ebaproportsionaalselt palju haugipilte Saaremaalt, nägime vetel palju püüdjaid ja tekkisid emotsioonid. Nii positiivsed kui ka negatiivsed.“

ka Käbruotsa perenaine on haugipüügis väga kibe käsi. (Erakogu)

Nüüd ollakse riius ja seda on kurb kõrvalt jälgida, tõdeb Taavo: „Ma mõistan isiklikult mõlemat leeri. Saan aru, et mõistlikud kalastajad ei tee kunagi kalavarudele kurja ka siis, kui tõesti aastas paar korda Saaremaale satuvad ja siit ka rohkem kui 5 haugi korraga koju viivad. Me räägime siiski äärmusest, kus püütakse päevas välja kümneid ja sadu kalu ühest väikesest piirkonnast, lahesopist, mis mõjutab otseselt sealset kalade populatsiooni.“
„Igasugusid piiranguid peaks seadma teaduspõhiselt,“ jätkab ta. „Ehk et kas täna on Eestis reaalselt haugipüügile piirangut vaja või mitte? Milline on teadlaste hinnang haugi populatsioonile Eestis, kas see on languses, stabiilne või kasvamas? Alles sellele tuginedes saab vastu võtta õigeid, objektiivseid otsuseid, mis oleksid sobilikud ennekõike kaladele endile, aga oleksid üheselt selged ka kõikidele kalameestele, ilma riiuta. Minul on väga palju kalameestest sõpru ja tuttavaid, toredaid inimesi, kes hoiavad loodust, on igati eetilised kalastajad, aga on täna sattunud kahele poole „rindejoont“ teineteise vastu. See teeb mind kurvaks. Me peame koos ja ühiselt seisma ennekõike kalavarude säilimise ja kasvatamise eest. See peaks ju olema igale kalastajale elementaarne. Ka ilma piiranguteta tuleb püüda mõistlikult! Ent nagu öeldud, minu vaatepunktist ei muudaks piirangud haugipüügile midagi. Tõenäoliselt on täna Eestis mitmeid teisi kalaliike, kelle elu ei ole veel nii heal järjel, kui on haugil ja kus teatud püügipiirangute kehtestamine oleks hetkel prioriteetsem. Olgu selleks siis kas või meriforell.“

Päris korralikult kurku ahminud. (Aivar Kullamaa)

Panusta Saare haugivarusse

Käbruotsa puhketalul on plaan asustada Saaremaal merre pisut haugi noorjärku. Hetkel käib kooskõlastamine Keskkonnaametiga, aga põhimõtteline luba on lahkesti antud. „Ehkki kalavarud on heas seisukorras, siis tunneme, et harrastuskalastajatena ja ka harrastajatele püügivõimalusi pakkudes ning propageerides säästlikke püügiviise, on meie moraalne kohustus anda merele ka endi poolt midagi tagasi,“ ütleb Taavo. „Hetkel on raske prognoosida noorkalade tükiarvu, aga tõenäoliselt jääks see vahemikku 3000−10 000 kala. Neist suur osa ei jõua suguküpseks kasvada, aga mingi osa aitaks varusid suurendada küll. Kui tahad lisada ka enda panuse, siis anna julgesti märku ja võta meiega ühendust.“

Noorkala hind on vahemikus 1−1,3 eurot.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?